“Rase või rinnapõletik!” #9

Kõigepealt tahaksin öelda, et see on tõesti nii nii armas, kuidas võhivõrrad inimesed, kellele ma kõige rohkem oma pissihädadest rääkida julgesin, kirjutavad ja minuga oma kogemusi ning lahendusi jagavad. Suur suur aitäh Teile ja ma luban, et võtan asja tõsisemalt käsile! 😉

Ning ma üritan siis seekord targem olla ja Save vajutada, kui vahepeal arvutist eemale peaksin minema! 😉

Mulle meeldib, et mida rohkem ma siia kirjutan, seda vähem on minus soovi loobuda ja alla anda. Pean siis antud hetkel silmas kogu seda blooogerduse teemat. Mulle meeldib kirjutada, kuid siiani pole veel kadunud tunne, et mul endiselt puudub hetkel igasugunegi eneseväljendusoskus. Mul on peas nii palju erinevaid mõtteid, mida ja kuidas siia kirja panna, kuid miskipärast ei näe ma neid siin valgel taustal. Üha enam aga hakkan taipama, et minu probleem võib olla tingitud hoopis pidevast hirmust, et äkki ühelpäeval loeb seda keegi, kes seda lugema ei peaks/ei tohiks! Jaa, sul on õigus! Mul on liiga palju ideid, aga kohutavalt vähe julgust. Palun aita mind, mida ma selleks tegema pean?

Mida ma pean tegema, et ma suudaksin kirja panna kõik selle, mis minu peas toimub? Alustades siis näiteks kõigest, mis seondub Kenerti “eostajaga” ja lõpetades siis meie igapäevaelust. Mul on nii palju, mida teile kirjutada, ausalt! Ka viimane postitus oli pigem selline nö oma mugavustsoonist välja astumine, mida üldiselt absoluutselt teha ei suuda/oska. Tuleb lihtsalt kapist välja tulla ja olla see, kes ma tegelikult olen. Ma tahan olla teiega justkui sõber, kellega saab rääkida kõigest ja kõigist! 😉

Alustan seekordses postituses ka veidikene enda kui üksikema saatuse looga. Kuid enne veel küsiksin juba päris mitmenda küsimuse selle postituse jooksul. Mis tunne valdas sind(kui muidugi oled seda tunnet tundnud)kui nägid rasedustestil kahte triibukest? Mis tunne valdas sinu kaaslast? Millised olid sinu/tema esimesed emotsioonid? Kas pisike ime oli tol hetkel miski, mida te nii väga soovisite ja ootasite või pigem pisikene üllatus? Millest üldse tekkis mõte, et äkki olen rase ja tegid kindlustunde saamiseks testi? Rääkige mulle oma beebide eellugusid, palun! Mul oleks nii tore neid lugeda! ❤

Nüüd aga räägin veidi teile sellest, kuidas hoopis minu ema “uudisele” reageeris. Nüüd, hiljem, tagantjärele mõeldes, pean tõdema, et minu ema oli ilmselgelt kõige inimene esimene inimene, kes Kenerti tulekust teada sai(ka enne mind). Mäletan seda pilku tema näos, kui rääkisin talle, et mu rinnad valutavad nii meeletult ja seda eriti õues ja külmaga(oli märti kuu algus). Ta vaatas mind pilguga, mille tähendust suudan mõista alles nüüd – pea 2 aastat hiljem. “Rase või rinnapõletik!” olid tema sõnad ja ausalt öeldes sellega vist kogu meie vestlus ka antud teemal tol ajahetkel piirdus. Need 3 sõna aga tekitasid minus kahtluse, mida haudusin oma peas vähemalt nädala kui mitte rohkem. Siis aga seadsin sammud Ülikooli apteeki ning ostsin testi – olgem ausad, see nõudis minult ikka päris palju julgust. Järgmisel hommikul üksi koju jäädes tegin testi ära ning ootasin ja jälgisin seda kogu selle aja – mäletan nii hästi kuidas voodi ääre peal istusin näpuotsad suus ja väristasin põlve, sest ma ei teadnud, kumba vastust ma rohkem sooviksin. Siis ka ilmus päris kiirelt päris tugev kriips nr 2. Esimese hetkega ma ei osanud mitte kuidagi reageerida. Mu süda tagus sees nagu kellamees lööks liiga suurel kiirusel kirikukella ning kogu ümbrus väriseks.

Seejärel tegin testist pildi, saatsin oma emale whatsappi vaid selle pildi ning lisaks saatsin sms’i sisuga:”tule whatsi!” – tüüpiline mina. Kell oli sirka 8-8:15 hommikul, mis tähendab seda, et tegemist on minu ema uneajaga. Ma nägin kuidas whatsapp’s ilmus pildi juurde kaks sinist linnukest, ema oli online ja siis jälle ühel hetkel kadunud…. mõned sekundid hiljem helistasin talle ja tema vastus ei unune mul ilmselt eal:”Ma magan praegu, helistan hiljem!” ja kõne katkes. Ma lihtsalt naersin teisel pool toru ja kõik mu emotsioonid olid nii segamini. Ausalt, ma ei teadnud kas nutta või naerda ning pool hommikut tegin ma lihtsalt mõlemat. Ühest küljest olin ma nii südamest õnnelik, sest pisikene beebipoiss on olnud pea terve minu elu suurim unistus(just poisslaps), aga teisalt ei teadnud ma üldse, mis edasi hakkab saama.

Küll aga tean ma nüüd seda, et kui minu ema midagi või kedagi siin maailma tingimusteta armastab, siis oleme need meie – tema lapsed ja lapselapsed. Samasugune tingimusteta armastus on ka minu Kenerti suhtes ja tema kellegagi jagamine on minu jaoks praeguseks hetkeks juba täielikult välistatud!

Emme, ma tean, et sa loed seda! Seega tea, et meie Kenertiga armastame sind tingimusteta ja lõhkemise ääreni! Sa oled ausalt parim ema maailma, no ja viimased 6,5aastat otseloomulikult ka parim vanaema! Vanaminni on ka päris äge, olgugi, et ta üritab teeselda, et talle ei meeldi, kui Kenert talle iga õhtu kalli tegema poeb. ❤

Ja sellest, mis edasine elu endaga kaasa tõi ning kuidas ma olen jõudnud üksikemana just nii kaugele nagu olen, on peatselt juba edasi loetav! 😉

Jah, see tuli veidikene lühem post, kuid see-eest tuleb järgmine kindlasti kõvasti pikem, mahukam ja seetõttu ilmselt ka aeganõudvam! 😉

Kristin ❤

2 thoughts on ““Rase või rinnapõletik!” #9

Add yours

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Powered by WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: