“Ma mitu korda öelnud, milline meduusa sa oled!” #12

Päevad aina möödusid ning aina lähemale jõudis päev, mil oletatavalt pidi sündima minu pisikene väikemees(23.11.2016). Septembrikuus jäin koduseks, seega tekkis aina rohkem vaba aega,  pidev ootamise tunne oli üpriski kohutav ning venitas ikka tohutult aega.

Kõik päevad olid justkui vennad, kui me Kenerti eostajaga parasjagu ei vaielnud, siis olime me lihtsalt üksteise peale pahased ega vahetanud sõnagi. Käis üks pidev lollimängimine ja tunnete peal trampimine. Kõigele lisaks saatis keegi salapärane isik(tea, et kui see olid sina, siis ma olen sulle megalt tänulik, seda päris siiralt!) talle sõnumi umbes sellise sisuga, et mina olen l*ts ja ilmselt pole see laps üldse tema omagi. Tõsi, ei olegi muide, see on minu laps! Aga see selleks, sellest omakorda tekkisid taaskord pinged ja ilmselgelt oli kergem uskuda mingit tobedat sõnumit kui mind, seega mis mul üle jäi? Täiesti võimalik, et see oli vaid 1 osa mängust, et kergema südamega minema jalutada. Või mis teie arvate?

Ma olen juba päris mitu postitust sellele isikule pühendanud ja kogu selle aja olen tundnud endas vaid ükskõiksust(Kenertist rääkides ka tänutunnet). Tunnistan siis siinkohal üles, et olen oma elu jooksul armastanud siiralt vaid ühte noormeest ja sügaval enda sees teen seda tänase päevani. Kuid see pole otseloomulikult põhjus minu ükskõiksusele tema suunas, kuid see ilmselt seletab asjaolu, miks mul ühel hetkel lihtsalt nii kerge oli temast lahti lasta ja unustada kogu kiindumus ja head emotsioonid, mis tema kohaolekuga enne kogu seda teemat kaasnesid. Ei, minu peast ei ole kadunud vaid suurem osa halbu mälestusi, vaid minu peast on kadunud ka iga viimne kui üks hea mälestus, mis on seotud just selle isikuga. Suudan meenutada vaid tema megacooli koera, kes iga kord minu peale haukus ja mu vorsti võileiva pealt mitmeid kordi endale näppas. Kuid mitte midagi enamat. Näiteks suudan ma meenutada maja, treppi ja välisust, kuid kõike seda, mis jääb selle ukse taha – tühjus. Kuulda on vaid koera haukumist. Väga veider? Tohutult! Mõnikord ajab see mulle endale hirmu peale, kuid ma olen päris aus ja ütlen, et ega ma väga ei püüa ka meenutada. Miks on kõik need mälestused minu sees lukus? Otseloomulikult sellepärast, et need ei ole enam ammu osakene minu elust, mida soovin endaga igapäevaselt kaasas kanda. Jah, see isik oli mulle oluline ja tänutunne on igavene, kuid ta suutis teha oma sõnade ja tegudega 1:0 iga minu tundega, mis kunagi tema vastu olid. K.a viha ning kibestumus.

Mainin ka siinkohal ära, et see postitus jääb selle saaga viimaseks. Küll aga ei saa ma lubada, et ma teda enam kunagi ei maini – ma pole just eriti osav lubaduste pidaja! 😉 Kuid loodan siiralt, et mul ei teki selleks enam põhjust.

Nüüd aga räägime sellisest kuupäevast nagu 23.11.2016 – see oli kirjas ka minu eelmises postituses, meenub? Jaa, just! See oli päev, mil Kenert oletatavalt sündima oleks pidanud. Kuid ei, see ei olnud üldsegi mitte see päev. Vaid hoopis päev, mis tegi lõpu minu ja eostaja suhtlusele ja seda igaveseks! Mul on sellest vestlusest arvutis olemas 10 screenshotti, mida ma mitte kunagi teist korda üle pole lugenud, kuid nüüd ma teen seda, et leida teie jaoks mõni, mida jagada! 😉

Lisan siia mõned üksikud näited ilma nimedeta, kuid kogu minu teksti leiate roheliselt taustalt ja tema oma valgelt. Juurde lisan ka endapoolsed kommentaarid, tema omasid kahjuks teile anda pole. 😦

IMG_0233

Ilmselgelt on meie öeldud laused pursatut välja kõik vihahoos, kuid nagu öeldakse, siis vihane inimene räägib pea alati tõtt! 😉 Ning ilmselt on ka see täiesti tõene, mis sellele screenile püütud on! 😉

IMG_0237

Mul ei ole kunagi kombeks teha maha kellegi nägemust elust või tema unistusi, küll aga on(oli) see mõne mehe suurim oskus. 😉 Jah, kui ma pakkusin talle korduvalt varianti kasvatada Kenertit lahus, siis ta keeldus sellest – kõik või mitte midagi! 😉 Ja viimaseks… ta ei sallinud mu ema, sest viimane julges öelda asju, mida ta iseendale tunnistada ei suutnud(võimalik, et ei suuda siiani). Ka üks põhjuseid, miks ma teda enam ammu enda kaaslase ega ausalt öeldes ka lapse isana ei näinud – minu ema oli minu jaoks sel ajaperioodil pea ainus tugi ja toetussammas, väga inetu oli teda kõiges ja absoluutselt kõiges süüdistada! Anna andeks, emme! ❤

IMG_0246

Selle screeni kohta ma ei oskagi midagi öelda. Mdea, mulle alati meeldinud kui mind solvatakse. Teile ei meeldi? Ja sellega asi piirdus, teie ees seisab viimane lause, mis see “mees” minule öelnud on! 😉 Vastasin sellele nelja sõnaga, mida mul on piinlik avalikustada… ei, ma ei solvanud teda ega kasutanud ühtegi roppust, kuid siiski… olen kade ja jätan endateada. 😉

Ei, tegelikult ei piirdunud kogu see saaga vaid nende kirjadega. Meie kahe vahel küll, kuid juba 27ndal novembril ilmus välja meie kullakalli mehikese ema, kes siis tema eest uut võimalust ja proovimist soovima hakkas – no way homie! Siiralt, kõige enam kahju oli mul tema emast(Kenerti teisest vanaemast), kuid ma siiani ei näe teist võimalust… kuid kahju oli mul siiski. Loodan, et mina ei pea kunagi emana oma poja pärast niivõrd palju häbi tundma ning nii paljust ilma jääma. Püüdsin olla viisakas ja 2 päeva jooksul tegin ta emale üsnagi selgeks, et sellest teemast ei saa asja. Mitte kedagi ei saa sundida olema lapsevanem, kui tema enda süda seda ei soovi. Niisiis tegin 29.11 ka temaga lõpu ning laususin siis Kellyle:”No ma ei saagi novembribeebit!”. SAIN IKKA! Kell 9:10 hommikul ärkasin tohutu valu peale. Leidsin ka oma valuhoogude screeni kella 10:15 ajal. Haiglasse läksin alles 12:30 muidugi. 😀 Ega mul kiiret polnud kuskile. 😀

IMG_0279.jpgMitte et see kellelegi midagi väga üldse ütleb, aga siiski. 😛

Sellega kogu mu valuhoogude mõõtmine ka lõppes, kahjuks või õnneks. 🙂

Kuid sellega ei lõppenud minu kokkupuude eemainitud perekonnaga. Juba septembri lõpu poole (päev enne jõule) helises mu telefon, kuid Kennu oli mul rinna peal, seega vastata ma ei saanud. Küll aga nägin, et helistajaks oli keegi võõras. Mu sisse tekkis kohe selline hirmutunne ning mõne hetke pärast(kui kõne oli juba lõppenud) süttis telefon taas ning andis märku sõnumi saabumisest. See sõnum on Teie ees. Kuid enne soovitan teil uurida veidikenegi põhitõdesid isadustesti tegemise kohta. Saate siis koos minuga naerda! 😉

27590972_780215168830264_1293479006_n

Mina olin juba varem uurinud päris palju kõige selle kohta, mis on minu õigused ja millised on minu kohustsed, kui selline hetk peaks saabuma. Seega selleks hetkeks, kui see sõnum saabus olin mina juba valmis kõva häälega naerma, sest enne tuleks ikka veidikene uurida ja siis nõudma tulla! 😉 Ma vastasin sellele sõnumile päris mitme uudishimulik küsimusega, kuid nagu tema vendki… kõike, millele vastata ei osata või õigemini öeldes ei soovita, seda lihtsalt ignoreeritakse ja räägitakse oma väljamõeldud udujuttu edasi. Siiani ootan kohtukutset inimeselt, kes pole enam ammu Eestiski 😀

Minu lõpliku vastuse leiad aga nüüd, millele järgnes taaskord vaikus ning minu poolne mobiilinumbri vahetus. 🙂

27591693_780216635496784_615399981_n

See sõnum on saadetud 2016nda aasta kõige viimasel päeval, sest soovisin siiralt kogu selle teema jätta vanasse aastasse ning minna uude aastasse taas puhta lehena. See mul ka õnnestus – 2017 oli kõige erilisem aasta mu elus, sest veetsin selle koos Kenert Pätrikuga! ❤

Nüüd, hetkel, mil olen kogu selle teema kirja pannud, siis loen selle teema enda jaoks suletuks. Olen saanud seda teiega jagada ning teate nüüd enamvähem minu üksikemaks saamise lugu. Kindlasti mitte ei ole minu lugu veel läbi ja ma olen teie ees varsti juba mõne uue postitusega, kuid edaspidi tahaksin kirjutada meeldivamatel teemadel, kui seda olid need mitu viimast postitust.

Kuid tahan teid taaskord tänada selle eest, et ikka ja jälle tagasi tulete, et minu lugu lugeda! ❤ See tähendab mulle väga palju ning annab mulle motivatsiioni ikka ja jälle siia tagasi tulla, et teie aega oma postitustega veidikene sisustada! 😉

Kristin! ❤

4 thoughts on ““Ma mitu korda öelnud, milline meduusa sa oled!” #12

    • Mdea, viimati pesin mina oma musta pesu masinaga… ei tea muidugi, kuidas sinuga lood :/ Jaa, las loeb. Nii kui nii kunagi küsib oma isa kohta, siis hea lugemiseks talle anda. Ma ei leia, et oleksin oma mõtteid ja tundeid kirjutades praegu midagi valesti teinud või öelnud, kõik on kirjas täpselt nii nagu asi oli. Lihtsalt nimesid nimetamata… keegi ei pea end puudutatult tundma. 😉 Ja kui ei meeldi, siis ära loe – kõige parem lahendus! 😉

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s