Laps lasteaeda – kas ta ikka on valmis selleks (kohutavaks) kogemuseks? :O #47

Paar päeva tagasi sain oma postkasti meili pealkirjaga: Lasteaiakoht. Saatjaks otseloomulikult Keila Linnavalitsus. Alguses ei saanud ma absoluutselt aru, miks antud meili olen saanud, kuna soovisin Kenertile lasteaiakohta(seda siis peale tema sündi) alles sügis 2019. Avasin siis kiiruga arvuti, kuna telefon veel nii võimas ei ole, ja digiallkirjastatud faile ei ava. Mulle vaatas vastu dokument, milles seisab kogu info selle kohta, et alates 1.08.2018 on Kenerti jaoks olemas lasteaiakoht just meile kõige paremini sobivas lasteaias. Mega tore? Või kas ikka on?

Olles ise lasteaias töötanud ja sõimerühma näinud, siis vaatan enda last praegusel hetkel ja ei suuda teda kohe üldse mitte ette kujutada minemas lasteaeda. Mida üleüldse peab üks lasteaeda minev laps oskama/suutma?

Ma olen üsna kindel, et siinkohal tuleb meil koostada üks pikk ja tähtis nimekiri asjadest, mis mul tuleb nende 4 kuu jooksul Kenertile selgeks õpetada. Seda kõike tuleks otseloomulikult teha ka siis, kui Kenert ei läheks lasteaeda, aga olgem ausad… kui millegi “valmis saamiseks” on paika pandud kuupäev, siis see on ikka päris jube. 😭😭

1. Kohe kindlasti pean ma ta tassiga sinapeale saama, sest nagu ma juba mitmes varasemases postituses kirjutanud olen, siis on see hetkel absoluutne 0 ja vaevalt, et talle kõrrega tassi kaasa võin pakkida. 😂

2. Tuleb ka pott sõbraks teha. Kenert käis päris pikalt korralikult potil, kuid mingil hetkel lõi ta uuesti araks ja seni pole ma suutnud teda uuesti potile ilma nututa saada. Õnneks või kahjuks olen ma seda meelt, et last ei tohi millekski sundida. Ja kui Kenert ikka näitab mulle, et tema potile surumine ei ole okei, siis seda ma otseloomulikult ka ei tee. Iga laps on erinev ja igale “keerulisele” olukorrale on lahendus. Hetkel olen teinud midagi, mida lubasin mitte kunagi teha – pissipotist on saanud osake mängunurgast. Miks? Sest igale võimalikule abistavale tegurile tuleb alati anda võimalus.

3. Peab Kenert kohe kindlasti hakkama ise sööma. Sa imestad praegu? Ka mina imestan ja vihastan ja nutan igal korral, kui Kenert lusika/kahvli põrandale viskab ja koheselt näppudega toidu sisse sukeldub. Näputoit it is. 😂😂 Tegelikult ei ole siin kohe üldse mitte midagi naljakat. Olukord on päris kohutav, kui hakata üles lugema asju, millest Kenert kategooriliselt keeldub. Tass ja lusikas – hea on, et ta veel kaustki on nõus sööma. Kuidas ma “sellise” lapse lasteaeda viin?

Ma tean milline “kord” valitseb lasteaias ja kujutan ette juba ka seda, kuidas erinevad “õpetajad” mind nii harimatu lapse eest pilkama hakkavad. Samas… who cares? Kas üldse on kehtestatud reeglid, mida lasteaeda tulev laps peab oskama? Kas igal lasteaial on samad nõudmised? Minu õnneks ei lähe mulle ühegi “sellise õpetaja” arvamus korda ja vingumise ja pilkamise ja tagarääkimise asemel, oleks aeg ükskord tööd tegema hakata. Ausalt, ma olen lasteaias töötanud – ma tean, millest ma räägin! 😉 Otseloomulikult on ka erandeid ja need on ka vaid selleks, et kinnitada reeglit. Siinkohal mainin ka ära, et üllataval kombel minul vedas lasteaias töötades meeletult tiimiga ja pea iga päev mõtlen neile ja igatsen nii tohutult kallistavaid lapsi ja muidugi kohvitamisi. 😂 Aga jääme siiski teema juurde, millest üldse postitus olema peaks. 😂😂

4. Meil tuleks ilmselt enamvähem selgeks saada algeline riidesse panemine. Olgu, ta püüab sokid ja jalanõud jalga ukerdada, käed kaovad varrukatesse lupsti ja pükste üles tõstmine on juba samuti selgeks saamas – kõige selle jaoks tuleb anda lapsele hetk ja võimalus proovida. Aga kui rühmas on 16 last, siis milline ōpetaja leiab selle aja, et 1 lapse järgi oodata, kuni too end riidesse ukerdab? Veel hullem… kui kōik 16 hakkavad end korraga riidesse ukerdama, siis võib antud vaatepilt kõrvaltvaatajale ikka üsna koomiline olla… aga olnud näinud erinevaid õpetajaid, siis kipun nende närv üsna kiiresti otsa saama. Jaa, minul on vaba päeva hommikul aega 5 minutit ühe ja 5 minutit teise soki jaoks, aga lasteaias ei leia seda aega mitte keegi.

5. Kenertile ei meeldi inimesed. No päris ausalt, talle ei meeldi 99% täiskasvanud ja 99,9% temavanused lapsed. Kui ma ta koolirühma või esimesse klassi saaksin kohe praegu viia, siis tunneks ta end kindlasti nagu omade seas ja leiaks kiirelt mõne sõbra, aga täiskasvanud ja teised väikesed… BIG NO! Mida ma pean oma lapsega tegema? Olen hetkel päris aus, kui ütlen, et mu juhe jookseb selles osas kokku juba viimased paar kuud ja tekitab lausa masendust. Kui keegi(täiskasvanu) üritan Kenertiga kontakti luua, siis viimane lihtsalt “vihastab” ja keeldub kontaktist täielikult. Tema peab olema see, kes teeb esimese sammu ja kui inimene pole tema jaoks piisavalt “meeldiv”, siis ei tule seda esimest sammu mitte kunagi. Kuidas muuta 1,4aastane laps sallivamaks?

6. Kenert pole kunagi kodust väljaspool olnud ilma minuta või meie vanata. Kas ta üldse oma memmekuse juures saaks sellise asjaga hakkama? Ma ei ole teda kunagi kellegi “võõra” hoida jätnud isegi mitte kaheks sekundiks, seega ma ei kujuta absoluutselt ette, kuidas selline katsetus lõppeda võib. Ei, ma ei taha oma last alahinnata, aga ausalt öeldes on mul hirm küll, kas ta üleüldse hakkama saab.

7. Kuidas ma saan üldse kindel olla, et olen valmis teda sellisesse “keskkonda” viima? Kas ma ikka soovin, et minu laps alustaks oma lasteaia teekonda 1a8k vanuselt? Kas üks väikene inimene üldse on nii vara valmis? Need küsimused on tiirelnud päevi minu peas ja palun, aidake meil otsusele jõuda, mida ma tegema peaksin? Ühel hetkel olen rohkemgi kui 100% kindel, et Kenertist saab juba sügisel lasteaia laps, teisalt jälle on minus miljon kahtlust, mis püüavad mulle selgitada, miks ta kohe üldse mitte veel lasteaiaks valmis ei ole. Minu õnneks on mul aega veel 26 päeva, et omadega otsusele jõuda ja lasteaeda minek kas siis kinnitada või tagasi lükata. 😇

Lasteaias töötades nägin pea iga päev olukordi, kus ma iial ei sooviks näha oma last või tegelikult mitte ühtegi väikelast. Ei, ma ei taha sellega öelda, et KÕIK õpetajad või muud tegelased lasteaedades on jubedad, aga uskuge mind – käige olge selles keskkonnas ise 6 kuud ja te isegi ei imesta, kui kergendav tunne on sealt ära tulla, aga samas halb sisetunne teades, kuidas tegelikult nii mõnigi “professionaal” oma tegusi ja eriti sõnu ei kontrolli. 😞 Lapsevanemana on mul täiesti savi, mida minust kui emast arvatakse, aga vot see, kuidas keegi “võõras” minu lapsega käitub – ma olen nagu emalõvi, iga kell valmis kaitsma.

Mäletan nii eredalt hetke, kui nooremana oma vennale lasteaeda järele läksin. Olla sain ma siis maksimaalselt 10. Kui rühma jõudsin, kuulsin koheselt üht last esikus nuuksumas. Minu üllatuseks oli tegemist minu pisikese vennaga. Mäletan siiani, kuidas tunded minus sekunditega keema läksid. Uurisin vennalt, et mis oli juhtunud, mille peale kostis tema:”Kaspar lõi mind siia!”. Kohta, kuhu ta tol momendil osutas, ma kahjuks enam ei mäleta. Minu esimene küsimus peas oli, et kus kurat on õpetaja ja milline see Kaspar on – ma olin valmis selle poisi tol momendil maa alla taguma. 😂😂 Otseloomulikult ma seda ei teinud ja ei teeks ka tänasel päeval kellegagi, aga emotsioon oli vali. Mõne hetke pärast sammus esikusse naeratav õpetaja, mind tervitades. Hüppasin koheselt püsti nutva venna kõrvalt ja küsisin päris tigedalt:”Miks see Kaspar mu venda lõi?”. Õpetaja oli üsna kohkunud ja kukkus koheselt vabandama. Ilmselt polnud tal mu venna esikus istumisest aimu ka. Nüüd aga kutsus ta esikusse ka Kaspari, kellel palus(rohkem nagu sundi) mu venna käest vabandust paluda. Seda Kaspar ka sunniviisiliselt tegi. Aga mida annab haigelt saanud lapsele see väljapressitus vabandus? Sest seejärel lasti Kaspar rõõmsalt mängima tagasti – justkui poleks kogu juhtunut olnudki ja õpetaja jättis meid riietuma ja kodu poole sättima. See on hetk, mis ajab mind seestmiselt keema ka nüüd 11 aastat hiljem ja oli üks põhjuseid, miks ma tegelikult tahtsin minna lastega tööle – soov näidata, et on olemas ka keegi, kes on valmis seisma iga lapse õiguse eest. Ja on raske näha, et üsna sageli koheldakse pisikesi lapsi nii halvasti ja justkui kaltse. Taaskord ei suuna ma oma juttu KÕIKIDELE õpetajatele, aga kohe kindlasti päris korralikule osale neist. Ma hindan õpetajaid, kes teevad oma tööd suure innu ja südamega täis armastust – nemad olidki põhjus, miks soovisin pikalt käia sama teed. Ma pole seda mõtet tõesti siiani peast pühkinud, kuid eks näis, mis elu toob. 😇🙏🏻

Kui õpetaja ütleb üle hoovi mõne lapse kohta i*ioot või l*ll, siis minu silmis on ta sekunditega kaotanud igasuguse lugupidamise, austuse ja viisakuse. Samuti ei mõista ma, kust võtab mõni õpetaja jultumuse kritiseerida mõne lapsevanema välimust, keelepruuki ning kasvatust. Kui mina lasteaias töötasin, siis minu suhtumine igasse olukorda oli:”kui mina oleksin antud lapse ema, siis ma…” ja tänu sellele ilmselt suutsin ka säilitada kaine mõistuse ja saada kohe aru, mis on okei ja milline käitumine on ikka alla igasuguse arvestuse. Ei, lapsele vastu näppe andmine ei ole okei ka pärast seda, kui ta ise on sind korduvalt käte-jalgadega tagunud ja meeletult röökinud. Tema vastu maad surumine pole ammugi mitte õigustatud tegevus, kui ta otsustab sulle vastu rääkida(halvimal juhul röökida). Ma tunnen, et ma ilmselt on loll, kui usun, et iga lapsega on võimalik saada hakkama ka puhta armastuse ja hea usuga. Samas tunnistan ausalt, et ka mina olen korduvalt mõne lapse peale häält tõstnud, kui minu soov on jäänud märkamatuks ja käsklus eiratuks. Ükski “õpetaja” ei ole n-ö puhas laps sellises olukorras ja meil kõigil on halvemaid ja paremaid päevi, aga käes tõstmine ja oma võimu näitamine kaitsetu hinge peal on minu jaoks tõsine patt ja selle sooritajaid näen mina vaid punastes leekides.

Pisarais laps(esimest aastat lasteaias) ei ole kuidagi moodi süüdi oma nõrkas iseloomus ega pisarais silmis – emotsioonid on nukrad. Kui sa kuuled lausumas üht “õpetajat”:”Jälle ta jonnin ja ajab kõik teised ülesse!”. Ja sa näed, et ta ei reageeri muudmoodi ega püüagi last rahustada, siis tekib hirm selle eest, et kuidas “õpetaja” minu lapsega käitub, kui ta nuttes unest ärkab ja mind hüüab – kas keegi üldse hoolib? Või kui lapsevanem on unustanud koju lapse kummikindad ja andnud kaasa vaid villased ja õues ladistab vihma, siis kas on normaalne nutva lapse peale vihastada ja öelda talle:”mida sa jonnid?”. See lause ise ei ole ilmselt nii kohutav, ka mina kasutan seda alatihti oma lapse peal, aga hääletoon on siin miski, mis tohutult rolli mängib. Seejuures muidugi pakutakse abi kõikidele teistele peale nutva lapse ja keelatakse ka minul seda teha. Ei, ma ei allunud “käsule” ja rahustasin nutva lapse maha. Olgugi, et selleks kulus sirka minut, aga mitte kunagi ei tasu alla anda enne kui nuttev laps oma viimsegi pisara pühib ja toob näole taas ühe imearmsa naeratuse.

Selliseid näiteid, miks mina oma last tegelikult lasteaeda kardan panna on minu seljakotis veel ja veel, kuid kaldusin nüüd küll kohutavalt oma esialgsest teemast kõrvale, aga sain öeldud peaaegu kõik selle, mis on kuude kaupa minu sees peidus olnud ja mis oli üks päris suur aiend, miks mina lasteaiatöölt lahkusin. Jah, selleks oli ka hulgalisti muid põhjuseid – tõsi! 😉

Küll aga selliste hetkede nägemine ja nende kogemine paneb sügavalt mõtlema, kas mina ise olen vaimselt valmis viima oma lapse seesugusesse keskkonda? See ei tähenda otseloomulikult seda, et sooviksin teda mulli sees kasvatada ja kogu muust maailmast eemale hoida, aga nagu iga ema, siis ka mina soovin kõigest kõike paremat oma pisikesele pärdikule.

Kas ja kui vanalt läksid/lähevad lasteaeda teie lapsed ja kas nad on/olid selleks piisavalt valmis?

Kas teie lapsel on olnud mõne õpetajaga halbu kogemusi? Tean ka seda, et enamus

Ükskõik, mis me ka Kenertiga ei otsustaks, siis teid hoiame kindlasti toimuvaga alati kursis. 😉😉

Kristin ❤

Ja muidugi Kenert Pätrik🦊

3 thoughts on “Laps lasteaeda – kas ta ikka on valmis selleks (kohutavaks) kogemuseks? :O #47

Add yours

  1. Ma ei tea kuidas teil seal kord on aga igatahes ei pea lastehoidu minev laps oskama riidesse panna ja potil käima. Ma arvan praegu et ta ei lähe sul lasteAEDa vaid HOIDU, lasteaed algab 3.eluaastast 😊(aga võibolla teil Keilas asjad teisiti) usun et muretsemiseks pole põhjust. Uuri mida laps enne sinna minekut peab oskama ja hakake vaikselt harjutama 😊Edu edaspidiseks! 😊

    Meeldib

    1. Keilas on lasteaias olemas sõimerühm, seega sisuliselt läheb ta siiski lasteaeda. 🙂 Harjutamine käib enamvähem pidevalt(olenevalt sammust) ja kindlasti uurin, kuidas seal asjad käivad. Nkn minek varsti, et koht kinnitada(kui otsustan ta kirja panna). 😇😍

      Meeldib

  2. Mul on 4 last (olen 33-aastane). Tüdrukud kasvasid kodus ja läksid otse kooli. Poisid on praegu 2 ja 4 ja ilmselt hakkavad sügisel käima kaks päeva nädalas pisikeses lastehoius, mida usaldan. Tunnen, et mul pole poiste jaoks enam seda jõudu ja energiat õpetamisel ning aktiivsete ja sotsiaalsete väljundite otsimisel, mis oli tüdrukute puhul; lisaks lõpetan ise kõrgharidust. Mina lihtsalt ei suutnud oma lapsi lasteaeda panna, sest tahan ise olla oma lapse peamine mõjutaja ja kasvataja, mitte saada kellegi teise järgi vormitud lapsi. Räägitase küll suure hurraaga kaasaegsest ja kasulikust lasteaiast, aga väga harva tuuakse välja paljude õpetajate tagurlikud vaated, intriigid ja lastele kahjulikud võtted lasteaias (pisikeste puhul kasvõi see piisav isikliku tähelepanu ja lohutuse puudumine). Nii kodus kui lasteaias saab teha palju vigu (ja tehaksegi mõlemal pool), seega ma arvan, et kõige olulisem on tegelikult see, et lapsevanema enese sees oleks rahu ükskõik, millist neist otsustest vastu võttes, sest laps tajub ära, kui vanem on ebalev ega ole tehtud otsusega sina-peal.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Powered by WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: