Aastaid kestnud võitlus põiepõletikuga #8

Soovitan lugeda ainult neil, keda huvitavad mu pissihädad! 😉

Kes siin mu viimaseid postitusi on lugenud, ehk teab juba, et olen pea nädal aega kodus oma aega surnuks lüüa. Kõik sai alguse sellest, kui Kenertil pisike palavik ülesse lõi ja lõppes kohutava ja pideva pissihädaga – seda siis õnneks(või kahjuks?) hoopis minul. Ilmselgelt võisid minu hetke kõige suurema probleemi välja lugeda postituse ilusast ja pikast pealkirjast. 😛

Ausalt öeldes ei teagi ma, millisest otsast alustada, kui soovin seda teemat lahkama hakata. Võõrale on seda üldse kuidagi veider rääkida, mis pahalane mind ikka aeg-ajalt külastamas käib. Siit tekib muidugi küsimus, et milleks ma siis seda bloogerdust üldse üleval hoian? Ikka selleks, et tuua teieni kõik enda head ja vead – alustame siis ikka viimastest.

Mainin kohe ära ka, et see postitus tuleb kohutav! Sa küsid miks? Seetõttu, et ma ühe korra juba panin päris mitu lõiku kirja, siis aga jooksis arvuti kokku, vajas restarti ning kogu postitus oli kadundu. Ainult esimese lause algus jäi.

Ma pole päris kindel ega suuda meenutada, millal ma esimest korda oma elus puutusin kokku sellise haigusega nagu seda on põiepõletik, küll aga suudan ma meenutada igal hetkel oma elust seda põrgulist valu, mida see “tore” põleitik mulle tekitada suudab. Kõige eredamalt on mul muidugi meeles rasedusaegsed põiepõletikud. Neid oli äkki 3? 2 kindlasti. Mul olid ikka meeletud valud, kuni lõpuks ema mulle keset ööd kiirabi kutsus ning sirka 4 ajal öösel(hommiku?) lõpuks pea haiglavoodi padja panin ja suurest kurnatusest ja valu kadumisest sekundiga uinusin. Otseloomulikult ärkasin hommikul taas tugeva valu peale, mis halvas praktiliselt kogu mu alakeha. Oli hetk, kus ma reaalselt mõtlesin, et ma suren selle valu kätte ära. Ühesõnaga, iga päevaga muutus valu üha õrnemaks kuni praktiliselt kadus – kadusid osaliselt ka pidev pissihäda ning kipitustunne. Minu 5ndal haiglas veedetud päeval lubati mind viimaks koju – oi, kuidas ma tundsin seal haiglaseinte vahel, mida tähendab igavus tegelikult. Ühesõnaga suunati mind edasi kodusele ravile, mis eeldas minult vaid 2 korda päevas ravimi võtmist ja enda soojas hoidmist – seda ma ka tegin. Tegemist oli augusti kuu algusega. Võtsin oma 6 tabletti sisse ja läksin töölainel oma igapäevase eluga edasi. Uuesti kontrolli enam mind ei kutsutud.

Juba nädal aega hiljem olid need kohutavad valud aga tagasi. Taaskord kutsus ema mulle kiirabi keset ööd. Nali naljakas, aga teate kus on selliste valude ajal kõige parem olla? Otseloomulikult poti peal, sest iga veidikese aja tagant tuli valuhoog ja veidikene lekkis. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis vot need valuhood olid ikka päris mitu korda hullemad, kui tuhud ja sünnitus üldse kokku. Ühesõnaga kutsus ema kiirabi, kes saabus ja esitab pool umbkeeles mulle küsimuse:”Ega te sünnitama ei hakka?” Mille peale ei osanud mina mitte midagi kosta. Olin sellel hetkel 7ndat kuud rase ja sünnitamine ei olnud tõesti veel mu päevaplaani pandud. Ausalt öeldes ei tahtnud ma siis veel üldsegi mitte teada, mida see sünnitamine üldse endast kujutab. Siis seletas ta mulle, et sünnitamine on punnitustunne ning krambid – ee… ausalt öeldes olid mul mõlemad, aga ilmselgelt mitte märgiks algavale sünnitusele. Seejärel andis too kiirabi arst mulle 2tabletti no-spad ning lahkus sõnadega:”Hullemaks läheb, siis helistage uuesti!”.

Olgugi, et see no-spa ei teinud väga palju asja paremaks, siis sain mõne üksiku tunni veel tol ööl magada ning kohe hommikul tegin kõne meie perearstile. Pereõde kutsus mind koheselt enda vastuvõtule ning analüüs näitas päris kõrget põletikunäitajat – kõrgemat kui seda oli haiglas tehtud analüüs. Muideks, haiglas tehti analüüs vaid tol ööl, kui haiglasse läksin – kordusanalüüsi kontrolliks ei toimunud, ainult hoiatasid mind enneaegsuse eest(olen ma ainus, keda see siiani häirib?). Ühesõnaga määras perearst mulle koheselt ravi ning kamandas koju puhkama. Kusjuures oli ka määratud ravim rasedate jaoks riskantne, kuid kuni selle nädalavahetuseni see toimis! Sain tol korral põiepõletikust võitu.

1,5 aastat kestnud rahu ja vaikus lõppes möödunud nädalavahetusel, kui kogu mu alakeha uuesti krampi tõmbus ja tekkis kipitustunne. Võtsin siis sisse kodus olnud urinali(neid mul alati kodus, vahel kui tunnen, et midagi veidi nihu, siis võtan ühe) ja lootsin, et see möödub minust ka seekord. Kuid oi, kui rängalt ma eksisin! Algas üks pidev pissimine ja valuhood, kuid kindlasti mitte nii tugevad kui olid 2016 aasta augustis. Ma just taipasin millega annab minul põiepõletikuga kaasnevat valu võrrelda – iga natukese aja tagant on selline tunne nagu keegi väänaks põid nii nagu väänatakse kaltsu, et sellest iga kui viimanegi tilk kätte saada. Ühesõnaga, see on ääretult ebamugav ja valulik tunne.

Täna hommikul viisin pereõele analüüsi ning taaskord on see põletikunäitaja, kuid ma luban, et ma ravin end korralikult! Juba esmaspäeval viin kordusanalüüsi, nägemaks, mida põletikunäitaja teha otsustab. Loodan, et selleks ajaks on ta juba minema jalutanud ning võin tööle tagasi minna – igatsen oma marakratte! ❤

Ma nüüd lõpetan selle suure pissihäda jutu, käin pissil ja heidan siis magama, et hommikul jälle uuele ringile asuda! 🙂

Siia juurde natukene söögi juttu ka – tellisin endale päris korraliku koguse vorme, millega suhkrumassist erinevaid kujukesi saada. Seega kui sinul/sinu lapsel on sünnipäev tulekul ja vajad torti, siis kirjuta mulle nädala pärast! Ma homme toon vormid ära ja hakkan katsetama, kui asi õnnestub, siis teeksin heameelega kõigile magusaid küpsetisi/koogikesi martsipani/suhkrumassi kaunistustega. 😀

Peatse bloogerdamiseni, ning luban, et järgmisel korral on ka Kenert taas teie ees! 😉

Kristin ❤

 

Natukene tühja loba #7

Milline kohutav läbikukkumine! Alles eelmises postituses rääkisin kirjavigadest ja siis… postituse pealkirjas 1 väga tobe viga… aga no pole hullu, mis seal ikka… Kui Kenertis siis Kenertis. Vaatama pole muidugi mõtet minna, sest ilmselgelt olen ma oma lolli vea parandanud, aga ma lihtsalt pidin selle siin kõige alustuseks ära mainima.

Nüüd aga asume asja juurde! Sa küsid mis asja? Ah, tead, ära parem küsi! Kui ma vaid isegi teaksin, sest ma tunnen hetkel, et mu pea on tühi – tegelikult on see iga kord tühi, kui “write” vajutan ja seda valget lehte silmitsen. Seetõttu algavadki minu postitused alati mingisuguse mõttetu pläraga, et siis selle plära keskelt suudaksin leida endale mõne teema, millele keskenduda. Täna tuleb mul veidikene rohkem vaeva näha, sest ideede lõng ei taha kohe üldse kogu protsessile kaasa aidata.

Kenert käis taaskord mu sahtlis sobramas ja seekord leidis sealt ühe patsikummi – jalutas see pihus minu juurde ja hakkas seda mulle juustesse suruma. Nii veider on mõelda, et ta teab nii pisikese asja otstarvet juba praegu. Samas on ta tegelikult juba päris suur mees, lihtsalt natukene memmekas. Sahtlis sobramine on viimasel ajal üldse meil moeks saanud. Täpselt kuu aega tagasi vahetasin peaaegu kogu meie magamistoa mööbli välja ja uuele mööblile pole sahtlilukke veel paigaldanud lootuses, et neid ei ole enam vaja. Õnneks saab ta juba aru, kui teda keelata ja paneb sahtli kohe kinni – vahel harva ka haarab sealt midagi kaasa. Tegelikult ei ole mul enam midagi selle vastu, et ta sahtlites käib, sest ta paneb alati kõik välja võetud asjad ilusti ka sahtlisse tagasi. 1 päev sorteeris mu mobiilikorpuseid ja kuna avastasin samal hetkel, et tahaksin vahetada, siis sai ta mu peale pahaseks, võttis telefoni käest, pani selle sahtlisse ja virutas sahtli kinni – ka võimalus. 😀

Istun siin must mask näos ja klähvin koeraga – ta on meil ikka 1 väga koomiline kuju. Kas ja millist musta maski teie kasutate? Mul on Shills must mask ja siiani olen olnud väga rahul. Iga viimsegi kui karvakese kisub näost ja no need üksikud poorid mis mul on imeb ka imeväel tühjaks 😀 Aga kuidas teil? Millist kasutate ja kuidas rahule olete jäänud? Kui otsa saab, siis prooviksin heameelega midagi uut, aga kohe kindlasti võiks olla see muidugi selline, mis ikka töötab ka. 😀

24 TUNDI HILJEM!

27497415_779240835594364_1715118680_n.jpg

Hommikused pärdik Pätriku hetked! ❤

Ilmselgelt on möödunud terve ööpäev. Eilne õhtu möödus nii kiirelt ja peale koera vannitamist, kammimist ja muidugi föönitamist heidsin magama – see oli mu parim otsus, sest Kenert otsustas täna juba enne 7’t hommikul üleval olla. -.- Aga pole hullu, mina sain siiski mõne hetke kauem magada ja lisaks tegin 10 ajal ka temaga tunnikese und kaasa. Üldiselt unest rääkides – mitu und teie lapsed magavad? Just sellised 1aastat ja natukene peale. Minu Kenert sai täna 1a2k ja üha enam mõtlen, et ta tõsiselt peaks üle minema ühele päevaunele. Teda on niiii võimatu õhtuti magama saada, kui ta on teinud 2 päevast und. Täna magas vaid 1 ja kui ma alustasin tema magama panekut 20:00, siis võin ausalt öelda, et 20:02 magas ta juba nagu nott. 😀 Mis on minule muidugi ainult kasulik, sest siis on mul kirjutamise jaoks ka veel veidi aega(olenemata asjaolust, et kell on juba praegu 22:56). 😀 Seega ilmselt tuleb ikkagi selle ühe päevaune peale üle minna, kuigi kui ma tööl olen, siis mu emaga teeb ta 2 und ja siis saan ma ta enamasti õhtul normaalsel ajal magama(eranditega muidugi ja seda samuti eriti viimasel ajal). Ühesõnaga, vaatan kuidas see unede värk meil kulgema hakkab. 😉

Ma hetkel vist lõpetan selle pika ja sisurohke kahepäevase postituse ja luban ennast parandada juba lähiajal! Kuna sain idee (Aitäh!) rääkida lähemalt veidi endast ja eriti just üksikvanemaks olemisest ja kuidas ma selleni üldse jõudsin, siis luban, et ka varsti on oodata just selle teemalisi postitusi(sellest tuleb ilmselt üks pikem jutt, mida keegi nkn ühe korraga läbi ei jõua lugeda). Aga seniks bloogerdus nurka ja magama!

Ilusaid unenägusid/Veel ilusamat päeva!

Kristin ❤

 

Natuke Kenertist ja natukene Pätrikust #6

Täna pole kohe üldse mitte kirjutamise tunnet… ilmselt tuleneb see sellest, et kell on alles 8:34 hommikul! Kenert istub veel oma voodis ja paneb puslet kokku – tema uus oskus viimase paari nädalaga. Muidugi neid puidust puslesid, kus tükikestel on mummud küljes ja neile tuleb leida sobiv koht. Ta lemmik on üks, kus on 6 erinevat dinosaurust – ilmselt on tal juba ammu peas, kus milline tükk käib. Kui aga annan pusle kätte valel hetkel (puudub soov keskenduda), siis lendavad kõik tükid laiali ja alus kõigele muule lisaks.

Möödunud on ilmselgelt juba päris tükk aega – laupäeva hommikust(mil on kirjutatud esimene lõik) on mõne hetkega saanud pühapäevane südaöö – kohe on käes esmaspäev. Kohe kindlasti ei saa ma ennast välja vabandada, et mul oli kiire – muidugi mitte. Tegelikult tuli laiskus peale ja kuna oleme mõlemad siiani tõbised, siis veetsime aega üksteise seltsis. Laupäev möödus linnutiivul ja just samamoodi ka pühapäev – pisikene fotojäädvustus meie pühapäevahommikusest banaanisöömingust.

27399911_778187569033024_1650974686_n

Kenert on päris suur banaanisõber, aga ega ma ei imesta ka – tegemist on siiski minu pisikese pärdik Pätrikuga. Vahel ikka mõtlen, et kui hea nimeidee peale Kenerti vanaemaga tulime. Olen miskipärast alati soovinud, et minu lapsel oleks ka nime(ilma tobeda sidekriipsuta) ning esimene neist algaks K-tähega. Kenerti pakkus välja minu ema(Kenerti jaoks Vana), kui olin talle erinevaid K-tähega algavaid poisslapse nimesid terve rongisõidu ette lugenud. Pätrik turgatas mu pähe ilmselgelt nimest Patrick, mis on mulle juba väga pikka aega meeldinud. Otsustasin panna Pätrik, mis on minu arust ikka kordades eestipärasem, kuid siiani pole ma kohanud inimest, kes mu lapse nime oleks hääldamist kuuldes õigesti kirjutanud. Toon siia mõned näited, mis on paberile jõudnud: Kennert(see on põhiline, kuigi kohe kindlasti ei ütle ma pikka N’i sinna vahele), Kennet, Patrik, Patrick, Patric… ja neist kõige viimane, mis oli möödunud nädalal – Kenneth Batrick. Aga pole hullu, küll me hakkama saame. Sellest ka 1 küsimus, kui sinul, sinu lapsel/õel/vennal/sõbral/tuttaval on kaks nime, siis kumba nime üldiselt kasutatakse? Beebina kutsusin oma poissi alati Kennuks, aga kuna ta siiani sellele ei reageeri, siis on see minu huulilt praktiliselt, et kadunud, kasutan seda vahel harva vaid oma jutu sees, aga mitte Kenerti poole pöördumisel. Olen jäänud enamvähem truuks Kenertile, kuid üha rohkem märkan, et pigem on Pätrik see, millele ta kiiremini ja pea alati reageerib. Sama on ka siis, kui öelda Kenert Pätrik, tema pea pöörab minu poole alles sellel hetkel(olenemata sellesst, kui pikk on paus kahe nime vahel), kui on kõlanud teine nimi. Seetõttu olen teda hakanud kutsuma läbisegi mõlema nimega, vahel ka kahe nimega korraga. On see väga halb idee? Ma lihtsalt lohutan end pidevalt sellega, et küll ta aru saab kunagi, et see on just tema nimi. 🙂

Tegelikult usun ma, et nimi on nii oluline osa 1 inimese elust ja päris keeruline on kellelegi teisele nime valida – pidevalt on sees kõhklus ja lootus, et see nime kandjale ka ikka sobib. Koera või mõne muu lemmikloomaga on selles osas vähemalt veidikene kergem – nimi tuleb talle lihtsalt selgeks õpetada ja ta ei saa sulle kunagi öelda, et see nimi ei kõlba mitte kuskile. Ka minu elus oli periood, kus ma olin 101% kindel, et mina vahetan oma nime ära – oli mu soov olla äkki Laura või midagi sellesarnast? Kes seda enam mäletab, aga mul on siiralt hea meel, et see vahetamine nii kergelt ei käi – nüüd olen ma oma nimega rohkemgi kui rahul. 🙂 Kuidas on lood sinuga? Kas oled oma vanemate poolt antud nimega rahul või oled seda juba muutnud? 🙂 Kunagi juhtusin trehvama üht uudist, kus oli kirjutatud, et iga kümnes lapsevanem kahetseb oma lapsele pandud nime – kas sina oled üks nendest? Mina hetkel veel õnneks mitte. 🙂 Kuigi ma mõistan neid, sest nime valimine kellelegi teisele on nii tohutult suur vastutus, et ma heameelega oleks selle vist kellelgi teise kaela veeretanud. Muidugi olid Kenerti “eostajal” ka mingil ajahetkel oma nimevarjandid, mida maha tehes ma kohutav inimene olin – nüüd Kentsile otsa vaadates ei suudaks ma elusees mõelda, et ta mõnda neist nimedeks võiks kanda. Ta pole üldse mingisuguse Rickhardi nägu ega ka mitte Kris Robini – nimi, mis on olnud sirka 6/7 aastat minu peas teadmisega, et sellest saab minu esiklapse nimi, aga no näed, ikkagi ei saanud. 😀 No vaadake teda, ta ei ole ju kellegi teise nägu kui vaid Kenert Pätriku – pisikene pärdik! ❤

27399701_778198295698618_5275565_n

Ja nüüd veidi kirjavigadest. On neid mu bloogerduses väga palju? Ma ütlen ausalt, et ma ei ole mitte ühtegi oma postitust ise läbi lugenud, mis ma kirja olen pannuda. Lihtsalt ei näe selleks vajadust, sest tean, et nii kui mõne ebaloogilise lause või mõtte leiaksin, mis mind sel hetkel häirima hakkaks, siis eemaldaksin postituse koheselt. Seetõttu olen ka ülelugemisest hoidnud, kuid üritan teha minimaalselt kirjavigu. Loodan, et pole siiani veel väga luhta läinud üritus ja neid koledaid vigaseid sõnu või puudulikke/liigeseid komasid on minu jutus vähe. Ärge selle kohta mulle küll pls tagasisidet jätke, sest muidu ma kustutan kõik ära, mis siiani kirjutanud olen. Mitte, et seda palju ja midagi väga sisukat oleks, aga siiski… ma alles proovin ja katsetan. 😀

Katsetamiseks rääkides, andsin mulle mu mitu head Facebooki jutukaaslast(kui ka sinul on igav, siis kirjuta mulle Kristin Vaisma, ma alati valmis ise pläkutama ja veelrohkem olen alati valmis kuulama;) )… jälle kaldun teemast kõrvale. Ühesõnaga sain päris mitmelt inimeselt idee, et võiksin rääkida erinevatest kärudest, mida selle 1aasta ja 2kuu jooksul proovida olen jõudnud. Minu viimaste arvutuste kohaselt on neid olnud 10, kuid võimalik, et olen midagi unustanud. Seega, kui ka sinul oleks huvitav lugeda mõnda arvustust mõne neljarattalise(kolmega on meil ainult 1 olnud) last kandva liiklusvahendi kohta, siis anna märku ja ehk kunagi saab see idee ka teostatud ja minu bloogerdus on aeg-ajalt kärude lainel. 😀

Järgmise bloogerduseni,

Kristin ❤

Nutisõltlane #5

Mida tähendab tööl käimine pisikuterohkes kohas ja seda väikelapse kõrvalt? Ilmselgelt tähendab see pidevat haiguslehte – küll olen koju tassinud ühe viiruse ja siis jälle teise. Ei kujuta üldse ette, mis siis veel saab, kui ta ise lasteaias käima hakkab. Ei julge isegi ühtegi oletust tegema hakata, et need siis reaalsuseks ei muutuks. Ühesõnaga on meil nüüd pisikene pisik küles ja uue käruga rallimine peab ootama. 😦 Aga olgem ausad, olulisem on ikka pisikese tervis – nuusutan toas seni uue käru lõhna ja sõidutan poissi toas magama.

Ausalt öeldes tunnen juba ise ka, kuidas pisik mind murdma hakkan – nina on juba eilsest saati sellise kahtlase olemise ja kurk ka kipitab hommikust saati. Tavaliselt on mul hommikuti kurk alati valus, kuna meie majas ei ole juba aastaid teatud, mis on soojus keset talve, aga see kaob üldjuhul hommikul paarikümne minutiga. V.a. seekord muidugi. -.- Aga pole hullu, vahepeal peab ikka ise ka tõbine olema ja kui koos lapsega, siis on kohe eriti lihtne – pole hirmu kedagi nakatada. 🙂

Aga aitab sellest masendavast viiruse jutust ja leiame endale midagi lõbusamat, millest pajatada? Kuna mu arvuti nurgas ilutseb armas 7%, siis võib juhtuda, et täna ma seda postitust üles ei lase. Kuna kell on juba 22:20, siis ütlen ausalt, et ma ei viitsi enam laadijat otsida, sest ööseks seina ma teda nkn ei jätaks. Seega homme panen juhtme külge ja kriblan edasi, kui täna valmis ei jõua. Kui aga tuleb suuuuur jututuju peale, siis isegi võib juhtuda, et see postitust näevad teie silmad juba täna. 😛 Mitte, et keegi kell 11 õhtul seda muidugi loeks, aga siiski. 😀

Kenert jäi täna üle pika aja juba ööpiima juures magama – seda siis kell 20:15 minu süles. Viimasel ajal on ta komme peale söömist lollitama hakata, aga ta teab, et ma ei kannata seda ja panen ta siis tema voodisse – annan kätte luti ja sussurätiku(minu puuvillane torusall, mille endale paar kuud tagasi ostsin) ja annan talle võimaluse ise uinuda. Tavaliselt kulub tal ise magama jäämiseks sirka 20-30 minutit, kuid on ka neid õhtuid, kui ta lõpuks 22-23 vahel rahuneb ja lõpuks uinub. Eks see sõltub kõik päevasest unest ja sellest, mida me enne magamamineku temaga teinud oleme. Aga magamises on ta spetsialist. Kui mind enne tema sündi tohutult hirmutati, et beebiga on uni 0, siis meil on asi hoopis vastupidi. Oma unevajaduse saan ma alati täis, kui õigel ajal magama lähen. Üldjuhul magab ta koos minuga ~9ni hommikul, kui aga varem ärkab, siis toimetab omaette voodis ja seletab vaikselt. Kuigi viimasel ajal on meil tekkinud uus komme voodit liigutada – ta viskab end voodisse selili ja surub kronksus jalad vastu seina ning lükkab kuni on voodiga seinas nii kaugel, et jalad enam vastu seina ei ulatu. Ühesõnaga leiab ta endale alati tegevust, et mina rahus magada saaksin. 😀

Ehk olete juba näinud minu tänast instapilti, millel Kenert youtubes omale videot valis. Olen päääris kindel, et nii mõnigi peab mingi pääääris kohutavaks emaks, kui ütlen, et minu laps on pääääris suur youtube sõber. Tal on kujunenud välja omad lemmikud, milleks on eesti keelsed muusikavideod, kus on rohkelt rahvast. Näiteks siis Taukari Seitse pühapäeva ja Traffic Sekundiga – põhilised lemmikud. Viimasel ajal soovib ta üha rohkem vaadata ka Getteri Lootuste tänaval videot. 🙂 Aga tal on tekkinud ka mittelemmikud, näiteks mingi aeg hakkas ta paaniliselt jonnima, kui Uku Suviste laul kogemata käima läks – nüüd on ta juba ka Ukuga leppinud. Samuti oli Aropi Kiki miki pikalt tema lemmik, siis aga kartis ta sealseid neid värvilisi suitsusid ja nüüd on jälle viimase loo vaataja. Kuna ta veel kiki miki öelda ei oska, siis pöörub ta kikiga, mille peale ütlen mina “kiki miki” ja tema näol laiutab kohe ilus suur naeratus. Samas näiteks multikaid keeldub ta vaatamast – ainult muusika ja pidev liikumine sobivad meile. Ilmselt olen ma halb ema, aga mina ei oska selles probleemi näha, et ta neid videosid vaatab ja muusika rütmis oma puusa nõksutab või nagu rokk-kontsertil oma pead ette ja taha loobib. 😀

27292507_777101985808249_1538084551_n.jpg

Samas oskab ta näiteks kasutada ka juba minu iphone – toksab kaks korda ekraanile ja tõmbab siis ülevalt vasakust nurgast alla – nii ilmuvad ekraanile kõik teated. Seejärel lehitseb neid teateid ja kui neist siiber saab, siis paneb kaamera peale. Mul on telefonis nii mõnigi Kenerti salaja filmitud video. On ka üks pooletunnine, kus on kosta vaid meie pidevat naeru ja pilt on must – tema pani kaamera filmima, aga mina kutsusin ta mängima. Nii see telefon siis käest pandi ja mängima tuldi, et terve helisalvestis meie lõbusast õhtust minu telefonis eksisteerib. On ju vana tõde, et kõik mis on keelatut on kordades huvitavam kui see, mis on lubatud – seega olen mina otsustan oma lapsele keelata väga väheseid asju ja jagada temaga kõike, mis on minu. Olgugi, et tänu sellele on ära kriibitud minu paar kuud vana ipad pro ekraan või mitu korda vastu põrandat lennanud telefon. Meie oleme tõestus sellest, et iphone x ei purune üldse nii kergelt, kui räägitud on. 😀 Pikk ja ebaselge jutt ilmselgelt, sest ma olen nii väsinud ja mu silmad vajuvad vahelduva eduga kinni, kuid magama ei taha ka enne heita, kui aku läpakal tühjaks on saanud. 3% on veel jäänud.

Seega on üleval taas üks põhimõtteliselt sisutühi post, seega seekord ma sihilikult instagrammi teadet ei postita – ma olen selleks juba liiga väsinud. Kes otsib, see leiab! 😉

P.S. Puudu olnud vihmakile oli laost otsas, seega pannakse teele Eesti poole alles 01.02 – aga kunagi ikka kätte saame. 🙂

Järgmise korrani!

Kristin ❤

Elu sõltlasena #4

Ma paaniliselt üritan hästi palju toota, et mitte alla anda. Kindlasti väga tõhus lähenemine kogu sellele bloogerduse teemale. Olenemata asjaolust, et olen seda ka varem teinud pidevalt, siis tunnen ennast ikka tohutult võhiku ja totuna – see tunne ei lähe ilmselt minu puhul mitte kunagi üle! Pidevalt all mõtlen siis asjaolu, et ka praegusel hetkel eksisteerib minu nimi ka teises blogis postitajate ridades – nagu ka eelmises postituses mainisin, siis on mul sõbranna(pmst õde) Inglismaal ja peame temaga varjatud ühisblogi, et üksteist ikka eluga kursis hoida. Tegelikult polegi ma sinna päääris pikka aega midagi kirjutanud, aga Facebooki olemasolu mängib ausalt öeldes ka ikka päris korralikult rolli.

Kirjutasin siia just 10minutit pikka hala, kuidas ma teda tohutult igatsen ja siis jälle kustutasin, et liiga piinlik ei hakkaks – tegelikult tuleb asjale läheneda positiivsest küljest. Esiteks saan ma öelda, et mul on sirka 2300km kaugusel maailma parim sõbranna, tänu kellele on mul võimalus reisida riiki, kuhu ma ilmselt ilma muu põhjuseta oma nina ei pistaks. Teiseks on Kenertil maailma kõige lahedam tädi nr2, kes talle alati midagi cooli ja erilist sealt kaugelt maalt kingituseks toob – küll ta sellest ise ka ühel päeval aru hakkab saama. Ma nii väga tahaks siia lisada pildi Kennust ja Kellyst, aga kujutan ette, et saaksin siis juba meie järgmisel kohtumisel panni või taignarulliga pikki kukalt – valus!

Mm… mis siis veel? Aa, te ilmsalt naerate mu üle järgmised kolm aastat, kui mainin ära fakti, et ma pole mitte kunagi kasutanud igapäevase elemendina näokreemi, aga alles eile õhtul otsustasin selle teema tõsisemalt käsile võtta. Tean, et ema ostis endale mingi aeg Natura Siberica (nende tooted leiad siit: https://naturasiberica.ee) tooteid, kuid need seisavad tal veel sahtlis – ootavad kuni eelmised tuubid otsad annavad. Seega hiilisin talle külje alla ja palun üht proovida – kuna ma pole eriline hommikuinimene, siis otsustasin, et alustan ilmselt vaid öökreemiga ja eile ma siis ka esimest korda seda omale näkku proovisin. Tegin ka kohutava before pildi oma näost ja mõne aja pärast teen ka after pildi – kui asi toimib, siis on isegi võimalus, et hakkan kasutama ka päevakreemi. Õde mul muidu soovitas Loreal’i Nutri Gold sarja, aga ma proovin enne ikka Eesti kraami ja siis otsin edasi, kui see juhtumisi mulle ei sobi. Ühesõnaga annan teile teada, milline saab olema minu suhe üldse kreemitamisega – taaskord olen võhik milleski(peaaegu alati).

27157748_776116002573514_718214839_n.jpg

Lisan siia ka ühe pildi meie ilusast baliosest, mille jaoks just kulleri paki ära vormistasin – homme panen ta kasti ja saadan saarte poole teele! 😉 Eile õhtul sain siis kõne, et minu uus käru on olemas – finally! Nüüd on ta mul ka kokku pandud ja ootab kuni rallima saame minna. 😛 Muidugi nagu minule kombeks, siis alles tund aega hiljem avastasin, et minu tellitud vihmakile pole – õnneks sain Scandikidsi helistades vastuse, et kile pole lihtsalt veel jõudnud ja see jäi eilse kõne käigus mainimata. Ah, pole hullu, õnneks on mu ED universaalne ka olemas(mille mu ema ära lõhkus teise korraga, 1trukk lendas oma teed). Ühesõnaga – vihmakile puudumine mind ei takista! Oi, kui mõnus oli täna jälle uue käru lõhna nuusutada, kui meie uut nunnud kokku panin ja poisi esimest korda istmesse tõstsin. Mis mulle eriti meelejärele oli, et meie pakki olid lisatud ka Joha retuusid( ❤ ) – nüüd on body ka vaja juurde osta ja kogu komplekt ongi koos. 😛 Sokid ja kinnud on meil ka olemas, seega tuleb vist oma jalad Scandikidsi poole seada laupäeval. 😛

OH, ma just taipasin, mille järele ma tegelikult sõltlane olen! Lõhna! Mulle on alati meeldinud uue mööbli lõhna(ka ajakirjade), ehk ongi asi hoopis lõhnas. Seega idee lõhnatööstustele – toodke titemammade jaoks uue käru lõhna, ma olen püsiklient nr1 ja ma leiaksin uue koha, kuhu oma rahalised ressursid suunata. 😛 Ma ausalt laseks seda vist endale ka iga hommik peale, et mul uue käru isu jälle ei tekiks. Ma pole kordagi varem käru nii kaua oodanud – maksimaalselt 3 päeva, aga seekord pidin ootama 2nädalat ja 2päeva, see on minu jaoks ilmselgelt liig midagi nii ilusat nii kaua oodata. Ma ikka veel imestan, kuidas ma raseduse 9kuuga hakkama sain – minu poolest oleks võinud Kenert juba peale rasedustesti tegemist mu süles olla – oleks olnud veel rohkem aega, et erinevad kärusid meile soetada.

Tean, et mõne jaoks tundub see tobe ja ilmselgelt naljakas(jah, Age, ma vihjan sinule!), aga ma olen kärusid vahetades nii palju rohkem õppinud tundma seda, mida hindab Kenert ühe hea käru juures ja mida hindan mina – näiteks sobib Kennule ideaalselt lohuga iste, see paistab juba kaugele, et ta naudib seal istumist ja tudumist ikka kordades rohkem. Mina aga hindan käru puhul liikuvust ja lihtsust minna üle äärekividest, samas on minu jaoks alati tohutult oluline, et Kenert oleks oma asendiga rahul – näiteks olen maha müünud peaaegu kaks täiesti tutikat(ühte kasutasin 1 kord, teist 3korda) käru, mis olid mõlemad vaid näoga sõidusuunas, mis mu Kenertile endiselt ei sobi. Ta on nõus istuma näoga minust eemale sirka 20-30 minutit, kuid siis hakkab pihta üks jorin ja üle õla kõõritamine – ilmselgelt tuleb iste ümber tõsta. Seetõttu on ka kõige olulisem element, mida meie käru juures vaatame muudetav sõidusuund, sest ilma selleta ei saaks kumbki meist ilmselgelt  jalutuskäiku nautida! 🙂

Kuna üritan hetkel postitused sellised veidi lühemad hoida, et juttu kauemaks jätksus, siis teen täna taas lõpu, et hea vedamise korral juba homme teie ees tagasi olla! ❤

Aitäh!

Kristin ❤

Palju segast möla #3

L***, Kristin, selle asemel, et siia jälle trükkima ronid, ole hea ja mine pane oma lapse pesu kuivama!!!

Ei noo, ma ei ole loomulikult blond, aga on hetki, kus ma isegi mõtlen, et midagi mu peas pole ikka päris korras. Uurisin just esimest korda blogi vaatamise statistikat ja imestasin, et WOW, keegi on UK’st mu blogi lugenud ja siis(kindlasti vähemalt 20sekki hiljem) sain aru, kui l*** ma ikka olen… Ilmselgelt loeb keegi mu blogi UK’st, kui Kelly seal elab – mitte üldse blondihetk.

Blondist juuksevärvist rääkides – üleeile tabas mind täiesti ootamatult mõte, et tahaks juuksed heledamaks värvida. Hetkel on mul siis selline pruunikas(kasvab välja juba kartul) ja sees on imepeenikesed blondid triibud. Ühesõnaga, tabasin end mõttelt, et oleks lahe midagi uut proovida ja juuksed ära värvida. Ei? Ma ise arvan tegelikult sama, ma eluaeg tumedat pead eelistanud endal. Kuigi, ma olen püüdnud blondiks saada(punasest blondiks – mu elu halvim idee), aga see lõppes ikkagi väga heleda oranžiga(juured olid muidugi selleks hetkeks juba megablondid), millest ma järgmisel päeval juba vabanesin ja end taas tumedaks värvisin. Sellel protsessil oli vaid üks positiivne külg, edaspidi ei olnud enam minu pruunidel juustel punast läiget all – nagu kõik varasemad korrad, kui punasest pruuniks värvisin ja siis jälle tagasi, et see kole punakas läige kaoks. Parem 100% ginger kui natukene vähem ginger. 😛 Muidugi ei olnud ma see ilus ginger, vaid pigem ikka kärtspunane ja seda sirka aasta – just täpselt nii kaua suutsin ma seda juuksevärvi taluda. Püüdsin mõnd pilti leida, kuid ei suutnud – leidsin vaid hunniku kraami, mida ma mitte kunagi netti üles ei juleks laadida. 😀

Minu üks tugevamaid külgi hetkel on luua täiesti seosetut juttu, mis ilmselgelt mitte kellelegi korda ei lähe. Ei, ma veel hetkel ei mõtle läbi seda, mida kirja hakkan panema, vaid kõik, mis siia postitusse koguneb on puhtalt minu mõtted, mis tabavad mind sel hetkel, kui vajutan: Write! Ma kirjutan siia bloogerdusse selleks, et panna kirja kõik oma mõtted ja hetkel veel ei ole mul plaanis ei pidada pikka plaani ega ka mõelda ette valmis mitu postitust, et oleks midagi, mida teieni tuua. Samuti ei saa ma lubada, et üldse kirjutama jään – päris keeruline on leida seda õiget hetk, et kirjutada.

Nagu enamus teist loodetavasti juba teavad, siis olen üksikema – minu kasvatada on üks pisikene imearmas 1aasta ja peaaegu 2kuune printsu, kes on väga nõudlik ja ei varja oma vajadust minu tähelepanule. Ilmselgelt olete teadlikud, et mul on laps – kogu minu sotsiaalmeedi(ka see blog) on täis tema fotosid. Tunnistan, et vahel mõtlen ka ise, et olen minemas liiale kogu pildistamise teemaga, aga milleks hoida vaid endale midagi nii rõõmsameelset, armsat ja südameid murdvat? Piltide nöol vähemalt, muus osas pole ma valmis jagama teda mitte kellegagi!

Ja veel minu printsust rääkides. Sain täna kõne, mis pani mind ikka korralikult toas ringi tantsima ja üles alla hüppama – meie uus käru jõudis poodi ja võin sellele järele minna! Ainus kurb uudis selle juures oli muidugi asjaolu, et nad helistasid mulle 19:46 ning pood suletakse 21:00, seega täna ma oma käru kätte ei saanud. 😦 Tegemist siis on meie 10. käruga 1a2k jooksul. 😛 Tean, ma olen haige inimene, aga see on reaalselt ka sõltuvus. Ma ei suuda ära tajuda seda hetke oma peas, millal see haigus sinna tekkis, aga ma tean, et see on olnud seal juba päääris mitu head kuud. Eriti kui arvestada asjaolu, et see on 2 kuu jooksul juba meie 4.käru. 😛 Kunagi, kui ma olen otsustanud sellest haigusest võitu saada(ilmselt siis kui Kenert kärust välja kasvab) arvutan ma kokku summad, mis ma olen kärudele kulutanud – juba praegu tean, et see on kohe kindlasti 4kohaline.

Lisaks sain täna kätte kauaoodatud valge markeri, mille meie kriiditapeedi jaoks Chartot OÜ kodulehelt tellisin – lao seis näitas, et marker on olemas, tegelikkus oli aga see, et seda polnud ja mul tuli sirka 3nädalat oodata… aga pole hullu, kriidid ajasid ka seni asja ära. Sain kätte ka raamatu, mille laupäeval RÜBLIK – lastekaubad Facebooki lehelt tellisin – soovitan kõigil sinna piiluda, kes otsivad endale mõnd beebidega seotud raamatud või niisama raamatut(seal on palju ka minu tööalaseid ntx), lisaks on seal ka palju muud kraami nii tellimisega kui ka kohe olemas kaupa. Ühesõnaga, üks päris asjalik lehekülg – soovitan piiluda! Mina tellisin raamatu “Potile vähem kui päevaga” ja asun seda juba peagi uurima, et ka oma poiss potile saada, aga kindlasti teen meie katsetustest lähiajal ka eraldi postituse! Potile Kenerti ja Kristiniga näiteks – väga loominguline ja kindlasti tohutult sisurohke post. 😀

https://www.facebook.com/groups/1569531676644540/ Siit leiad Rüblikud! 😉

Nüüd aga pakaa ja näeme/lobiseme teiega juba peagi taas!

Kristin ❤

 

Endiselt alguses #2

Olen täiesti aus, kui ütlen, et ma ei suuda endas selgusele jõuda, kas mu pea on ideedest täiesti tühi või on neid vastupidi just liiga palju ja ma ei suuda leida seda õiget, millele kohe ja praegu keskenduda. Samuti ei suuda ma enda peas valmis mõelda üht kindlalt mõtet/pointi, millele kogu see bloogerdus rajada. Ma tahan lihtsalt kogu kraami oma peast kirja panna, kuid pean leidma selleks kõige õigema viisi ja väljendusvõtte. Päris keeruline, sest olgem ausad, ega kõike ei taha küll päris nii avalikult siin lahata(vähemalt veel mitte).

“Aga mis on need teemad, mida ma oleksin valmis avalikult lahkama?” küsin ma endalt juba päris mitu minutit… Võimalik, et ka sina küsid seda minult. Tahad ausat vastust saada? Ega ma pole ise ka veel päris kindel, aga ma usun (loodan), et see kõik tuleb ajaga.

Mm… aga võib-olla räägin ma veel ja veel hoopis sellest, kui hea meel mul tegelikult on, et suutsin ennast viimaks kokku võta ja vähemalt leheküljegi luua ja esimese postituse kirjutada – aega võttis, aga asja sai. Ausalt, ma olen kirjutamist niiiiii igatsenud, et ma võiksin seda praegu kasvõi hommikuni teha ja ikka ei saaks kõike kirja, mida kirja tahaks panna.

Nüüd aga seoses pisikese mehega, kui vanalt Teie lapsed(kui teil muidugi on lapsi. 😀 ) kolisid võrevoodist ümber auto- või pikendatavasse voodisse? Ma megalt tahaks Kenertile juba autovoodi hankida, aga kui ma vaatan kuidas ta öö jooksul miljon korda end ringi keerutab ja praegugi mõnikord jalgupidi läbi võre ripub, siis ei tundu autovoodi meie jaoks veel just eriti turvaline valik. Üldse on ta üks paras sahkerdis, aga eks vanus on ka just õige. Praegugi sättis ilusti oma tooli kummuli minu voodi ette, ronis voodisse ja veidikese aja pärast potsatas voodist maha otse tooli jalgade vahele – tundub, et haiget me ei saanud, sest nutt jäi laulmata.

 IMG_3223

Üha enam saan aru, kui keeruline on pisikese mürakaru kõrvalt õhtuti midagi muud teha – kirjutan seda postitust juba teist õhtut järjest veel ajal, mil Kenert pole oma ööunne sukeldunud. Aga võrevoodist välja kolimise kogemusi loeksin huviga! 😉

Lisaks kogemustele võite mulle anda ka ideid, mille kohta teile lugeda meeldiks. Ehk on ka soovitada teemasid, millest kirjutada võiksin? Mul on ka ise mõni idee, aga oleks tore kuulda, mida teile lugeda meeldib(mida üldse lugeda viitsite).

Kõik kirjad on oodatud nii minu instasse(kristinvaisma) kui ka Facebooki(Kristin Vaisma). 😛

Ja enne veel, kui lõpetan. Kas mäletate seda Blog pilti minu instagrammist? Lisan selle pildi iga kord infoga, kui olen taas üles laadinud uue postituse ja eemaldan siis 24tunni möödudes! 😉

27152820_775585969293184_2144815480_n

Aitäh, kõigile! ❤

Peatse taasbloogerdamiseni!

Kristin