Väsimus ja täiesti uutmoodi kvaliteetuni! #88

Pean tunnistama, et mul on viimasel ajal kohutavad mäluprobleemid – näiteks olen ma täielikult suutnud ära unustada mõtte, mis mind eile tabas ja millest täna/homme tohutult kirjutada soovisin… 🙈

Täpselt samamoodi suutsin 2 päeva järjest ära unustada, et üks jope vajab pakkimist ning ära saatmist – raha ju ammu juba arvel. Anna andeks! 🙈 Ma tõesõna suutsin unustada nii jope olemasolu kui ka selle, et olin kohustatud seda kellelegi posti teel saatma – mina ja mu puudulik mälu. 😂😂

Korralik sügisväsimus on ka peal – ainult magaks, kui võimalust antaks. 😂😂 Viimasel ajal uinun kas koos Kenertiga või paarkümmend minutit peale teda – mitut tundi temata ärkvel ma enam vastu pidada ei suuda. 🙈🙈 Sellest pole midagi halba, sest tänu sellele olen võimeline hommikul kell 7 ka ise reipalt ärkama ja päeva alustama. 🙈🙈

Tegin täna päeval avastuse ja tundub, et ma pole siiani käitunud vastavalt oma otsusele. 😂😂 Kuna 99% inimestest kutsub(k.a. mina) minu poega nimega Kenert, siis üha enam olen märganud, et tema oskus ka Pätrikule reageerida hakkab suikuma. Seetõttu otsustasin, et olen see 1%, kes teda Pätrikuks hüüdma asub – eks ole näha, kui hästi see mul välja kukub. 🙈🙈

Kenert Pätriku nimest lähemalt saate muidugi lugeda juba tema sünniloo postitusest, kui ma sellega üks kord ometigi valmis saan. 🙈 Selle aastanumbri sisse võiks ta ju ikka ära mahtuda – nüüd hea võimalus end taas millegagi tagant turgutada – aastalõpu eelis. 😂

Kus eelistavad magasa teie pisikesed? Veel kuu aega tagasi magas Pätrik pikad ööd omas voodis ja minu kaisus magamine oli tema jaoks “raskendatud” – ta lihtsalt siples terve öö ja see häiris nii teda ennast kui ka mind. Une kvaliteet polnud päris see, mida soovinud oleksin. Samas magas ta juba sirka 1,5 aastat pikki öid, seega ei ole ma kunagi une puuduse tõttu kurta saanud – kui välistada Olerexis tööl veedetud ööd! 🙈 Nüüd on kätte jõudnud aga hoopis teised ajad – une kvaliteet on minul isiklikult parem kui kunagi varem. Pätrik avaldab soovi uinuda AINULT kaisus ja kui ta näiteks peale uinumist tema voodisse tõstan, siis maksimaalselt tunni pärast on ta kaisus tagasi. Seetõttu ei ole ma ka enam teda raatsinud voodisse tõsta – see kaissu tagasi ronimine ainus häiriv selle juures. Küll aga on Pätriku kaisus magamine muutunud täielikuks vedamiseks ja oi, kuidas mulle meeldib ta õhtul kaissu haarata ja siis kõigele lisaks teda veel öösiti unes ka näha! ❤️ Samas näen, et ka Kenert ise naudib iga hinna eest kaisus magamist, talle meeldib terve öö hoida kinni minu ühest näpust ja öösiti vahel ärates mulle pai teha – tõeline nunnupall mul ikka. ❤️😍😘

Kui esimesel elunädalal magas ta minu kaisus rinna saamise eesmärgil, siis nüüdseks on ilmselgelt vaid jäänud vastastikune läheduse soov – mulle meeldiks väga, kui ta ka paari aasta pärast minu kaisus magaks. Kas siis kasvõi iga öö või vahel harva – ausalt, selline teistmoodi lähedus annab niiiiii palju juurde ja minule isiklikult mõjub see ainult positiivselt. Hommikul ärgates on mul eranditult fantastiline tuju ning kõik muremõtted on esimestel tundidel täiesti unustatud. 🙏❤️

Aga mis ma ikka ainult kiidan – tegelikult on ta üks paras massuurikas ka vahel harva. Näiteks nagu täna hommikul, kui ta ronis püsti oma lauale(pisike ja madal IKEA koolilaud ainult talle) ja leidis tànu oma pikkuse lisajale minu riiulilt martsipanimassi, mille ta imekombel suutis avada ja mida ta siis minu juurde maiustama tuli – viisakas nagu ta mul on, siis pakkus ta muidugi oma saaki mekkida ka mulle. 😂😂 Kuidas on võimalik lapsega seesuguses olukorras üldse riielda või teda mingil moel keelata – ta ise oli oma leiust nii sillas, kuid paari ampsuga tema pidu piirdus. Ta pole mul suurem asi magusa sõber – lasteaias ei puutu ta ühtki oma magustoitu ega ka näiteks magusat õhtuoodet – iga kell parem suppi või makarone. 😂😂

Peaksin ka tänaseks taas lõpetama ja end unenägude maale sättima – ilusaid unesid kõigile!! 💙

Kristin! 🎀

Reedene lobakas! #87

Kohati nii tobe, et kätte on jõudnud taas see aeg, kus tööle minnes ja sealt taas tulles, on väljas ainult pimedus. Ma üldjuhul ei ole sügis/talvise hooaja teemal eriti pirtsakas, aga no valgust võiks küll veidi rohkem olla. Mis eestlane ma oleksin, kui ma põhjust virisemiseks leida ei suudaks. 😂😂

Tunnen, et minu tahe ja soov vanaviisi lobaposte toota on taastunud. Ma eelistan möödunu teemal enam mitte sõna võtta, kuid mu eesmärk on endine – ma kirjutan vaid iseendale ja kõike seda, mis tuleb minu seest ja filtreerimata. Tean, et mul soovitati oma sõnu valida ja hakata oma juttu kontrollima, kuid minu jaoks ei oleks see enam sugugi mitte see, mis ta on praegu. Toon lihtsa näite – ka koolis ei lugenud ma ise läbi ühtki oma kirjandit ja eelnevalt mustandi kirjutamise asemel panin paberile kohe puhtandi… ma ei mäleta, et see oleks mulle lõppenud viiest halvema hindega. 🙈 Minu point seisneb siis selles, et kui ma iga kord asuksin oma postitusi kontrollima, siis lõppeks see lõpuks sellega, et 90% minu postitustest üldse published “tasemeni” ei jõuakski. 😂😂

Ja muidugi kirjavead… haha, praegugi kirjutasin vead asemel vaed.. -.- Ma trükin enamiku oma postitusi kiiresti ja telefoniga, mis tähendab seda, et näpukad on kerged tulema – on neid, mida ma koheselt märkan ja ka neid, mis mul siiski kahe silma vahele jäävad. Siinkohal minu siirad vabandused ning ma loodan, et see minu lugejaid ei häiri. Ma ise btw olen kohutav tähenärija ja teatud kirjavigu ei kannata minu silm absoluutselt – mõtetu, kogematta, õieti, dushi, teadmik, jne… Aga okei, ma ei vingu, sest ega ma isegi kes teab mis musternäidis ei ole ja kahjuks leidub ka neid, kes isegi eesti keele tunnis muule tegevusele rohkem aega on pühendanud. 🙈🙈 Kuigi mina näiteks mäletan siiani kuidas 12ndas klassis kogu klass naeris, kui ütlesin julgen asemel julen, mille peale teatas õpetaja, et seesugust sõna veaks ei loeta! 🙈🙈

Kenert oli kogu selle nädala aiast eemal ja esmaspäevast alustab taas. Okei, neljapäeval käis ta koos minuga, aga oma rühmas eemal oli ta terve selle nädala pluss ka eelnevalt möödunud reede. Sain viimaks perearstilt tõendi – tegelikult polnud ma seda varem lihtsalt küsimas käinud – et Kenertile on “keelatud” anda joogiks piima. Otseselt ei ole see siiski keelatud, kuid ma eelistan siiski tema nahka veidi ilusamana hoida. Eks kui ta kosub ja suuremaks kasvab, siis proovime taas katsetada. 🙈🙈

Lisaks sellele saime ka saatelehe ortopeedile, kuna Kenert on kõndima hakkamisest saati kõndinud jalad veidi sissepoole. Alguses vähem ja nüüdseks juba kordades rohkem – ta kipub näiteks saabastega juba oma varvaste taha koperdama, siis otsustasin perearstilt ka selleks saatekirja küsida. Tegelikult pöördusin sama murega tema poole ka kevadel, kui Kenert oli saamas 1,5aastaseks, aga siis käskis perearst oodata Kenerti 2 aastaseks saamist – no mdea, paremaks pole väga midagi läinud. Kui, siis ainult kordades hullemaks. Aga ajalugu on mulle näidanud, et tänapäeval on kõik ravitav ning ükski meie mure ega probleem pole veel lahendamata jäänud – vähemalt meditsiiniliselt mitte. 20.12 on meie visiit ning siis saame ehk oma probleemile lahenduse – olen juba vaimselt valmis suuri summasid kulutama tema uutele jalanõudele, et tema jalad kiiremas korras korda saada. 🙈 Hoian teid toimuvaga kursis ja räägime teile ka kindlasti, kuidas meie elukene kulgeb sellel lainel. 👌😉

Jalgadest rääkides, siis minul endal näiteks oli tekkimas x-jalgsus lapsena, kuid tänu minu vanemate kiirele reageerimisele on mul hetkel all kaks täiesti normaalset ja tavalist jalga. Kuid ma ei usu, et veidi teistmoodi jalad oleksid minu elu muutnud. Maailma on täis lampjalgu, o- ja x-jalgu ja nad kõik elavad oma elu hästi ja täpselt nii nagu nemad oskavad. 🙈🙈 Mitte et kellegi jalad oleksid üleüldse olulised, aga ma lihtsalt pidin siinkohal selle ära mainima. Haha… miskipärast kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas keegi leiab minu postitusest taas teema, mille pealt draamat tekitada. 😂🙈

Viimasel ajal ei ole ma enam vaevunud telefoni haarama pildistamise eesmärgil(v.a tööl vanemate jaoks🙈) ja seetõttu on viimased postitused olnud ka pildidvabad ja seetõttu võib-olla mitte nii huvipakkuvad? 🤗 No ja muidugi on nad lisaks ka lühikesed ja suhteliselt sisutühjad. Eks ma siin alles kogun hoogu ja püüan leida taas teemasid, mille üle julgeksin arutleda – haha, kardan heiti saades uuesti kaotada oma motivatsiooni. 🙈🙈

God, mu telefon jooksis just kokku ja ma tundsin, kuidas terve mu keha tõmbles hirmust, et kogu see postitus siin on kadunud – minu õnneks on wordpress piisavalt arukas, et salvestada aeg-ajalt kirjutamisel postitusi ja päästes seeläbi elusid. 😂

Aga mis ma siin ikka keerutan, tahan ju selle teemaga lihtsalt lõpule saada. Isadepàeva eel on mul 1 postitus, millega tahaksin ühele poole saada enne pühapäeva õhtut – ehk veab ja see õnnestub mul. Seniks aga mured nurka ja näeme juba üsna pea! 😉

Kristin. 🎀

Tüütu Kenert ja käik perearstile! #86

Oi, tänane päev oli meie jaoks paras põrgu – või siis vähemalt minu jaoks ja seda kohe kindlasti lõunani. Kuna olude sunnil külastasime täna Kenertiga perearsti(räägin sellest veidi allpool), siis otsustasin hommikul, et haaran ta endaga tööle kaasa – oma rühma siis. Kuna Kenertil on hetkel pooleli “vaheaeg” ega puhkamiseks mõeldud nädal, siis tema enda rühma ma teda viia ei raatsinud. Ega ma poleks viitsinud ka teda õigeks ajaks kohale vedada – koos saime minna alles 9:30. 😇

Küll aga pean tunnistama, et see oli mu viimaseaja kõige halvem otsus – oli ju arvata, et kuna ta on juba päevade viisi vaid vanaemaga kodus aega veetnud, siis nõudis ta lasteaeda jõudes kogu minu tähelepanu – ta lihtsalt rippus minu küljes. Varasemalt on ta ka korduvalt minuga koos minu rühmas olnud, kuid niiviisi pole ta kordagi käitunud. Ta muutus vahepeal lausa metsaliseks – karjus ja kiskus mind särgist, et ma talle ikka rohkelt tähelepanu pööraksin. Mõneks ajaks on küll meie rühma mängima tulemisega lood lõpetatud. 😂😂

Minu õnneks on mul meeletult lahe tiim ja nad on selles osas tohutult mõistvad ja tegelikult meeldib neile Kenert meeletult ja üha enam nemad ka Kenertile – teate küll, meil võtab see veidi rohkem aega. 😂 Lastega on sama lugu, kuna meie lapsed hakkavad enamvähem 3 saama või saavad osaliselt maikuuks 3, siis on nad tegelikult sirka ühevanused ja koos mängimine on nende jaoks samuti okei – Kenert võetakse kohe kampa ja eriti läheb tema kohalolek peale tüdrukutele – eks ole vahva pisemat naerma ajada ja teda erinevatele mängudele suunata. 🙈

Kenert olime meiega lõunani – täis kõhuga läks tal tuju paremaks ja ta aitas mul lapsi voodisse saata ja neid magama aidata. Üks pisike magas täna elus teist korda lasteaias ja see on tema jaoks äärmiselt raske – varasemalt tuli ema talle peale lõunasööki järgi. Silitasin nunnu tuttu ja Kenert seisis mu kõrval ja aeg ajalt lausus midagi – selgeid sõnu antud teemal veel ei tule. Kuigi päris okei on oma emale öelda:”Tule siga!” 😂😂 Ma loodan, et ta siiski seda “tule siia!”‘na mõtleb. 🙈🙈Kuid see selleks…

Kiirustasime me siis haigla poole, kui olime lapsed magama saanud. Kenert oli ka ise juba üpris unine ja suur võitlus unega oli kuni lõpuni. Saabusime väga täpselt ja kohe võttis arst meid ka vastu – üle väga pika aja. 😂

Nüüd aga põhjuse juurde, miks me üleüldse perearsti poole pöördusime. Kes mäletab, siis kevadel käis meil korralik võitlus kuiva ja dermatiidis nahaga. Tundub, et meie võitluskaaslane on taasavastamas Kenerti nahka. Peale viimast operatsiooni otsustasin, et Kenert võib taas hakata proovima piima, kuid tundub, et see polnud siiski minu parim otsus – olgugi, et talle maitse poolest piim meeldib, siis tema nahk pole sellest kohe üldse mitte vaimustuses. Peame siiski jääma veel vee ja laktoosivabade jogurtite juurde – ehk viil juustu paar korda nädalas on okei? 🙈 Eks paistab, kuidas piima uuesti ärajätmine tema sügelevale nahale sel korral mõjub ja loodan, et ka kreemist on meile kasu.

Peale perearsti visiiti läks Kenert vanaemaga koju ja mina naasesin tööle oma kullatükkide juurde – minu imearmsad nunnupallid. 😍 Haha, btw, mul tuli täna õhtul pisar silma. Küsid miks? Asjade kokkulangevuse tõttu lahkusid täna minu pisid peaaegu kõik ühel kellaajal ja järsku oli ruumis peale minu veel vaid 2 last ja haha… mu silmadesse valgusid pisarad ja ma olin vaimselt ühtäkki nii kurb, et nad ära lähevad minu juurest. Selline hoopis teistmoodi tunne oli. Kui muidu ma mõtlen, et ma armastan oma pisikesi präänikuid, aga tänan jumalat, et nad õhtul oma emmede ja issidega koju lähevad, siis täna oli tunne hoopis teistsugune – kõik lahkusid nii kiirelt ja nii varakult, et ilmselt polnud mu vaim selleks lihtsalt valmis. 🙈😂

Nüüdseks on käes muidugi juba õhtu ja mina olen 1,5 tundi üritanud Pätriku magama saada – lihtsalt ei õnnestu. Ma ei ole suutnud välja mõelda viisi, kuidas ta igal õhtul ühtmoodi kellaajal magama saada. Voodisse jõuame me igal õhtul enamvähem samal kellaajal, kuid on õhtuid kus ta kohese uinumise asemel otsustab pimedast toast üles leida oma lemmikautod ja siis nendega tundide kaupa veel voodis mängida. Ilmselt olen ma ise lihtsalt nii nõrk, et ma seesugust venitamist talle keelata ei suuda?? Samas ei olegi mul absoluutselt midagi selle vastu, et ta veidi mängib ja endale sobival ajal uinub – lihtsalt vahel venib see aeg kole pikaks ja sellisel hetkel muutub see tüütuks. Emana on “minu aeg” seal Kenerti ja minu enda uinumise vahepeal. Seega, mida hiljem Kenert uinub, seda lühem on minu aeg iseendale igas minu argipäevas. Ei, ma ei nurise… ma nendin fakti. 😂😂🙈🙈

Täna on muidugi üks nendest päevadest, kus ma kohe Kenerti järel silma looja lasen ja nüüd avaneb mul selleks ka võimalus – Kenert puges kaissu viimaks ja vajus unne loetud sekundite vältel. ❤️

Olge sama tublid ja armsad edasi, järgmise korrani!

Kristin. 🎀

Läbi une sahmides #85

Võtsin just täna endale ette uue eesmärgi – lõpetada oma esimene blogiaasta 100 postitusega – ehk siis, 31.12.2018 plaanin üles paisata selle aasta viimase ja ühtlasi uut sajandikku tähistava postituse siin bloogerduses. Kuigi, oi-oi, kui pikk maa veel #100ni minna on, but we can to this!

Imestad, et antud postitus polegi parooliga kaitstud? Haha… imestan vist isegi. 😂 Ma olen nii palju mõelnud sellele pasarahele, mis koos rahapostitusega mulle kaela sadas ja otsustasin alles täna öösel Kenertiga tunde üleval olles – miks ma üleüldse lasen anonüümsetel tühikargajatel enda elu kontrollida? Julged sitasti öelda? Tee seda oma nime alt!

Tunnistan, et mingiks ajahetkeks viis see minult kogu motivatsiooni üleüldse midagigi teha. 🙈🙈 Aga ühel hetkel tabasin end mõttelt, et kas ma ise üldse mäletan, miks ma kõike seda siin üldse alustasin ja niiii pikalt sel korral olen edasi viinud. Eks ikka iseenda pärast ja nüüdis kätte aeg end veidi raputada ja jõuda tagasi kahe jalaga maapeale – ma ei kirjuta oma bloogerdust sellepärast, et nii mõnelgi ebameeldivad kommentaaril enda eesmärke muuta. Btw ma poleks ennem uskunud, et kedagi tema valikute pärast igasugu inetute nimedega nimetatakse ja tunnen südamest kaasa kõigile nendele, kes igapäevaselt oma elus ebaviisakate kommentaaridega toime peavad tulema. 🙈🙈

Võib-olla olen ma tõesti loll l*ts, kes sai lapse ainult raha kulutamise eesmärgil… jup, just täpselt nii mulle öeldi. Ja see l*ts oli isegi leebelt öeldud – oli hullemaidki. Aga mu eesmärk ei ole hetkel välja tuua kõike tobedamaid sõnu või kommentaare – nüüdseks ei kriibi need enam minu hinge ja suurem osa neist on lennanud spam kausta. 🙈🙈

Ma ei viitsi ka, et ma mitu postitust tiirutan selle ümber, kui tobedalt kogu see “üritus” välja kukkus ja ausalt öeldes ajab see mind nüüdseks hoopiski naerma – veider, kuidas üks hulk inimesi on võtnud minu otsused nii enda südamele ja leiavad aega neid kritiseerida. Emps, sina kirjutasid kõik need ilma roppusteta kommentaarid?😂😂

Kusjuures – minu ema on viimane inimene, kes mind teatud otsustes kritiseerib ja pigem võin öelda, et tema on minu partner in crime! Eks igaüks loeb siit nüüd ise välja selle, mida soovib. Küll aga rahateema olen otsustanud ma jätta enda blogis täiesti tasemele 0 – kes soovib sel teemal minuga vestelda, siis mulle on võimalik pea igast kanalist teade saata ja ma vastan alati – tihti kahjuks hilinemisega, sest aeg on see, mida mul ammu ilma enam ei ole. 😂

Nüüd aga peadse nägemiseni ja minu eesmärk on saada tagasi täielik motivatsioon, et kirjutada 1,5 kuuga valmis pääris mitu postitust, et saaksin enda üle uue aasta saabudes uhke olla.

Kui sul on mulle aga teemasid, mille üle arutleda või millest rääkida võiksin, siis anna julgelt märku ja vasti ehk võid ka oma soovitud teemal postitust lugeda! 🙈🙈 p.s ära küsi, kui pärast sõimad. 😂😂

SEE POSTITUS ON KIRJUTATUD POOLUNES EGA OLE LÄBIMÕELDUD JA VEELVÄHEM ÜLELOETUD, seega vabandan kõigi ees taaskord, kui antud postitus peaks tekitama kellelegi ebamugavust!

Ilusat und,

Kristin 🎀

Esimene õhtu emme rühmas! #82

Varem või hiljem pidi see ju juhtuma – ja jäigi eile üks postitus vahele. Pea oli nii pulki täis ja muud mõtted olid vallutanud kogu mu ajataju. Aga olen mitte üldse asjalik ja parandan ennast täna – lisades megalühikese postituse. 😂

“Täna tuleb tore päev, enda ümber sõpru näen!”

Olen ikka täiesti lapsemeelseks muutunud – beebimeelseks, kui leida parem sõna minu enesetundele. Korralik ninnu-nännutamine näib pidevalt. Aga ausalt öeldes on see ju üks neid põhjuseid, miks ma teen oma tööd südamega – mulle meeldib öelda 15nele lapsele, et armastan neid ja seda ka südamest ja siiralt tunda ja mõelda.

Täna oli esmakordne juhus, kui katsetamise eesmärgil võtsin Kenerti enda rühma oma lastega mängima. Kartsin juba enne, et olen tegemas suurt viga ja minu plaan põrub kategooriliselt. Kui minu heameeleks ma eksisin ja ikka rängalt. Alguses oli küll veidi imelik, et Kenert on samas seltskonnas, keda mina korrale pean kutsuma. Iga kord kui kedagi keelasin, siis vaatas Kenert, suured silmad peas, minu suunas ja sain aru, et ta ei mõistnud minu pahameelt – loodan, et ta ennast kõikides pahategudes süüdi ei tundnud. 😂

Kenert valis endale kiirelt terveks õhtuks koha mängimiseks – meie laste kööginurk. Üks noormees mängis sääl temaga kuni kojuminekuni ja kaksikud käisid ka korda mööda piilumas ja Kenertiga mängimas. Tema oli sellega vägagi rahul. Kuigi, kuna meie lastel on tekkinud kiljumise sündroom – kui üks kiljub, siis pasundavad teised järele, siis Kenert ehmus iga kord kui keegi lastest vähekenegi kiledamat häält tegi – aga polnud hullu, elusalt ma ta ju siis koju tõin. 🙈😂

Kuna enamik piltidele püüdsin ka rühma teisi lapsi, siis neid ma siin nii avalikult jagama ei hakka – ka minule ei meeldiks, kui keegi minu lapsest pilti teeks ja selle siis kuskile üles riputaks. Muidugi mitte juhul, kui ma pole ise luba andnud. Mina näiteks küsisin lapsevanematelt facebook’is nõusolekut nende laste pildistamiseks ja siis piltide jagamiseks ainult nendega ja ainult meie rühma grupis. Seega, siis ei jõua ükski pilt minu nunnudest. Kui, siis ainult minu isiklikust – nagu kõik ilmselgelt juba aru on saanud. 😂

Mul on lähiajal plaan teha mahukam postitus minust endast, kuid selle jaoks pean ma veidikene hoogu võtma. Kui sul aga on mulle ja minu kohta küsimusi, siis võid need julgelt kasvõi anonüümselt siia alla jätta! Vastan neile juba peagi mõnes tulevases postituses ja hea õnne korral jagan kindlasti ka mõnda fotot. 🙈😇

Mulle tundub, et minu #82 jääb samuti sel korral veidi lühikeseks – mul lihtsalt pole näppudes seda jõudu, et siia üks korralik novell trükkida. 😂 Tänane päev oli igas mõttes meeletult väsitav. Lastel on paremaid ja halvemaid päevi, täna oli pea kõigil meie lastel see viimane ja nad justkui sõid seest ära kogu energia, homse arvelt ka veidi. 😂

Peadse lugemiseni!

Kristin & Kenert Pätrik 🎀🦊