Puhkus läbi – millise emana ma end nüüd tunnen? #53

Eellooks kõigele sellele, siis ma oma mõtteis pole veel otsustanud, kas minu eelmine postitus jääb või kustutan selle enne tänase postituse avalikustamist. Tagasiside minu kohutavale emaks olemisele oli üllatavalt positiivne. Algselt olin hirmul, et lisaks mulle endale ilmub välja veel robikond süüdistajaid, kes mind veel halvemaks emaks peavad kui ma seda ise teen. Aga kõik oli hoopis teisiti. Nii mõnigi teist kirjutas ja tõi mu silmisse veel rohkem pisaraid, kui seal oli enne ja eelmise postituse kirjutamise ajal. Te olete nii megalt armsad, aitäh et ikka olemas olete ja mis kõige olulisem – aitäh, et hoolite!💙

Mida rohkem ma praegu mõtlen ja kirjutan, seda paremini saan aru, kui oluline oleks hetkel eelmine postitus alles jätta ja seda vaid seetõttu, et ise sellele tagasi vaadata ja mõelda, et ma ei taha selline ema olla. Kui päris aus olla, siis ma ikka veel ei taha olla selline ema nagu ma hetkel veel olen, aga ma loon iseendale igal uuel hommikul värskeid eesmärke ja sihte, et need kogu päeva minuga kaasas käiksid. Ma ei taha olla hea ega täiuslik ema(minu maailmas eksisteerib sellise emana vaid minu enda eelkäija), aga ma tahan olla parem ema kui ma olen praegu. Jah, tean ka seda, et ainult tahtmisest ei piisa ja tahtmise saavutamiseks peab ka ise veidikenegi vaeva nägema. Ma luban, et ma võtan end iga päev üha rohkem käsile ja püüan täielikult paika panna oma prioriteedid ja teha ka iseendale tegelikult selgeks, mis on oluline ja mis annab ka tulevikku lükata.

Olles lugenud mu eelmist postitust ja nüüd seda praegust, siis võid ilmselt aru saada, et meie pisikene puhkus on läbi saanud ja kõnnime taas Keila linna tänavatel. See aeg läks liiga kiiresti ja ma nii igatsen tagasi sinna paika, kus olime. Näiteks mõistsin ma, et ma oleksin enda suure voodi väikese vastu vahetamise asemele võinud visata minema Kenerti voodi ja haarata ta igal ööl endale kaissu. See, kuidas ta läbi une minu lähedust otsib ja pidevalt tagasi kaissu poeb, näitab mulle üha rohkem seda, et ta vajab mind veel ja veel rohkem. Küll aga pean tõdema, et ega minul pole just eriti sügav uni, kui Kennukas kaisus on. Ma jälgin pidevalt, et tal ikka tekk peal oleks ja ta kadunud poleks – puhkuse esimesel ööl ärkasin suure ehmatusega, kui ma silmad kell 3 öösel avasin ja Kenertit ei näinud, rumaluke oli end minu jalgade juurde siputanud ja magas seal oma sügavat und. Minul aga ei tulnud sirka tund aega und, sest ehmatus oli nii suur. 😂😂 Mis tegelikult ei ole naljakas, aga kui Kenert beebi oli, siis jäin niimoodi tukkuma, et tema oli rinna otsas ja telefonist käis video. Ühel hetkel vajusin unne, käis kõva pauk ja mina hüppasin voodist püsti kiiremini kui jumal teab mis. Esimese hooga ei julenud ma vaadatagi, kas olin tõesti Kenerti voodist maha lükanud, aga sekund hiljem sain aru, et tegemist on siiski telefoniga – milline kergendus. Ka tollel korral oli uni ja tung tukkuda koheselt kadunud. 😂😂

Aga naaseme nüüd tagasi meie puhkuse juurde. 🙈 See oli esimene kord, kui sain peale Kenerti sündi kodust välja ja seda käiku ka tegelikult puhkuseks nimetada. Kuna Kenert ei talu endast nooremaid, siis ei talu ta eriti ka minu aastast õetütart, seega minu õe juures veedetud nädalavahetused ei ole just eriti suured puhkused olnud – Kenerti pidev virin ja nutt, sest jälle midagi ei meeldi. Olenemata sellest, et ma ikka tohutut unevaeguse käes piinlen, siis tunnen ma, et sain lõpuks ometi puhata ja ma vajasin seda ikka no nii täiega, et ma ei suuda ise ka ära imestada, kui rahul ma ikka olen hetkel.

Kohe ja koige esimesena tahaksin ma ära märkida nii minu kui ka Kenerti lemmikpaiga kogu renditud korteris – otseloomulikult need megasuured aknalauad, kus muidugi kes teab mis vaadet ei olnud, aga tunne seal olles oli siiski üle prahi. Kahju, et vaid esimesel hommikul seda hetke Kenertiga jagada sain ja päris mitu head minutit koos aknast välja vaatasime, aknalaual istusime ja muudkui “kaks” ja “kaks” korrutasime – meie uus ära õpitu. Mina loen 1, 2, 3, 4, 5…jne, samal ajal kui Kenert muudkui 2, 2, 2, 2… korrutab. 😂😂

See on mu kõige lemmikuim pilt, mille puhkuse ajal jäädvustada suutsin ja neid ei olnud just eriti palju. 😂 Küll aga püüdsin iga klõpsuga pildile kõige olulisema minu jaoks – pärdik Pätriku. Siiski tegin 1 klõpsu ka minu ja Kenerti magamistoast, mille voodi oli juba pildi tegemise ajaks saanud juba veidikene kannatada. Meile Kenertiga meeldis selle peale hüpata ja megalt pehme madratsi mõnusid nautida. Voodil olid mingid nupud ka, aga ma seekord veel igaks juhuks ei julgenud neid enne uinumist puutuda. 😂

Üleüldse on host Annely oma rendikorteriga teinud nii imelist tööd. Kõigepealt alustame muidugi asukohast ja siis lõpetame viimase peal voodiga. Sinna vahele mahub kõik see muu. Näiteks meeldis mulle kui petrol blue haigele tohutult elutoa diivani valik – 5+ ja ei ainumatki vähem. Ausalt. Ma ütlen ausalt, et ma tegelikult ei tea, kas ma tohin neid pilte üldse siin jagada avalikult ja rääkida teile, mis teisel inimesel korteris on. 😂 Küll aga võin ma veelkord Annelyt taevani kiita ja mainida ära ka see pisiasi, et juba mai lõpus oleme tema juures ilmselt tagasi – juhul kui kõik ikka hästi läheb. 😉😉

Kas ja kus olete teie oma väikelastega puhkamas käinud? Tean, et on neid, kes igal aastal mingil kindlal ajal puhkamas käivad – mina pole kunagi selline olnud ja ilmselt ei saa minust ka seesugust reisijat ealeski. Lennukiga ma ilmselgelt reisida ei jule ja üleüldse olen ma tohutult kodune inimene – mäletan, kuidas Rootsi kruiisi ajalgi nooremana iga kord tohutut Eesti ja kodu igatsust tundsin. Siiani minu endagi jaoks kummaline, aga neil kordadel sain aru, et ma ei ole valmis riiki vahetama ja ei ole seda siiani. Ilmselt kui terve mu perekond samuti koliks, siis oleks lood hoopis teised, aga hetkel tundub, et kellelgi meist ei ole veel seesugust plaani. Üleüldse ei ole ma eriti suur ringi rändaja, iga kell eelistan kodus olla. 😀

Tegelikult ei oskagi ma tänasesse postitusse eriti miskit lisada ja seda ilmselt seetõttu, et minu peas tiirleb juba järgmise postituse idee ja plaan, mida varsti juba näha ja lugeda saate. Ei midagi erilist, aga samas miski minule väga hingelähedane ja oluline teema, mis on samuti seotud Kenerti ja minu oskuse/oskamatusega olla ema. 🙂

Aga mis vajaks veel enne ära mainimist? Ilmselt see, et tänu strideri tiimile ootas meid puhkuselt koju jõudes megalt tore karp, mis sisaldas endas uut jooksuratast Kenertile. Ilmselt kõik varasemad lugejad või meie instagrami jälgijad teavad, et meil on kodus olemas ka little dutchi skuuter, kuid meie kurvastuseks on see sellel suvel Kenertile siiski veel liiga kõrge ja jalad ei ulatu sadulalt maha. Seega vajasime uut, millega juba praegu harjutama hakata ja suvel kindlasti ringi kimada – siinkohal tuligi meile appi Strideri tiim. Suured tänud teile veelkord! 😉 Juba üsna pea on ilmselgelt oodata ka pilte ja hoiame teid kindlasti ka kursis, kuidas õppimise teekond kulgeb – hetkel veel vajab veidi abi püsti püsimisel, kuid küll me ka selle selgeks saame! 😉

Aga ma arvan, et jätamegi tänase postituse lühemaks ja jagame seda nüüd teiega, et mina saaksin veidikene Kenertiga mängida ja tema uneaajal juba uue postituse kirjutamise kallale asuda! 😉

Kristin ❤

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s