Lobapost (jälle) #31

Kui teile minu tüüpilised lobapostid eriti pinget ei paku, siis soovitan hetkel lahkuda, sest siit on just üks selline tulemas! 😉 Ja teate, millest ma seekord kõige esimesena kirjutama hakkan? Ei? Uskuge mind, kohe saate teada ja see on miski, millest te ilma jääda ei soovi!

Kindlasti on paljud teist teadlikud, et mul on õde. Jup, mingisugune on. Okeiokei, tegelikult on ta päris äge õde ja just seepärast ma hetkel siin üldse temast kirjutamas olen – tutvustan teda teile! Üht perekonda teisele. 😉 Oma õest pole ma ilmselgelt siin varem kuigi palju rääkinud, kuid kindlasti on mitmeid kordi läbi käinud tema pisikesed printsessid Mirell ja Meribel, kes tegelikult pole enam midagi nii pisikesed – aprillis on Mirell saamas 7 ning Meribel 1. Õde on mul päris osav selle lastetegemisega – mõlemad on nii enamvähem meie emale sünnipäevaks rihitud. 😀 Hmm.. aga miks ma tegelikult ta üldse hetkel teemasse tõin? Aga just seepärast, et teid on siia kogunenud juba päris mõeldav kogus ja nüüd annan teile juurde veel lugemist – minu õde on taasavastamas blogimist ning tema bloogerduse  leiad klikates sinisele kirjale! 😉 Tundes oma õde ja olles kursis nii mõnegi tema idee ja eesmärgiga, siis usun, et sealt võib juba päris peagi leida väärt lugemist kõigile! 😉

Esimene reklaam tehtud, nüüd siis tuletan meelde, et te kõik ikka läheksite minu instagrami, leiaksite sealt ülesse just selle pildi, millel Kenert mängib Little Dutch mängurongiga ning täidaksite kõik vajalikud sammud, et osaleda samuti loosis, mille auhinnas on just seesama megaarmas rong! 😛  Kindlasti lugege ka minu eelmist postitust, kus räägin Little Dutch mänguasjadest juba veidikene rohkem. 😉

Tegelikult peaksin pealkirjaks hakkama mõtlema midagi “lahedamat”,kui lihtsalt mingisugune “lobapost” – mu iga teine postitus on selline nagu tänane ja otseloomulikult on see loba, aga ikka võiks pealkiri olla midagi veidigi asjalikumat – ehk kutsuks ka teid rohkem lugema. Teie lugemisest rääkides. Millised on need postitused, mida teile lugeda meeldib? Ma ei mõtle hetkel enda postitusi, vaid üleüldse? Ja milleks võiksin mina kirjutada, et just sinul oleks huvitav lugeda? Kõik ideed on oodatud nii instagrami, facebooki (mõlemad lingid on leitavad bloogerduse päise paremast nurgast ikoonile klikates) ning otseloomulikult ka meili teel – kristinvaisma@gmail.com. Ja mis ilmselt on kõige kergem variant, siis alati võite kommenteerida ja omi mõtteid jagada – valige viis, mis on teile kõige mugavam. Teie tagasiside on mulle alati kõige olulisem, sest kui poleks teid, siis ma ilmselt poleks üldse nii kaugele jõudnud ja üleüldse oleksin piirdunud paari esimese postitusega. Oeh… ausalt, võtab rõõmust ohkama, sest rõõmust karjuda veel ei saa – Kenert Pätrik magab. 😀

Kuna olen hetkel kodune, siis olen võtnud katsetusele sellise lehekülje nagu seda on Goworkabit. Sa küsid miks? Eks kallis maitse lasteriiete osas nõuab ka pidevat sissetulekut. 😀  Tõin selle hetkel teemasse just seetõttu, et sellel nädalal olen minemas oma esimesele tööampsule – eile õhtul sain kinnituse. Ning kui see on tehtud, jagan oma kogemust otseloomulikult ka teiega! 😉 Ma hetkel veel ei räägi, kuhu ja mida tegema minemas olen, aga usun, et sellised pisikesed ampsud on mugav variant mulle hetkel, sest saan valida nii töö kui ka sobiva aja just ise. Kui neile ei sobi ja mind tööle ei võeta, siis pole ka sellest mitte kui midagi hullu – elu läheb peale padja märjaks nutmist alati edasi. 😉

Täna aga oleme Kenertiga minemas Medicumi, mis tähendab seda, et lõpuks ometi pääseme allergoloogi vastuvõtule – kahjuks küll tasulisele, kuid peamine on siiski teadmine, et lõpuks vaatab mõni omaala spetsialist Kenerti üle ja ehk saame viimaks ka ravi, millest tegelikult ka kasu on. Seni olen määrinud teda miljoni eri kreemiga, millest miski veel aidanud ei ole ja ainus, mida perearst tegi, oli õlakehitus ja palve oodata. Loodan parimat ning üsnapea, kui meie kohutavalt lööbes nahk paranema hakkab, siis tuleb kindlasti ka selleteemaline postitus. Iseasi, kas keegi seda lugeda soovib ja pilte vaadata suudab – Kenerti käed on päris kohutavad, rääkimata kogu ülejäänud kehast. 😦 See paistis välja ka veidi eelmise postituse piltidelt, neile kes muidugi vaadata oskasid ja märkasid.

Kelk on meil seisnud kapi otsas juba päris oktoobrikuu alguspäevist saadik, kuid lumele me pole teda Kenertiga veel kordagi viinud. Eelistame liikumiseks alati oma kallist Cami või oma isiklikke jalgu. Eile aga tegime viimaks selles osas positiivse otsuses, kiskusin kelgu riidekapi otsast alla ning seadsin maja ees Kenerti kelgule. Nüüd tagantjärele ei oska ma kohe üldse mitte kindel olla, kas see meeldis talle või jättis täiesti tuimaks – näoilmed kalduvad pigem viimase variandi poole. Samas pärast seda, kui olin tal veidikene aega tipada lubanud, keeldus ta uuesti kelku jäämisest kategooriliselt. Ta keeras end ühekorra isegi kelgult maha näoli lumme, kuid minu õnneks oli ta rihmadega kinni ja see põgenemise katse jäi ühekordseks. Kuid sellegipoolest, sai ta kätte oma esimese kelgusõidu ning esimese iseseisva liu “mäest” alla. Mäe näol oli ilmselgelt tegemist imepisikese künkaga, kuid Kenertile see osa siiski meeldis – õnneks. 😀

26941218_794947547357026_194190194_n

Miks on nii, et alati kui mul on mingi megahea plaan mõeldud selleks ajahetkeks, kui Kenert on uinunud, siis ta kiuste lihtsalt ei jäägi magama? Ma ootasin ja muudkui ootasin eile õhtul, et ta lõpuks ometi ükskord uinuks, et saaksin muffineid küpsetada, aga kui ta ükskord lõpuks uinus oli kell peaaegu 10 õhtul ja no enam ei ole sellist jaksu, et läheks ja istuks nüüd seal köögis ja ootaks kannatlikult, kuni maitsvad muffinid ahjus küpsevad. Kuid mingil hetkel pean end kätte võtma ja midagigi head küpsetama. Teine, mille järele mul isutab, on kookoseküpsised. Ka nende tegemiseks on mul kõik vajalik juba koju valmis ostetud, kuid tegemiseni pole siiani jõudnud – olen küll hetkel kodune, aga no näed, ikka ei jõua mitte kui midagi oma eluga peale hakata. 😀

Vahelduseks on hea lihtsalt olla ja mitte midagi teha, sest viimased pool aastat on käinud üks pidev rapsimine, et kõik ja kõigi jaoks ikka tehtud oleks. Tööjuures nõuti oma, kodus nõuti oma – ainult öösel kell 1 tundsin, et lõpuks ometi saan rahus olla ja siis ronis külla une Mati, kes kõik ilusa otseloomulikult ära rikkus – aega iseendale oli sel perioodil praktiliselt 0. Just seetõttu meeldiks mulle mõne aja pärast töö, mis ei tähendas e-r tööd, vaid ka nädalasiseseid puhkepäevi. 😉 Tegelikult on 1 koht, kuhu ma megahea meelega läheksin, mis mind kui lastekaupade hullu kohutavalt huvitab, kuid ma ei julge veel millestki kõva häälega pajatada – kunagi ei tea, mis elu meile tuua võib. 😉 Ja ma olen juba harjunud faktiga, et kui ma millegi üle liialt rõõmustan, siis läheb kõik sellega seoses lihtsalt sõna otseses mõttes pe**e. 😀 Kui asi juba on kindel, siis jagan otseloomulikult oma uudist ka Teiega! 😉

Mis veel peale selle, et ma siin kirjutamise asemel peaksin end liigutama hakkama, et õigeks ajaks rongile jõuda? Seoses sellega ma kardan, et peangi hetkel lõpetama, kuid luban, et olen juba peagi tagasi. Ja ärge siis unustage mulle kirjutada ja mu esitatud küsimustele vastata! 😉 Ausalt, teie olemasolu on mulle nii oluline ja mul on heameel, et keegigi üldse loeb, mida ma suust välja ajan. 😀

Kristin ❤

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Powered by WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: