Minu kogemus – elu üksikemana & palju küsimusi teile! #54

Paar päeva tagasi turgatas minu pähe mõte, mis on saatnud mind praeguse hetkeni ja olen vaikselt oma peas haudunud plaani, kuidas see kõik ikka täpselt kirja panna. 🙈

Kuna olen näinud ja kogenud nii palju erinevaid emotsioone seoses faktiga, et olen üksikema, siis otsustasin asja võlust ja ka pisikesest valust teile veidikene kirjutada ja jagada oma mõtteid ka selles osas. Mainin siinkohal ära, et kui sul on teema, millest sa sooviksid, et mina kirjutaksin, siis võta minuga ükskõik millisel moel ühendust(facebooki/instagrami lingid on blogi päise paremas nurgas ning email on mul kristinvaisma@gmail.com). Kirjuta mulle oma muredest ja ideedest ja ma püüan neid lahata oma silmade läbi ja kirjeldada kõike seda, mis seondub minul antud teemaga.

Aga naaseme nüüd tänase teema juurde milleks on – mida tegelikult tähendab roll “üksikema”? Kas sina oled üksikema või on mõni sinule lähedane inimene? Antud juhul pean siis silmas tõesti neid emasid, kelle lapse isa ei ela koos perega(ja antud juhul ei toeta alimentide osas) või pole dokumentides üleüldse isa märgitud ja see võib olla ükskõik kes tahes.

Ma võin 100% kindel olla, et iga üksikema on rohkemgi kui korra elus kogenud olukorda, kus pärast tema staatuse teada saamist hakkab vestluskaaslane ohkima, et kuidas te ikka hakkama saate. Tahad päris ausat vastust – paremini kui oleks osanud arvata! Mina isiklikult kartsin kuni lõpuni välja tohutult seda üksikvanema teemat ja üleüldse seda, kuidas ma beebiga hakkama saan, kui ta lõpuks üks kord ära sünnib. Minu õnneks olen ma üks neist üksikvanematest, kes ei saa ealeski öelda, et on oma lapse üksinda üles kasvatanud – mul on kaaslaseks Kenerti vanaema ja kogu minu perekond. Seega fakt, et olen üksikema ei tee minust kohe kindlasti mitte saamatut ema, kelle üle peab ohkima, et kuidas sa ikka hakkama saad. Olgem ausad, palju kergem on, kui hoolt ja kasimist vajab ainult vastsündinud. 🙈🙈

Panen kirja ka mõned märksõnad, mis mind sellel teekonnal on saatnud ja ilmselt on minuga kuni lõpuni välja.

1. Sa oled lõpuks ometi ema! Kes teab, see teab, et minu elu suurim unistus oli juba väiksest peale saada emaks. Enne Kenerti sündi(üleüldse enne temast teada saakist) võisin end tihti avastada mõttelt, et olen peas endale loomas kujutluspilti oma tulevasest lapsest – milline ta on ja mis talle meeldib/ei meeldi. See teadmine, et olen lõpuks ometi ema kaalub iga kell üle fakti, et olen üksi.

2. Puudub igasugune vajadus küsida kellegi teise arvamust – kui ma ikka tahan, siis ma ostan Kenertile selle pusa, mis mulle meeldib või viin ta külma ilmaga õue ilma kinnasteta. Panen ta lasteaeda just siis kui mina õigeks pean ja kooli saan ka päris üksi valida. Mis muidugi ei tähenda seda, et ma näiteks oma emalt nõu ei küsiks – muidugi ma teen seda, aga see ei ole minu jaoks justkui kohustus, mida ilmselt Kenerti “isa” olemasolu korral päevast päeva tunneksin.

Ilmselt oleks olukord hoopis teine, kui päris algusest peale oleks kogu meie lugu toiminud veidi teistmoodi, kuid sisimas ma tean, et siis ei oleks ma oma eluga selles faasis, kus ma olen praegu – eluga rohkemgi kui rahul(kui mõned viperused välja arvata). Ma olen harjunud, et mul on võimalus teha kõik otsused üksi ja ma ei suuda praegugi ette kujutada, et peaksin kelleltki mingisugust arvamust või nõu üleüldse küsima. Harjumise asi ja eks igaüks mõistab mind ka praegusel hetkel erinevalt.

3. Kui algusest peale pole olnud, siis ei oskagi kohe tahta ka – ma ausalt öeldes ei kujuta ette kas üldse või mis vanuses võib Kenertil tekkida aeg, kus ta hakkab pärima põhjuste järele, miks temal “isa” ei ole. Samas loodan ma südamest, et meie perekonnas on tema jaoks mitu teistmoodi isafiguuri, kes sihi kätte näitavad ja teda antud teekonnal suunavad.  Ja ega Kenert ainus pole, kes ei oskagi tahta. Kuidas sina oma tulevikku näed või milliseid eesmärke/plaane sead? Mina mõtlen üha rohkem sellele, millal ja kuhu ja kui suurt kodu endale ja Kenertile kunagi luua soovin – ikka seda päris meie oma. Kuna hetkel elame minu vanematega, sest nii majanduslikult kui logistiliselt on nii parem ja olgem ausad, mulle meeldib, et Kenert kasvab suures perekonnas ja alati on tema juures keegi, kes tema jutu peale noogutab ja kaasa räägib või keegi, kes teda südamest naerma ajab. Aga üha enam taban end mõttelt, kus tulevikus olemegi endiselt vaid mina ja Kenert, 3 koera ja ehk kunagi kui õnnestub, siis teeks näiteks ühe kunstliku viljastamise teekonna ka läbi – ei, meest ma enda ja Kenerti elus ei näe. Ma ei oska öelda, kas see on hea või halb, aga ma ei suuda ette kujutada ennast kellegagi oma elu jagamas. Ma olen Kenertiga kahekesi toimides saanud aru, kui palju erilisem on ema ja poja suhe kõikidest muude suhete kõrval ja soov leida enda kõrvale keegi, on tänaseks vajunud unustuste hõlma – ei igatse, ei oota! 😉 Ilmselt on nii palju kergem ka toimida ja oma elu joonde seada. Oleks tulevikuplaane tehes tobe arvestada kellegagi, kelle nimes ega olemasolus kunagi kindel olla ei saa. 😀

4. Kenert Pätrik on MINU laps! Ma ei pea kasutama oma lausetes sõna meie, kui räägin Kenertist. Küll aga teen seda siis, kui räägin endast ja Kenertist. Kui on juttu vaid Kenertist, saan süümepiinateta kasutada väljendit minu ja ei pea sellepärast põdema, et keegi solvub või põhjuseta ärritub – ainult minu varandus! Isekus ei tule muidugi kellelegi elus kasuks, aga on hea teada, et jagamine pole vajalik. 🙂

Mis arvad sina – milleks kõigeks peab valmis olema naine, kellest saab üksikema? Võin omast kogemusest öelda, et see pole midagi kohutavat. Ainult topelt armastus ja teine samapalju stressi ja väsimust. Kõigi lapsed on erinevad ja neile meeldivad erinevad asjad ning tegevused. Kenert näiteks on meeletu kalliarmastaja ja soovib pidevalt näiteks hommikuti minu kaisus lihtsalt vedeleda(emme poja ilmselgelt, hästi välja koolitatud), aga samas keeldub ta igast musist, mida talle pakun ja annab musi vaid siis, kui tal endal selleks isu on – heal juhul kord kuus, kui sedagi. 😀

Esimesed kuud üritasin teha meeletult head nägu kõigile, kes küsisid kuidas ma end oma uues rollis tunnen. “Meeletult hästi!” “Paremini ei saakski olla!” – kuid tegelikult nutsin end pea iga õhtu magama ja keerutasin oma nelja patja ringi, et märjal padjal magama ei peaks. Kui sina oled hetkel selles punktis oma elus, kus oled alustamas teed üksikvanemana, siis tea, et olen alati sinu jaoks olemas! Võid mulle alati kirjutada ja püüan olla nõu ja jõuaga abiks nii palju kui vähegi oskan. Sest mina tundsin alguses ikka väga puudust kellestki, kes jagaks minu emotsiooni ja mõistaks mind. Ma ei taha kedagi solvata, aga lapsetud ja õnnelikus suhtes naised ei ole just parimad lohutajad olukorras, kus oled jäänud üksi ja ainus mida vajad on mõistmine ja keegi, kes kuulaks – mul on kahju, et mina tol momendil end kellelegi ei avanud ja seda kõike endas hoidsin. Ole sina targem ja leia endale nõuandja ning sõber teise üksikvanema näol – see on vaid puhas kasum sinu enda ellu.

Kuid kõige olulisem ükskõik millises olukorras on jääda ausaks iseendale ja leida abi hetkel, mil seda kõige rohkem vajad. Olgu see siis nõu või jõu, mida tol hetkel tegelikult vajad, aga kindlasti on sinu kõrval keegi, kes on alati olemas ja valmis sind kuulama ja toetama. Mina olen ka alati kõigi teie jaoks olemas! 😉

Ikka ja jälle kuulen, kuidas olen ikka tohutult tubli ema ja kuidas ma ikka üksi hakkama saan. Ma ise ei usu, et ma nüüd oleksin tublim ema kui mõni teine, kes last koos mehega kasvatab. Ausalt öeldes pole koos või üksi kasvatamisel mitte ühtegi suurt erinevust emaks olemises. Ma küll ei tea, millised emad on need, kes kasvatavad oma last koos kaaslasega, aga ma olen päris kindel, et me kõik oleme omal moel tublid ja saame hakkama nii nagu parasjagu vaja on. Ma ei suuda hetkel leida õigeid sõnu, et oma mõtet teieni tuua, kuid ma tahan sellega siiski öelda seda, et minu üksikema roll ei tee minust kuidagi moodi tublimat ema või seesugust ema, kelle hakkama saamises oleks vaja kahelda või kuidagimoodi üldse haletseda. Ka seda viimast tehakse eriti palju ja just meesterahvast poolt, kellega sel teemal vestelnud olen. Ja kohe kukuvad kõik heietama, et nemad küll oma last niimoodi maha ei jätaks – varem ka seda juttu kuulnud, aga näe… ikka olen üksi! 😉

Ükskõik kui palju ma ka praegu ei üritaks, siis ei suuda ma välja mõelda ühtegi miinust üksikemaks olemise juures. Vähemalt mitte enam, kui olen seda teed käinud juba peaaegu poolteist aastat ja olen oma eluga rohkemgi kui rahul. Igas olukorras tuleb näha vaid positiivset(vahel harva ka negatiivset), aga mida rohkem aeg edasi, seda paremini hakkab meie pisikene perekond Kenertiga toimima ja mille nimel me tööd teeme ja vaeva näeme? Eks ikka selle nimel, et ühel ilusal päeval saaksin Kenertile pakkuda seda päris meie oma kodu ja veel rohkem armastust! ❤

Aga alimendid? Sa küsid… meie maailmas ei eksisteeri alimente, on vaid ~20€, mida riik raatsib maksta üksikemaks olemise eest. Pakk mähkmeid ja veits süüa hea õnne korral ja sellega on see raha laiaks löödud. 😀 Ühelt poolt ma mõistan, miks see summa nii pisikene on, mida üksikvanematele makstakse. Ilmselgelt välistatakse sellega oht, et keegi niisama oma lapse nö vallaslapseks vormistab, aga samas on see päris narr summa  – kuigi ma ei virise, peaasi, et midagigi, siis ei teki tunnet, et riik ei hooli. 😀 Ja kui sa nii mõtled, et mida ma virisen, et nii pisike summa, et nõudku ma siis alimente(ka sellist reaktsiooni olen ma arvamusele saanud), siis see on viimane, mida ma oma elus teen. Ma olen siiani suutnud Kenertit üksi üleval pidada ja usun, et hea õnne korral suudan seda teha ka järgmised 17 aastat ja eriti tore oleks, kui natukene peale ka. 😀 Minu laps – ise sünnitasin, ise maksan kõik kulud. 😀

Üksikvanemaks saamine ei peaks olema ega ilmselt ka ei ole ühegi tulevase vanema siht ja kindel valik, kuid olude sunnil tuleb leppida olukorraga ja leida lahendus, kuidas sellisel juhul kogu elu toimima saada. Kuna meie Kenertiga olemegi harjunud vaid nii toimima, siis ei kujuta ma ausalt öeldes üldse ette, millega peavad toime tulema need lapsevanemad, kes jäävad last üksi kasvatama peale suhet ja perekonnana olemist ja elamist. Sinuga juhtus nii? Räägi mulle oma kogemustest, see pakuks mulle tohutult huvi! Ma tean, mis toimub minu sees, aga iial ei tea, mis toimub teise inimese sees. Kuidas keegi olukorda suhtub ning kui vastuvõtlik sinu mõistus ja vaim on – mina naudin üksikvanemaks olemist, aga kuidas on lood sinuga?

Üks mille eest olen samuti tohutult palju negatiivset tagasisidet saanud, on vaidlused teemal, miks ma oma lapsele isa ei soovi. Kes ütles, et ma ei soovi? Antud teemal on minu bloogerduse alguses olemas 3 postitust, mis seletavad pikalt ja laialt lahti selle, miks Kenert Pätrikul olen vaid mina ja miks see ka igaveseks nii jääb. Aga kui sina oled üks neist, kes tahab mulle öelda, et peaksin andma võimaluse inimesele, kes seda ei soovi või andma Kenertile võimaluse teada, kes on tema isa, siis siinkohal võtan otsustusõiguse täielikult endale ja minu õnneks on mul veidi veel aega, enne kui pean välja mõtlema mõne “vabanduse”, miks just meie peres nii asjad on. Siit ka veel üks küsimus teile: kui ka teie perekonnas puudub 1 lapsevanema, siis kuidas olete olukorda oma lapsele seletanud ning mis põhjuseid toonud, miks isa/ema puudub? Minu peamine eesmärk ja soov on leida võimalikult leebe variant, et Kenert selles olukorras kunagi end halvasti ega süügi ei tunneks. Samas ei taha ma ka valetama ning süüdistama hakata. Keeruline olukord, millele lahendust hakkan ilmselt otsima alles siis, kui olen selleks sunnitud või nurka surutud. Seniks aga naudime elu ja loodan, et Kenertile piisab veel pikaks ajaks minu ja meie perekonna armastusest! ❤

See postitus tuli üsna pealiskaudne, kuna ma ei suuda tajuda hetkel piiri, millest peaksin kirjutama ja mille peaksin jätma antud olukorras endateada. Mulle meeldib suhelda teiega kui n-ö salapäevikuga, aga samas tahan säilitada ka piiri isikliku ja teiega jagatava maailma vahel. Mulle meeldib olla teiega aus ja siiras ja tagasiside põhjal näen, et mida siiramalt ja sügavamalt ma räägin, sest positiivsem ja hulgaliselt suurem on teie tagasiside ja kirjad, mida mulle saadate. Küll aga on meil kõigil ka neid musti ja varjatud külgi, mida soovime kiivalt saladuses hoida. Ka minul – tegelikult on üksikemaks olemise roll miski, millest ma eelistan vaikida ja mitte kõigile kuulutada. Kui keegi küsib midagi Kenerti kohta, siis ma ei maini kunagi, et kasvatan teda üksi. Tegelikult ei maini ma just eriti tihti, et mul laps on. Pean siis silmas näiteks olukordi, kus jään tänaval mõne vana tuttavaga jutustama. Oma salatsemise näiteks võin tuua oma mõlemad vanaemad, kellest kumbki Kenerti olemasolust ei tea. Sa küsid miks? Eks ikka sellepärast, et ma hukka läinud lambana ei tunduks. 😀 Naeruväärne, ma tean, aga nii on ja ilmselt jääb nii veel väga pikaks ajaks. Kuna ma ei suhtle neist kummagagi, siis on päris lihtne seda “saladust” nende eest varjata. Üks neist nimetas mind viimasel kohtumisel Kristeliks ja ma isegi mitte ei vaevunud teda parandama – lootusetu juhtum, mis muud. 😀 Aga see ei olnud kohe üldse mitte tänase päeva teema, seega ärme sellel ka väga palju pikemalt peatu. Ühesõnaga andestage mulle minu pealiskaudsus ja võib-olla oskamatus end täna päris õigesti väljendada – üleüldse olen ma kaotamas taas oma väljendusoskust. See on ka põhjus, miks ma aastate eest kirjutamise lõpetasin. Minu arvutis on siiani mitukümmend poolikut faili, kus olen üritanud midagi kirjutada, kui korralikult põrunud… see tänane postitus meenutab mulle kõiki neid “romaane”, millega ma alustasin, aga mitte kunagi lõpule ei jõudnud. Küll aga loodan ma, et saite enamvähem ülevaate sellest, milline on minu elu üksikemana ja veendusite selles, et olen oma rolliga tegelikult väga rahul – kuigi vahel viskab ikka korralikult kopa ette. Aga nagu mitmed teist mulle kirjutasid, siis tunnevad pea kõik emad nii, nagu mina paar postitust tagasi kirjutasin, kuid vähesed julgevad sellest rääkida. Aitäh teile veelkord ja kohtume juba peagi taas!

Kristin! ❤

4 thoughts on “Minu kogemus – elu üksikemana & palju küsimusi teile! #54

  1. Kas sul ei ole lapse isa üldse sünnitunnistusel kirjas? Ma lihtsalt mõtlesin selle alimentide osa peale, et muidu on “isal” vist ikkagi õigus kunagi lapselt toetust nõuda/paluda. Pead muidugi ei anna, läheb omal ka vaja 😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s