Lühikene lobapost! ;) #55

Ei oska öelda, kas see on hea või halb komme, aga mul on tekkimas harjumus, kus kirjutan mitut postitust korraga ja kõiki neid mitu päeva – “avalikkuse” ette jõuab kahjuks neist alati vaid 1 või mitte ükski. Miks see nii on? Eks ikka seepärast, et olen kirja pannud jälle midagi, mis tundub minu jaoks liialt isiklik või hakkan postitust üle lugedes mõtlema sellele, kuidas kõik teie võite minu sõnadele reageerida.

Kui ma selle paiga siin lõin, siis ainus “kellele” ma algselt üldse mõtlesin, olin mina ise. Minu eesmärk ja soov oli kirja panna omad mõtted ning Kenertiga koos käidud rada. Just seetõttu, et hiljem endal oleks eriline ja soe tunne kõike seda lugeda – enamuse kustutaks kohe, kui silm uuesti peale satub. Kuid usun, et kui suudan kõike seda jätkata, siis aastate pärast võib sedagi postitust olla päris vinge lugeda. Või kas ikka on? Ja kas ma üleüldse suudan nii pikalt kirjutada ja “uut sisu” toota. Sest praegusel hetkel olen ma iseendale tunnistamas oma saamatust ja minu siht kirjutada iga kuu vähemalt 15-18 postitust on ikka korralikult kildudeks kukkunud. Siin kohal aga tekibki küsimus teile: mitu postitust(pean siis silmas minu omi) suudaksid sina ära lugeda kuus/nädalas? Ja ära palun vasta, et mitte ühtegi… see on minu vastus ja juba ammu võetud. 😀 Igaüks valib endale ikka oma vastuse. 😀

Minu eesmärk oli üks, aga kuhu olen ma hetkel omadegi jõudnud? Täpselt sinna, kus mulle meeldib olla. On hetki, kus ma mõtlen, et vot see “blogimine” pole ikka üldse minu värk – tegelikult ei olegi, aga kas siis peab? Ma mõtlen, et blogijaks ei hakka ma end ilmselt kunagi(vähemalt mitte niipea) nimetama, sest seda mõõtu ei anna ma veel kohe kindlasti välja. Pigem võiks seda paika siin pidada justkui päevikuks, sest mu lemmikud on ikka need vanad head lobapostid, kus lihtsalt tulistan kõike seda välja, mis on minu peas ja tundub, et need mõjuvad nii mõnegi teie peal samuti. Samas otsib igaüks teist kindlasti ka killukest “alasti tõde” ja “liigset ausust”, usun, et olen suutnud tuua oma bloogerdusse ka veidikene mõlemit. Kuigi… ikka ja jälle oma bloogerduse mõeldes pean nentima fakti, et liigse aususe asemel eelistaksin ma iga kell rääkida mõnest uuest kärust või lahedast kullerist.

Selleks, et olla nii avalikult avatud ja kõike jagav figuur peab olema nii paksu nahka kui kõike seda, mida teiega jagada. Minu elu on aga üsna igav, kui nüüd päris aus olla. Eks on olnud ka neid seikasid, mida kindlasti jagada saaksin ja vahel neile mõeldes tekib soov, kuid olen seda sorti inimene, kes usub, et iga lugu ei ole minu jutustada. Kui “juhtumiga” on seotud asjaosalised, kes pole veel võimelised noogutama kaasa igale minu sõnale ega andma mulle luba juhtunust/olukorrast rääkida, siis on targem sellest vaikida. Ka minu pisikese Kenerti elus on lugusid, mis peavad jääma temale endale jutustamiseks. Nagu meil kõigil ja kõigil meie lastel – usun ma. 😉

Olenemata faktist, et ma riputan temas ülesse TOHUTUS koguses pilte, siis mõtlen ma iga kord siia kirjutades, kas see mida ma ütlen on ikka õige ja ega see ei ole miski, mis Kenertit kunagi tulevikus kahjustada võiks. Küll aga jagan teiega heameelega tema saavutusi ja muid pisemaid seikasid meie elust. Nüüd 10 päeva eemal olnud ajaga on ikka no päris palju juhtunud.

Tean, et antud noormees, kellest hetkel rääkima asun, ei loe antud postitust ilmselt mitte kunagi ja selle “vahejuhtumi” võib juba aegunuks lugeda, kuid aeg-ajat kraabib see siiski minu hinge. 🙂 Vastu suve on ühistransport üha rohkem rahvast täis ja rongis olev käru ning ratta ala täitub rohkelt nii kärude kui ratastega. Nii juhtus ka tol korral, et kogu antud ala oli täis vankreid ja rattaid, kellel kõigil oli ühine soov jõuda sihtpunkti. Ühel hetkel magava Kenerti peakohal seisnud poiss lasi pulgast lahti ja astus sammu uksele lähemale, et väljuda – järgmisel hetkel aga rong pidurdas üsna järsult ja too sama poiss lendas Kenertile peale. Üle rongi kostus üks “mõnus” ehmunud ohe ja korralik raks – ehmatasin päris korralikult ja noormehe vabandamise peale pomisesin vaid õelalt:” Pole hullu!”. Tol hetkel tegelikult ikka oli küll, sest mu süda peksis veel mitu tundi ja ma katsusin mitu korda, kas Kenert ikka hingab. Raks, mida mainisin, tekkis sellel hetkel, kui käru katus suure surve all käru küljest lahti tuli. Esimene ehmatus oli ka selles osas suur, sest ma ei saanud ega saanud seda tagasi ja tekkis hirm, et see on purunenud, kuid õnneks siiski oli viga minu oskuste puudumises. 😀 käed värisesid meeletult, ega siis ei annagi eriti midagi õigesti paika seada. Tol korral noormees väljus koheselt ja ma ei unusta ilmselt niipea tema silmis olnud pilku. Seepärast seda siin hetkel ka teiega jagan – lootuses, et too noormees seda ühel päeval juhuslikult lugema satub. Kallis poiss, tea, et ma ei ole sinu peale pahane ja ma loodan, et sinu enesetunne läks kiirelt paremaks – õnnelike õnnetuste korral ei lasu mitte kellelgi süüd. Nüüd lihtsalt oleme mõlemad targemad ja mina oskan näha ohtu ja kaitsen Kenertit igal võimalikul juhul. Loodan, et ka sina ei kiirusta enam käepidemeest lahti laskmisega. 😉

Kuidas reageerivad teie lapsed riidlemisele? Ma ei pea siis silmas seda riidlemist, et nende peale pidevalt hüsteeriliselt karjute, vaid pigem sellist põhjusega millegi keelamist. Kenert on viimasel ajal üha rohkem aru hakanud saama, mida ma tal teha luban ja mida mitte. Küll aga on ka need “asjad”, mille järgi sõrmed endiselt meeletult sügelevad ja kui teda taaskord keelata julen, siis pistab ta karjuma ja seda mitte ainult kodus vaid ka avalikes kohtades. Ma ise pole kunagi kisavaid lapsi sallinud ja nüüd on mul endale kodus 1 selline  – kuigi kodus on see pigem selline naljakas vahejuhtum, kuigi püüan end tagasi hoida, et ta ei arvaks, et peangi seda naljaks. Samas näiteks kaubanduskeskuses või ühistranspordis on see päris inetu, kui ta niimoodi kisama kukub. Ta küll lõpetab keelatud tegevuse ja saab aru, et tegi valesti, aga see kisa mis antud olukorraga kaasneb on ikka päris inetu. Ja see on meil selline viimase aja mood – loodan, et mööduv. 🙂

Mõnd aega tagasi kirjutasin siin ka lasteaia teemal ja lugesin ette hunniku tegevusi, mida Kenert veel iseseisvalt ei oska. Selles osas oleme tegemas tohutuid edusamme. Kruus ei ole enam meie jaoks võõras teema, pigem saan mina pikki näppe kui julgen teda abistada. Sama teema on ka iseseisva söömisega. Lusikas on nüüdseks sõber, küll veel mitte ideaalne, aga me alles õpime. Seega tundub, et selles osas saab Kenert küll lasteaia küpseks.

Üleüldse on Kenert viimasel ajal teinud läbi nii suuri muutusi ja muudkui kasvab edukalt. Ma näen ja nutan, kuidas minu pisikesest beebist kasvab iga päevaga üha suurem mees ja kuidas kõik beebide harjumused on jäänud seljataha ja tekkimas on uued ja suuremate laste omad. Iga kord kui jälgin teda tegutsemas, siis tekkib südamesse selline eriti hea tunne, et olen millegi nii erilisega hakkama saanud. Tähtistan sel aastal juba oma teist emadepäeva ja kui sinu elus on keegi nii pisikene ja õrn, kes iga oma kallistuse ja naeratusega muudab iga päeva nii eriliseks, siis tekkib küll tunne, et olen ikka päris hästi hakkama saanud. 😀 Ja ma usun, et iga päev peaks olema emadepäev – minul on õnneks vedanud, võin isadepäevalgi end sutsu erilisemalt tunda. 😀 Mitte et teised emad ei võiks, lihtsalt.. pidin selle ära mainima. 😀 Täna hommikul jõudsin Kenertiga mängides arusaamale, et tuleb elada nii, et iga päev teie elus oleks eriline ja nautida kõiki neid hetki ja naeratusi, mida saate – eile ei tule eal tagasi! Ela hetkes ja unusta homne, sest ta ei ole kunagi täpselt nii siiras ja õnnelik kui ta on praegu.

See lobapost on taas üks segane ja laiali valguv postitus, aga kas see polegi mitte minu moodi? Millal sa siit viimati miskit kasulikku lugesid või leidsid? Kuigi näiteks wordpressil on väga suured eelised ja ma näen, milliselt leheküljelt te mu blogisse sisenete – stalker nagu ma olen. On selleks siis teie puhul instagram või facebooki, kuid üha enam on näiteks minu blogini jõutud alimendid.ee lehe kaudu või hoopis hinnavaatluse foorumi kaudu, kus keegi on omnivaga seotud teema all jaganud minu kogemust seoses omnivaga. Nii hea on näha ja lugeda, et minu kirjutatu ja kogemus teile meelde jääb ja seda ka teistega jagate.

Kuna see postitus on juba ammu igavaks kuulutatud, siis lisan siia mõned pildid ja päästan teid edasise lugemisest! 😉 Ja kellel uut käru vaja, siis meie bugaboo bee3 on müügis, seega kirjutage julgelt 😉

Kristin! ❤

Peaaegu kõik autoriõigused kuuluvad Kenerti vanaemale! 🙏🏻🙈😇

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Powered by WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: