Meie tätoveering – täna mõeldud, homme tehtud! #19

Kuna jäin oma sõbrapäeva postitusega ilmselgelt päris hiljaks, siis soovin teile hoopis kuhjaga armastust ning hoolivust! Ja lumerohket veebruari! Miks lumerohket? Muidugi sellepärast, et ostsin oma Cami’le talverattad ära, seega oleks päris inetu, kui esmaspäeval enam lumi maas ei ole. 😀

Kuna on siiski sõbrapäev, siis otsustasingi rääkida just nendest, keda täna kõige olulisemaks peame ja mõtteis hoiame. Kui ma nüüd päris aus olen, siis pole see päev minu jaoks kunagi eriti oluline või tähtis olnud – pigem nagu iga teine päev. Ma armastan oma sõpru ning perekonda aastaringselt ning pean neid alati meeles, olenemata pühadest või tähtpäevadest.

Kui nüüd ikka päris aus olla, siis tegelikult kannab minu sõbratiitlit terves suures maailmas hetkel vaid 1 inimene – Kelly. Ja minu kahjuks, tema õnneks, kannab ta seda tiitlid loodetavasti au ja uhkusega seal kaugel Inglismaal! ❤ Tõsi on see, et mul on hulgaliselt töökaaslasi, vanu kooli/klassikaaslasi ning tuttavaid, kuid keegi neist pole veel jõudnud minu elus sõbra tasemele. On neid, kes on seal kunagi rohkemal või vähemal määral figureerinud, kuid alati ja igavesti on jäänud vaid Kelly.

Räägin teile siis veidikene meie Forever kestvast sõprusest. 😛 Kelly on minu ema sõbranna ning isa sõbra ühine laps, kes “tänu” sellele mulle karistuseks kaela saadeti ja meid mängima sunniti. Ma vahel ikka naeran, et olin 2 kuune, kui teda esimest korda nägin 2nädalasena – olgem ausad, ma ei mäleta seda ju tegelikult. Aga nii hea on mõelda, et kõik need 21,5 aastat mil olen eksisteerinud, on olnud minu kõrval keegi, kelle maailmavaade on totaalselt teistsugune, kuid kes suudab seejuures mõista iga minu tegu ning otsust, jäädes kaljuna alati mind toetama. Pole vahet, kas ta on 24 või 3000kilomeetri kaugusel – südames on ta alati minuga. Ei möödu päevagi, mil ma ei mõtleks milliseid valikuid tema sel hetkel langetaks või kuidas hetke olukorras käituks – olgugi, et noorem minust, kuid alati olnud 1 suur eeskuju!

Eeskuju just oma unistuste täitmisel. Ma mäletan, kuidas ta mulle juba 15 aastaselt rääkis, et tema unistus on asuda Inglismaale õppima – see oli justkui kinnisidee, millest ka 10 küünega kinni hoidis. Seda ilmselgelt nimetataksegi unistamiseks. Ta suutis juba tol hetkel panna kõik endasse uskuma ja leppima faktiga, et ühel päeval ei ela me enam samas riigis. Ilmselt on see ka põhjus, miks tema lahkumine oli veidi kergem, kui alguses arvasin – mul oli 5aastat aega, et sellega leppida. Aga igaüks ei saa öelda, et tema parim sõbranna õpib Inglismaal neuroloogiks – mina aga saan ja ikka korraliku uhkusega! Kui endast asja ei saanud, siis vähemalt sõbrannast sai. Ja mul on tohutult hea meel, et sain sel teekonnal olla sinu kaaslane! ❤

Tihtipeale pannakse tähele minu tätoveeringuid ja 1 mille kohta palju küsimusi esitatakse on kiri Forever minu randmel, koos 2 pääsukesega. Nüüd võime naaseda lause juurde, kus ütlesin, et võin rääkida teile meie Forever kestvast sõprusest. Olime me 16? 17? Ma ausalt enam ei mäleta, kuid tean seda, et töötamise koos kohvikus. Oli suvi ning järsku tabas meid uitmõte. Me olime sellest ideest ja soovist rääkinud ka varem, kuid teostuseni polnud veel jõudnud. Ühesõnaga jõudsime me soovini teha endile ühesugused tätoveeringud – mõeldud, tehtud! Tänu minu õe headele tutvustele istusime juba järgmisel päeval tätoveerija juures ning olime valmis oma esimeseks ning meie sõprust veel erilisemaks muutvaks sammuks. Otseloomulikult soovisin mina olla esimene, sest teadsin, et kui Kelly vähemalt korra oma valu välja näitab, siis loobun ma sellest ideest koheselt! Kuid nüüd hiljem 5 tätoveeringu kandjana võin päris ausalt öelda, et mitte ükski neist pole mulle haiget teinud. Veidi ebamugav on olnud, kuid valu meenutada ma ei suuda.

IMG_20140802_183336

Sa küsid, miks just kaks pääsukest? Aga just seetõttu, et ka meid on 2 ning minu jaoks tähendavad linnud eelkõige vabadust. See lohakas ja meie enda loodud  tätoveering meie randmetel ei ole lihtsalt sümbol meie sõprusele, vaid sellel on palju sügavam ja olulisem tähendus meie mõlemi jaoks. On inimesi, kes tulevad su ellu selleks, et mõned hetked hiljem lahkuda, kuid on vaid üksikud, kes tulevad ja igaveseks jäävad – Kelly, ma olen see viimane. Seega minust lahti ei saa sa niipea! Nüüdseks on saanud sellest kirjakesest osakene minust ja ise ma seda enam ei märku, kui just mõni uudishimulik hing sellele tähelepanu ei pööra. 🙂

Kiire teemavahetus enne postituse lõpetamist. Kuna täna oli sõbrapäev, siis tegid lapsed tööl kaarte ja ka minul õnnestus mõned koguda, mis eriti armas, siis üks neiu teatas mulle kaarti üle andes:”Ma teen su beebile ka!”. Ja just nii lihtsalt sai Kenert Pätrik kätte oma elu esimese sõbrapäeva kaardi ja uskuge või mitte – 6 aastane suutis ta nime minu hääldust kuulates õigesti kirja panna! Kui ma ei eksi, siis üks esimesi inimesi, kes seda üldse suutnud on. 🙂

Nüüd aga unenägude maale, et homme taas varakult ärgata ja sammud tööle seada!

Olge tublid,

Kristin ❤

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Powered by WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: