Lühikene lobapost! ;) #55

Ei oska öelda, kas see on hea või halb komme, aga mul on tekkimas harjumus, kus kirjutan mitut postitust korraga ja kõiki neid mitu päeva – “avalikkuse” ette jõuab kahjuks neist alati vaid 1 või mitte ükski. Miks see nii on? Eks ikka seepärast, et olen kirja pannud jälle midagi, mis tundub minu jaoks liialt isiklik või hakkan postitust üle lugedes mõtlema sellele, kuidas kõik teie võite minu sõnadele reageerida.

Kui ma selle paiga siin lõin, siis ainus “kellele” ma algselt üldse mõtlesin, olin mina ise. Minu eesmärk ja soov oli kirja panna omad mõtted ning Kenertiga koos käidud rada. Just seetõttu, et hiljem endal oleks eriline ja soe tunne kõike seda lugeda – enamuse kustutaks kohe, kui silm uuesti peale satub. Kuid usun, et kui suudan kõike seda jätkata, siis aastate pärast võib sedagi postitust olla päris vinge lugeda. Või kas ikka on? Ja kas ma üleüldse suudan nii pikalt kirjutada ja “uut sisu” toota. Sest praegusel hetkel olen ma iseendale tunnistamas oma saamatust ja minu siht kirjutada iga kuu vähemalt 15-18 postitust on ikka korralikult kildudeks kukkunud. Siin kohal aga tekibki küsimus teile: mitu postitust(pean siis silmas minu omi) suudaksid sina ära lugeda kuus/nädalas? Ja ära palun vasta, et mitte ühtegi… see on minu vastus ja juba ammu võetud. 😀 Igaüks valib endale ikka oma vastuse. 😀

Minu eesmärk oli üks, aga kuhu olen ma hetkel omadegi jõudnud? Täpselt sinna, kus mulle meeldib olla. On hetki, kus ma mõtlen, et vot see “blogimine” pole ikka üldse minu värk – tegelikult ei olegi, aga kas siis peab? Ma mõtlen, et blogijaks ei hakka ma end ilmselt kunagi(vähemalt mitte niipea) nimetama, sest seda mõõtu ei anna ma veel kohe kindlasti välja. Pigem võiks seda paika siin pidada justkui päevikuks, sest mu lemmikud on ikka need vanad head lobapostid, kus lihtsalt tulistan kõike seda välja, mis on minu peas ja tundub, et need mõjuvad nii mõnegi teie peal samuti. Samas otsib igaüks teist kindlasti ka killukest “alasti tõde” ja “liigset ausust”, usun, et olen suutnud tuua oma bloogerdusse ka veidikene mõlemit. Kuigi… ikka ja jälle oma bloogerduse mõeldes pean nentima fakti, et liigse aususe asemel eelistaksin ma iga kell rääkida mõnest uuest kärust või lahedast kullerist.

Selleks, et olla nii avalikult avatud ja kõike jagav figuur peab olema nii paksu nahka kui kõike seda, mida teiega jagada. Minu elu on aga üsna igav, kui nüüd päris aus olla. Eks on olnud ka neid seikasid, mida kindlasti jagada saaksin ja vahel neile mõeldes tekib soov, kuid olen seda sorti inimene, kes usub, et iga lugu ei ole minu jutustada. Kui “juhtumiga” on seotud asjaosalised, kes pole veel võimelised noogutama kaasa igale minu sõnale ega andma mulle luba juhtunust/olukorrast rääkida, siis on targem sellest vaikida. Ka minu pisikese Kenerti elus on lugusid, mis peavad jääma temale endale jutustamiseks. Nagu meil kõigil ja kõigil meie lastel – usun ma. 😉

Olenemata faktist, et ma riputan temas ülesse TOHUTUS koguses pilte, siis mõtlen ma iga kord siia kirjutades, kas see mida ma ütlen on ikka õige ja ega see ei ole miski, mis Kenertit kunagi tulevikus kahjustada võiks. Küll aga jagan teiega heameelega tema saavutusi ja muid pisemaid seikasid meie elust. Nüüd 10 päeva eemal olnud ajaga on ikka no päris palju juhtunud.

Tean, et antud noormees, kellest hetkel rääkima asun, ei loe antud postitust ilmselt mitte kunagi ja selle “vahejuhtumi” võib juba aegunuks lugeda, kuid aeg-ajat kraabib see siiski minu hinge. 🙂 Vastu suve on ühistransport üha rohkem rahvast täis ja rongis olev käru ning ratta ala täitub rohkelt nii kärude kui ratastega. Nii juhtus ka tol korral, et kogu antud ala oli täis vankreid ja rattaid, kellel kõigil oli ühine soov jõuda sihtpunkti. Ühel hetkel magava Kenerti peakohal seisnud poiss lasi pulgast lahti ja astus sammu uksele lähemale, et väljuda – järgmisel hetkel aga rong pidurdas üsna järsult ja too sama poiss lendas Kenertile peale. Üle rongi kostus üks “mõnus” ehmunud ohe ja korralik raks – ehmatasin päris korralikult ja noormehe vabandamise peale pomisesin vaid õelalt:” Pole hullu!”. Tol hetkel tegelikult ikka oli küll, sest mu süda peksis veel mitu tundi ja ma katsusin mitu korda, kas Kenert ikka hingab. Raks, mida mainisin, tekkis sellel hetkel, kui käru katus suure surve all käru küljest lahti tuli. Esimene ehmatus oli ka selles osas suur, sest ma ei saanud ega saanud seda tagasi ja tekkis hirm, et see on purunenud, kuid õnneks siiski oli viga minu oskuste puudumises. 😀 käed värisesid meeletult, ega siis ei annagi eriti midagi õigesti paika seada. Tol korral noormees väljus koheselt ja ma ei unusta ilmselt niipea tema silmis olnud pilku. Seepärast seda siin hetkel ka teiega jagan – lootuses, et too noormees seda ühel päeval juhuslikult lugema satub. Kallis poiss, tea, et ma ei ole sinu peale pahane ja ma loodan, et sinu enesetunne läks kiirelt paremaks – õnnelike õnnetuste korral ei lasu mitte kellelgi süüd. Nüüd lihtsalt oleme mõlemad targemad ja mina oskan näha ohtu ja kaitsen Kenertit igal võimalikul juhul. Loodan, et ka sina ei kiirusta enam käepidemeest lahti laskmisega. 😉

Kuidas reageerivad teie lapsed riidlemisele? Ma ei pea siis silmas seda riidlemist, et nende peale pidevalt hüsteeriliselt karjute, vaid pigem sellist põhjusega millegi keelamist. Kenert on viimasel ajal üha rohkem aru hakanud saama, mida ma tal teha luban ja mida mitte. Küll aga on ka need “asjad”, mille järgi sõrmed endiselt meeletult sügelevad ja kui teda taaskord keelata julen, siis pistab ta karjuma ja seda mitte ainult kodus vaid ka avalikes kohtades. Ma ise pole kunagi kisavaid lapsi sallinud ja nüüd on mul endale kodus 1 selline  – kuigi kodus on see pigem selline naljakas vahejuhtum, kuigi püüan end tagasi hoida, et ta ei arvaks, et peangi seda naljaks. Samas näiteks kaubanduskeskuses või ühistranspordis on see päris inetu, kui ta niimoodi kisama kukub. Ta küll lõpetab keelatud tegevuse ja saab aru, et tegi valesti, aga see kisa mis antud olukorraga kaasneb on ikka päris inetu. Ja see on meil selline viimase aja mood – loodan, et mööduv. 🙂

Mõnd aega tagasi kirjutasin siin ka lasteaia teemal ja lugesin ette hunniku tegevusi, mida Kenert veel iseseisvalt ei oska. Selles osas oleme tegemas tohutuid edusamme. Kruus ei ole enam meie jaoks võõras teema, pigem saan mina pikki näppe kui julgen teda abistada. Sama teema on ka iseseisva söömisega. Lusikas on nüüdseks sõber, küll veel mitte ideaalne, aga me alles õpime. Seega tundub, et selles osas saab Kenert küll lasteaia küpseks.

Üleüldse on Kenert viimasel ajal teinud läbi nii suuri muutusi ja muudkui kasvab edukalt. Ma näen ja nutan, kuidas minu pisikesest beebist kasvab iga päevaga üha suurem mees ja kuidas kõik beebide harjumused on jäänud seljataha ja tekkimas on uued ja suuremate laste omad. Iga kord kui jälgin teda tegutsemas, siis tekkib südamesse selline eriti hea tunne, et olen millegi nii erilisega hakkama saanud. Tähtistan sel aastal juba oma teist emadepäeva ja kui sinu elus on keegi nii pisikene ja õrn, kes iga oma kallistuse ja naeratusega muudab iga päeva nii eriliseks, siis tekkib küll tunne, et olen ikka päris hästi hakkama saanud. 😀 Ja ma usun, et iga päev peaks olema emadepäev – minul on õnneks vedanud, võin isadepäevalgi end sutsu erilisemalt tunda. 😀 Mitte et teised emad ei võiks, lihtsalt.. pidin selle ära mainima. 😀 Täna hommikul jõudsin Kenertiga mängides arusaamale, et tuleb elada nii, et iga päev teie elus oleks eriline ja nautida kõiki neid hetki ja naeratusi, mida saate – eile ei tule eal tagasi! Ela hetkes ja unusta homne, sest ta ei ole kunagi täpselt nii siiras ja õnnelik kui ta on praegu.

See lobapost on taas üks segane ja laiali valguv postitus, aga kas see polegi mitte minu moodi? Millal sa siit viimati miskit kasulikku lugesid või leidsid? Kuigi näiteks wordpressil on väga suured eelised ja ma näen, milliselt leheküljelt te mu blogisse sisenete – stalker nagu ma olen. On selleks siis teie puhul instagram või facebooki, kuid üha enam on näiteks minu blogini jõutud alimendid.ee lehe kaudu või hoopis hinnavaatluse foorumi kaudu, kus keegi on omnivaga seotud teema all jaganud minu kogemust seoses omnivaga. Nii hea on näha ja lugeda, et minu kirjutatu ja kogemus teile meelde jääb ja seda ka teistega jagate.

Kuna see postitus on juba ammu igavaks kuulutatud, siis lisan siia mõned pildid ja päästan teid edasise lugemisest! 😉 Ja kellel uut käru vaja, siis meie bugaboo bee3 on müügis, seega kirjutage julgelt 😉

Kristin! ❤

Peaaegu kõik autoriõigused kuuluvad Kenerti vanaemale! 🙏🏻🙈😇

Minu kogemus – elu üksikemana & palju küsimusi teile! #54

Paar päeva tagasi turgatas minu pähe mõte, mis on saatnud mind praeguse hetkeni ja olen vaikselt oma peas haudunud plaani, kuidas see kõik ikka täpselt kirja panna. 🙈

Kuna olen näinud ja kogenud nii palju erinevaid emotsioone seoses faktiga, et olen üksikema, siis otsustasin asja võlust ja ka pisikesest valust teile veidikene kirjutada ja jagada oma mõtteid ka selles osas. Mainin siinkohal ära, et kui sul on teema, millest sa sooviksid, et mina kirjutaksin, siis võta minuga ükskõik millisel moel ühendust(facebooki/instagrami lingid on blogi päise paremas nurgas ning email on mul kristinvaisma@gmail.com). Kirjuta mulle oma muredest ja ideedest ja ma püüan neid lahata oma silmade läbi ja kirjeldada kõike seda, mis seondub minul antud teemaga.

Aga naaseme nüüd tänase teema juurde milleks on – mida tegelikult tähendab roll “üksikema”? Kas sina oled üksikema või on mõni sinule lähedane inimene? Antud juhul pean siis silmas tõesti neid emasid, kelle lapse isa ei ela koos perega(ja antud juhul ei toeta alimentide osas) või pole dokumentides üleüldse isa märgitud ja see võib olla ükskõik kes tahes.

Ma võin 100% kindel olla, et iga üksikema on rohkemgi kui korra elus kogenud olukorda, kus pärast tema staatuse teada saamist hakkab vestluskaaslane ohkima, et kuidas te ikka hakkama saate. Tahad päris ausat vastust – paremini kui oleks osanud arvata! Mina isiklikult kartsin kuni lõpuni välja tohutult seda üksikvanema teemat ja üleüldse seda, kuidas ma beebiga hakkama saan, kui ta lõpuks üks kord ära sünnib. Minu õnneks olen ma üks neist üksikvanematest, kes ei saa ealeski öelda, et on oma lapse üksinda üles kasvatanud – mul on kaaslaseks Kenerti vanaema ja kogu minu perekond. Seega fakt, et olen üksikema ei tee minust kohe kindlasti mitte saamatut ema, kelle üle peab ohkima, et kuidas sa ikka hakkama saad. Olgem ausad, palju kergem on, kui hoolt ja kasimist vajab ainult vastsündinud. 🙈🙈

Panen kirja ka mõned märksõnad, mis mind sellel teekonnal on saatnud ja ilmselt on minuga kuni lõpuni välja.

1. Sa oled lõpuks ometi ema! Kes teab, see teab, et minu elu suurim unistus oli juba väiksest peale saada emaks. Enne Kenerti sündi(üleüldse enne temast teada saakist) võisin end tihti avastada mõttelt, et olen peas endale loomas kujutluspilti oma tulevasest lapsest – milline ta on ja mis talle meeldib/ei meeldi. See teadmine, et olen lõpuks ometi ema kaalub iga kell üle fakti, et olen üksi.

2. Puudub igasugune vajadus küsida kellegi teise arvamust – kui ma ikka tahan, siis ma ostan Kenertile selle pusa, mis mulle meeldib või viin ta külma ilmaga õue ilma kinnasteta. Panen ta lasteaeda just siis kui mina õigeks pean ja kooli saan ka päris üksi valida. Mis muidugi ei tähenda seda, et ma näiteks oma emalt nõu ei küsiks – muidugi ma teen seda, aga see ei ole minu jaoks justkui kohustus, mida ilmselt Kenerti “isa” olemasolu korral päevast päeva tunneksin.

Ilmselt oleks olukord hoopis teine, kui päris algusest peale oleks kogu meie lugu toiminud veidi teistmoodi, kuid sisimas ma tean, et siis ei oleks ma oma eluga selles faasis, kus ma olen praegu – eluga rohkemgi kui rahul(kui mõned viperused välja arvata). Ma olen harjunud, et mul on võimalus teha kõik otsused üksi ja ma ei suuda praegugi ette kujutada, et peaksin kelleltki mingisugust arvamust või nõu üleüldse küsima. Harjumise asi ja eks igaüks mõistab mind ka praegusel hetkel erinevalt.

3. Kui algusest peale pole olnud, siis ei oskagi kohe tahta ka – ma ausalt öeldes ei kujuta ette kas üldse või mis vanuses võib Kenertil tekkida aeg, kus ta hakkab pärima põhjuste järele, miks temal “isa” ei ole. Samas loodan ma südamest, et meie perekonnas on tema jaoks mitu teistmoodi isafiguuri, kes sihi kätte näitavad ja teda antud teekonnal suunavad.  Ja ega Kenert ainus pole, kes ei oskagi tahta. Kuidas sina oma tulevikku näed või milliseid eesmärke/plaane sead? Mina mõtlen üha rohkem sellele, millal ja kuhu ja kui suurt kodu endale ja Kenertile kunagi luua soovin – ikka seda päris meie oma. Kuna hetkel elame minu vanematega, sest nii majanduslikult kui logistiliselt on nii parem ja olgem ausad, mulle meeldib, et Kenert kasvab suures perekonnas ja alati on tema juures keegi, kes tema jutu peale noogutab ja kaasa räägib või keegi, kes teda südamest naerma ajab. Aga üha enam taban end mõttelt, kus tulevikus olemegi endiselt vaid mina ja Kenert, 3 koera ja ehk kunagi kui õnnestub, siis teeks näiteks ühe kunstliku viljastamise teekonna ka läbi – ei, meest ma enda ja Kenerti elus ei näe. Ma ei oska öelda, kas see on hea või halb, aga ma ei suuda ette kujutada ennast kellegagi oma elu jagamas. Ma olen Kenertiga kahekesi toimides saanud aru, kui palju erilisem on ema ja poja suhe kõikidest muude suhete kõrval ja soov leida enda kõrvale keegi, on tänaseks vajunud unustuste hõlma – ei igatse, ei oota! 😉 Ilmselt on nii palju kergem ka toimida ja oma elu joonde seada. Oleks tulevikuplaane tehes tobe arvestada kellegagi, kelle nimes ega olemasolus kunagi kindel olla ei saa. 😀

4. Kenert Pätrik on MINU laps! Ma ei pea kasutama oma lausetes sõna meie, kui räägin Kenertist. Küll aga teen seda siis, kui räägin endast ja Kenertist. Kui on juttu vaid Kenertist, saan süümepiinateta kasutada väljendit minu ja ei pea sellepärast põdema, et keegi solvub või põhjuseta ärritub – ainult minu varandus! Isekus ei tule muidugi kellelegi elus kasuks, aga on hea teada, et jagamine pole vajalik. 🙂

Mis arvad sina – milleks kõigeks peab valmis olema naine, kellest saab üksikema? Võin omast kogemusest öelda, et see pole midagi kohutavat. Ainult topelt armastus ja teine samapalju stressi ja väsimust. Kõigi lapsed on erinevad ja neile meeldivad erinevad asjad ning tegevused. Kenert näiteks on meeletu kalliarmastaja ja soovib pidevalt näiteks hommikuti minu kaisus lihtsalt vedeleda(emme poja ilmselgelt, hästi välja koolitatud), aga samas keeldub ta igast musist, mida talle pakun ja annab musi vaid siis, kui tal endal selleks isu on – heal juhul kord kuus, kui sedagi. 😀

Esimesed kuud üritasin teha meeletult head nägu kõigile, kes küsisid kuidas ma end oma uues rollis tunnen. “Meeletult hästi!” “Paremini ei saakski olla!” – kuid tegelikult nutsin end pea iga õhtu magama ja keerutasin oma nelja patja ringi, et märjal padjal magama ei peaks. Kui sina oled hetkel selles punktis oma elus, kus oled alustamas teed üksikvanemana, siis tea, et olen alati sinu jaoks olemas! Võid mulle alati kirjutada ja püüan olla nõu ja jõuaga abiks nii palju kui vähegi oskan. Sest mina tundsin alguses ikka väga puudust kellestki, kes jagaks minu emotsiooni ja mõistaks mind. Ma ei taha kedagi solvata, aga lapsetud ja õnnelikus suhtes naised ei ole just parimad lohutajad olukorras, kus oled jäänud üksi ja ainus mida vajad on mõistmine ja keegi, kes kuulaks – mul on kahju, et mina tol momendil end kellelegi ei avanud ja seda kõike endas hoidsin. Ole sina targem ja leia endale nõuandja ning sõber teise üksikvanema näol – see on vaid puhas kasum sinu enda ellu.

Kuid kõige olulisem ükskõik millises olukorras on jääda ausaks iseendale ja leida abi hetkel, mil seda kõige rohkem vajad. Olgu see siis nõu või jõu, mida tol hetkel tegelikult vajad, aga kindlasti on sinu kõrval keegi, kes on alati olemas ja valmis sind kuulama ja toetama. Mina olen ka alati kõigi teie jaoks olemas! 😉

Ikka ja jälle kuulen, kuidas olen ikka tohutult tubli ema ja kuidas ma ikka üksi hakkama saan. Ma ise ei usu, et ma nüüd oleksin tublim ema kui mõni teine, kes last koos mehega kasvatab. Ausalt öeldes pole koos või üksi kasvatamisel mitte ühtegi suurt erinevust emaks olemises. Ma küll ei tea, millised emad on need, kes kasvatavad oma last koos kaaslasega, aga ma olen päris kindel, et me kõik oleme omal moel tublid ja saame hakkama nii nagu parasjagu vaja on. Ma ei suuda hetkel leida õigeid sõnu, et oma mõtet teieni tuua, kuid ma tahan sellega siiski öelda seda, et minu üksikema roll ei tee minust kuidagi moodi tublimat ema või seesugust ema, kelle hakkama saamises oleks vaja kahelda või kuidagimoodi üldse haletseda. Ka seda viimast tehakse eriti palju ja just meesterahvast poolt, kellega sel teemal vestelnud olen. Ja kohe kukuvad kõik heietama, et nemad küll oma last niimoodi maha ei jätaks – varem ka seda juttu kuulnud, aga näe… ikka olen üksi! 😉

Ükskõik kui palju ma ka praegu ei üritaks, siis ei suuda ma välja mõelda ühtegi miinust üksikemaks olemise juures. Vähemalt mitte enam, kui olen seda teed käinud juba peaaegu poolteist aastat ja olen oma eluga rohkemgi kui rahul. Igas olukorras tuleb näha vaid positiivset(vahel harva ka negatiivset), aga mida rohkem aeg edasi, seda paremini hakkab meie pisikene perekond Kenertiga toimima ja mille nimel me tööd teeme ja vaeva näeme? Eks ikka selle nimel, et ühel ilusal päeval saaksin Kenertile pakkuda seda päris meie oma kodu ja veel rohkem armastust! ❤

Aga alimendid? Sa küsid… meie maailmas ei eksisteeri alimente, on vaid ~20€, mida riik raatsib maksta üksikemaks olemise eest. Pakk mähkmeid ja veits süüa hea õnne korral ja sellega on see raha laiaks löödud. 😀 Ühelt poolt ma mõistan, miks see summa nii pisikene on, mida üksikvanematele makstakse. Ilmselgelt välistatakse sellega oht, et keegi niisama oma lapse nö vallaslapseks vormistab, aga samas on see päris narr summa  – kuigi ma ei virise, peaasi, et midagigi, siis ei teki tunnet, et riik ei hooli. 😀 Ja kui sa nii mõtled, et mida ma virisen, et nii pisike summa, et nõudku ma siis alimente(ka sellist reaktsiooni olen ma arvamusele saanud), siis see on viimane, mida ma oma elus teen. Ma olen siiani suutnud Kenertit üksi üleval pidada ja usun, et hea õnne korral suudan seda teha ka järgmised 17 aastat ja eriti tore oleks, kui natukene peale ka. 😀 Minu laps – ise sünnitasin, ise maksan kõik kulud. 😀

Üksikvanemaks saamine ei peaks olema ega ilmselt ka ei ole ühegi tulevase vanema siht ja kindel valik, kuid olude sunnil tuleb leppida olukorraga ja leida lahendus, kuidas sellisel juhul kogu elu toimima saada. Kuna meie Kenertiga olemegi harjunud vaid nii toimima, siis ei kujuta ma ausalt öeldes üldse ette, millega peavad toime tulema need lapsevanemad, kes jäävad last üksi kasvatama peale suhet ja perekonnana olemist ja elamist. Sinuga juhtus nii? Räägi mulle oma kogemustest, see pakuks mulle tohutult huvi! Ma tean, mis toimub minu sees, aga iial ei tea, mis toimub teise inimese sees. Kuidas keegi olukorda suhtub ning kui vastuvõtlik sinu mõistus ja vaim on – mina naudin üksikvanemaks olemist, aga kuidas on lood sinuga?

Üks mille eest olen samuti tohutult palju negatiivset tagasisidet saanud, on vaidlused teemal, miks ma oma lapsele isa ei soovi. Kes ütles, et ma ei soovi? Antud teemal on minu bloogerduse alguses olemas 3 postitust, mis seletavad pikalt ja laialt lahti selle, miks Kenert Pätrikul olen vaid mina ja miks see ka igaveseks nii jääb. Aga kui sina oled üks neist, kes tahab mulle öelda, et peaksin andma võimaluse inimesele, kes seda ei soovi või andma Kenertile võimaluse teada, kes on tema isa, siis siinkohal võtan otsustusõiguse täielikult endale ja minu õnneks on mul veidi veel aega, enne kui pean välja mõtlema mõne “vabanduse”, miks just meie peres nii asjad on. Siit ka veel üks küsimus teile: kui ka teie perekonnas puudub 1 lapsevanema, siis kuidas olete olukorda oma lapsele seletanud ning mis põhjuseid toonud, miks isa/ema puudub? Minu peamine eesmärk ja soov on leida võimalikult leebe variant, et Kenert selles olukorras kunagi end halvasti ega süügi ei tunneks. Samas ei taha ma ka valetama ning süüdistama hakata. Keeruline olukord, millele lahendust hakkan ilmselt otsima alles siis, kui olen selleks sunnitud või nurka surutud. Seniks aga naudime elu ja loodan, et Kenertile piisab veel pikaks ajaks minu ja meie perekonna armastusest! ❤

See postitus tuli üsna pealiskaudne, kuna ma ei suuda tajuda hetkel piiri, millest peaksin kirjutama ja mille peaksin jätma antud olukorras endateada. Mulle meeldib suhelda teiega kui n-ö salapäevikuga, aga samas tahan säilitada ka piiri isikliku ja teiega jagatava maailma vahel. Mulle meeldib olla teiega aus ja siiras ja tagasiside põhjal näen, et mida siiramalt ja sügavamalt ma räägin, sest positiivsem ja hulgaliselt suurem on teie tagasiside ja kirjad, mida mulle saadate. Küll aga on meil kõigil ka neid musti ja varjatud külgi, mida soovime kiivalt saladuses hoida. Ka minul – tegelikult on üksikemaks olemise roll miski, millest ma eelistan vaikida ja mitte kõigile kuulutada. Kui keegi küsib midagi Kenerti kohta, siis ma ei maini kunagi, et kasvatan teda üksi. Tegelikult ei maini ma just eriti tihti, et mul laps on. Pean siis silmas näiteks olukordi, kus jään tänaval mõne vana tuttavaga jutustama. Oma salatsemise näiteks võin tuua oma mõlemad vanaemad, kellest kumbki Kenerti olemasolust ei tea. Sa küsid miks? Eks ikka sellepärast, et ma hukka läinud lambana ei tunduks. 😀 Naeruväärne, ma tean, aga nii on ja ilmselt jääb nii veel väga pikaks ajaks. Kuna ma ei suhtle neist kummagagi, siis on päris lihtne seda “saladust” nende eest varjata. Üks neist nimetas mind viimasel kohtumisel Kristeliks ja ma isegi mitte ei vaevunud teda parandama – lootusetu juhtum, mis muud. 😀 Aga see ei olnud kohe üldse mitte tänase päeva teema, seega ärme sellel ka väga palju pikemalt peatu. Ühesõnaga andestage mulle minu pealiskaudsus ja võib-olla oskamatus end täna päris õigesti väljendada – üleüldse olen ma kaotamas taas oma väljendusoskust. See on ka põhjus, miks ma aastate eest kirjutamise lõpetasin. Minu arvutis on siiani mitukümmend poolikut faili, kus olen üritanud midagi kirjutada, kui korralikult põrunud… see tänane postitus meenutab mulle kõiki neid “romaane”, millega ma alustasin, aga mitte kunagi lõpule ei jõudnud. Küll aga loodan ma, et saite enamvähem ülevaate sellest, milline on minu elu üksikemana ja veendusite selles, et olen oma rolliga tegelikult väga rahul – kuigi vahel viskab ikka korralikult kopa ette. Aga nagu mitmed teist mulle kirjutasid, siis tunnevad pea kõik emad nii, nagu mina paar postitust tagasi kirjutasin, kuid vähesed julgevad sellest rääkida. Aitäh teile veelkord ja kohtume juba peagi taas!

Kristin! ❤

Puhkus läbi – millise emana ma end nüüd tunnen? #53

Eellooks kõigele sellele, siis ma oma mõtteis pole veel otsustanud, kas minu eelmine postitus jääb või kustutan selle enne tänase postituse avalikustamist. Tagasiside minu kohutavale emaks olemisele oli üllatavalt positiivne. Algselt olin hirmul, et lisaks mulle endale ilmub välja veel robikond süüdistajaid, kes mind veel halvemaks emaks peavad kui ma seda ise teen. Aga kõik oli hoopis teisiti. Nii mõnigi teist kirjutas ja tõi mu silmisse veel rohkem pisaraid, kui seal oli enne ja eelmise postituse kirjutamise ajal. Te olete nii megalt armsad, aitäh et ikka olemas olete ja mis kõige olulisem – aitäh, et hoolite!💙

Mida rohkem ma praegu mõtlen ja kirjutan, seda paremini saan aru, kui oluline oleks hetkel eelmine postitus alles jätta ja seda vaid seetõttu, et ise sellele tagasi vaadata ja mõelda, et ma ei taha selline ema olla. Kui päris aus olla, siis ma ikka veel ei taha olla selline ema nagu ma hetkel veel olen, aga ma loon iseendale igal uuel hommikul värskeid eesmärke ja sihte, et need kogu päeva minuga kaasas käiksid. Ma ei taha olla hea ega täiuslik ema(minu maailmas eksisteerib sellise emana vaid minu enda eelkäija), aga ma tahan olla parem ema kui ma olen praegu. Jah, tean ka seda, et ainult tahtmisest ei piisa ja tahtmise saavutamiseks peab ka ise veidikenegi vaeva nägema. Ma luban, et ma võtan end iga päev üha rohkem käsile ja püüan täielikult paika panna oma prioriteedid ja teha ka iseendale tegelikult selgeks, mis on oluline ja mis annab ka tulevikku lükata.

Olles lugenud mu eelmist postitust ja nüüd seda praegust, siis võid ilmselt aru saada, et meie pisikene puhkus on läbi saanud ja kõnnime taas Keila linna tänavatel. See aeg läks liiga kiiresti ja ma nii igatsen tagasi sinna paika, kus olime. Näiteks mõistsin ma, et ma oleksin enda suure voodi väikese vastu vahetamise asemele võinud visata minema Kenerti voodi ja haarata ta igal ööl endale kaissu. See, kuidas ta läbi une minu lähedust otsib ja pidevalt tagasi kaissu poeb, näitab mulle üha rohkem seda, et ta vajab mind veel ja veel rohkem. Küll aga pean tõdema, et ega minul pole just eriti sügav uni, kui Kennukas kaisus on. Ma jälgin pidevalt, et tal ikka tekk peal oleks ja ta kadunud poleks – puhkuse esimesel ööl ärkasin suure ehmatusega, kui ma silmad kell 3 öösel avasin ja Kenertit ei näinud, rumaluke oli end minu jalgade juurde siputanud ja magas seal oma sügavat und. Minul aga ei tulnud sirka tund aega und, sest ehmatus oli nii suur. 😂😂 Mis tegelikult ei ole naljakas, aga kui Kenert beebi oli, siis jäin niimoodi tukkuma, et tema oli rinna otsas ja telefonist käis video. Ühel hetkel vajusin unne, käis kõva pauk ja mina hüppasin voodist püsti kiiremini kui jumal teab mis. Esimese hooga ei julenud ma vaadatagi, kas olin tõesti Kenerti voodist maha lükanud, aga sekund hiljem sain aru, et tegemist on siiski telefoniga – milline kergendus. Ka tollel korral oli uni ja tung tukkuda koheselt kadunud. 😂😂

Aga naaseme nüüd tagasi meie puhkuse juurde. 🙈 See oli esimene kord, kui sain peale Kenerti sündi kodust välja ja seda käiku ka tegelikult puhkuseks nimetada. Kuna Kenert ei talu endast nooremaid, siis ei talu ta eriti ka minu aastast õetütart, seega minu õe juures veedetud nädalavahetused ei ole just eriti suured puhkused olnud – Kenerti pidev virin ja nutt, sest jälle midagi ei meeldi. Olenemata sellest, et ma ikka tohutut unevaeguse käes piinlen, siis tunnen ma, et sain lõpuks ometi puhata ja ma vajasin seda ikka no nii täiega, et ma ei suuda ise ka ära imestada, kui rahul ma ikka olen hetkel.

Kohe ja koige esimesena tahaksin ma ära märkida nii minu kui ka Kenerti lemmikpaiga kogu renditud korteris – otseloomulikult need megasuured aknalauad, kus muidugi kes teab mis vaadet ei olnud, aga tunne seal olles oli siiski üle prahi. Kahju, et vaid esimesel hommikul seda hetke Kenertiga jagada sain ja päris mitu head minutit koos aknast välja vaatasime, aknalaual istusime ja muudkui “kaks” ja “kaks” korrutasime – meie uus ära õpitu. Mina loen 1, 2, 3, 4, 5…jne, samal ajal kui Kenert muudkui 2, 2, 2, 2… korrutab. 😂😂

See on mu kõige lemmikuim pilt, mille puhkuse ajal jäädvustada suutsin ja neid ei olnud just eriti palju. 😂 Küll aga püüdsin iga klõpsuga pildile kõige olulisema minu jaoks – pärdik Pätriku. Siiski tegin 1 klõpsu ka minu ja Kenerti magamistoast, mille voodi oli juba pildi tegemise ajaks saanud juba veidikene kannatada. Meile Kenertiga meeldis selle peale hüpata ja megalt pehme madratsi mõnusid nautida. Voodil olid mingid nupud ka, aga ma seekord veel igaks juhuks ei julgenud neid enne uinumist puutuda. 😂

Üleüldse on host Annely oma rendikorteriga teinud nii imelist tööd. Kõigepealt alustame muidugi asukohast ja siis lõpetame viimase peal voodiga. Sinna vahele mahub kõik see muu. Näiteks meeldis mulle kui petrol blue haigele tohutult elutoa diivani valik – 5+ ja ei ainumatki vähem. Ausalt. Ma ütlen ausalt, et ma tegelikult ei tea, kas ma tohin neid pilte üldse siin jagada avalikult ja rääkida teile, mis teisel inimesel korteris on. 😂 Küll aga võin ma veelkord Annelyt taevani kiita ja mainida ära ka see pisiasi, et juba mai lõpus oleme tema juures ilmselt tagasi – juhul kui kõik ikka hästi läheb. 😉😉

Kas ja kus olete teie oma väikelastega puhkamas käinud? Tean, et on neid, kes igal aastal mingil kindlal ajal puhkamas käivad – mina pole kunagi selline olnud ja ilmselt ei saa minust ka seesugust reisijat ealeski. Lennukiga ma ilmselgelt reisida ei jule ja üleüldse olen ma tohutult kodune inimene – mäletan, kuidas Rootsi kruiisi ajalgi nooremana iga kord tohutut Eesti ja kodu igatsust tundsin. Siiani minu endagi jaoks kummaline, aga neil kordadel sain aru, et ma ei ole valmis riiki vahetama ja ei ole seda siiani. Ilmselt kui terve mu perekond samuti koliks, siis oleks lood hoopis teised, aga hetkel tundub, et kellelgi meist ei ole veel seesugust plaani. Üleüldse ei ole ma eriti suur ringi rändaja, iga kell eelistan kodus olla. 😀

Tegelikult ei oskagi ma tänasesse postitusse eriti miskit lisada ja seda ilmselt seetõttu, et minu peas tiirleb juba järgmise postituse idee ja plaan, mida varsti juba näha ja lugeda saate. Ei midagi erilist, aga samas miski minule väga hingelähedane ja oluline teema, mis on samuti seotud Kenerti ja minu oskuse/oskamatusega olla ema. 🙂

Aga mis vajaks veel enne ära mainimist? Ilmselt see, et tänu strideri tiimile ootas meid puhkuselt koju jõudes megalt tore karp, mis sisaldas endas uut jooksuratast Kenertile. Ilmselt kõik varasemad lugejad või meie instagrami jälgijad teavad, et meil on kodus olemas ka little dutchi skuuter, kuid meie kurvastuseks on see sellel suvel Kenertile siiski veel liiga kõrge ja jalad ei ulatu sadulalt maha. Seega vajasime uut, millega juba praegu harjutama hakata ja suvel kindlasti ringi kimada – siinkohal tuligi meile appi Strideri tiim. Suured tänud teile veelkord! 😉 Juba üsna pea on ilmselgelt oodata ka pilte ja hoiame teid kindlasti ka kursis, kuidas õppimise teekond kulgeb – hetkel veel vajab veidi abi püsti püsimisel, kuid küll me ka selle selgeks saame! 😉

Aga ma arvan, et jätamegi tänase postituse lühemaks ja jagame seda nüüd teiega, et mina saaksin veidikene Kenertiga mängida ja tema uneaajal juba uue postituse kirjutamise kallale asuda! 😉

Kristin ❤

 

Motivatsiooni kadumine ja mina tunnistamas, et olen närvihaige ja kohutav ema! #52

Kuidas aru saada, et oled langenud stressi? Või on tegemist lihtsalt puhta laiskuse ja kevadmasendusega?

Juba mitmeid päevi vaevlen kohutava motivatsioonipuuduse all. Tegelikult lausa nädalaid, sel perioodil vajus norgu ka teile kirjutamine ja ega ma nende vägisi kirjutatud postitustega ka just eriti rahule ei jäänud ise. Mingil hetkel tuleb see soov kirjutada tagasi ja nüüd on ta vaikselt hakanud naasma ja tunnen iga päevaga üha rohkem, et soovin taas teiega meie elu ja olu jagada.

Kuid enne veel kui taas mõne lobapostiga avalikkuse ette tulen, siis sooviksin uurida, mis tähendust omab teie jaoks stress? Kuigi kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ei ole ma päris kindel, kas saan nimetada mind tabanud loodusõnnetust just stressiks. Kuigi oma peanaha olen ma juba verele kratsinud ja igal korral kui ärritun, siis tunnen kuidas sooviksin vaid kõik juuksed peast kiskuda ja oma peanahka küüntega kratsida – see rahustab. Ja teiseks “sümptomiks” loen hetkel enda puhul seda pidevat närvilisust, mis mind on tabanud just eriti viimasel ajal. Ma olen muidu ka üsna kärsitu inimene ja ma ei talu näiteks laste nuttu või haukuvaid koeri või bussis ees tuigerdavaid vanainimesi, aga just viimastel nädalalatel olen muutunud eriti põlastusväärseks ka enda jaoks.

Üleüldse kõike seda praegu kirjutades on sees nii kahtlane tunne, kas ikka peaksin jagama teiega seda, kui kohutav inimene ma tegelikult olen. 😀 No ikka päris õudne kuju, kui näiteks hakatagi rääkima sellest, kuidas ma absoluutselt ei salli kisa või laste nuttu. Kui varem oli Kenerti nutt või lärm minu jaoks selline enamvähem kannatatav(minu õnneks nutab ta minimaalselt ja kisab veel vähem), siis nüüd ei talu ma enam piuksugi, mis ta oma suust kuuldavale toob neil hetkedel, kui ma rahu või vaikust soovin – a la, kui olen mõne “oma asjaga” tegelemas ja ta lihtsalt tähelepanu nõuab. Päris kohutav ema – kas pole? Samas püüan ma end maha rahustada, mõeldes, et ma ei soovi olla “selline” ema, kuid on hetki, kus see mõte mind ei päästa – ma lihtsalt lasen oma viha ja ängistunud mina endast valla. Õnneks talub Kenert seda päris hästi ja viimastel päevadel olen avastanud hääletooni, millega rääkides Kenert mind reaalselt ka kuulab, maha rahuneb ja tänu sellele rahunen maha ka mina – edusammud. Kuigi ega ta on mul seesuguse iseloomuga, et tema sõna peab ikka maksma jääma ja tema porisemine jääb alati viimaseks. 😀 Ma ei kujuta ette, kas keegi üldse sai midagi aru, mis ma antud lõiguga üleüldse öelda proovisin. :/

Ma ei taha rääkida sellest, mis mind üldse sellisesse olukorda on toonud ega sellest, milline ma hetkel olen, vaid tegelik kirjutamise põhjus on hoopiski muus – ma ei taha olla selline inimene ega ema, kes ma praegu olen. Kuid hetkel pean ma tunnistama, et ma olen üsna tüdinud – ma ei taha olla enam lihtsalt Kenerti ema, tahan taas Kristin olla. Isegi perearstile helistades pean ütlema:”Tere, olen Vaisma, Kenert Pätriku ema!”, siis saab pereõde koheselt sekundiga aru, kes teisel pool toru on. Viimasel ajal mõtlen ja vaatan end ja saan aru, et ma ise olen loonud endast kuvandi sellisena nagu see hetkel on. Ka kõigi teie jaoks olen ma ilmselt siiski Kenerti ema, mitte Kristin kui eraldi seisev inimene. Võimalik, et mõne jaoks olen ka sõbranna, õde, tütar või kolleeg, aga peamiselt siiski Kenert Pätriku ema. Kas pole mitte nii? Muigan hetkel isegi, sest miski hääl kisendab mu peas, et kujutan seda kõike endale ette.

Olen sellel teemal kirjutanud ka varem, kuidas mind kohutavaks emaks peeti, kui tööle läksin ajal, mil Kenert oli veel kõigest 8 kuune. Ka sina küsid miks? Kõige suurem ja olulisem põhjus minu enda jaoks oli see, et ma vajasin rahu, eemaloleku aega ja vabadust. Kõike seda olen ma ka tööl olles saanud – kas ma olen tõesti seetõttu halb ema, et soovin puhkust pärast 8 kuud 24/7 väikese lapsega koos oldud aega? Tõsi, minu õnneks oli Kenert üsna kerge laps ja ka uni oli tal päris sügav juba üsna pisikesest beebist peale. Samuti pole ta kunagi eriline kaisus magaja olnud, mis tähendab seda, et ööuni on alati olnud meil üsna kvaliteetne, aga päevane aeg? Püüa nüüd kujuta ette, mida sina emana teeksid, kui veedaksid oma lapsega tema elu esimesed 8 kuud 24/7 koos aega – ainsad korrad, mil lapsest “puhata” saad on üksikud tualetti ja vanni külastused. Ilmselgelt ei ole ma ainus “seesugune” ema, aga hetkel püüan siiski väljendada vaid seda, mis toimub minu mitte keelegi teise sees või peas.

Esimesed 7 kuud olid minu jaoks ka täiesti okeid – lust ja lillepidu, aga kuna ma pole kunagi eriline rutiini armastaja olnud ja mingil hetkel hakkas see siiski meie ellu tungima, siis hakkas minus tekkima ka tohutu pahameel, selline tunne justkui oleksin omas kodus vang ja peaksin kantseldama beebit, kes võiks ükskord ometi iseendaga ise hakkama saada. Mida sina sellisel hetkel teeksid, kui sind tabaks just seesugune mõte? Mina otsustasin sirka 8 kuud tagasi, et ma ei soovi olla selline ema, kelleks olin muutumas ja läksin tööle – millega kaasnes teiste pahameel, sest olin olnud kohutav ema ja oma lapse jätnud, et minna tööle. Aga kumb siis ikkagi on olulisem – kas iseenda rahulolu või teiste heakskiit minu valikutele? Alati jääb võimalus, et tegin tol augustikuu päeval vea, kui oma sammud taas tööle seadsin, aga õnneks ei saa ma seda kunagi teada, kas see ikka oli õige või hoopis minu suurim viga. Tagant järele tunnen küll, et tegin tol hetkel üsna õige valiku, sest peale paari nädalast tööl käimist tundsin kuidas pinged minu ja Kenerti vahel hakkasid vaibuma. Ka tol ajal enne tööle naasmist saabus olukord, kus hakkasin muutuma temaga närvilisemaks ja püüdsin nautida vaid hetki, mil ta magas või omaette mängis – nüüd aga tunnen ma, et see aeg on jälle tagasi.

Jah, ma tunnen, et ma olen halb ema, sest ma ei suuda hetkel meenutada viimast päeva, mil toa põrandal istusin ning Kenertiga mängisin. Viimasel ajal annan talle vaid miskit kätte, et siis ise patja nutta või lihtsalt teki all lesida. Ikka mängin ju temaga, aga seda aega on ikka väga minimaalselt. Aga viimasel ajal on minust üha rohkem saamas ema, kes ostab oma lapsele kokku muudkui uut ja huvitavat kraami, et tal ikka üksinda veel huvitavam oleks, et ta jumala eest mind minu rahuhetkedel segama ei tuleks. Kuidas taas hea ema olla? Ma püüan endaga võidelda ja ühel päeval taas normaalne olla ja leida see tee tagasi paika, kus saan endaga rahu sõlmida ja leida ülesse see mina, kes armastab vaid Kenertit ja soovib iga oma vaba hetke veeta vaid temaga. Pühapäeva öö oli Kenertil üsna rahutu, seega vastu hommikut haarasin ta enda kõhule magama – sellistel hetkedel taipan, kui oluline on Kenerti jaoks tegelikult minu lähedus ja hea emotsioon. Üsna pea kadus minu uni ja silitasin tema pisikest selga ja täiesti võimalik, et see hetk aiendas mind kirjutama seda postitust, mida hetkel kirjutan. See siin on täiesti segane ja ilma igasuguse plaanita postitus, mis ei lähe otseselt lobaposti kategooriasse, aga näitab kindlasti minu soovi end avada ja vabaks lasta.

Juba pikka aega olen tundnud vajadust kellegagi rääkida, suhelda, end avada. Kelly oli varem sellisteks “asjadeks” üsna hea variant, kuid nüüd on ka tema seal kaugel Inglismaal täitmas oma elu unistust ja olemas õnnelik – kes tahab õnnelikku inimest on mõttetute jamade ja muredega segada? Siinkohal meenub mulle hetk, mil MINA ISE olin nii õnnelik ja hõiskasin Kellyle, et oleme mõlemad täide viinud oma suurimad eluunistused – minust sai EMA ning Kelly suundus õppima Inglismaale. Nüüd aga halan siin, kuidas emaks olemine mul kopa ette on visanud. Kas see tõesti teeb minust julma ja südametu inimese? Ma ei kujuta ette, kas ja millist tagasidet antud postitus saab ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ma ei hakka seda ka endale ette kujutama – sellest poleks kasu. Ma ei kirjutanud seda postitust sellel eesmärgil, et kõik saaksid hakata mulle etteheitma, kui kohutav ema ma olin, või kuidas saaksite mulle öelda:”issand, ma küll selline ema ei ole!”… nagu sain tagasisidet oma lutipudeli postitusele, kus uurisin mida pakkuda lutipudeli asemel ja hulgim kommentaare olid sellised;”ei anna lapsele lutipudelit!”, “pole kunagi lutipudelit kasutanud” nagu… sorry, aga pls loe mõni küsimus ka enne läbi, kui üldse kommenteerima hakkad. 😀 Ma olen ilmselt siinkohal teie suhtes veits õel, kes te loete ja oma arvamust avaldate, aga no sorry vaan, aga mind ausalt ei koti, kui sa ikka teemast väga mööda kommenteerid. Kõik muu ja teemasse kommentaarid on minu jaoks aga väga olulised ja teretulnud – alati soovitage, jagage oma mõtteid ja kommeneerige, sest 90% senistest kommentaaridest on siiski tabanud naelapea pihta ja olnud üsna asjalikud. Ainult need lutipudeli kommentaarid ajasid korralikult naerma, ilmselt olen siiski ise loll, et õigesti küsida ei osanud. 😉

Taaskord kaldun teemast kõrvale, seega naasen kiirelt algse teema juurde, milleks oli minu n-ö “stress”. Täiesti kummaline, kuidas ma praegusel hetkel hakkan tundma kordades mõnusamat fiilingut ja samas tunnen ka, kuidas motivatsioon hakkab minusse naasema. Siinkohal hõikan välja ühe eesmärgi, mille soovin iseendale püstitada ja kui ma sellega hakkama saan, siis võin ma varsti end taas oma mõtetes heaks emaks nimetada. Kuna täna(23.04) on minu ema sünnipäev, siis otsustasime homme minna Rakverre minu õele külla. 27.04 saab pisikene Meribel 1 ja pidu vajab pidamist. Seekord otsustasime aga, et ööbime õe sofa asemel booking.com kaudu broneeritud korteris 2 ööd ja naaseme siis Keilasse. 🙂 Siit tuleb ka minu pisikene eesmärk iseendale – naudi seda aega Kenertiga ja temast puhkamise asemel puhka kõigest muust. See tähendab siis aga seda, et 24.04-26.04 lõunani ei tasu minult ühtegi postitust oodata, küll aga võib oodata postitust juba 26.04 õhtul, kus kirjeldan värskelt kõike kolme päeva jooksul toimuvat ning panen kirja ka selle, mis minu peas muutub selle 3 päeva jooksul, mil kavatsen nautida vaid Kenertiga olemise aega. Vaatame, kas minust saab üks normaalne ema või kärssavad ära minu viimasedki närvirakud. 😀

Kenerti voodi kohal seinal asetseb kukupesa poster, kus seisab:”väikesi poisse ei tohiks kunagi magama saata, ärgates on nad alati päeva võrra vanemad!”. Ma loen seda lauset igal päeval mitmeid ja mitmeid kordi ja püüan luua Kenerti jaoks lapsepõlve, kus saaksin ka ise tulevikus öelda, et olen teinud kõik, et minu lapsel oleks õnnelik lapsepõlv – loodan, et suudan seda. Millist lapsepõlve soovid sina oma lapsele? Kui õnnelik oli sinu enda lapsepõlv? Ja taaskord jõudsin stressist lapsepõlveni – good job, Kristin! 😀

Nüüd aga mured nurka ja asume perearsti poole teele, sest nii mõnigi tervisealane küsimus vajab vastuseid. 😛 Aga sellest ilmselt juba mõni teine kord! 😉 Ja veel enne kui sa postituse sulged, siis tea, et ma mõistan ka ise, kui kohutav sasipundar see postitus on, kuid ma tunnen enda sees tohutut rahulolu, et sain välja puritada enda seest kõik täpselt nii nagu see minu sees juba mõnda aega on pesa pununud – aitäh, et lugesid ja veel suurem tänu, kui võtad vaevaks ja mind(kohutavat inimest) toetada!

Kristin ❤

Lobapost – bb bee, uus jooksuratas, minu hirmud ja muud juttu #51

Kuna olen sellel kuul asja üsna vabalt võtnud, siis pole ma suutnud toota ühtegi postitust, mis suudaks minu silmis veidigi kriitikat kannatada. Lasteaiaga seotud postitus jäi üsna lahjaks ja loosi tutvustus oli veel hullem – vabandan sellepärast!

Küll aga lasteaiast rääkides – käisime sirka nädal tagasi lasteaias ning kinnitasime koha ära. Minu positiivsele otsusele andis korraliku tõuke see, kui olin Kenerti viinud lasteaeda, rühma kus ise töötasin ja nägin, kuidas see tema käitumisele ja olekule mõjus – talle meeldis väga. Lisaks sellele võtsid mu tirtsud ta kiirelt omaks ja mängisid temaga ja püüdsid igal võimalusel tema läheduses olla. Kindlasti viin Kenerti juba üsna pea veel nende seltsi, sest sotsialiseerumine ei tee kellelegi halba. Kenert hakkas lausa nutma, kui ütlesin talle, et nüüd on koju minek ja hakkasime riidesse panema – kahju oli last nii kurvana näha. 😦

Aga räägime nüüd veel sellest, mis vahepeal toimunud on. Näiteks meenub mulle koheselt seoses Kenertiga üks suurem ost, mille sellel kuul tegin. Nimelt lisandus meie perekonda 11. käru, milleks on sellel korral siis Bugaboo Bee3. God, kuidas ma seda Petrol Blue istet jumaldan – üleüldse on see mu lemmikvärvitoon Bugaboolt – thank god, et see loodud on. 😛 Ütlen ausalt, et ma ei uurinud Bee kohta mitte midagi – proovisin Kenertit korra vaid Scandikidsis istuma ja mõned päevad hiljem oli meil Bee olemas. 😛 Thanks, Kristina, et alati abiks ja olemas oled! 😉 Kas pole mitte ilus? Ma ise alguses kartsin korralikult seda petrol blue ja halli kaarvarju combot, aga tuleb tõdeda, et mulle nüüd meeldib päris korralikult. 😛 Kui keegi Cameleon3le Grey Melli müüb, siis võib meile igasse sotsiaalmeedia kanalisse kirjutada! 😉

Küll aga võin öelda, et Bee ei ole kohe kindlasti meie ideaalkäru – ta isegi ei küündi nii kaugele, et olla mõni n-ö varuvariant. Tõsi on see, et koheselt kui olin ta müüki “lükanud” kustutasin ka kuulutuse, sest süda ikkagi ei lubanud. Nagu all pool olevalt pildilt näha, siis 88cm pikale lapsele magamiseks ei ole ta just eriti ideaalne valik, samas ei suuda näiteks Kenert seal ka sirge seljaga istuda, sest nss pole võimalik kasutada turvakaart, mis on minu jaoks ilmselt ainus põhjus, miks ma bees tegelikult niivõrd pettunud olen. Jaa, sss on võimalik turvakaart kasutada ja see on meil ka olemas, kuid Kenert on paari kuu taguse ajaga oma meelt muutnud ja talle sobib rohkem ja ideaalsemalt istuda nss. Küll aga on puudu turvakaar.

Käru ise on pisike ja üsna kompaktne, kuid näiteks mina suudan iga kord kokku pannes tekitada olukorra, kus iste lihtsalt kukub raami küljest ära – ärge küsige miks, mul pole endalgi õrna aimu. Trepist üles on teda samuti üsna keeruline tassida, eriti kui on käes näiteks mõni poekott või on vaja ka Kenertil silma peal hoida, et ta ikka trepist üles ilusti liiguks. Paar päeva tagasi suutsin oma telefoni vastu kivipõrandat “visata”, sest Kenert otsustas järsku, et tema tahab hakata trepist alla minema – niisiis pidin ma tegema saatusliku valiku telefoni ja oma lapse vahel ja ma loll valisin viimase, sest nüüd on hädasti vaja uut nii ees kui tagaklaasi. 😀 😀 Turvaklaase pean siis silmas, muu jäi õnneks terveks, kui välja arvata telefoni kõik neli lömmis nurka, aga pole hullu… peamine on see, et Kenert ei kukkunud trepist alla. 😀

Ühesõnaga – üks on kindel, hetkel bee jääb, kuid iseasi kui kauaks. 😛 Bugaboo Cameleon3 on reaalselt meie ideaalkäru – mitte ainsamatki puudust ei suuda enam leida, kuigi ka teda üritasin vahepeal maha “parseldada”, aga hea, et õigel hetkel ümber mõtlesin ja Cam ikkagi meie juurde jäi. Olgugi, et Kenert 75% ajast õues olles kõnnib, siis on hea, kui on teda kuskile panna – näiteks linnas käies. Cameleon on hea variant kärus magamiseks, kuna pikkadel linnatiirudel vajab Kenert oma lõunaund ja teeb seda sellisel juhul kärus. Sellises olukorras on Cameleon siiski meie puhul ainus ja õige valik, küll aga ajab bee siin Keila vahel jalutades asja ära, kui Kenert toas oma lõunaune teeb.

Kenert ongi täiesti üle läinud ühele lõunaunele, mis annab võimaluse ta õhtul juba 8 ajal ööunne “saata” – puhkus!!! Kuidas on teie lastel päevaunedega ja kaua nad öösel magavad? Meie Kenert läheb magama sirka 8 ajal õhtul ja ärkab umbes 12h hiljem. Päevase 12h sisse mahub sirka 2 tunnine uni, mis siis tähendab umbes seda, et Kenert magab ööpäevas 14tundi, kas see on temavanuses okei? Samas ei ole ma täheldanud, et ta magaks liiga palju või liialt vähe – ta ei ole väsinud, küll aga uinub õhtuti üsna kiiresti. Küll aga paistab tema pealt kohe välja, kui uni on jäänud poolikuks või mõni ööuni on olnud häiritud.

Mõni nädalake tagasi ärkas mitu ööd järjest pea iga 10-15 minuti tagant ja lihtsalt töökis – ei nutnud, vaid karjus. Ja seda sõna otseseimas mõttes. Püüdsin terve öö teda lohutada, kuid üsna kiirelt andsin ka igal korral alla ja haarasin ta endale kaissu – nii oli meile mõlemale tingitud rahulik uni. Mulle meeldib, et talle tegelikult meeldib kaisus magada. Eriti armsad on need hommikud, kui kaisus ärkame. Kenert ärkab alati esimesena ja asub siis minu juukseid ja nägu õrnalt silitama – ta paitab mu ärkvele. Siis naeratab ja kallistab, sest tuju läheb kohe niiii heaks, sest nüüd võib voodist jalga lasta, kuna emme on ka ärkvele aetud. 😂😂 Kui ta aga oma voodis ärkab, siis istub ta esimesed 5-10 minutit lihtsalt keset voodit ja toibub ilmselt ööunest. Siis tõuseb ja hakkab karjuma, et ma üles ärkaksin. On kordi, kus olen temast varem ärkvel, kuid need esimesed 5-10minutit ütleb ta mulle iga minu sõna vastuseis vaid:”mh!” või “ole vait!”

Jaa, just, mu lapse populaarsuselt teisel kohal olev väljend(peale aitähi) on “ole vait!” Ja ta julgeb kasutada seda igaühe peal. 😂😂 Külastasime siis meie Ülemiste keskuse Babybacki, kui meie kõrval lauas istusid kaks teismelist tütarlast, kes itsitasid muudkui ja rääkisid omavahel nalja – beeb there, done that. Küll aga häiris see tegevus Kenertit, ühel hetkel keeras ta end oma lastetoolis näoga nende poole ja sõnas kurjal ja kärsitul häälel:”ole vait!” Ei tea küll kellelt ta seda õppinud on. Eks ikka oma kohutavalt emalt. 😂😂 Jaa, ma 95% ajast käsin oma tüütul lapsel vait olla ja ka tänu sellele ei kannata ka tema rääkivaid võõraid. 😂😂 Laupäeval külastasime Viru keskusest, kus ühes kaupluses(ei, see ei olnud Denim Dream ega Guess) pisteti Kenertile pihku Denim Dreami kataloog, kuid enne seda rääkisid teenindajad Kenertit “taga” mainides ära tema stiilsed riided ja tehti Kennukale silma. 😉 Kuni ühel hetkel laiatas Kenert ka neile teenindajatele:”ole vait!” Millest nad minu õnneks ise ilmselt aru ei saanud ja naeratasid Kenertile endiselt samamoodi ja ulatasid talle siis ajakirja. Kenert lehitses seda veel tükk aega ja tänu sellele oli 5 minutit rahulikku shoppamist garanteeritud – tänan, teenindajad, olite osavad! 🙏🏻❤️

Ma tunnen, et ma tahaksin muudkui veel ja veel ja veel kirjutada, kuid üks hetk tekib selline olukord, kus tundub, et asi on juba liiga pikaks veninud ja nii kui nii keegi lugeda ei viitsi. 😂 aga räägime siis jooksuratastest! Siinkohal uuriksingi, milline jooksuratas on teie väikesel tegelasel, kui pika lapsega on tegu ning kui vanalt/pikalt sai kasutusele võetud? Meie peres on juba mitu head kuud olnud Little Dutch skuuter, mida ilmselt on märganud meie blogi lugejad ning instagrami jälgijad. Küll aga on LD skuuter Kenertile veel liialt suur. 😦 ta megalt tahab sellega ringi rallida – enamasti istub tema sadulal ja mina rallin temaga ringi, aga ta üritab seda ka ise teha. Küll aga sadulal istudes ulatavad maha tal vaid varbad ja nõndaviisi juba rattaga ei sõida. 😦 Küll aga seisab ta lenksu ja sadula vahelisel alal, mis pikas perspektiivis tundub veidikene ebamugav – seetõttu otsustasin Kenerti eest, et skuuter jääb tubaseks hetkel ja ootama 2019aasta suve ja meie perre saabub tänu strider.ee tiimile juba üsna pea megavinge strider! 💙 Strideri sadul on tunduvalt madalam ja usun, et kui kodus veidi harjutame, siis juba üsna pea võime strideri ka tänavale rallima viia – selleks hetkeks peaks asi ikka peaaegu ideaalselt käpas olema. Kiivri paneme küll pähe, kui ülepaanitsev ema nagu ma olen, siis kardan ma meeletult igasugu kukkumisi ja muid marrastusi. 😂😂 ühesõnaga juba üsna pea on oodata lahedaid pilte, kus näitame teile oma uut ja vinget ratast. 😍🙏🏻 veelkord suured tänud striderbikes_estonia tiimile, olete parimad!❤️👌

Kusjuures alles laupäeva hommikul ärkasime Kenertiga juba üsna vara, kuid kuna minu uni oli veel päris sügav, siis lubasin tema muusikavideosid vaatama ja lasin ise veel 20minutiks silma looja – tundus tol hetkel tark otsus. Küll aga ärkasin ma tohutult suure ehmatuse peale, kui kuulsin matsu ja järgmisel hetkel tormas verise peaga Kenertiga tuppa minu ema, kes üritas mulle paaniliselt seletada, et Kenert kukkus diivanilt alla mingi asja otsa ja tema pea on lõhki. Oi, seda rõõmutunnet, kui elus ja terve Kenert mulle pärast silmade avamist otsa vaatas – see oli olnud vaid uni. 🙏🏻🙏🏻

Kuidas on teil lood erinevate hirmsate unenägudega? Näiteks minul on tekkinud kunagi lapsena nähtud unenägudega seoses nii palju paanilisi hirme. Esimesena meenub mulle hundi nägu aknataga – oli öö. Ma ei mäleta millal ma viimati oleksin öösel aknast välja vaadanud – ma lihtsalt ei jule seda teha. Vähemalt mitte üksi olles mitte. 😂😂 Või siis näiteks paaniline hirm voodist maha kukkumise ees, kuigi päriselt pole minuga seda ühelgi korral juhtunud – küll aga mäletan, kuidas keset ööd kohe peale unenäo nägemist(kus voodilt alla kukkusin) kolisin end kapist lisaks võetud vatitekiga põrandale magama ja olen seda teinud veel päris mitmel korral. Nüüd(peale Kenerti sündi) on see õnneks kadunud, kui hirm kukkuda on siiski. Täpselt samaväärselt kardan ma meeletult jalad teki alt väljas magamist – minu maailmas sellist varianti üleüldse ei eksisteeri. Kohe kui juhtub, et mu jalad läbi une leiavad tee teki alt välja, siis löön ma oma silmad lahti ja tõmban nad kiiruga teki alla tagasi. 😂😂

Mõned nädalad tagasi käisime Kenerti ja minu emaga Rakveres Kätsil külas ja kuna Kenert on paras tuulepea ja jookseb igale poole, siis talle järele rutates libisesin murul(oi, tegelikult oli see päris naljakas) ja kukkusin. Naljakas oli see selle hetkeni, kuni taipasin, et mul ei õnnestu enam püsti saada ja parema jala hüppeliiges tegi põrgulikku valu. Püsti ma lõpuks ikka sain ja haarasin sülle ka Kenerti, kes maas lamajat vaatama oli jäänud. Küll aga tõden veel mitu nädalat hiljem, et ku*adi valus kukkumine oli, sest praegugi veel on valus jalale toetuda ja eriti peale mitmepäevast ringi marssimist ja muud. Öösiti on kohe eriti kohutav kiirelt voodist välja hüpata, et siis Kenerti juurde maanduda. 😂😂 Hūppeliiges on päris korralikult paistes ka, eriti kui hakata võrdlema minu vasaku jalaga, aga usun, et see on mööduv nähtus – ilmselgelt pole esimene kord. 😂😂

Ma tunnen, et ma peaksin tänaseks lõpetama ja mõneks teiseks jututunniks ka ikka miskit jätma. 😂😂 Peale pikka(kelle jaoks pikk, kelle jaoks mitte) pausi oli taas nii hea lihtsalt savilt kõik kirja panna, mis vähegi pähe tuli. Just sellisena olen tahtnud alati oma bloogerdust näha – täis lobaposte, kust leiad miljon erinevat teemat ühest segasumma suvila laadsest postitusest. Ma siiralt loodan, et on neid, kellele selline asi veel peale läheb. Kui aga mitte, siis pole ka probleemi. Endale kirjutamisel pole ka häda midagi ja emps mul ikka loeb, kui keegi teine ei loe. 😂😂

Kui sa aga tunned, et minu lobapostid on need, mida sa teinekordki lugeda sooviksid, siis ole hea ja viska klick sellele “jälgin” nupule minu blogi paremal veerel – see tähendaks mulle tohutult palju ja mul on nii hea meel näha, et teid on ikka ja jälle juurde tulemas ja see tõesti on mulle nii oluline teada, et tegelikult ka keegi peale mu ema neid postitusi loeb. Mitte et tema lugemisel midagi viga oleks, aga ta alati nokib mu kirjavigade kallal. 😂

Kuna minu instagramis sai 1 loos just läbi ja 1 on veel käimas, kuid lõppemas juba homme, siis tekkis veel selline küsimus – mida põnevat võiksime Kenertiga veel teile välja loosida? 😇 Seniks kõik aga kiirustame instagrami, leiame üles anni pesa mänguasjakorviga pilt, millel seisab LOOS! ja osale Anni pesa mänguasjakorvi ja veel viimased 2 päeva kehtib annipesa.eu lehel sooduskood KENERT15, mis annab sulle kogu ostu pealt -15% soodustust. Kas pole mitte vinge? Seega kiirelt shoppama ja samuti ka loosis osalema, sest mänguasjad on ju vaja kuskile ära panna, et nende otsa kogu aeg koperdama ei peaks – või veel hullem, peale astuma!!! 😱😱😱

Kõike toredat,

Kristin ❤️

& Kenert Pätrik 🦊

Omniva jätk, teised kullerteenused ja veidi juttu meie yorkitüdruk Norast! <3 #50

Neljapäeva hommikul sai siis pikk ja küsimusi täis meil omnivasse saadetud. Seda siis sirka 9:00 hommikul – tagasisidet ma siiani saanud ei ole. Küll aga avastasin eile varahommikul, et üleeile lõuna ajal hakkas imeväel ka minu pakk minu suunas liikuma. Õhtuks oli pakk ka minule sobivas omniva automaadis – järele ma pakile veel jõudnud ei ole. Küll aga aiman, et oma “viha”meilile ma nüüd enam vastust ei saa. Küll aga esitasin Omnivale korralikus koguses küsimusi, millele mul nende töötajane isegi häbi vastata oleks. Eks näis, ehk saan ka kunagi vastuse… kuigi hetkel olen eriti kahtlevas olukorras, kuna pakk hakkas minu suunas liikuma 5 tundi pärast meili saatmist – olgu, see võib olla ka kokkusattumus, kuigi mina isiklikult sellistesse “asjadesse” väga ei usu. 😉

Oma meilis soovisin neilt näiteks teada saada, kes vastutab minu paki eest, kui see on kaduma läinud pärast kullerile üle andmist – kes maksab mulle kinni paki sisu? Võib-olla ehmatasid ära ja arvasid, et hakkan raha nõudma, et pakk nii kiirelt kohe uuesti välja ilmus. 😀 😀 Ausalt öeldes ei imestaks ma omniva puhul enam mitte miskit. Seega võttis paki minuni jõudmine aega täpselt 10 päeva. Pakk postitati 10.04, samal päeval anti üle ka omniva kullerile ning 20.04 jõudis siis pakk minuni – päris pikk aeg jõudmaks Tallinnast Keilasse. Siinkohal mainiks ära, et näiteks omniva konkurent on võimeline Tallinn-Keila(ja vastupidi) suunal liikuvad pakid toimetama kohale vähem kui 4 tunniga. 😉

Kuna meie pakisaaga sai lahenduse, siis oleks üsna ebaviisakas kaks postitust vaid omnivale pühendada. 😉 Küll aga räägiks sii hoopis erinevatest kullerteenustest? 😀 Minu peaaegu et lemmikteema, kuna näiteks Gugguu ilusad riided ei ole ainus põhjus, miks ma kõik riideesemed ükshaaval ja mitmepäevaste vahedega tellina – Itella kuller on päris kena. 😀 Ja mitte ainult kena, ta on ka tohutult viisakas ja alati abivalmis  – pean siis selle all silmas seda, et ta on nõus mulle pakki tooma ükskõik kuhu, olenevalt siis sellest, kus ma parasjagu olen. Kui hakata näiteks võrdlema UPS kulleritega, kes ei saada mulle miskipärast ei sõnumit ega ka helista oma tulekust ette. Siiani on peaaegu alati jopanud ja olen kodus olnud – mitmeid kordi on pakk näiteks üle antud minu 12 aastasele vennale. Huvitav, kas see on tegelikult üldse lubatud? Mitte et mul selle vastu midagi oleks, sest suht keeruline on 24/7 kodus istuda ja oletada ja oodata, et äkki nüüd saabub mõni kullerpakk. 😛

Hm… mis mul meenus hetkel seoses omnivaga ja seekord nende kullerteenusega. Tellisin jõulude ajal hunniku jõulukinke ja need toimetas kohale omniva kuller. Olin tol hetkel ise tööl, kui sain kullerilt kõne, et ta on maja ees, aga kas ma saaksin alla minna, kuna pakke on 5. Lubasin oma emale helistada, kuna tema oli tol hetkel kodus, et kas ta saab alla minna. Nii siis jättis ema üksi tuppa minu tol hetkel 1 aastase lapse ja läks appi kullerile pakke kandma. Ma mõistan, et neid oli palju ja me elame siiski viiendal korrusel ja tean ka seda, et tegelikult on nii mõnigi omniva kuller nii nahhaal, et on nõus pakki sulle vaid maja ees andma (btw, minuga on nii ka juhtunud), aga mind häiris fakt, et väikelaps tuli jätte tuppa üksi. Jaa, ma tean, et mul oli võimalus keelduda. Aga olukord oleks olnud veel hullem, kui kuller oleks need pakid siis lihtsalt oma kaubikust välja visanud ja minema sõitnud – kes neid hulle teab. Seetõttu hindan ka Itella kulleri vastutulelikkust, kuna omniva kulleri pärast olen pidanud jooksma, et maja eest oma pakk ikka kätte saada.

Nüüd aga kurikuulus DPD, kellega on mul samuti juba päris mitu kana ära kitkud(kellega ei oleks? 😀 ). Kõige eredamalt on mul meeles kord, kus ma meeletult ja tohutult ootasin 1 paki saabumist. Küll aga olin paki saabumise ajal taaskord tööl ega saanud kohe kulleri kõnele vastata. Helistasin talle tagasi 2-3minutit hiljem(taaskord mäletan tänu sellele, et kaebekiri on mul veel täitsa alles), kuid vastust ei tulnud ega tulnud – ilmselt oli kuller mõnele teisele pakki viimas. Lõpuks helistas ta sirka 10 minutit hiljem ise tagasi. Rääkisin talle, et ta helistas ja kuna aimasin, et tegu kulleriga, siis mainisin koheselt ära ka aadressi. See peale kostis ta kõigepealt, et temal pole üldse sellisele aadressile pakki ega tema pole helistanud. Kohkusin korralikult, kui sekund hiljem avastas, et tal ikka on pakk, aga tema pole enam aega “sinna” kanti tulla. Kuna tegemist oli reedese päevaga ja ootasin pakki väga – ootan alati, siis olin üsna pettunud ja otsustasin kirjutada kaebuse selle kohta, et kullerid võiksid suvatseda vähemalt uksekellagi lasta. Võib juhtuda, et olen küll kodus(antud juhul oli mu ema kodus), aga telefonile koheselt vastata ei saa. Muide, kuller mainis mulle ka kõnes, et käis juba meie maja ees… seega kas tõesti oleks olnud nii raske korraks välja astuda autost, et püüda korterisse helistada? 😀 Oma kirjas DPDle mainisin naerdes ära ka fakti, et mõistan kui nende kullerite ametinimetus sisaldab sõna suhkur ja vihmaga pakkide kohaletoimetamine ei toimi. Sain tookord DPDlt kiirelt vastuse ja vabanduskirja ning nad lubasid kulleriga sellel teemal vestelda. Järgmisel korral ei jõudnud ma samuti tööl olles kõnele vastata, kuid paki toimetas ta siiski ära. Pikk ja tüütu lugu, aga eks me kõik teeme elus vigu ja püüame elu enda jaoks just täpselt parajalt mugavaks elada. 😉

Siit aga pisikene vihje ettevõtetele – kui soovite kasutada/kasutusele võtta kullerteenust, millega kliendid pidevalt rahul oleksid, siis julgen kindlalt soovitada Itella kullerteenust. Üle kümne paki ja 0 negatiivset kogemust – super töö, Itella kuller! Kui sa seda kunagi lugema peaksid, siis vabandust, mu koer tegelikult ei ole kuri ja ta ei hammusta ka – ta ainult haugub. 😀

Koerast rääkides, ta üldiselt haugub ainult võõraste või näiteks meie majakoristaja peale(sel viisil tean, et koristaja koristab maksimaalselt kord kuus, kui sedagi. 😀 ), kuid ühel õhtul tulin koju ja juba teiselt korruselt kuulsin, kuidas Nora toas muudkui klähvib. Kiirustasin siis üles, et kiirelt uks avada – ta seisis kohe ukse juures ja lihtsalt klähvis. Ilmselt ta ei oodanud mind, vaid tal oli ikka väga kange pissihäda. 😀 Nora on üleüldse üks naljakas kuju. Näiteks läheb ta täiesti pöördesse minu turbanist, mida peale peapesu kannan. Ta jookseb nagu segane mööda tube ringi ja uriseb ja haugub minu peale, eriti kui oma peaga tema suunas viipan. 😀 Üleüldse kardab ta päris korralikult, mis ilmselt on tingitud pisikesest õnnetusest, mis temaga oktoobris juhtus ja millele järgnes pikk ja piinarikkas protsess ja palju tema “piinamist”. Mitmed kliiniku külastused ja 1 operatsioon – pisikene suutis tugitoolile hüpates tagasi kukkud ja murda oma pisikese kodarluu. Seda nad rääkisid, et neil yorkidel on õrnad kondid, aga ega enne ei usu, kui enda koer operatsiooni eest korraliku summa oled tagunud ja siis veel järelravi eest ka veel plekid, sest arst suutis lahase kuidagi kahtlaselt lahase kinnitada nii, et see pidevalt liikus ja Noral hõõrdus – hiljem olime muidugi meie süüdi, sest lasime arsti sõnul Noral liialt palju käppa “retsida”, mis oli vale, sest Nora pmst magas kipsis käpaga terved ööd ja päevad, ega tahtnud meiega üldse tegemist teha. Eriti kartis ta hiljem mind, sest mina olin ju see kuri “nõid”, kes tema haavu puhastas ja teda igast muude asjadega torkis. 😀

Ühesõnaga olen mina üks neist, kes soovib sulle südamele panna, kui hakkad endale pereliiget võtma, siis veendu selles, et olenemata kutsika/mõne muu looma maksumusest, on sul hiljem võimalus ja soov maksta kinni kõik need ravikulud, mis võivad mõne pisikese õnnetuse tagajärjel tekkida. Mina maksin omast taskust kinni kõik Nora ravikulud ja see summa oli neljakohaline – never ei soovi uuesti ka seda valu ja hirmu, mis selline kogemus endasse jätab. Nii meisse endisse kui meie pisikesse pereliikmesse. Noral näiteks kulus tohutult palju aega enne kui ta Kenertit uuesti usaldama hakkas, mis on muidugi hea, sest viimane teeb eriti järske liigutusi, aga kahju oli vaadata, kuidas Kennu ootas, et Nora temaga mängiks – heitis palli või vehkis mõne muu leluga, aga Nora hoidis pea norgus end tagasi. Nüüd aga on õnneks kõik endine, kuigi Nora näeb korralikult vaeva, et mitte Kenerti jalamatiks jääda, sest Kennukas suudab joosta kiiremini kui Nora eest ära hüpata. 😀

Nüüd aga tuletan meelde, et minu instagramis on käimas kaks LOOSI! Seega viska sina ka kindlasti pilk peale, leia loosipildid ja osale kindlasti, sest loosimised lõppevad juba vastavalt 22.04 ning 24.04. Samas võid kindel olla, et juba üsna pea on oodata veel miskit põnevat.

Kui sa aga instagrami ei kasuta, aga oled Anni pesa suur ausataja, siis koodiga KENERT15 on sul võimalik kuni 24.04(k.a) saada kogu annipesa.eu kaubalt -15%, seega kasuta kindlasti koodi ja shoppa täiega! 😉

Kuidas on teil lood erinevate kulleritega? Kelle kindlalt välistaksite ja kas kedagi on võimalik ka taevani kiita? 😛 

Kristin ❤️

Ja muidugi Kenert Pätrik 🦊

Omniva ja nende puudulik teenus + kadunud pakid! #49

Te ei kujuta ette ka, kui palju kogemusi seoses omnivaga nüüd siit tuleb! Ja mitte ükski neist ei ole positiivne! Ei teagi nüüd, kas öelda kahjuks või hoopiski õnneks.

Olen ka varem selle postituse kirjutamisele mõelnud, kuid olukorra lahenedes olen taas loobunud. Tagantjärele pole üldse nii kergem(minu jaoks) kirjutada, kui ilmselt esmapilgul tunduda võib. Kuna hetkel aga on taas üks pakk juba nädal aega kuskil ula peal, siis nüüd tundus kõige õigem aeg antud postitus kirjutada, sest muidu suudan taaskord oma pettumustundest üle saada. Omniva õnneks olen kiire unustaja ja veel kiirem andestaja. 😉

Kuna ma hetkel ei teagi, millisest kogemusest alustada, siis teen algus sellega, mis on hetkel veel lahtine ja seega värskeim. Ebaoluliseks eelinfoks siis minu soov leida Kavat saapad s22, kuna tellisin uutena nii 24 kui 23 suurus ja mõlemad osutusid siiski suureks, proovisin leida järelturult suurus 22te. See mul ka paari minutiga õnnestus – seekord siis buduaar.ee leheküljelt. 😉 Müüja vastas kiirelt ja lubas postitada saapad juba samal päeval – seda ta ka otseloomulikult tegi. Saapad pani ta posti 10.04 varahommikul, mida võib näha ka minu lisatud screenilt. Mõnekümne minuti pärast oli ilmselt kohal kuller ja sealt edasi on minu paki saatus siiani teadmata? Mitte miskit edasi toimunud ei ole ja pakk minuni saabunud ei ole. Suvi varsti käes, meie ootame ikka omnivast oma saapaid – good job, omniva!

30710912_814619342056513_5040288789239431168_n.jpg

Ootan sihilikult veel mõned päevad, enne kui telefoni tõstan ja nende suunas ühe kõne teen. Sa mõtled miks? Mõned kuud tagasi tellisin Kenertile nimetähed lehelt Armsad nimetähed ja kuna esimese tellimusega saabusid minuli kahjuks 3 tähte, mis olid saanud kahjustada, siis saatsid nad mulle mõne aja möödudes uued, mis ei jõudnud ega jõudnud meieni. Kuna Armsad nimetähed tiim andis teada, et nemad on paki postitanud, siis tegin kiire kõne omnivasse saamaks teada, kus minu pakk uitama on läinud. See peale teatas omniva telefonile vastanud naisterahvas, et minu mobiilinumbrile ei ole saabumas ühtegi pakki, et ma võtaksin siiski ühendust paki saatjaga – ometigi oli mul olemas tšekk, millel ilutses minu mobiilinumber. Pool tundi(ma ei liialda, kulus täpselt 30 minutit) hiljem sain sõnumi teatega, et mulle on jõudnud pakiautomaati pakk. Mis veel antud juhul oli eriti kummaline, siis too sama omniva.ee lehekülg näitas mulle, et minu pakk on juba päevi kulleriga muutkui ringi reisinud ja õhtul taas kullerpunkti saabunud. Lõpp hea, kõik hea, aga s*ita maik jäi suhu küll. :/

Kuna tegelen ise üsna palju “äritsemisega” ja müün näiteks Kenertile väikseks jäänud rõivaid, siis sai tehtud seda ka tollel korral, kui too intsident aset leidis, millest nüüd pajatama asun. Kuigi esialgne plaan oli saata pakid Itella smartpostiga, mis kahjuks otsustas tol päeval rivist väljas olla, siis panin kõik pakid teele omnivaga. Kokku oli pakke tol korral 5-6, pole enam päris kindel, aga alla 5 mitte. 🙂 Niisiis panin kõik pakid teele, tegin pildid ja saatsin ostjatele – teen nii igal korral, kui aparaat vähegi tšekke väljastab, kuid üldiselt teen pildi kleepsust, mille pakile kleebin. Ükshaaval kirjutasid mulle ostjad, et on oma pakid kätte saanud, kuid ühel hetkel kirjutab üks õnnetu ostja, et tema pole pakki kätte saanud ning omniva kostab selle peale vaid, et tema numbrile pole ühtgi pakki. Olin korralikult jahmunud ja sattusin segadusse, sest tema pakk oli kõige esimene, mille tookord postitasin. Teadsin seda vaid tänu sellele, et pakist tehtud pilt oli kõige varajasem – õnneks olid need mul veel alles. Tõsi ta oli, et antud “kood” ei näidanud omniva.ee lehel ühtegi infokildu ja justkui oleksin antud koodi ise paberile kirjutanud ja niisama omnivale 2,89€ maksnud(siis oli postikulu veel 6 senti soodsam. -.- Küll aga teatas mulle ostja, et omniva olevat kellegi automaati saatnud, et vaadata, kas pakk ootab veel sealses(Ülemiste) kapis – kas ta tõesti vaatas kõik kapid läbi või kus kurat ta teadis millisesse kappi vaadata, kui pakk polnud nende andmetel üldse registreeritud? Ühesõnaga oli see üpris kahtlane ja juba samal päeval(tunni jooksul) jõudis pakk ostja soovitud automaati – mõned kilomeetrid Tallinnast eemal. Kuid siiani jääb teadmatuks fakt, kuidas ma sain panna teele pärast antud pakki veel mitu pakki ilma, et ma oleksin antud paki teele asumist kinnitanud? Vahel ma tegelikult olen päris loll, ilmselt oli see siis üks neist kordadest.

Kuna alustasin antud postitust laupäeva õhtul, siis võib aimata, et üsna kärsitu inimesena tegin ära täna ka kõne omnivasse. Üritan võimalikult detailselt panna siis kirja tänase kõne sisu. 🙂

Tervitasin mina siis teenindajat, kes kõnele vastas ja end tutvustas. Sõnasin talle, et mul on mure, kuna mulle pandi eelmisel teisipäeval teele pakk, mis pole tänaseni minuni jõudnud vaid on Pääsküla Rimi automaadist justkui kuskile jalutama läinud. Selle peale küsis teenindaja minult:”Nii?”… ausalt öeldes ei osanud ma sellele reaktsioonile koheselt ise kuidagi reageerida… umbes nagu oleks see tavaline, et pakid ns kuskil jalutavad ja õigeks ajaks kohale ei jõua – omniva, ilmselt nii neil asjad käivadki. Kogusin end paar sekundit ja kostsin siis:”Hakkab see sealt kuskile suunas liikuma ka või jääbki sinna?” Kuigi tegelikult on ju näha, et pakk on reaalselt kullerile üle antud, kui kullerpunkti ta jõudnud ei ole. Seepeal küsis teenindaja minult paki koodi – selle ta ka sai ja ohkas siis mõned sekundid hiljem, et mul ongi õigus – oo, really? See peale lubas ta anda minu mure edasi automaatide tiimile(kõne sai tehtud hommikul kell 9, enne mida istusin MITUKÜMMEND head minutit ka ootejärjekorras), küsis minult paki sisu ning pakendi kohta – andmed on ju ilmselgelt peal, mida veel vaja on? Lisaks lubas ta mulle isiklikult tagasi helistada, kui info minu paki kohta on saabunud. Sellega meie kõne ka lõppes – hetkel on jätkuvalt esmaspäev ning kell on kohekohe saamas 23:00 – kõnet tänasel päeval ei tulnud, eks jääme siis homse peale ootama. Hiljemalt neljapäeval helistan taas ise, sest olugi, et pakis on k/s saapad, mida soojade ilmadega enam jalga ei pane ja mis on Kenertile sügiseks väiksed, siis oleks nagu tore oma pakk siiski kätte saada.

Olen omniva kohta kuulnud ja lugenud igasugu lugusid, kuidas pakid kaovad ja inimesed oma asjadest ilma jäävad. Või kuidas pakid kuskil lugematu aja passivad ja siis taas välja ilmuvad. Minu õega aga juhtus hiljuti selline imeliselt tore lugu, et tema tellis välismaalt ühe paki, mis saabub Eestisse lihtmaksi kirjana – seega tegeleb sellega Omniva(aka Eesti Post). Märtsi lõpus sai minu õde sõnumi, et tema pakk on jõudnud postkontorisse ja ootab teda seal kuni nanana kuupäevani jne… Kes teab, siis üleüldiselt saadetakse lihtmaksikirjad otse kodusele aadressile, kui need vähegi postkasti mahuvad. Harva tuleb sõnum mobiilile, et pakk on postkontoris. Kuid seekord minu õega nii läks ning paar päeva peale sõnumi saabumist siirdus tema rõõmsal näol postkontorisse, kust lahkus teadmisega, et on oma pakil juba järele käinud ja kätte ka saanud – nagu for real? Ja kas te kujutate ette, kuidas omniva end õigustab? Postkontori töötaja ei ole kohustatud paki saajalt dokumenti küsima – aga mille kuradima alusel nad siis õige paki õigele inimesele annavad? Miks peaks mingi suvaline jorss kõndima just täpselt sellesse postkontrorisse ja esinema just täpselt minu õe nime alt, et saada kätte temale kuuluv pakk? Või kui tõesti juhtus, et 1 saamatu postkontori töötaja suutis pakid sassi ajada ja anda sulle vale paki, siis miks sa idioot ei tule tagasi ja ei tagasta seda, mis ei kuulu sulle? Ja kõigile teadmiseks, siis tõesti – omniva ei vastuta teile saabuvate lihtmaksi kirjade eest, seega kui käega katsudes tundub paki sisu teenindajale huvitav, siis võib ta vabalt ja süüdimatult selle endale kotti pista või õhtul töölt koju jalutada näiteks mõne sinu kinni makstud särgi või teksadega. Kuhu siis veel saab kaduda pakk, mis on juba korra postkontorisse saabunud ja mille tagasi saatmise kuupäev ei ole veel kukkunud?

Seega teen siinkohal teile väga hea tööpakkumise – tahad pista tasku võõrast kraami ja selles mitte süüdi jääda? Mine tööle omnivasse, sest neil on lubatud pakkide kadumine ja kusjuures, sellest numbrit ei tehta ja lolliks jääb vaid see, kes toote eest maksnud! Omniva uusim hüüdlause – tasuta pakid igale teenindajale, tule meile tööle! 😉

Aa, ja palun, varuge oma automaate ükskord tšekipaberiga või andke juba enne makse sooritamist teada, et te ei väljasta tšekke! Suht tobe on pakk kappi lükata ja siis peale ukse sulgemist saada teada, et kurat, tšekki ei saagi – ka selle pärast istusin ühel korral 15 minutit kõne ootejärjekorras, kuniks mingisugune meeshääl teatas mulle, et hetkel on kõik teenindajad hõivatud ning mulle helistatakse peagi tagasi – pool tundi hiljem kõne tuligi. Soovisin mina siis saada mitmesaja eurose paki saatmise jaoks jälgimiskoodi, et ostja ikka teaks, et olen paki postitanud.

Kui ma miskit maailmas parandaksin kohe ja praegu, siis ma heameelega muudaksin veidi omniva süsteemi ja nende suhtumist oma klientidesse ja nende pakkidesse – ma maksan teile, et mu pakk jõuaks minuni või ostjani – ma usaldan teile midagi, mis tegelikult kuulub mulle ja te kohtlete nii pakki kui mind üsna inetult. Kuna mu ema on korralik käekoti hull, siis tuleb tihti ette neid hetki, kus mõne tema eest maha müün ja siis postiga teele panen. Ühel korral jõudis käekott ostjani korralikult lömastatult – pärast seda olen veidi targem ja kirjutan paki igale küljeme MITTE LÖMASTADA, siiani on sellest ka kasu olnud. Ja soovitan ka teil seda teha ja lisaks kindlasti enne paki postitamist tehke kleepsuga koos automaadi juures mitu pilti, et saaksite hiljem tõestada paki välimust enne selle kappi panekut! 😉

Nüüd aga jään lootma, et kunagi saabuvad ka meie saapad või vähemalt info, et pakk on leitud ja meie poole teel – oleks täitsa vahva! 🙂

Kristin ❤