Pildirohke postitus – päev loomaaias! #75

Kui eile oli see hea õhtu, kus sain öelda, et hea ilma korral viib tee meid loomaaeda, siis tänaseks õhtuks võin ilma kiita ja tänada, et ta andis meile võimaluse veeta perega üks tore päev Tallinna Loomaaias.

Ega ma ei mäletagi, millal viimati sügiskuul loomaaeda külastanud olen – ikka sooja kevade/suvega. Aga päris hea oli – ennast ei varjanud ka need loomad, kes suviti kuumaga ikka peitu on pugenud. Ainsad, kes vaid oma tagaruumist paistsid, olid lõvid – teised kõik olid justkui käega katsutavas kauguses.

Mäletan, et kui jääkarude uued kodud valmisid ja neid esmakordselt külastasime, siis ei jätnud nad mulle just eriti sügavat muljet – karud olid justkui liiga kaugel. Mis tagantjärele ei ole looma seisukohalt sugugi mitte halb. 🙈 Täna aga saime hoopis teistmoodi elamuse. Üks karudest oli pooleli oma lõuna söömisega ja otsustas süües meile oma show esitleda. Ta ujus vees ja vaatas meiega justkui tõtt, kuid ei tundunud olevat pilguga, et sooviks oma lihatükki jagada. Eks pilt ütleb kindlasti rohkem kui 1000 sõna. 🙈

Ja muidugi jagub mul kiidusõnu vaid mu uue telefoni kaamerale – Samsung s9+ ei suutnud pooltki nii tõetruult kõiki toone edasi anda. Siinkohal puhtalt kiidusõnad applele ja nende uuele Iphone xs telefonile. 🙈🙈

Aga egas siis loomaaed piirdunud vaid jäärudega. Näiteks meeldisid Kenertile meeletult ninasarvikud ja nad olidki vist lisaks jääkarudele ainsad loomad, keda Pätrik pikemalt jälgid ja kelle juurde ta kahel korral ka tagasi jooksis. Kahju oli mul muidugi sellest, et elevandid meil sel korral nägemata jäid(nad olid otsustanud peitu pugeda), sest eelmisel korral oli Kenert see, kes täpselt enne elevante magama vajus. 👌

Tundub, et tuleb üks jutuvaene, aga üsna pildirohke postitus. 😂 Lisan siia veel mõned pildid tänasest ja ehk leian siis endast ka miskit, mida veel kirja panna. 😇

Tahaksin meeletult jagada üht pilti ka oma õest, kuid juba eos tunnen, et saan temalt selle eest hiljem vastu päid ja jalgu – võtan siiski selle riski, sest see on lihtsalt liiga vaimukas, et jagamata jätta. 😂

Meenutab mind neil hetkedel, kui olen üritanud koos Kenertiga mõnd selfie‘t teha. 😂😂

Seljataga on 9 värskes õhus viibitud tundi(muidugi mitte kõik loomaaias) ja ma tunnen, et lisaks väsimusele annab see ka tohutult palju motivatsiooni ja vaimset energiat. Olgugi, et Kenert on viimased nädalad mu unetunnid väga minimaalselt regullinud ja praegugi unistan salamisi põõnamisest. 😂🙈

Kuid soovitan soojalt valida üks mõnusalt jahe, aga samas kuiv, sügisilm ja külastada Tallinna Loomaaeda – usu, sa ei pea kahetsema! 😇 Mina kohtasin seal lisaks loomadele nii mõndagi tuttavat nägu – me polnudki ainsad, kes laupäeval loomaaia kasuks olid otsustanud. 😂

Nüüd aga saadan Kenerti ööunne, leian meile mõne vahva jääkaru multika ja uinun ka ise koos temaga – iga unetund on hinnaline ja väärt kasutamist. 🙈

Teie Kristin & Kenert Pätrik ❤️🦊

Lihtsalt #

Oi, kui pikk-pikk paus nüüd seljataha jäänud on. Pean ausalt tunnistama, et kõik mu 14 omistatud + 1 isiklik laps nõuavad ikka tunduvalt rohkem aega, kui ma ise karta oskasin. Järgmine aus ülestunnistus – mul pole absoluutselt kahju oma aega just nende kõigiga jagada.

Nädalad peale Kenerti operatsiooni on möödunud raketikiirusel – juba jälle on käes reede ja kohekohe ongi aeg minna koju nädalavahetust nautima. Kahju kohe, ma ilmselt käiks hea meelega iga päev oma lastega koos mängimas – mulle kohe üldse ei meeldi seda ametit nimetada tööks. Puhas rõõm on see vaid, kui sulle makstakse raha selle eest, mida kõige enam armastad – lastega aja veetmise eest. Ja mis kõige parem – seltskond murumunasid on ikka seltskond omasid. Olgugi, et nad suudavad omavahel lisaks kallistamisele ka hambupidi kokku lennata, kopsu üle maksa ajada, siis sellest hoolimata on nad minu pisikesed kullatükikesed ja nagu nad mulle ütlesid enne lõunaunne vajumist:”Ei, meie pole küll kurja Tistinit(loe: Kristinit) näinud!” 😂👌❤️

Nüüd aga veidi ikka oma präänikust ka, kes pärast kuu ajast pausi naases taas lasteaeda – ta sai vaid käia 1 päeva ja päeva lõpuks oli tal metsik nohu. Täiesti esimene kord meie elus peaaegu kahe aasta jooksul – Kenertil oli nohu. Nii ma siis pidin välja otsima kõik rohud ja abivahendid, mis selleks puhuks varunud olen. Esimene öö saime 0 tundu und, sest ka tema ise oli segaduses, mis tema ninakesega küll toimub. 😂😂

Seega järgnes kuu ajasele pausile veel nädal ja nüüd sel nädalal on Kenert kohal käinud 4 päeva – ühtlasi on ta ka ära maganud oma esimesed 2 lõunaund lasteaias. Oeh, eks ta nii ole, et ega oma last ei väsi kiitmast, kuid ma olen tõesti uhke, et mul on nii tohutult hea ja mõistev laps. Ta magas ära oma uned ja oi kui õnnelik, kui talle teisipäeval peale lõunaund järgi läksin. Lasteaeda minek on meil samuti alati rõõmsameelne, sinna jäämine samuti. Ta soovib küll, et keegi ta minu sülest oma sülle võtab, kuid ta läheb alati ise ja vabatahtlikult. Lehvitamiseks ei ole ta mul veel valmis – ta vaid vaatab, kuidas ma lahkun ja kimab siis autodega mängima.

Kuigi mul on meeletult kahju nende rühma ukse tagant mööda käies pea igal korral kuulda kellegi nutust häält – olgugi, et kunagi pole nutjaks olnud Kenert. Oma lapse hääle tunnen ma tahest tahtmata teiste seast ära. Sellegi poolest teeb meele nukraks teadmine, et on õnnetuid lapsi ja tundes oma Kenertit – ega seesugune nutt häirib ka teda. Ja mitte ainult teda, ka kõiki teisi lapsi, kes niimoodi ei nuta vaid ilusti mängida soovivad. Ma ei ütle selle kohapealt ühtegi paha sõna, ma mõistan, et laps on vaja aeda panna ja meeskonnal tuleb olukorraga silmitsi seista, kuid minul on õigus kurvastada küll. 🙈 Ega minu enda rühma lapsed tihuvad aeg-ajalt nutta ja vanematele peavalu valmistada, kuid eks see kõik käib asja juurde. 😇

Eelmisel nädalal oli ka lasteaias Kenerti esimene pildistamine – oi, kui meeletult armsad pildid saime. 🙈 Esiteks on rühmapilt meeletult armas, kus Kenert hoiab põsk-põse kõrval ühe oma õpetajaga, olgugi, et veidi kurb on olla. Samas portreepildid on jällegist meeletult armsad ja meil oli ka pisikene eelis – saime ka koos pildile pääseda. Ootan juba, et saaksin pildid kätte – lisaks paberkandjal piltidele tellisin ka digifailina pildid, et saaksin pilte ka teiega jagada. 🙈 can’t wait – mis ma muud ikka öelda oskan. 😂😂

Käes on reede õhtu ja selle nädala unetunnid võin julgelt sõrmedel kokku lugeda ja mõni jääks vist ülegi – päris korralik marat on see nädal olnud. Mure, mure otsa ja lisaks sellele on ka Kenert otsustanud loobuda kvaliteetsest ööunest ja siiberdab kogu öö ühest voodist teise ja olgem ausad – see ei võimalda mulle absoluutselt ühtegi sügavaune- tundi. Lisaks sellele ärkab ta muidugi meeletult vara ja kui praegu ta juba tunnikese ööund on põõnanud, siis ei suuda ju mina end pikali visata, et siis kogu vaba aeg magamisele kulutada – olgem ausad, sellega on ikka kordades palju targemat ka peale hakata.

Uurisin just oma blogi lehel ringi ja tundsin suurt vajadust seda veidi tuunida – kuidagi igavaks on muutunud minu enda jaoks. Mitte et ta poleks kogu see aeg igavalt beež olnud, aga nüüd tunnen ise, et vajame veidi värskendust. Ehk ka uut teemat, uusi värvitoone ja uut pilti esilehele. Aga eks see kõik saab juhtuda alles siis, kui võtan aja selle jaoks, et “sügavalt” asjasse pühenduda.

Homme sõidavad Tallinna minu big sis ja Mirell, kellega teeme tiiru sügiseses loomaaias – loodan, et ka ilm soosib meie plaane. Sel aastal olengi vaid korra loomaaeda pääsenud, erinevalt kõikidest eelnevatest aastatest, kui sai ikka korduvalt ja korduvalt käidud. 🙂 Loomaaed on mulle lapsest saati meeldinud ja on südamelähedane tänase päevani – mäletan, kui tirtsudena seal ringi siiberdasime ja oi, kõik loomad tundusid siis palju suuremad ja hirmsamad, kuid nad tänasel päeval tegelikult on. 😛

Ma ise mõtlen hetkel, et miks ma seda postitust siin üldse kirjutan – andmata edasi absoluutselt mitte mingit olulist infot. Eks see ole üks lobaposti moodi postitus, kuid terve postituse vältel ei mõlgu minu peas ainsamatki ideed, millest teile rääkida võiksin ega ta vahejuhtumit, mis vajaks niivõrd suurt märkimist. Täiesti võimalik, et see mõte minu peas on tekkinud väsimusest, kuid välistatud pole ka olukord, et minu peakest vaevab mõte, et ma pole üleüldse enam rahul selle lehega siin ja tahaksin seda muuta, kuid mu pea ei võta täna üldse kohe mitte. Otsisin sirka 10 minutit kohta, kus saaksin äärisel olevat vanust muuta – lõpuks leidsid.

Nüüd aga lasen selle totra uimasust täis postituse üles ja heidan magama ära – ega siit nii kui nii enam miskit loetavat ei sünni. 😀

Ilusat und, kõigile!

Kristin! ❤

Opijärgne taastumine, õpetatud abitus ning õiendavad(röökivad) emad & minu eesmärk emana!* #73

* Võtad minu postituse sisu isiklikult? Järelikult on sul probleem ja soovitan hakata lahendust otsima!

Kui keegi mäletab veel minu postitust Omniva puuduliku teeninduse kohta, siis jah – ma ootan juba 6 kuud neilt vastust oma meilile. Ilmselgelt olen ma leppinud, et seda ei tule ja siiani pettunud neis ja nende teeninduses. Btw peale seda korda on nad 1 jama veel korraldanud, aga kuna ma ei vaevu enam nende teenuseid kasutama(vaid hädajuhul), siis olen otsustanud sellel teemal pikemalt mitte peatuda. 😇

Kenerti opijärgse paranemise kohta vaid niipalju, et nüüdseks on see kõik seljataga – justkui polekski midagi olnud. Kui veel nädal tagasi ei saanud ta joosta ja kõndiminegi oli üsna vaevaline, siis nüüdseks kimab ta jälle joostes ringi ja ka valuhood on kadunud – lisaks sügelusele, mida tekitasid paranevad õmblused. Niidid veel ära sulanud ei ole(välja me neid ka tõmbama ei lähe – doktor ei pidanud seda vajalikuks), kuid õmblused on päris ilusti paranenud ja nende ümbert on kadunud ka punetus. Üks, mis veel veidi paranemisaega vajab, on pisikene augukene kõhul – see ei vajanud ümblus ja niisiis tuleb meil oodata, kuniks ta vahatahtlikult paraneb – hetkel on sirka 3mm’se läbimõõduga augule tekkinud koorik ja tundub, et juba üsna pea on ka see sügelus seljataga.

Tagasi arstile peame pöörduma alles 2019 aasta sügisel ehk siis 1 aasta peale lõikust. Tunnistan, et see on minu jaoks üsna ootamatu, sest beebina pidime kuude viisi käima arstlikus kontrollis peale operatsioone. Ja seda mitte korra kuus vaid ikka mitu korda nädalas – hiljem muidugi veidi harvemini ja viimased aasta aega polnud me Lastehaiglas enam kordagi käinud.

Ma südamest loodan, et tegemist oli Kenerti elu viimase operatsiooniga, kuigi ega see haiglas oleku aeg mõjus tema käitumisele märgatavalt. Kui varem oli ta justkui pöörane ja üpriski sõnakuulmatu, siis selles osas oleks ta justkui 180kraadi muutunud. Lisaks oskab ta nüüd ka söögikohtades rahulikult olla, kui talle vaid tegevust leida – mõistis ka seda, et lasterohked mängutoad ei ole veel talle turvalised.

Magama jäämise osas on toimunud ka muutus – kui varem roomas ta mööda voodit ringi, püüdis leida sobivat asendit ja muutis seda ikka iga sekundi tagant, siis nüüd on ta saavutanud oskuse jääda magama siplemata. Saadan ta voodisse, annan kätte meie olulise combo – luti ja kaisuräti, ning panen peale teki. Vastavalt tema soovile kas heidan talle kaissu, lähen pikali oma voodisse või lahkun toast. Ja nii ta uinub. Olgugi, et näiteks eile võttis tal uinumine aega sirka 40 minutit(millele eelnes tema soov voodisse minna), siis praktiliselt terve see aeg suutis ta muuta asendit maksimaalselt paaril korral. Hea töö, väikemees!

Muus osas tundub olevat hetkel kõik endine. Ta on alati olnud üks tohutult rõõmsameelne ja naerusuinelaps – puhas ja siiras rõõm peegeldub igal ajal tema silmadest. Seda oli ta enne haiglat, haiglas ning ka nüüd kodus olles. Küll aga on saanud temast taevavaatleja. Ei, ta ei viska end kisaga pikali, ega jonni maas – nagu arvas üks ema, kes meist tänaval möödus ja oma jutuga Kenertit hirmutada ja püsti püüdis ajada. Tunnistan, et sel hetkel tundsin tõelist viha teise ema suunas – n*hhui sa tuled ligi, ta isegi ei röökinud ega nutnud, ta lihtsalt pikutas ja vaatles taevast. Reaalselt, Kenert lihtsalt heitis keset tänavat pikali, suunas käe taeva poole ja muudkui seletas mulle midagi. Ja siis tuli see naine… Kenerti silmadesse tekkisid pisarad ja oli näha, et ta ei saa kohe üldse mitte aru mille eest ta saab. Ma ei mäleta mida ma ütlesin, kuid vastuseks sain:”Jaa, jaa… mul endal siin üks samasugune!”. Ja sellele järgnes viibe tema lapsele. Ee… ei? Haha… nüüd tagant järgi ajab ikka tigedaks – kas asfaldil pikutav laps tähendab tõesti vaid jonnivat jõmpsikat? -.-

Tõsi on, et ma hetkel võib-olla reageerin üle ja too ema sai asjast täiesti valesti aru. Ehk on see tingitud sellest, et mina ei lähe tänaval võõra lapse juurde ja ei hakka teda ja tema ema õpetama – veelvähem siis, kui lapsel on hea tuju ja minu saabumise peale saab ta šoki. Miks on vaja torkida?

Siinkohal võin öelda, et mul on lapsega üpriski vedanud. Jah, ka temal on oma jonnituurid ja kindlad soovid, aga neid eirates ei oleks me saavutanud seda klappi, milleni tegelikult jõudnud oleme. Minu lapsega suheldes põhisõnavara ei koosne ainult keelamistest ja käskudest – mulle meeldib teda julgustada tegema asju, mida ta teeb ja näidata, et tema rõõm ja õhin on ka minu rõõm ja õhinustunne. Nüüd olen targem ja tean, et järgmisel korral tuleb mul toetava emana hoopis tema kõrvale asfaldile heita ja koos taeva poole vaadata – huvitav, kas siis saame mõlemad õiendada? 😂😂

Tõsi ta on, et ka mina riidlen Kenertiga. Aga ma eelistan teha seda minimaalselt ja vaiksel hääletoonil. Oi, kuidas mul ajavad südame pahaks need emad, kes näiteks rongis oma laste peale karjuvad – ausalt, usud või mitte, aga see röökimine ei aita ega vii sind sihile. Üsna tihti ehmatab see ära kõik teised lapsed sinu ümber, aga sinu enda järglasel ei ole sinu kisast ei sooja ega külma.

Või siis need emad, kes lapse igale küsimusele valjuhäälselt “EI!” teatavad! Milleks? Ära arva nüüd, et ma kuidagi moodi oma last hellitaksin ja luban talle kõike mida ta soovib. See pole kohe üldse mitte nii. Ka minu vastusesse võib kuuluda see lapsele ebameeldiv sõna ei, kuid 9l korral 10st järgneb sellele ka seletus, miks olen teinud antud otsuse. Vahel ma mõtlen, et miks me üleüldse peame kogu aeg eitama ja oma laste soove sel viisil maha suruma.

Toon näite mänguväljakult, kus on kõrged turnimiskohad ja minu silmis on Kenert siiani nende jaoks veel liiga pisike. Kenertist veidi vanem laps palus ema abi turnimiseks, kuid ema keeldus lausega:”Sa nii kui nii kukud!”. Missugust energiat süstib see lapsesse? Nüüd peale operatsiooni avaldas ka Kenert soovi sinna üles turnida – loomulikult, milleks keelata lapsele lapseks olemist põhjendusega, et ta nkn kukub? Ei, lapse ei kuku, kui sa oled valvel ja talle turnides toeks. Kenert ka kardab veel veidi ja võiksin öelda, et tunneb end kõrgustes ebakindlalt, aga milleks siis mina emana temaga mänguväljakul kaasas olen? Eks ikka seepärast, et teda julgustada ja edusammud pildile püüda. 😂😂

Ei, ma ei ole hea ega täiuslik ema – meil kõigil on ka selles rollis omad head ja vead, aga minu eesmärk ei ole oma poega juhtida ja kamandada, vaid hoopis olla toeks ja kaaslaseks talle tema tehtud valikutes. Kui ta läheb ja ronib, siis ma olen seal, et ta kinni püüda. Ja kui ta kukubki kuskil, siis ma aitan ta püsti ja saadan ta uuele katsele. Kenert ei nuta ega hädalda, kui ta saab mõne matsu kukkumise tagajärjel või asfaldil ninali lendab haiget saamata. Ja mina ei ole see ema, kes kohe oigama kukub:”oh issand, mu lapsuke sai haiget!” Ega ikka ei saanud küll, vähemalt mitte igal korral. Ja tundub, et Kenert on sellega harjunud, ta ajab end ise püsti ja jookseb rõõmsalt edasi. Olgu, kui ta ikka omal igemed veriseks kukkus või haiglas voodi vastu hambast killu välja lõi, siis jah, muidugi ta nuttis – see on ka õigustatud nutt. 😂

Minu jaoks eksisteerib kaks eri asja – on valu ja siis on haiget saamine. Valu on miski, mis toob endalgi tihtipeale pisara silma ja viib ära igasuguse tahte uuesti peaga vastu seina joosta. Aga haiget saamine… jah, lapsed kukuvad ja saavad haiget ja ma tunnen, et mina emana saan juba väiksest peale oma lapse n-ö valuläve kasvatada. Näiteks sõitis Kenert liumäest alla, kukkus potsti liivale ja lõi pea vastu liumäe äärt. Selle asemel, et teda ohkides päästma minna, jäin ma ootama tema enda reaktsiooni. Ta ütles vaid “oih!”, tõusis liivalt püsti, läks ja ronis uuesti liumäele. Ma tunnen praegu, et ma ei suuda piisavalt selgelt kirja panna oma jutu pointi, aga ehk on ka neid, kes mu mõtet läbi sõnade suudavad ka teiselt poolt ekraani mõista.

Just, ma tean! Minu jutu mõte on, et ärme õpeta oma lastele juba varakult n-ö õpitud abitust ega kasvata neist hellikid. Jah, oma lapse valu on raske näha ja see teeb valu ka endale, kuid iga kukkumine või haiget saamine ei ole valu. Võib-olla on mind aidanud kõik need haiglas oldud korrad ja nägemised, kui Kenertil on olnud tõeliselt valus ja kindlasti on see kasvatanud tohutult tema taluvuse piiri ja minu arusaama sellest, millal tal tegelikult valus on. Siinkohal meenub kirurgi lause, kui ta Kenerti kohta teisele kirurgile rääkis.

“Ta on sõber täpselt nii kaua, kui sa teki alla ei piilu – siis on riid majas ja sõprus ongi rikutud!” 😂😂 Kenertile ei meeldinud sel korral haiglas, kui teda vaatamas käidi ja paranemist jälgiti, ta hakkas siis kohe riidlema, aga homseks oli kõik unustatud. Ei mingit nuttu, lihtsalt pahur ja urisev jorun. Ta kuulas alati, mis arstidel meile öelda on ja seletades lubas endale nii paigaldada kui ka eemaldada kanüüli – järelikult ei olnud valus, arvan ma.

Oi, kui laiali see postitus siin valgus ja nagu minule kombeks, siis ei suuda ma kunagi püsida algselt plaanitud teema juures. Jah, ma sain ära öelda, kui vähe meeldivad mulle emad, kes avalikult oma laste kallal nöögivad ja nende enesehinnangu sel viisil aega mööda maa-alla trambivad. Kõik saab alguse kodust, kui lasteaeda/kooli jõuab laps, kes häbeneb või kardab näidata oma oskusi ning julgustükke, siis on üsna selge, et talle ei ole kodust kaasa antud ei toetust ega patsutust õlale.

Minu eesmärk emana on olla oma lapsele toeks igal eluetapil. Olgugi, et ma ei saa olla kunagi tema parim sõber – ma olen siiski tema ema. Siis oluline on jõuda sellesse etappi, kus minu poeg saab mõelda, et olen talle justkui parim sõber. Ei aita meid ei vali hääl ega laks pepule – seletamine on see, millest minu laps kõige paremini aru saab. Tuleb leida aeg, et temaga koos istuda ja maailma asjade üle arutada. Olgugi, et meie ema-poja suhtes olen mina hetkel ainus, kes selges eesti keeles seletab – tema seletab ka, aga hetkel veel mulle arusaamatus keeles.

Ei, see ei ole kogu aeg nii olnud. Oli hetk, kus ma ei pühendunud nii tõsiselt Kenertile. Näiteks tanklas töötamise hetked – ma olin lihtsalt niiiii väsinud kõigest ja kõigist, et koju jõudes ja vabadel päevadel oli minu ainus soov silmad kinni voodis lesida. Töö vahetus andis mulle emana nii palju juurde ja ma tunnen, et ka pärast kaheksat tundi lastega on mul enda oma jaoks ka piiritult energiat. Mulle meeldib temaga mängida, lobiseda ja kallistada. Btw kui varem sain ma 1,5aasta jooksul heal juhul kokku 5 musi, siis viimase kuu aja jooksul olen saanud rohkem musisid ja kallisid, kui kunagi üldse loota oleksin osanud. Ja kõigele sellele lisaks näen ma Kenerti pealt, et meie koos veedetud aeg ja ühised mängud mõjuvad positiivselt ka temale. Oli aeg, kus ta keeldus minu süles magama jäämisest ja eelistas vaid oma voodit. Nüüd poeb ta ikka igal võimalusel minu kaissu ja leiab viisi, et olla minu lähedal. 😍 Tänu neile pisiasjadele võin öelda, et olen hetkel saavutamas emana oma loodud eesmärki ja tuleb leida uus väljakutse. 😇

Teen nüüd sellele laialivalgunud egopostitusele lõpu! Varsti kohtume taas!

Kristin & Kenert Pätrik🦁

Vallasema toetusest, alimentidest ja minu otsustest + veidi muud rongavanematest! * #72

*Tegemist on puhtalt minu arvamusega, mu eesmärk ei ole kedagi laimata, solvata või veelvähem tekitada kelleski pahameelt!

Mulle ei meeldi raha peale mõelda või veel vähem sellest rääkida – teda on ja ei ole nii kui nii. Küll aga kui kellegagi kuskil tulevad teemaks toetused ja igasugused hüvitised, siis naljatledes mainin ära ka selle ilusa 19,18€, mis riik mulle igakuiselt maksab selle eest, et olen teinud otsuse last kasvatada üksi ja tema teiselt vanemalt sentigi nõudmata.

Tõsi ta on, et tegemist on ainsa ja kõige õigema valikuga, mida teha olen suutnud. Seda valikut ei saa keegi mulle ette heita, ei tulla õpetama, kuidas oleks õigem ja reeglitekohasem käituda. Ja tõsi on ka see, et ise ma olen selle rahaliselt “niru” valiku teinud ja pean sellega leppima, et riik on otsustanud minu valikut mitte toetada ja raiub siiski selgesõnaliselt, et igal lapsel peab olema ema ning isa, olenemata faktist, et isaks olemist ei saa ühelegi mehele peale suruda. Emaks olemise puhul kehtib sama reegel.

Ei, seda rolli ei saa peale suruda ja ei saa nõuda, et selle eest veel peale ka makstakse. Kujutage nüüd ette, et teid on surutud soovimatult vanglamüüride taha ja nõustakse selle eest veel 255€/kuus, et oma karistuse ilusti ära kannaksid. Võib-olla ei ole just see kõige parem võrdlus, aga umbes nii ju tegelikult ongi… ma võin ka eksida, aga mida sina sellest arvad?

Mu eesmärk ei ole pühendada seda postitust halale, kui vähe riik mulle maksab selle eest, et tulevikulootust kasvatan kodus. 😂😂 Ma lepin oma 112€’ga kuus kuniks sedagi veel jagub. 🙈

Küll aga tahaksin kirja panna oma mõtted sellega seoses, kuidas riik püüldikult tõstab igasugu muid toetuseid(minimaalselt ja harva), et kasvatada meie rahva iivet ja seejuures jätab märkamata kõik need emad ja isad, kes on võtnud vastu otsuse kasvatada seda iivet üksinda.

Jah, ma teadsin juba raseduse alguses, et ilmselgelt pean ma oma last kasvatama üksi ja teadsin ka seda, et mingisugust rahalist toetust mul loota ei tasu – Kenerti “isast” suuremat juuti annab leida. Samas ei ole mul hetkekski tulnud pähe mõte laps ära anda või pöörduda kohtusse, et nõuda välja summa, millele mul tegelikult õigus on.

Sa küsid minult miks? Eks ikka seetõttu, et olen olnud alati seda usku, et lapse kasvatamine ja tema elutee toetamine peavad olema lapsevanema vaba tahe ja soov. Ei saa sundida kedagi toetama inimhinge, keda soovitud ei ole. Ma usun ja tahaksin väga loota, et meie, kes me oleme võtnud oma südameasjaks leppida olukorraga ja pakkuda seda kõike ise ja üksinda oma lapsele, ei pea oma valikut kunagi kahetsema ja ühel hetkel taipab ka riik, et pilt ei ole üleüldse nii must-valge kui ta esmapilgul paistab.

Jah, nii mõneltki lapsevanemalt on kohtu teel väljamõistetud alimendid, kuid üsna tihti põrkame kokku olukorraga, kus sellegi poolest ei laeku lapse eest hoolitseva vanema pangakontole(ega ka mitte lapse isiklikule) ühtki eurosenti. Minu mõte siinkohal tõestab, et ega sunniviisiline lapsevanemaks sundimine ei mõju.

Või siis on seltskond “emasid” ja “isasid” kes saatuse tahtel on kohustatud maksma alimente, teevadki seda suurest vihast, kuid oma lapse vastu huvi ei tunne – mis saaks veel vastumeelsel olla.

Olgu, tõsi ta on, et kogu see postitus on kirjutatud minu mätta otsast ja kindlasti leidub tosinats viisi inimesi, kes mulle nüüd peale hüppavad ja oma arvamust peale hakkavad suruma – nope, poleks esimene kord.

Ja reaalsus on ka see, et ükskõik kui palju ma ka ei püüaks, siis ei ole ma veel suutnud leida oskust vaadata seda oma lapse silmade läbi – mis on tegelikult see, mis on siiski temale parim?

Mida annab lapsele summa enda või ema/isa pangakontol, kui sellest hoolimata puudub tal teine lapsevanem?

Tõsi ta on, et ei riigipoolt makstab 19,18€ ega ka mõne sunnitus lapsevanema poolt makstab toetus ei anna lapsele ema/isa, kes on teinud otsuse elada oma perekonnas eemal. Mina olen oma mõtetes nimetanud perekonnaks kõiki neid, kellega enam koos ühe katuse all või kes on ühel või teisel viisil minuga veresugulased. Küll aga ei sooviks ma eal enam nimetada Kenerti “isa” ei enda ega tema pereliikmeks. See au-aste on miski, mis tuleb välja teenida ja nii kaugele on pärast mitut aastat üsna raske tõusta.

Kuna suuremale enamusele minu jälgijaskonnast on teada minu “single mother” staatus, siis ei kavatsegi ma seda varjata ega teha nägu, et ma ei ole oma valiku või pangakontole laekuva summaga rahul. Ma olen alati rahul sellega, mis mulle antakse ja kiidan ka tagantjärgi heaks enda poolt tehtud valikud.

Tänu sel teemal vestlemisele olen saanud oma meiliaadressile (kristinvaisma@gmail.com) nii mõnegi kirja üksikemadelt või neilt naistelt, kes on hetkel beebiootel ja peavad leppima otsusega, mis on teinud esialgu lapse isa – oma perekonnast lahkumine.

Siinkohal tahaksin jagada ka ühe tip’i, mis on mind isiklikult tohutult sel teekonnal aidanud ja edasi viinud. Ealeski ära nimeta seda lahkuja otsuseks – Sina, kallis, oled teinud otsuses kasvatada üksinda üles üks väikene armas põnn ja sina oled võtnud vastu pakkuda talle üksiku lapsevanemana kõike, mida ühe väikese hinge süda soovida suudab ja oskab. Selle otsuse olen teinud ka mina ja ma tahaksin südamest loota, et ühel päeval, kui Kenert suureks meheks kasvab, siis toetab ta minu otsust ja on toeks mulle pojana nii heas kui halvas, just nagu olen mina toeks temale terve tema elutee – pole takistust, mis murraks ühe emalõvi! 🦁

Mulle endale tundub justkui oleksin ma terve aeg rääkinud nagu oleksid ainult isad need, kes oma lapsed hülgavad. Proovisin läheneda ka mõne üksikisa vaatenurgast, kuid see on üsna keeruline, kui ise oled ühe südametu ja põikpäise meesterahva tõttu üksikema. 😂😂 Aga reaalsus on see, et üsna tihti on “emad” need suuremad kõrvalehiilijad ja laste hülgamist tuleb liiga tihti ette.

Kas sina emana/isana kujutad ette, et jätaksid oma lapse lihtsalt ja lahkuksid?

Mina ei suuda küll oma peas välja mõelda seda mõtet, mis paneb ühe inimese sel moel käituma. Jah, on olukordi kus ma mõistan otsust anda laps adopteerimisele või näiteks vanaema kasvatada, aga lihtsalt jätta üks vanem kõige sellega toime tulema? Äärmiselt isekas ja mõtlematu, aga samas, mina lapsena ei sooviks seesugust vanemat oma ellu.

Minul endal on vedanud, et minu vanemad on koos olnud sirka 30 aastat, neil on 4 fantastilist last(nende seas õnneks ka mina), ilus kodu ja üleüldse armastav perekond. Seetõttu elasin ma oma elu esimesed 19 aastat unistusega, et ühel heal päeval loon ka mina endale ja oma lastele just seesuguse kodu ja pere – kahe armastava vanemaga. Aga nagu ikka kipub minema nii, et reaalsus on hoopis teine. Minu jaoks oli raske alguses leppida faktiga, et minu laps kasvab piltlikult öeldes “katkises” perekonnas. Aga mina rohkem oli mul aega selle mõttega harjuda, siis seda enam mõistsin ma viimaks, et tegemist ei olegi mingisuguse “katkise” perekonnaga, vaid see on meie moodi perekond – mina ja Kenert Pätrik moodustamegi meie moodi perekonna ja meil mõlemal(jah, ma räägin tema eest, aga puhtalt tema emotsioonide põhjal) on nii meeletult hea meel, et meie ümber on nii meeletult palju häid ja armastavaid inimesi. 💕 Aitäh! 🎀

Ükskõik kui suur või väike ei oleks ka rahasumma, mis makstakse mulle Kenerti üksinda kasvatamise eest, ei kahetse ma ealeski, et olen just sellise valiku nagu olen. Ma usun, et minu õnn ja rahulolu on need, mis peegelduvad Kenertile edasi ja ühel päeval mõistab ta mind, miks olen teinud just seesuguse valiku ja miks on temal isa asemel ainult fantastiline vanaisa ja kaks väga mänguhuvilist ja koomilist onu. 😂

Kokkuvõtteks sooviks öelda vaid seda, et alimentide eest ei ole võimalik turult minna ja osta ei uut vanemat ega vanema-armastus. See kõik tuleb kahekordselt kuhjata üksikvanemal ja usute või mitte, see on kohe kindlasti see kõige toredam ja lihtsam osa kõige selle juures, millega üksikvanem oma teel vastamisi peab seisma. Mina olen valmis Kenertile kasvõi kümne isa eest armastust jagama, seda tunnet jääks minus ikka veel üle! ❤️ Ma armastan oma poega ja ma olen tõesti tänulik, et ma ei ole kohustatud teda jagama ning rõõmustan endakeskis ka selle üle, et mina olen ainus, kellel on hetkel õigus tema üle otsustada. Mina valin tema elukoha, lasteaia ja tudukombe ja mitte keegi ei saa mulle öelda, et see valik ei sobi või pole talle see päris õige. 😇

Loodan vaid, et sel korral olen suutnud end piisavalt lahti seletada ja õigesti said aru ka need, kes üsna tihti kipuvad teemasid veidi teisiti mõistma.

Kui sa tunned, et tahaksid kellegagi sel teemal vestelda, siis kirjuta mulle meilile või sotsiaalmeediasse(minu facebooki ning instagrami lingi leiad blogi päise paremast nurgast). 😇

P.S littledutch.ee e-poes on endiselt kogu kaup koodiga KENERT15 -15%. Ja seda rõõmu jätkub kuni 08.10(k.a). Kiirusta, sest parim kraam saab liiga ruttu otsa. 🙈🎉

Aitäh, et võtsid vasvaks lugeda ja veel suurem aitäh teile, kes kaasa rääkisid.

Teie Kristin & Kenert Pätrik 🎀

Jup, lobapost & littledutch.ee sooduskood! #71

Mõtlesin küll(ütlesin välja ka), et uuyeah küll mul on haiglas ja hiljem haiguslehe ajal nii palju vaba aega, et bloogerdusse veidi sisu luua – aga no kus sa siis sellega, olgugi, et aega on, siis ideedevaesus on mul küll.

Lobapostitused on alati olnud minu thing ja jäävad ka selleks. Mulle meeldib lihtsalt kirjutada, mõtlemata kas mu öeldu on üleüldse oluline või vajalik jagamiseks. Ma ei ole eriti suur arutleja, olgugi, et olen omal ajal valmis kirjutanud paar päris head kirjandit – nii mõnigi neist on jõudnud mõne võistluse “tagajärjel” raamatusse. 🙈 ei, ma ei uhkelda praegu – haha, aga uhke olen enda üle küll.

Just praegu taipasin, et tegelikult ei tea te minust põhimõtteliselt mitte midagi – kui siis ainult minu tööst. Aga enamasti räägin siis Kenertist, tema elukorraldustest ja muutustest, edusammudest ja tähelepanekutest. Praegugi tahaks paar vahvat fakti kirja panna ja jutustada sellest, kuidas möödus meie esimene öö “suure-poisi” voodis.

Kes veel ei tea, siis meie Kenertiga elame Keilas (“Keilas pole randa, nii et jooksen Kloogaranda…” tänks Nublu, see kummitab mine iga kord kui Keila mu peas kõlab -.-). Nimelt kolisin mina Keilasse oma vanematega aastal 2000, oi kui ammu-ammu see juba oli. Siis olime me veel neljakesi, meie pubekatest peale koos olnud vanemad ning minu big sis ja mina. Aastake hiljem saime väikese venna ja veel mõne aasta mööduses saabus meie perre teine väikene venna. Nüüdseks on nad juba 16 ja 13 – oi, kui suured poisid. Ja üleüldse, mina oleks noorimale veel aasta tagasigi 122 suurus riideid selga ostnud, kuigi ta on juba sirka 170cm pikk – minust(176cm) ta veel pikem ei ole, aga ega palju puudu jäägi. Teine venna juba ammu pikem minust. 🙈😇😂

Viimasel ajal on küsitud minult, kui vana ma nüüd olen. Ilmselt seetõttu, et ühe loosi all hõikasin välja ka oma sünnipäeva. 22 – juhuks, kui kellelegi veel peaks huvi pakkuma. Rasedaks jäädes olin 19, sünnitades just 20 saanud ja nüüd 22. Mulle meeldib, et Kenert on minust täpselt 20aastat noorem, kui mina sain 22, siis järelikult saab tema kohe 2. Sellega seoses saigi eile torditellimus sisse antud – sel aastal tähistame tema sünnipäeva Rakveres perekeskis ja ka Keilas perekeskis – kuna minu big sis elab oma pisikeste printsessidega seal ja me oleme Rakveres päris tihedad “turistid”, siis tundus õigem pidu nende juurde viia ja hiljem Keilas omakeskis ka tähistada.

Rakverest rääkides… ka selle kohta on minult palju küsitud. Ei, endiselt me Kenertiga kahjuks ei ela Rakveres… kuigi üsna tihti mõtlen, et aga võiks ju… kuid esialgu jääb see siiski meile linnaks, kus elab Kenerti tädi ja kus on alati ja igal aastaajal mõnus puhkamas käia. Ja siitkohalt ütlen kohe ära, et juba neljapäeval ongi minek Rakverre, sest Kenerti operatsioonist in selleks ajaks juba mõnusalt aega möödas, ta on taastunud ja enne minu taastööle asumist oleks õige ära teha seekordne puhkus. 😇 Hahah… sain just instagramis sama küsimuse. 😂😂

Hmm… üritan meenutada küsimusi, mida minult instagramis üsna tihti küsitud on. Nii paljud teist on mulle directi kirjutanud ja oi, kui hea meel mul selle üle on. Ma püüan kõigile vastata, leida aja ja õiged sõnad. Kuid vabandan, kui juhtumisi on kellegi kiri kahesilmavahele jäänud – haiglasoleku ajal tuli neid tosinate viisi ja kuna seal oli endalegi keeruline aega leida, siis võis juhtuda, et kõikidele kirjadele ma vastata ei jõudnud. Kuid uskuge või mitte, läbi olen ma lugenud nad kõik ja kusjuures nii mõndagi veel mitu korda. 😇

Kogu aeg tahaksin automaatselt Kenertist kirjutada, aga mu plaan oli see postitus veidi enesekesksem luua.. ilmselgelt ei tule sellest mitte midagi välja. 😂 hmm… ma ei oska isegi mõelda, mis võiks olla see info, mida enda kohta jagada, et ka teile huvi pakuks. Ise tean ma ju enda kohta peaaegu et kõike… väikeste mööndustega, sest inimesed kipuvad tihtipeale märku andma, et nemad ikka teavad rohkem. 🙈

Hmm… beebimodellindus… vot selle peale polegi ma kunagi varem mõelnud. Ja ega ütlen ausalt pole ka nüüd huvi tekkinud – jah, ma luban tihtipeale Kenerti pilte erinevatel instagrami lehtedel kasutada, kuid olen siiski otsustanud ise jääda selle kaamera taha, mis Kenertist pilte teeb… võibolla kunagi hiljem mõtleme selle peale uuesti, kui ta veidi suurem on ja oma otsuseid juba ise tegema hakkab. 😇

Kenertist siis veel niipalju(😂😂), et seljataga on 2 lõunaund ja 1 ööuni tema uues uhkes voodis. Kuna nii mõnigi teist on küsinud, kust nii ilusa voodi saime, siis meie voodi on ostetud mudilane.eu lehelt ja saadud üpris hea hinnaga, arvestades seda, et kõik on olemas ja peale voodilinade polnud miskit vaja juurde leida. 😂 Küll aga on Kenert olnud kogu aeg kaisulaps, siis nüüd on see võimalus talle veel kergemaks tehtud – iga tunni tagant(kui oli ta oma voodisse tagasi tõstnud), puges ta juba tagasi kaissu. Küll koputas mu seljale ja andis märku, et talle ruumi teeksin ja puges muudkui kaissu. Tänase lõunaune ajal pidin ise talle kaissu pugema, et ta voodis püsiks ja uinuks – oi, kui armas kaisulaps ta mul ikka on. 🙈😍

Aga teemegi täna niimoodi lühidalt ja loodan juba peagi tagasi olla. 😇😇

P.S littledutch.ee kodulehel kehtib kuni 08.10(k.a) sooduskood KENERT15, mis annab igalt sinu ostult -15%. Seega kõik kohe shoppama. 🙈💕😍

Kristin & Kenert Pätrik 🎀

KAS SEE TÕESTI ON JÄLLE ÜKS …. lobapost! #70

Kallikesed, käes on lobaposti aeg!!! Haha, imestan isegi, et tuli just seesugune tuju, kuid siin haiglas konutades saab üks hetk kõigest siiber ja hakkan seetõttu end taas kirjutamisega lõbustama.

Märkasin, et juba sain ma postituse pealkirja märkida #70. See ilmselgelt tähendab seda, et tegemist on minu SEITSMEKÜMNENDA postitusega sel blogi lehel. Paneb mind ennastki imestama, et 8 kuuga just täpselt nii kaugele olen jõudnud. Ma olen ka varem “püüdnud” blogida, kuid nii kaugele pole ma veel omadega jõudnud. Olgugi, et Kellyga koos “salajast” blogi pidades juhtus tihti, et keskkooli ajal sai ikka pea iga päev miskit kirja pandud.

Ja kuna tegemist on siiski meie 70nda juubeliga, siis ei tulnud mul mõttesse paremad ideed, kui tähistada seda ühe korraliku lobapostiga, mis algab ei millestki ja lõppeb ei kuskil – just nii ütles üks minu lugeja ja lisas ka, et just selles peitubki minu lobapostide võlu.

Mulle meeldib lobiseda, kuigi reaalses elus olen siiani olnud siiski see “kuulaja” osapool, aga ka sel pole siiani miskit viga olnud – nüüd mul muidugi veab, panen kirja kõik, mis pähe kargab ja imestan endamisi, et keegigi üldse sellist asja lugema vaevub. 😂😂

Täna õhtul on mängutoas üllatavalt “palju” lapsi. Kahe asemel on hoopis neli – kaks neist on ühe kirurgi lapsed. Pean tunnistama, et päris kahju on vaadata, kuidas Kenert teisi lapsi jooksmas jälgib ja ise nukralt toolis istub – õnneks lepib ta olukorraga ega võitle vastu. Kuigi kaklevaid õdesid jälgib ka üsna hapu näoga – kellele ikka kisavad plikad meeldiksid. 🤣🤣

Haha, kas sina oled kunagi Google’sse löönud sisse oma eesnime? Ma tegin proovi, kuna märkasin, et nii on jõutud minu blogini. Minu proovimise tulemuseks on aga hoopis midagi muud:😂😂

Ma usun, et matusebüroo ei ole päris see, mille üle naerma peaks, aga siiski… Ma tean, et seesugune asutus esksiteerib – mu vanaema on seda mulle lapsest saati maininud ikka igal korral, kui teda külastasin.😂 Ilmselgelt näitab ta seda mulle, sest antud “asutus” asub siiski PERH vahetus läheduses, aga polnud just miski, mida ma leida soovisin. 😇

Nüüdseks on kätte jõudnud juba teisipäeva ennelõuna – Kenert on kuidagi üllatavalt väsinud ja jäi täna juba unne 9:30, seega praeguseks hetkeks on ta maganud juba poolteist tundi. Oi, kui armas ta mul ikka on. Ja tema tung külili magada on nii suur, et ärkasin öösel kümneid kordi tema suure soovi peale end külili keerata – minu õnneks oli täna esimene täispikk magatud öö haiglas. 😇

Aga tegelikult tahtsin ma kirja panna ühe päris hea uudise ka. Kuna eile õhtul juhtus midani no nii enamvähem toredat, mis ergutab Kenerti ülakorrusele saamist, siis praeguseks hetkeks on Kenert siiani näljas ja ootab oma n-ö opile pääsemise korda. Tegemist ei ole kes teab mis suure operatsiooniga, kuid tundub, et siiski otsustati narkoosi kasuks ja nüüd tuleb veidi aega tühja kõhtu kannatada – milline vedamine, et joominegi lubatud on. 😂

Eks see, kas ja kuidas kõik korrus ülevamal pool kõik sujub ja milliste uudistega kirurg ta tagasi alla toob, selgub alles siis, kui kõik on möödas ja saan Kenertit jälle oma silmaga näha ja musitada. Lisaks sellele tundub, et ta hakkab ka vaikselt ärkama – või siiski mitte. 😂

Oi, täna valdavad mind hoopis teistmoodi emotsioonid – lootuskiir varsti koju saada, hakkas taas kuskil künka tagant piiluma. Ehk veab ja juba varsti on käes meie õnnepäev. Kuigi ma endiselt ei kurda, päevad Kenertiga on sujunud kiirelt ja ootamatusteta, õed on tuttavad juba 2016 aasta novembrikuust ja üleüldse on siin selline pingevaba õhkkond – tuleb ise vaid rahulik ja rõõmsameelne olla.

Kuigi pean tunnistama, et öösel ma väga magada ei saa. Ma olen sellises n-ö poolunes staadiumis, et ärkaksin iga väiksemagi Kenerti heli või liigutuse peale – no nii igaks juhuks, kui peaks miskit juhtuma. See aga tähendab seda, et ma ärkan ka iga väiksemagi muu piuksu, nuttu ja kisa peale, mis öises haiglas “rõõmu” pakuvad. Aga kõige sellega on võimalik leppida ja kui tegemist ei ole Kenertiga, siis on unne tagasi vajumine üsnagi kerge.

Sirka 30 minutit ülakorrusel ja minu naerugaasist uimane lapsuke oli tagasi minu juures. Jõudsin sel ajal ära käia emaga koos Lastehaigla kohvikus – see tuunikala tortilla oli lihtsalt liiga hea, et tõsi olla. 😍🙏 Aga see selleks, toidust ei tahtnud ma üleüldsegi rääkida.

Ühesõnaga on meil hetkel üsna suur lootus ja usk homne päev koju saada(ilmselt, kui sina seda loed, oleme me juba kodus – kui kõik muidugi õnneks läheb). Hetkel on kõik enam-vähem täpselt nii nagu olema peab ning kirurg andis juba kiirelt peale operatsiooni meile loa juba homme koju saada. Esialgu arvasin ma, et ta teeb nalja – veidi on selline killumees aeg-ajalt, aga kui tema sõnad lõpuks kohale jõudsid, siis lubasin vastu mitte vaielda ja kirurgi lahkudes tegin ikka rõõmutantsu ka – see meeldib eriti Kenertile, kes siis valjul häälel naerda kihistas.

Minu esialgne plaan oli magama minna kell 21, 30 minutit peale Kenertit . Aga otseloomulikult läks minu plaan luhta. Praeguseks hetkeks on tänasest saanud juba homme – kell on 00:03 ja käes on 26.september. ME SAAME TÄNA KOJU!

Põhjus, miks ma siiani ei maga, peitub otseloomulikult eelkõige Kenertis, keda painavad valuhood kõhus – see kõik läheb üle! Sirka 20 minutit tagasi sai ta üsna tugevatoimelist valuvaigistit, mis peaks talle tagama rahuliku ööune – loodan, et see tal ka õnnestub. Teine põhjus on peidus hoopiski minus endas – ma olen nii elevil koju saamise üle, kuid samas nii tohutult hirmul. Ma kardan, et minu suur õnn puruneb taas ja kõik ei lähe nii nagu plaan ette näeb. Kunagi ei tea, mis viperused meie teele viskuvad. Küll aga saad sina juba postituse lõpu poole teada, kas me siis maandusime koju või siiski veel mitte.

Yay, esimene pooltund ilma ühegi valuta! Tundub, et imeravim töötab ja on aeg ka ennast viimaks magama sättida. Kuna tegemist on endiselt lobapostiga, siis olen kindlasti tagasi juba hommikul, et seda siin jätkata! 😇

Tunnen ennast juba nagu mõni 12 aastane videoblogija, kes igas oma lauses ikka kellaaja ka ära peab märkima. Kell on 6:46 ja ongi käes loodetavasti meie viimane päev siin armsas Lastehaiglas. Kenert magab veel rahulikku und, kuid veidi aega tagasi sai ta rohtu(kanüüli kaudu) ja seda masinaga, mis esialgu lakkas koostööst ning minu ärkasin – thank god, et Kenert veel magab. Eks eilne mitu tundi mängutoas väsitas ta ikka korralikult ära – nagu ühele väikemehele kohane ongi.

Kolmekordsest kogemusest võin öelda, et lõpp on kõige venivam ja õige aeg justkui ei jõuakski kunagi kohale. Juba eilne õhtu näitas seda… mingi hetkeni aeg muudkui venis ja venis. 😇

Ja ongi Kenert ka ärkvel ja multikakanal omas hiilguses – oi, kuidas need Etv2 multikad mulle endale meeldima on hakanud. 😂🤣 Kenertile ei paku need muidugi siiani huvi… tema vaataks ikka vaid oma inglise keelseid lastelause ja kuulaks suurima heameelega meie oma Reketit. 😂😇

Tundub, et mu lobaposti mõte on veninud tõesti väga pikaks. Mul on peas nii palju mõtteid ja ideid, mida soovin teiega jagada. Küll aga ei ole kõige jaoks ilmselt hetkel veel õige aeg ja koht.

Nonii, nunnud, kätte on jõudnud kolmapäeva õhtu ja praegusel hetkel saan ma suure kergendustundega öelda, et ME OLEME TAGASI KODUS! Olgugi, et täieliku paranemise ja sama elu taastamine võtab kindlasti veel veidi aega, siis loeb siiski fakt, et saame kosuda ja paraneda oma kodus, omas voodis… ja mis kõige olulisem – kasvõi kaisus ja ilma kinnisidumata😂

Oi, kui happy ma olen selle üle, kuigi eks kohustusi on palju ja pidevalt vaata kullipilguga, et ta enesele liiga ei teeks – mänguväljakule turnima päris veel ei lähe. 🙈 Küll aga õppisime kõndimise uuesti selgeks, kuigi siiani on veel veidi raske ja ebatasane see kõnnak, aga eks seda kõnnakut mõjutab ka tehtud operatsioon, paistetus ja pisikene haavakene kõhul, mis ilma õmblemata iseseisvalt kokku peab kasvama. Ma pean reedel sealt sideme maha võtma ja ma tunnistan ausalt, et mu hirm on juba praegu üsna suur.

Küll aga tahaksin kirjutada midagi eriti vahvat, mis meiega täna juhtus. 😍 Täna hommikul maandus Lastehaiglasse meie armas jälgija ja lugeja Liisi oma poja Karliga, oi, kui armsad nad on. 😍 Liisi on väga heade oskustega köögis ja seetõttu pistis Kenert kohe peale nende lahkumist kahe suupoolega pintslisse Liisi valmistatud ja meile kingituseks toodud pulgakoogid – võin kinnitada, et need olid tõesti imemaitsvad. Nüüdseks on lahendatud mure, mida pakkuda Kenerti teisel sünnipäeval – peangi Liisile kirjutama ja tellimuse sisse andma. 😇🙈Aitäh, armsad Liisi ja Karl – aitäh, et tulite ja meile maiustamist tõite – olete vahvad!😍💙

Aga nüüd ma küll lõpetan selle meeletult pikale veninud lobaposti ja lasen ta täpselt sellisel kujul internetiavarustesse – eks iga üks leiab ise, kas on tal miskit põnevat siit lugeda, või oli tegemist puhta aja raiskamisega.

Aga enne veel suur-suur-suur aitäh kõigile Teile, kes te meile sel teekonnal toeks olete olnud ja olete siiani. Meil Kenertiga on niiii hea meel, et pärast meie loo jagamist on tekkinud nii palju toetajaid ja inimesi, kes hoolivad ka ilma põhjendusi uurimata. Aitäh, kallid!🙏💙

Teie Kristin & Kenert Pätrik!💖

Veidi lisa eelnevale ja liiga palju selgitamist 😂 #69

Kohe pärast viimase postituse avalikustamist valdavad mind nii vastakad tunded – otseloomulikult ei ole see esimene kord. See on ka üks neid põhjuseid, miks ma end kunagi *blogija* tiitli vääriliseks ei pea – igaüks võib arvuti avada, visata kirja tohutul hulgal ridu, oma eluloo ja hala. Olgugi, et ma võin öelda, et minu ja Kenert Pätriku algus on siiani olnud üsna raske, me oleme ületanud nii mõnegi takistuse, kuid haletsus ei ole kohe kindlasti see, mida me temaga taga ajame.

Ma tean, et siin on ka teid, mu kallid, kes olete mu kõrval olnud juba päris esimesest postitusest peale ja seetõttu teie juba teate, kuid räägin siiski üle, sest vahepeal on lisandunud uusi hingi ja ilmselt pole kõik veel teadlikud. Kui ma aasta alguses selle selle blogi avasin, siis oli mul peas vaid üks soov ja plaan – kirjutada justkui iseendale ja iseenda jaoks. Samuti ei ole ma kunagi jälginud oma kirjavigu(eriti telefoniga kirjutades tekib neid meeletult), ega pidanud lugu üleliigsest seletamisest ja justkui enda õigustamisest – see siin ei ole koht, kus tahan tunda end survestatult ja teha seda kellegi teise pärast.

Sellegi poolest tunnen ma suurt “vajadust” end teile selgitada ja õigustada. Minu eelmises postituses kõlama jäänud lause “Tegelikult pole ma siiani suutnud otsustada, kas ja kui palju loost ja detaile jutustan ma Kenertile…” jäi pinnuks silma nii mõnelegi postituse lugejale. Küll olevat ma end segaselt sõnastanud ja siis tuldi õpetama, et oi… Eestis on igal inimesel digilugu… you don’t say… olgu, ma ei hakka pinisema, kuigi oi.. kuidas tahaks 😂

Kui seda bloogerdust siin pidama ja hiljem ka jagama hakkasin, siis sai mulle juba üsna kiirelt selgeks, et alati on keegi, kes teeks sinust paremini ja juba teab ka sinust paremini. Ja siinkohal ma isegi mitte ei liialda. Kui siis ainult natukene. Tegelikult on ju täiesti võimalik, et ma seletasingi liiga segaselt ja seetõttu tunnen ka seda üle seletamise vajadust, et kõik me saaksime ühte moodi aru!

Ma rääkisin oma eelmises postituses, et tegemist on Kenerti looga ja mina pole suutnud veel otsustada kas ja mida ma Kenertile räägin… jutt käis siis detailidest, kes luges läbi terve selle lõigu, see ilmselt võis ka mõista minu mõtet… aga ega kõik ei saagi mõista. Aga see ongi ju Kenerti lugu… ükskõik millal ta oma loo teada saab, siis peab see siiski jääma otsustada, kas ja kellega tema seda jagada soovib. Ma saan aru, et nii mõnegi teist tung teada saada on üsna suur ja võib-olla pälvisin selle “pahameele” ära faktiga, et ma ei pannud eelmisesse postitusse üksikasjalikult kirja seda kõike, mis Kenertiga nende operatsioonide käigus tehtud on. Ühesõnaga vabandust, et olen teinud otsuse jätta see Kenerti otsuseks.

Ja ma ei mõelnud ka oma lausega seda, et ma EI TAHA Kenertile KUNAGI rääkida, mis temaga lapsepõlves juhtus. Mina ei ole seda öelnud ja on kurb lugeda, kuidas keegi võtab õiguse kuskil kommentaariumis mulle sõnu suhu toppida ja siis veel nähvata, et kuidas ma küll saan nii isekas olla ja lapsele mitte üldse mõelda. Olge hea, mõelge nüüd veidi loogiliselt – Kenerti kõhul ilutseb 2 armi, ilmselgelt pean ma talle seletama, mis põhjusel need seal on. Aga eks ma olen ka seda märganud, et inimestel on komme mitte mõelda ja lihtsalt kirjutada – mitte muidugi kõigil, aga nii mõnelgi. Eks ma vahel olen isegi “seesugune” ja tihtilugu enne ütlen ja alles siis hakkan mõtlema, et oli seda nüüd veel vaja… ainus lohutus ongi see, et ma ei ole üksi. 😀

Kuid ma ei soovi, et see postitus siin oleks negatiivselt meelestatud ja seetõttu tahaksin tänada kõiki teid, kes te meile kirjutasite, toetust pakkusite ja oma lugusid jagasite – vahel on hea teada, et olgugi et südames on üksik tunne, siis kuskil on ikka keegi, kes on alati valmis kuulama ja toeks olema. Üks armas ema suutis kirjeldada just seda sama tunnet, mida tunnen mina… ühel hetkel tundub oma mure kõige suurem ja õudsem, kuid nähes ja lugedes teiste muresid, siis mõistad, et tegelikult pole asi mitte üldse nii hull. Mul on tohutult vedanud, et Kenert otsustas minu juurde tulla ja jääda!

Samuti tahaksin ma tänada kõiki teid, kes te mõistate ja toetate minu otsust jätta see lugu Kenerti jutustada. See on tema elu ja olgugi, et tulevikus ei sea see temale mingeid takistusi, siis tunnen, et endiselt ei ole see minu lugu, mida jutustada ja ma isegi ei kavatse end sundida kõigi teie pärast, kes te tunnete tapvat uudishimu – mainisin juba eelmises postituses, et teadjaid on minimaalselt ja nii see esialgu ka jääb.

Minu kirjutamisstiil on olnud algusest peale hoopis teistsugune, mulle meeldib kirjutada tühjast/tähnast ja alustada ilma ideedeta ja lõpetada mitmesaja-sõnalise postitusega – nagu ma ise neid nimetan, siis minu endagi lemmikud on need vanad head “lobapostid”. Ka selle kohta olen teilt saanud head ja positiivset tagasisidet. Aitäh teile, et loete ja ikka ja jälle tagasi tulete!

Mina ise kahjuks “selline” ei ole. Ma pole juba sirka aastakene lugenud ühtki blogi, sest ma lihtsalt ei suuda… miks? Eks ikka sellepärast, et ma pole leidnud veel neid blogijaid, kelle kirjastiil ja elulugu mulle niivõrd huvi pakuks, et ma suudaksin lugeda rohkem kui poolt tema kirjutatud postitust. See ei tähenda muidugi seda, et mulle lugeda ei meeldiks… väga meeldib, aga ma eelistan lugeda raamatuid ja seda juba lapseeast saati. Võin isegi uhkeldada, et ka mina olen kirjutanud paar “raamatut”, millest üks oli näiteks minu keskkooli uurimustöö praktiline osa… oi, see oli ausalt öeldes paras katsumus. Ma pole kunagi olnud seda “tüüpi”, kes suudaks midagi teha käskimise peale ja kellele meeldiksid tähtajad, mis on kuklas kogu kirjutamise aeg tiksumas. Seetõttu tuli mul ka oma “romaani” kirjutades end tihtipeale tõsiselt sundida ja seetõttu ei ole ma kunagi tulemusega rahul olnud. Minu puhas õnn, et ükski hindaja ei leidnud aega, et kogu romaan läbi lugeda.

Aga mis põnevat veel? Kenert sai kätte oma esimese sünnimärgi! Just täpselt nii kaua see meil aega võttiski, 1aasta ja 9 kuud… oi, kuidas ma ootasin ja pea iga päev ta keha uurisin ja lootsin, et juba üks kord mõni sünnimärk tuleks. It’s finally here! Kah asi, mille üle rõõmu tunda… aga näed, mulle pakub huvi. 😀 Mis vanuses teie lapsed oma sünnimärke “koguma” hakkasid? 🙂

Lõpetuseks ka natukene mitte nii häid uudiseid… reedel ütles arst(kirurgi n-ö parem käsi), et ilmselt läheb Kenert ülakorrusele uuesti teisipäeval. Laupäeval olid meil pisikesed tagasilöögid ja kirurg vihjas, et kui miski ei muutu läheb Kenert üles juba esmaspäeval… tagasilöökidest saime võitu ja kõik hakkas taas õigesti toimima. Täna tuli kohale arst, kelle sõnum mu sõna otseses mõttes tujust ära ajas ja rajalt n-ö maha lõi. Ta teatas mulle, et Kenerti üles viimise plaani lükkasid nad neljapäevale ja kui 24h kõik peale seda ilusti sujub, siis viiakse ta reedel korra veel üles ja alles siis hakkab koju saamise lootuskiir nurga tagant paistma. No kurat… ma ei taha üldse vanduda, aga ma olen nii solvunud ja pettunud ja pahane ja god, ma ei suuda isegi pisariad juba pool tundi tagasi hoida… mu lootus see nädal koju saada oli niiiii suur, et ilmselt selle mitte saamine viis mu korralikult endast välja – tunnistan seda isegi.

Olgu, nüüdseks on käes õhtu ja ma olen oma pettumustundest enam-vähem üle saanud. Vanaema käis meid vaatamas ja Kenert naudib ikka täiega selle käruga ringi rallimist ja mängutoas käimist. Muidugi on näha, et ta heameelega jookseks ringi ja naudiks vabadust, aga seda veel kahjuks talle lubada ei saa. Eks näis, mis seis juba nädala lõpu poole meiega on.

Kindlasti hoian nüüd teid jooksvalt kursis ja juba üsna pea seame sammud kodu poole – nii palju häid plaane ja mõtteid on peas, saaks need vaid juba täide viia ja mõned ka kirja panna. Aeg on see, millest kogu aeg puudust tuleb.

Küll aga on endiselt oodatud kõik teie küsimused, rõõmud, mured ja ideed meie meilile(kristinvaisma@gmail.com) ning ka instagrami ja facebooki, mille lingi leiad bloogerduse päise paremast nurgast. 😇

Kui sa aga tunned, et tahaksid meid igal sammul toetada, siis leia blogi äärelt “Jälgi”, kliki sellele, kinnita meililt oma soov ja nii saad igal korral teate, kui taas miskit kirja paneme. Aitäh teile, kes te seda juba teinud olete!🙏😍😇

Kristin & Kenert Pätrik 💖