Kõigi nende nimesid ei lubatud mul sünnitõendile kirjutada! :O #11

Juba pikemat aega vaatan taas seda valget lehekülge ja mõtlen, kas ikka peaksin… Ma ei pea silmas lihtsalt kirjutamist, vaid siiski oma eelmise postituse teemaga jätkamist. Nii mõnus oli sellest taas üle pika aja rääkida, aga samas painab mind pidevalt tunne, et mis siis kui seda loeb keegi, kelle tundeid ma oma sõnadega riivata võin. Aga samas… who cares? Ma võtan end kokku ja olen lõpuks ometi siin selleks, et olla aus ja võimalikult avameelne!

Pärast vanemate juurde tagasi tulemist minu kontakt Kenerti “eostajaga” katkes mitmeteks kuudeks. Nende kuude sisse mahtus ära 2 ultraheli, millest ühe vältel sain teada oma väikemehe soos… mis otseloomulikult oligi poiss! Kuid kõik ei olnud ilmselgelt selle uudise üle nii õnnelikud kui mina. Mäletan kuidas kabineti uksetaga emaga ootasime ja ta ütles:”loodame, et on tüdruk!” Mina aga raidusin vastu:”Mis tüdruk? Kindlasti on poiss!”. Ja nüüd kõlab see kurikuulus lause:”Ma ju ütlesin sulle!”. 😀

Arst küsis praktiliselt kohe, kas soovime teada ka sugu. Muidugi soovisime, olenemata faktist, et see oli mulle juba mitu kuud teada. Mu ema püüdlus oma pettumust väljendada, kui arst soo teatas, oli päris koomiline. Esiteks küsis ta:”Poiss vä?”, kui arst oli lausunud soo, seepeale kordas arst sugu ja mina muidugi kiitsin takka:”Muidugi poiss!”. Aga ma nüüd lõpetan siin selle soo teemal jahumise ja lisan hoopis veel ühe UH pildi, mis on tehtud 20ndal nädalal, kui Kenert oli täpselt 20 nädalat minu kõhus kasvanud ning oli kasvanud juba 26 sentimeetri pikkuseks. IMG_20160705_162938

Nii naljakas vaadata, sest minu silmis on Kenert ikka veel samasugune nagu sellel pildil!<3

Nüüd aga tagasi minu põiepõletikuga seotud postituse juurde. Kes lugenud, see teab ehk, et olin augusti kuus lühikest aega ITK sünnituseelses osakonnas seoses oma ebanormaalse põiega. Sel ajal hakkasime ka Kenerti eostajaga taas suhtlema – minimaalselt, kuid siiski. Iga päevaga aga üha rohkem, seega ilmselt tekkis meis mõlemis taas lootus? Küll aga võite praegusest olukorrast ilmselt välja lugeda, et seda siiski ei juhtunud. Me suhtlesime pidevalt, kui pea iga päev läksime taas mõne lolli märkuse/sõna või “EI!” pärast riidu. Minu silmis jäi tema jaoks suurimaks takistajaks asjaolu, et ma ei soovinud kohe tema juurde tagasi kolida, et siis kohe pere mängima hakata. Nagu öeldakse, siis kõik või mitte midagi. Ja mina valisin otseloomulikult mitte midagi. Kas sina oled kunagi mõelnud, kui sulle antaks valida kas osaleda oma lapse elus kui lapsega mitte koos elav vanem või loobuksid siis oma võimalusest üldse? Mõni mees ilmselgelt otsustas siiski loobuda.

Eks see teema on hoopis palju sügavam, kuid ma ei suuda tajuda piiri, kuhu suudan ise laskuda. Ma ei taha muutuda süüdistajaks ega tunduda ka ise kõiges süüdi. Ehk mõistate mind? See ei olnud ju lihtsalt nii, et ta jalutas minema. Ma ise nägin alateadlikult ikka päris palju selle nimel vaeva, et ta selja keeraks ja lahkuks. Ja kui tuleb veel keegi, kes soovib jagada minuga omi mõtteid ja lisada sinna teksti ka lause:”mis ema sa selline oled?” siis tea, et oma pojale olen ma ainus ema ja tema oli see, kes minu valis! Seega ma kavatsen olla maailma parim ema ja näen iga päev selle nimel vaeva, et seda ka talle olla. Juba ammu ei huvita mind teiste arvamus ja veelvähem need haletsevad pilgud ja laused:”oi, kuidas sa küll hakkama saad üksi?” Kellel kurat neid mehi ikka vaja on? Kes last kannab? Ema! Kes sünnitab? Ema! Kes annab rinda? Ema! Kindlasti on ka hulk neid emasid, et vaidleksid mulle vastu ja ütleksid, et kõige selle kõrvale on vaja ka meest. Ega ikka ei ole küll, kui teda lihtsalt ei ole! Olgu, lapse tegemisega ilmselt üksi väga hästi hakkama ei saaks, aga kõige sellega, mis sellele järgneb – käkitegu!

Eks tihtipeale ollakse oma kindlates vaadetes kinni ja ei suudeta tunnistada, et ka teistmoodi on võimalik elada. Ma ei ole kordagi ennast kehvasti tundnud seetõttu, et olen üksinda kasvatamas oma poega. Või mis üksinda? Mul on ümberringi maailma parimad pereliikmed ja sõbrad, kes mulle igal hetkel nõu ja jõuga abiks on. Seega kui ma ütlen, et ma olen üksikema, siis seda ainult sellepärast, et kõigi nende nimesid ei lubatud mul sünnitõendile kirjutada. 😦 Võimalik, et minu puudulik pettumustunne on tingitud sellest, et suure ja õnneliku perekonnana elamine ei ole tegelikkuses olnud mitte kunagi minu unistus. Pean siis silmas ennast, meest ja pisikesi jõnglasi.

Mida ma veel tahaksin öelda, on see, et kõik minus olnud tunded selle meesterahva vastu on kadunud ja alles on jäänud vaid tänutunne, et tänu temale olen kasvatamas maailma kõige imelisemat ja armsamat poisslast! Sellises olukorras pole mõtet 10 küünega kinni hoida või taga nutta – tuleb lasta tunnetel lihtsalt minna ja kogu tekkinud viha samuti muuta tänutundeks. Ma olen päris kindel, et kui ta oleks jäänud meie eludesse figureerima, siis ei oleks me karvavõrdki iga päev nii õnnelikud, kui me oleme praegu. Rahulolu ja õnnetunne – parim osa minu igas päevas! ❤

IMG_1310.JPG

Aga mis järgmiseks? Seda saame lugeda juba õige pea! 😉

P.S – Minu ema tagasiside eelmisele postitusele:”Silmavärv võib-olla küll, aga sea silmad tal küll ei ole. Pigem ilusad rebasesilmad nagu sul!”. Lubasin, et teen paranduse, et vaid silmavärv on “eostajalt” päritud! 😀

Kristin ❤

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Powered by WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: