Jätsin oma lapse isata! #10

Otseloomulikult ei piirdunud ma sellel päeval vaid ühe rasedustestiga. Tahad teada, mis päev see oli? Tegemist oli 14nda märtsiga aastal 2016. Kus ma nii täpselt tean? Alles hiljuti leidsin vana rahakoti vahelt rasedustesti ostmise tšeki(13.03.2016 – päev enne testi tegemist) – võimalik, et panin selle Kenerti sünniga seotud paberite mappi. Millalgi uurin. 😉

Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis sellele 14. märtsile järgnes nö pime aeg, mille ma täielikult oma mälust kustutanud olen. Ma mäletan üksikuid seikasid, kuid seda väga minimaalselt – see on miski, mida ma soovin, et poleks olnud. Õnneks ma olen unustamises päris osav. 😉

Ma tean, et meil oli tüli, kuid ma ei mäleta mis sõnadest ja ütlustest see koosnes, kuid ma mäletan eredalt seda hetke, kui ma viimaks tagasi oma vanematekoju tulin – ma tulin trepist üles jooksuga ja tassisin kaasa ka päris raskeid kotte. Kogu see jooks ja kurbustunne lõppes 5ndale korrusele jõudes tundega, et ma ei saa enam hingata. Ma lihtsalt ei osanud enam mitte kuidagi moodi hingata. Mäletan kuidas õhku ahmisin ja ema mind kohe lahtise akna juurde suunas – tol hetkel õppisin uuest sügavalt sisse ja välja hingama. See on olnud minu elu üks kõige kohutavamaid mälestusi, mida ma kahjuks oma peast kustutada ei suuda.

Seega pea kogu oma raseduses elasin ma oma vanemate juures – elan ilmselgelt siiani, kuid iga päev näen vaeva, et tulevikus endale ja Kenertile meie oma kodu pakkuda! Kuid selle õhtuga kõik ei lõppenud – mina jäin lootma ja uskuma ning sina vist samuti? Selles viimases pole ma muidugi tänase päevani kindel. Kuidas ausalt öeldes ei ole see enam ammu miski, mis mind piinaks või mulle korda läheks. Olen mitmeid kordi kuulnud, kuidas olen kohutav ema, et oma lapse isata olen jätnud ja kuidas ma nii loll olen, et ma isegi alimente sisse ei nõua. Ma ei saa sundida kedagi armastama oma last ega öelda, et nüüd ole tema jaoks olemas! See on ikka igaühe enda valik, tema lihtsalt otsustas alla anda ja minema jalutada. Ma ei pane seda talle pahaks, pigem võiks isegi öelda, et ma tõesti olen halb ema, sest kohati olen õnnelik, et minu laps kasvab isata. Parem ilma, kui kellegagi, kes polnud tema jaoks valmis ja ilmselt pole seda siiani.

Niii veider tunne on neid mälestusi taas oma ajusoppidest üles kaevata ja püüda meenutada, mis tegelikult juhtus. Võib-olla ei tulnud midagi isaks olemisest välja, sest mina olin juba 14. märts üpriski kindel, et minust siiski saab üksikema ja ilmselt olin ma sellesse mõttesse ise juba niivõrd kinni klammerdunud. Ma olen alati teadnud(unistanud), et minu esiklaps on megavahva noormees, keda üksi kasvatan. Tean, et pole just miski, millest üks noor tüdruk unistama peaks, aga nii see kahjuks(või hoopis õnneks?) oli. Võimalik, et kui see ei oleks olnud minu salajane unistus, siis oleksin suhte mittetoimisest ja üksi jäämisest olnud kordades rohkem löödud, kui olen praegusel hetkel.

Kui mainida ära mu kehv mälu, siis ma ausalt öeldes vahel üldse unustan, et vajasin Kenerti saamiseks kedagi veel. Tihtipeale inimesed mainivad või küsivad tema kohta ja ma ausalt lihtsalt ei suuda meenutada, keda ma mõtlevad. Ma olen peast pühkinud iga detaili, mida tema kohta teadsin ja nägin. Ainus, mida ma igapäevaselt näen, on tema silmad – Kenert on need temalt pärinud, mis minu õnneks pole minu jaoks mitte mingisugune probleem – ilusad sinised silmad. Parem ikka kui minu ebamäärased hallid. 😛

Nüüd aga asume minu esimese UH juurde. Oled sa ema/saamas emaks? Seekord küsiksin ma hoopis, mis tunded valdasid sind hetkel, mil esimest korda oma imepisikest beebit UH ekraani peal nägid? Mina olin küll maksimaalselt ärevil ja elevil – kõhus keeras ja jalad värisesid all. Mingi osa ei uskunud kuni selle hetkeni, et tegelikult ka rase olen. Käes oli meie 9.nädal koos ning Kenert oli veel vaid 24,5mm – nii imepisikene. On hetki, mida ma iialgi ei unusta ja see päev on 1 neist – minu süda peksis kiiremini kui ükskõik milline trummar oma tööd teha suudav ning kohe kui ma seda imepisikest tegelast ekraanil nägin olin ma armunud ja täis õnnetunnet. Suurest rõõmust valasin päris korraliku koguse pisaraid. 😛 Eriti hea oli see moment, kui rõõmupisaraid valades kabinetist väljusi, mu ema mulle otsa vaatas ja küsis:”ongi kaksikud?” Tema lootis, et saan kaksikud(isegi oleks soovinud), aga põhimõtteliselt sai ema mul oma kaksikud kätte – õde mul sünnitas 5kuud peale mind! ❤ Pidin teda aga kurvastama ja teatama, et on vaid 1 poiss. Mille peale ema muidugi oli kindel, et ei, tüdruk on! 😀 Aga näed, see on see ainus kord, millal saan mina sulle öelda:”Ma ju ütlesin sulle!” 😉

14585820_556344307884019_693268128_o

Nii veider, aga samas ka nii tohutult hea tunne on seda kõike siia pea 2 aastat hiljem kirja panna. Tänaseks aga taas lõpetan, kuna olen otsustanud, et liiga pikkasid postitusi pole eriti mõistlik korraga üles laadida – parem veidi lühemad, siis jaksate ikka lugeda ka.

Aitäh, et veel siin oled ja lugesid! See on mulle väga oluline!

Kristin ❤

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s