Algsest vihapostist sai taaskord tüüpiline lobapost #28

Tegelikult peaksin juhust kasuta ning koos Kenertiga varem unne vajuma. Viimased hommikud on ta minu rõõmuks ärganud juba 6:30, siis laseb mul sirka 10 mintutit toibuda, enne kui valjuhäälselt märku annab, et soovib voodist välja saada. Laseks ta siis mul veidigi veel puhata ja mängiks omaette – otseloomulikult mitte. Ta ronib lihtsalt mulle voodisse ja lihtsalt asub mulle pähe. Miks? Ikka sellepärast, et minu voodi peatsist näeb õue, kui emme pole veel nõus aknalauale teda tõstma.

Mäletate ehk, et rääkisin oma eilses postituses sellest, kuidas ta kogu oma voodi tühjaks loobib ja siis madratsi alla poeb. Nüüd on mulle sellest teile ette näidata ja pilttõestus ning rääkida sinna juurde tänasest ka üks õnnetu vahejuhtub. Aga enne pildid. 😉

28535875_793802350804879_1931767412_n

28535159_793802324138215_1429399919_n

28534937_793802327471548_1969068331_n

Ma olen kahe käega poolt, et kohe kindlasti mitte ei ole see normaalne, millega ta “vabal” ajal tegeleb. 😀

Nüüd aga tänase õnnetusjuhtumi juurde. Tõin ma ta siis hetkeks voodisse, et veidi toimetada ja mõned minutid hiljem kuulen valunuttu – iga ema vast tunneb ära lapse nutust, millise häirega on tegu. Kiirustasin siis meie magamistuppa ja oi imet – Kenert on vajunud ühe jalaga läbi võrevoodi põhja ning nutab, sest jalg on kinni jäänud. Esimese hooga olin päris kohkunud, kui ma teda sülle ei saanud – ilmselgelt vajus ta sinna vahele oma raskusest ja tekkis hirm, et pean voodi puruks saagima, et oma laps kätte saada. 😀 Õnneks polnud asi nii hull, kui esmapilgul tundus. Hõikasin oma ema appi, kes teda sülle “tõmbas” ja mina andsin jalale hoogu juurde voodi alt – põlv kronksu ja oligi jalg käes. Veidi kriimustunud külgedelt, aga siiski veel jalg. 😀 Tol hetkel oli ta mul miskipärast püksata – kahtlane, sest ma ei jäta teda üldjuhul kunagi püksata… Veider igaljuhul.

Pükstest rääkides. Kenert pani end täna hommikul esimest korda peaaegu ise riidesse! Ma olen nii uhke selle üle. Üldse on viimaste päevadega toimunud massiline areng. Aga riietumise osas vajas ta abi sokkide, pluusi trukkide ja pükste lõpuni kergitamisega. Aga algus seegi. Sokid panin varba otsa ja sealt edasi tõmbas ta vaevaliselt ise. Pluusi sai suure hädaga üle pea ja käed käivad tal juba pool aastat ise õigesse kohta. Sama oli ka pükstega – korralik pusimine ja oma 20-30 minutit kulus riidesse saamisele, kuid mis oli kiiduväärt – ta ei mõelnud kordagi alla andmisele. 😛

Lisaks sellele on kõndimise osas toimunud üüratu edusamm – käputamine on peaaegu et 100% meie igapäevast kadunud. Ning mida ma kõige enam ootasin – ma ei pea teda enam viiendale korrusele tassima. 😀 Mitte, et selles oleks midagi hullu, aga palju lahedam ja erilisem on temaga 10 minutit käsikäes trepist üles tulla. Nägime täna üht naabrimeest, kes meid rõõmsalt trepil tervitas ning paar lauset vahetas. Ta ei ela siin, kuid tal seisab siin tühjalt korter, kus ta aeg-ajalt ikka käib. Seega vaatas ta Kenertit ja lausus:”Alles olid sa beebi ja juba nii suur mees!” Ning seejärel küsis kaua meil üles tulemine aega võtab. No ikka päris korralikult, kui arvestada asjaolu, et vahepeal on vaja seista, aknast välja vaadata või tülitseda selle üle, et me läheme üles mitte alla. 😀 Paar korda tuli ta alguses käpuli trepist, kuid nüüd eelistab ta ise käest võtta ning haarab kinni ka käsipuust, et oleks julgem tulla.

Veider, et nüüd kus olen taas(nagu haiguslehe ajalgi) veidi pikemalt kodus olnud, siis hakkan alles märkama, millised on need igapäevased muutused, mis ühe lapsega juhtuvad või mis igasugu imelikud kombed tal küljes on. Eilsele veidrate kommete postile lisaksin juurde nüüd ka näiteks selle, et ta ei salli absoluutselt kui kaks mega blocksi klotsi omavahel koos on – ta on nõus laduma torni, aga kui see valmis saab, siis tuleb kiiruga kogu ehitis üksikuteks tükkideks lammutada. Lisaks näiteks ise ta enda järelt ei korista, aga kui mina midagi võtan, siis see on kohe vaja mult ära kiskuda ning õigele kohale tagasi panna. 😀

Tegelikult ei olnud mul täna plaanis üldse järjekordset lobaposti kirjutada. Plaan oli panna kirja miski, mis mind tohutult tigedaks teeb. Ilmselgelt on neid asju terve hunnik, aga iga kord kui mõne sellise asjaga kokku puutun, siis tekib tahtmine antud teemal veidi kirjutada. Kuna aga alustasin postitust positiivselt, siis kohe kindlasti ei taha ma vihasele endale üle minna. Seega jätan selle teema järgmiseks korraks! 😉 Ühesõnaga panen peagi kirja kõik need asjad ning hetked, mis on mind hakanud tigedaks tegema alates sellest hetkest, kui minust on saanud ema! 😀

Nüüd aga vahele hoopis teistsugust teemat. 😛 Ma ei tea, kas oled juba märganud, et koos minu bloogerduse välimuse muutumisega tekkis ka küljeribale selline pisikene nupukene nagu “Jälgi”. Ma oleksin sulle meeletult tänulik, kui vajutaksid seda nupukest. Selleks ei pea sa olema registreerunud kasutaja, küll aga pead peale nupukese vajutamist minema oma meiliaadressile, kuhu saad kinnitusmeili, et ikka soovid minu bloogerdust jälgida. WordPressi kasutajatele on see muidugi kordades kergem teema. 😉 Anna mulle märku, et toetad meid meie teekonnal ja jälgi meid. ❤ Jälgimisega kaasneb igal korral ka teavitus, kui lisan taas mõne uue postituse. Suursuur aitäh juba ette igaühele teist, kes antud sammu vaevaks võtab! See tähendaks mulle tõesti üüratult palju! ❤ Ja muidugi megasuur tänu ka neile, kes seda juba teinud on ja minu tegemistega end kursis hoiavad! :*

Kuna sellest juba ilmselgelt on saanud järjekordne lobapost, siis kirjutan ka millestki, mida olen tahtnud kirja panna juba mitu päeva, kuid pole selleni veel kordagi jõudnud. Alates selle bloogerduse alustamisest on minu facebooki messengeri ning instagrami directi tekkinud päris mitu megamõnusat inimest, kellega tihti lobiseme. Mulle meeldib tohutult lobiseda, eriti kui teemaks on lapsed ja kõik nendega seostuv. Samas olen valmis alati rääkima ka teistel teemadel. Just nagu siis, kui oma põieprobleemiga lagedale tulin ja nii mõnigi võhivõõras mulle kirjutas ja nõu andis – see on nii mega, kui inimesed näitavad ülesse seda kõike olulisemat asja elus – oma inimlikkust. Kui sa siin nüüd ja praegu seda postitust loed ja mõtled, et ka sinul oleks minuga millesti rääkida/mulle nõu anda või hoopiski miskit küsida, siis lingi minu facebooki ning instagrammini leiad bloogerduse päise paremast nurgast. Ikoonile vajutades avaneb valitud link. Kui aga soovid kirjutada meili teel, siis kristinvaisma@gmail.com ootab alati teie kirju/ettepanekuid/mõtteteri jpm… 😉

Ma loodan, et teil ei ole midagi minu lobapostituste vastu, sest ausalt öeldes meeldib mulle neid kõige enam kirjutada. Ma avan alati uue posti tühja pea või mõne lihtsa ideega ja panen siis kirja kõik, mis mulle jooksvalt pähe hüppab. Kindlasti tuleb ka veidi teistsugusemaid postitusi ja lähiajal on oodata ka paari pildipostitust. Seega stay tuned ja vajuta Jälgi! 😉

Varsti pläkutan taas ja nagu Ain Allas tavatses öelda: “seniks mured nurka!” orsth 😀

Kristin ❤

 

2 thoughts on “Algsest vihapostist sai taaskord tüüpiline lobapost #28

Add yours

  1. Te olete kahekesi niiiiii vahvad! 🙂 Seda tohutut rõõmu ja arrrmastust on poisi näost igaaal pildil näha! Ta on õnnnega koos, et tal on sellline cool emme 😎
    Olge sama vahvad edasi!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Powered by WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: