Motivatsiooni kadumine ja mina tunnistamas, et olen närvihaige ja kohutav ema! #52

Kuidas aru saada, et oled langenud stressi? Või on tegemist lihtsalt puhta laiskuse ja kevadmasendusega?

Juba mitmeid päevi vaevlen kohutava motivatsioonipuuduse all. Tegelikult lausa nädalaid, sel perioodil vajus norgu ka teile kirjutamine ja ega ma nende vägisi kirjutatud postitustega ka just eriti rahule ei jäänud ise. Mingil hetkel tuleb see soov kirjutada tagasi ja nüüd on ta vaikselt hakanud naasma ja tunnen iga päevaga üha rohkem, et soovin taas teiega meie elu ja olu jagada.

Kuid enne veel kui taas mõne lobapostiga avalikkuse ette tulen, siis sooviksin uurida, mis tähendust omab teie jaoks stress? Kuigi kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ei ole ma päris kindel, kas saan nimetada mind tabanud loodusõnnetust just stressiks. Kuigi oma peanaha olen ma juba verele kratsinud ja igal korral kui ärritun, siis tunnen kuidas sooviksin vaid kõik juuksed peast kiskuda ja oma peanahka küüntega kratsida – see rahustab. Ja teiseks “sümptomiks” loen hetkel enda puhul seda pidevat närvilisust, mis mind on tabanud just eriti viimasel ajal. Ma olen muidu ka üsna kärsitu inimene ja ma ei talu näiteks laste nuttu või haukuvaid koeri või bussis ees tuigerdavaid vanainimesi, aga just viimastel nädalalatel olen muutunud eriti põlastusväärseks ka enda jaoks.

Üleüldse kõike seda praegu kirjutades on sees nii kahtlane tunne, kas ikka peaksin jagama teiega seda, kui kohutav inimene ma tegelikult olen. 😀 No ikka päris õudne kuju, kui näiteks hakatagi rääkima sellest, kuidas ma absoluutselt ei salli kisa või laste nuttu. Kui varem oli Kenerti nutt või lärm minu jaoks selline enamvähem kannatatav(minu õnneks nutab ta minimaalselt ja kisab veel vähem), siis nüüd ei talu ma enam piuksugi, mis ta oma suust kuuldavale toob neil hetkedel, kui ma rahu või vaikust soovin – a la, kui olen mõne “oma asjaga” tegelemas ja ta lihtsalt tähelepanu nõuab. Päris kohutav ema – kas pole? Samas püüan ma end maha rahustada, mõeldes, et ma ei soovi olla “selline” ema, kuid on hetki, kus see mõte mind ei päästa – ma lihtsalt lasen oma viha ja ängistunud mina endast valla. Õnneks talub Kenert seda päris hästi ja viimastel päevadel olen avastanud hääletooni, millega rääkides Kenert mind reaalselt ka kuulab, maha rahuneb ja tänu sellele rahunen maha ka mina – edusammud. Kuigi ega ta on mul seesuguse iseloomuga, et tema sõna peab ikka maksma jääma ja tema porisemine jääb alati viimaseks. 😀 Ma ei kujuta ette, kas keegi üldse sai midagi aru, mis ma antud lõiguga üleüldse öelda proovisin. :/

Ma ei taha rääkida sellest, mis mind üldse sellisesse olukorda on toonud ega sellest, milline ma hetkel olen, vaid tegelik kirjutamise põhjus on hoopiski muus – ma ei taha olla selline inimene ega ema, kes ma praegu olen. Kuid hetkel pean ma tunnistama, et ma olen üsna tüdinud – ma ei taha olla enam lihtsalt Kenerti ema, tahan taas Kristin olla. Isegi perearstile helistades pean ütlema:”Tere, olen Vaisma, Kenert Pätriku ema!”, siis saab pereõde koheselt sekundiga aru, kes teisel pool toru on. Viimasel ajal mõtlen ja vaatan end ja saan aru, et ma ise olen loonud endast kuvandi sellisena nagu see hetkel on. Ka kõigi teie jaoks olen ma ilmselt siiski Kenerti ema, mitte Kristin kui eraldi seisev inimene. Võimalik, et mõne jaoks olen ka sõbranna, õde, tütar või kolleeg, aga peamiselt siiski Kenert Pätriku ema. Kas pole mitte nii? Muigan hetkel isegi, sest miski hääl kisendab mu peas, et kujutan seda kõike endale ette.

Olen sellel teemal kirjutanud ka varem, kuidas mind kohutavaks emaks peeti, kui tööle läksin ajal, mil Kenert oli veel kõigest 8 kuune. Ka sina küsid miks? Kõige suurem ja olulisem põhjus minu enda jaoks oli see, et ma vajasin rahu, eemaloleku aega ja vabadust. Kõike seda olen ma ka tööl olles saanud – kas ma olen tõesti seetõttu halb ema, et soovin puhkust pärast 8 kuud 24/7 väikese lapsega koos oldud aega? Tõsi, minu õnneks oli Kenert üsna kerge laps ja ka uni oli tal päris sügav juba üsna pisikesest beebist peale. Samuti pole ta kunagi eriline kaisus magaja olnud, mis tähendab seda, et ööuni on alati olnud meil üsna kvaliteetne, aga päevane aeg? Püüa nüüd kujuta ette, mida sina emana teeksid, kui veedaksid oma lapsega tema elu esimesed 8 kuud 24/7 koos aega – ainsad korrad, mil lapsest “puhata” saad on üksikud tualetti ja vanni külastused. Ilmselgelt ei ole ma ainus “seesugune” ema, aga hetkel püüan siiski väljendada vaid seda, mis toimub minu mitte keelegi teise sees või peas.

Esimesed 7 kuud olid minu jaoks ka täiesti okeid – lust ja lillepidu, aga kuna ma pole kunagi eriline rutiini armastaja olnud ja mingil hetkel hakkas see siiski meie ellu tungima, siis hakkas minus tekkima ka tohutu pahameel, selline tunne justkui oleksin omas kodus vang ja peaksin kantseldama beebit, kes võiks ükskord ometi iseendaga ise hakkama saada. Mida sina sellisel hetkel teeksid, kui sind tabaks just seesugune mõte? Mina otsustasin sirka 8 kuud tagasi, et ma ei soovi olla selline ema, kelleks olin muutumas ja läksin tööle – millega kaasnes teiste pahameel, sest olin olnud kohutav ema ja oma lapse jätnud, et minna tööle. Aga kumb siis ikkagi on olulisem – kas iseenda rahulolu või teiste heakskiit minu valikutele? Alati jääb võimalus, et tegin tol augustikuu päeval vea, kui oma sammud taas tööle seadsin, aga õnneks ei saa ma seda kunagi teada, kas see ikka oli õige või hoopis minu suurim viga. Tagant järele tunnen küll, et tegin tol hetkel üsna õige valiku, sest peale paari nädalast tööl käimist tundsin kuidas pinged minu ja Kenerti vahel hakkasid vaibuma. Ka tol ajal enne tööle naasmist saabus olukord, kus hakkasin muutuma temaga närvilisemaks ja püüdsin nautida vaid hetki, mil ta magas või omaette mängis – nüüd aga tunnen ma, et see aeg on jälle tagasi.

Jah, ma tunnen, et ma olen halb ema, sest ma ei suuda hetkel meenutada viimast päeva, mil toa põrandal istusin ning Kenertiga mängisin. Viimasel ajal annan talle vaid miskit kätte, et siis ise patja nutta või lihtsalt teki all lesida. Ikka mängin ju temaga, aga seda aega on ikka väga minimaalselt. Aga viimasel ajal on minust üha rohkem saamas ema, kes ostab oma lapsele kokku muudkui uut ja huvitavat kraami, et tal ikka üksinda veel huvitavam oleks, et ta jumala eest mind minu rahuhetkedel segama ei tuleks. Kuidas taas hea ema olla? Ma püüan endaga võidelda ja ühel päeval taas normaalne olla ja leida see tee tagasi paika, kus saan endaga rahu sõlmida ja leida ülesse see mina, kes armastab vaid Kenertit ja soovib iga oma vaba hetke veeta vaid temaga. Pühapäeva öö oli Kenertil üsna rahutu, seega vastu hommikut haarasin ta enda kõhule magama – sellistel hetkedel taipan, kui oluline on Kenerti jaoks tegelikult minu lähedus ja hea emotsioon. Üsna pea kadus minu uni ja silitasin tema pisikest selga ja täiesti võimalik, et see hetk aiendas mind kirjutama seda postitust, mida hetkel kirjutan. See siin on täiesti segane ja ilma igasuguse plaanita postitus, mis ei lähe otseselt lobaposti kategooriasse, aga näitab kindlasti minu soovi end avada ja vabaks lasta.

Juba pikka aega olen tundnud vajadust kellegagi rääkida, suhelda, end avada. Kelly oli varem sellisteks “asjadeks” üsna hea variant, kuid nüüd on ka tema seal kaugel Inglismaal täitmas oma elu unistust ja olemas õnnelik – kes tahab õnnelikku inimest on mõttetute jamade ja muredega segada? Siinkohal meenub mulle hetk, mil MINA ISE olin nii õnnelik ja hõiskasin Kellyle, et oleme mõlemad täide viinud oma suurimad eluunistused – minust sai EMA ning Kelly suundus õppima Inglismaale. Nüüd aga halan siin, kuidas emaks olemine mul kopa ette on visanud. Kas see tõesti teeb minust julma ja südametu inimese? Ma ei kujuta ette, kas ja millist tagasidet antud postitus saab ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ma ei hakka seda ka endale ette kujutama – sellest poleks kasu. Ma ei kirjutanud seda postitust sellel eesmärgil, et kõik saaksid hakata mulle etteheitma, kui kohutav ema ma olin, või kuidas saaksite mulle öelda:”issand, ma küll selline ema ei ole!”… nagu sain tagasisidet oma lutipudeli postitusele, kus uurisin mida pakkuda lutipudeli asemel ja hulgim kommentaare olid sellised;”ei anna lapsele lutipudelit!”, “pole kunagi lutipudelit kasutanud” nagu… sorry, aga pls loe mõni küsimus ka enne läbi, kui üldse kommenteerima hakkad. 😀 Ma olen ilmselt siinkohal teie suhtes veits õel, kes te loete ja oma arvamust avaldate, aga no sorry vaan, aga mind ausalt ei koti, kui sa ikka teemast väga mööda kommenteerid. Kõik muu ja teemasse kommentaarid on minu jaoks aga väga olulised ja teretulnud – alati soovitage, jagage oma mõtteid ja kommeneerige, sest 90% senistest kommentaaridest on siiski tabanud naelapea pihta ja olnud üsna asjalikud. Ainult need lutipudeli kommentaarid ajasid korralikult naerma, ilmselt olen siiski ise loll, et õigesti küsida ei osanud. 😉

Taaskord kaldun teemast kõrvale, seega naasen kiirelt algse teema juurde, milleks oli minu n-ö “stress”. Täiesti kummaline, kuidas ma praegusel hetkel hakkan tundma kordades mõnusamat fiilingut ja samas tunnen ka, kuidas motivatsioon hakkab minusse naasema. Siinkohal hõikan välja ühe eesmärgi, mille soovin iseendale püstitada ja kui ma sellega hakkama saan, siis võin ma varsti end taas oma mõtetes heaks emaks nimetada. Kuna täna(23.04) on minu ema sünnipäev, siis otsustasime homme minna Rakverre minu õele külla. 27.04 saab pisikene Meribel 1 ja pidu vajab pidamist. Seekord otsustasime aga, et ööbime õe sofa asemel booking.com kaudu broneeritud korteris 2 ööd ja naaseme siis Keilasse. 🙂 Siit tuleb ka minu pisikene eesmärk iseendale – naudi seda aega Kenertiga ja temast puhkamise asemel puhka kõigest muust. See tähendab siis aga seda, et 24.04-26.04 lõunani ei tasu minult ühtegi postitust oodata, küll aga võib oodata postitust juba 26.04 õhtul, kus kirjeldan värskelt kõike kolme päeva jooksul toimuvat ning panen kirja ka selle, mis minu peas muutub selle 3 päeva jooksul, mil kavatsen nautida vaid Kenertiga olemise aega. Vaatame, kas minust saab üks normaalne ema või kärssavad ära minu viimasedki närvirakud. 😀

Kenerti voodi kohal seinal asetseb kukupesa poster, kus seisab:”väikesi poisse ei tohiks kunagi magama saata, ärgates on nad alati päeva võrra vanemad!”. Ma loen seda lauset igal päeval mitmeid ja mitmeid kordi ja püüan luua Kenerti jaoks lapsepõlve, kus saaksin ka ise tulevikus öelda, et olen teinud kõik, et minu lapsel oleks õnnelik lapsepõlv – loodan, et suudan seda. Millist lapsepõlve soovid sina oma lapsele? Kui õnnelik oli sinu enda lapsepõlv? Ja taaskord jõudsin stressist lapsepõlveni – good job, Kristin! 😀

Nüüd aga mured nurka ja asume perearsti poole teele, sest nii mõnigi tervisealane küsimus vajab vastuseid. 😛 Aga sellest ilmselt juba mõni teine kord! 😉 Ja veel enne kui sa postituse sulged, siis tea, et ma mõistan ka ise, kui kohutav sasipundar see postitus on, kuid ma tunnen enda sees tohutut rahulolu, et sain välja puritada enda seest kõik täpselt nii nagu see minu sees juba mõnda aega on pesa pununud – aitäh, et lugesid ja veel suurem tänu, kui võtad vaevaks ja mind(kohutavat inimest) toetada!

Kristin ❤

6 thoughts on “Motivatsiooni kadumine ja mina tunnistamas, et olen närvihaige ja kohutav ema! #52

  1. Ma alles hakkasin su blogi lugema ja ei ole absoluutselt kursis su eluga hetkel:) Sorry! Lihtsalt ma olen praegu samas situatsioonis, kus sina, et laps on 8-kuune ja plaanin tööle minna. Kas sa käisid täiskohaga? Kes su last hoidis samal ajal? Olen aru saanud, et sa oled üksikema. Igatahes väga vapper. Ma ei kujuta ette, mis seisus ma oleks kui peaksin üksi olema.

    Liked by 1 person

    • Jaa, täiskohaga. 🙂 läksin tööle, kui Kenert oli kohekohe saamas 9 kuuseks. Ja last hoidis minu ema, kes ise on kodune, seega oli hea lahendus. Sügisest läheb Kenert lasteaeda ilmselt, kui kõik selles osas hästi läheb. 🙂 Kas just otseselt üksikema. Dokumentides küll, aga üksi kasvatama ma õnneks ei pea – pere on tohutult toetav ja kõik armastavad Kenertit meeletult. 😍😍

      Meeldib

      • Kuidas sa ise ennast tööl olles tundsid? Ma kuidagi tunnen praegu süümekaid, et ennast tööle lubasin ja kindlasti hakkan teda igatsema, aga vb see harjumise asi, sest nii kaua ju ninapidi koos oldud.

        Meeldib

      • Alguses oli megalt vabastav tunne, sest me veedsime Kenertiga 24/7 iga sekundin ka koos tema esimesed 8 elukuud ja see kurnas – tööst sai pigem vaheldus. Oli ka igatsus, ja see ei leevendunud eriti, aga tekkis harjumus ja Kenert leppis samuti üsna kiirelt. 🙂

        Meeldib

  2. Sa oled nii julge, et oma mõtteid avalikult väljendad! Usun, et paljud emad tunnevad nii aga keegi taha neid kõva häälega välja öelda, sest see pole ju “eetiline”. Mul endalgi sellised mõtted tuhandeid kordi peas olnud. Nendest rääkimine on nii õige! See ei tee Sinust halba ema vaid ema, kes tahab lihtsalt veel paremini! Ja tegelikult Sa ju juba teed kõike väga hästi! 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s