Lobapost – minu isiklikud lemmikpostid #57

See on üks neist “haruldastest” kordadest, kui ma avan uue postituse, kuid mul pole esialgu õrna aimugi, millest teile kirjutama hakkan. Miskipärast kisendab mu peas 1 üritus, mis on kohe-kohe saabumas ja selleks on juba sel laupäeval toimub Keila Päev! Mitte et seal miskit üüratult erilist oleks, kuid tule kindlasti ka sina, kui sul miskit muud põnevat oma päevaga peale pole hakata. Mina olen laupäeva pärast nii elevil vaid seetõttu, et Vaarikas vahukoorega hoovi pealt leiab ka Ameli, kelle käest olen ma juba pikka aega midagi väga vinget oodanud – oi, ma olen 1 kannatamatu hing.  Sellest kõigest teile ka lähemalt juba pühapäeval! 😉 Ja kindlasti jälgige minu instagrami (@kristinvaisma), sest ilmselt on see esimene koht, kus on oma rõõmuhõiskeid jagan, kui oma kauaoodatud asjad kätte saan. Vnoo.. oleks need “asjad” siis mulle… võite ise kolm korda arvata, kellele need on. 😀

Kusjuures üsna tihti on küsitud, et millal ma viimati iseendale miskit uut lubanud olen, aga päris ausalt võin öelda, et täpselt samal ajal kui Kenertile – ehk oli see eelmise nädala lõpu poole? Ma üldiselt ei kuluta ainult Kenerti riietele või muule jamale – kahjuks või õnneks olen ma piisavalt isekas ja usna tihti leiab ka minu garderoobi tee 3 uut teksapaari või mõni uus pluus/jakk või hoopiski jope. Viimaseks suuremaks ostuks võin ilmselt pidada oma Nike, mida otseloomulikult oli mul ilma tingimata vaja soetada kaks paari – hallid ja mustad! Aga samas on tegemist nii meeletult mugavate jalanõudega, et kui ma kunagi peaksin näiteks kasvõi otsustama, et dav, lähen jooksma või jõusaali(mida oleks hädasti vaja teha), siis vähemalt on mul jalanõud olemas, kui midagi muud ei eksisteeri. 😀 😀 Ei, ma ilmselt ei hakka siinkohal lahkama oma kaalunumbrit, kuigi ilmselt oleks vajalik küll, et ise aru saada, et oleks ükskord aeg end kokku võtta ja midagigi muuta. Samas… alati on hea öelda homme. Ja ei tasu mind sellel teemal õpetama tulla(haha), ma teen nii kui nii kõike siis kui ma ise soovin ja tunnen, et tahan – sundimine ja käsud pole mind kunagi elus just eriti kaugele viinud. Või kas sind on?

Kui ma siin praegu kirjutan, siis ma ei mõtle sellele kas, kui palju ja kui õigesti ma midagi kirja panen, vaid mu mõtted on üksnes sellel klõbinal, mida suudavad toota minu näppude all kiirelt vahetuvad klaviatuurinupud. Sellel teemal rääkides, meenus mulle kohe miski, mille samuti möödunud nädala lõpus just iseendale(muidugi Kenertile mõeldes) soetasin. Olen alati mõelnud, et ma tahaksin kohrit. Olenemata asjaolust, et me Kenertiga peaaegu kunagi kuskil ei käi ja veel vähem üldse lennukiga lendame ilmselt niipea(mu hirm lennukite ees ei ole vaibunud), siis ei ole kunagi varem olnud erilist põhjust, miks kohver osta. Nüüd aga oleme esmaspäeval Kenertiga suundumas pikemale puhkusele(kõigest 4 päeva tegelikult…) ja kuhugi on ju vaja mahutada meie riided, et neid oleks hea endaga kaasa transportida ja mugavalt rohkem kraami kaasa tirida – kunagi ei või teada mitu paari pükse Kenert ühe päevaga ära suudab määrida(tsärkidest ärme hakka üldse rääkimagi mitte). Küll aga tekkis minu pähe kinniidee ja mega soov saada kohver – kes mind tunneb, see teab, et ma üldiselt leian alati viisi saada kõik, mida ma tahan. Seega suundusime ema ja Kenertiga Ülemiste keskusesse ja pean päris ausalt tunnistama, et ma suutsin kohe esimest kauplusest leida just selle õige kohvri ja “kingituseks” iseendale ostsin juurde ka kohvriga matchiva arvutikoti, mis on kohe eriti vinge – ta omab LAADIJAID! Nagu reealselt, selle narma sees on 3 juhet – usb, android ja iphine. Seega eriti mugav lahendus. Ja lisaks sellele ostis ka minu ema endale puhkamas käimiseks reisikoti, millel on vedamiseks samuti rattad all. Küll aga annab kahte viimast mugavalt “kanda” koos kohvriga, mis ilmselt tähendab meie perekonnas siis seda, et kui me esmaspäeval kodust lahkume, siis on  käru lükkamine minu ema ülesanne ja minu omaks saab vedada kohale kogu kraam, mida 4ks päevaks vajame.

Tegelikult ei lähe me kaugeltki mitte kaugele – meie koduks saab see sama korter Rakveres, milles mõni aeg tagasi ka paar ööd veetsime. Ja kuna tulemas on minu õetütre lasteaia lõpetamine ning tegemist on siiski suursündmusega, siis peame ka meie end kohale vedama. Ja miks mitte minna kohale 4 päeva varem, et veidi kodusest õhkkonnast välja pääseda? Tahaks juba jälle neid ilusaid hommikuid sellest megalt suures ja pehmes voodis, et Kenertit kaisutada ja temaga aknalaual tõsiseid ja veidi vähem tõsiseid maailmaasju arutada. Seega kui mõni teist elab ka Rakveres ja teil on Kenertile Rakvere teatri kandis pakkuda mängukaaslaseks oma last, siis oleme vägagi huvitatud ja avatud teie kirjadele! Võib kirjutada nii instagrami kui facebooki – mõlemad lingid asuvad blogi päise paremas nurgas! 😉 Niimoodi tühist loba ajades meenub iga uue ideega kohe järgmine ja niimoodi see jutuvada siin minu bloogerduses ju algusest peale on toimunud – ma toon siiralt ja ümber kirjutamata teieni kõik, mis toimub minu peas ja igal pool mujal. 😀

Kui varem oli muutuseid Kenerti käitumises ja arengus üsna kerge märgata, sest imik ei arene just sellisel kiirusel nagu üks pisikene aktiivne väikelaps, aga viimasel ajal saan mõne aja möödudes jälle aru, et Kenert on miskit uut selgeks õppinud. Üleüldse haarab ta kõike nii sujuvalt. Ema õpetas talle kaheni lugemise selgeks – üsna hea saavutus, haha. 😀 Aga nüüd loeb ta iga kord trepist tulles üle kõik ~80 trepiastet meie viiendal korrusel asuvasse korterisse jõudmiseks. Muudkui “üks, kaks, üks, kaks!” vahepeal läheb natukene sassi ka, siis on “kaks, kaks”, aga pole hullu, me kõik oleme pooleteise aastased olnud. 😀 Kusjuures isegi äärekivist ei tule ta üles enam ilma lugemata – parem jalg kerkib number ühe saatel ja vasak järgneb number kahega. Ise on ta muidugi ülimalt õnnelik, itsitab ja tundub, et kõigega rahul. Sõnast “aitäh” on saanud meie majas sõna “aaaaaaaaitääääääääh!” 😀 😀 Ja kui ma arvasin, et minu laps ei hakka kunagi mämm-mämm ütlema, siis nüüd on ta selle siiski kinni püüdnud – olenemata asjaolust, et mina püüdsin teadlikult seda väljendit välitida. Aga pole hullu, see on isegi omamoodi armas, kui ta 24/7 mööda tube ringi joostes või poes pidevalt “mämm-mämm” kisendab – tohutult armas!

Kõndimine ilma kukkumata on ka üha rohkem meie igapäevane reaalsus, millele on tohutult kaasa aidanud suure vedamise peale megalt hea hinnaga saadud Kavati sandaalid – oma nina taha komistamisi on olnud 0, enamasti vahib ta ringi ja künnab siis kõhuga maad. Eile lendas päris korralikult rinnaga vastu maad – põlved on juba mitu nädalat pidevalt marraskil(poiste värk), aga hea, et lõug vastu maad ei käinud. Kuigi mulle meenuvad selle teemaga koheselt kõik need korrad, kui olen Kenertiga koos nutnud, kui ta jälle mõne hamba huulde või igemesse kukkus ja kogu huulest jooksva vere minu pluusi õla peale loovutas – väga üllas ja heatahtlik. 😀

Isver, mis mulle nüüd meenus…. mõned päevad tagasi(reedel, kui täpsem olla), suutsime emaga teel rongijaamast koju ära kaotada Kenerti kaisurätiku – ilmselt pillas ta ise selle maha ja kumbki meist ei pannud juhtunud tähele. Tegemist oli minu topeltpuuvillasest kangast salliga, mille Kenert praktiliselt kohe peale selle ostu ära omastas. Kuna “sussu” kadumist märkasime me alles kodus, siis seda otsima me ei suundunud ja enne esmaspäeva me selleks ka momenti ei leinud. Küll aga tähendas see reede õhtul seda, et kui varem(ka taas eile õhtul) kulus Kenerti magama saamiseks vaid mõni üksik hetk – maksimaalselt 5 minutit sügavaks uneks, siis tol saatuslikult reedeõhtul oli Kenert 2 tundi segaduses ja otsis taga oma kadunud sussut, et saaks ometigi rahus magama heita. Kuna mu emal oli pakkuda sama salli teises värvitoonis, siis andis ta selle Kenertile, kes otseloomulikult nii uuesti sussust kui ka lutist koheselt keeldus. Ei sobinud talle ka ükski kaisukas, keda ta vahel ikka kaisutada armastab. Minu õnneks oli laupäeval juba veidigi kergem ja päeval oli tal aega ka uue sussuga harjuda – tema uinumiseks kulus sirka pool tundi. Nüüd aga esmaspäeval rongile kiirustades märkas mu ema juba kaugelt ühe aiaposti peale riputatud salli – tänan siirelt ja südamest seda inimest, kes meie sussu sinna riputas. Ma jooksin ja haarasin selle kaasa suurest rõõmust ja õhtul koju jõudes pidi ta läbi käima pesumasinast ja ootama tesipäevani, et Kenert taas teda sussutada saaks. Eile õhtul aga ei suutnud ta enam valida, kas sussutada lilla(minu) või halli(mu ema) salliga ja otsustas siis peale sekundilist mõtlemist kaissu haarata mõlemad – minu moodi “mõeldud – tehtud!” isiksus ehk. 😀

Sussu draama selja taga, aga vot lusikat ei oska me endiselt õiget pidi käes hoida. Ma küll üritan, kuid ta ei ole enam üldse huvitatud selle õppimisest. Tal on ilmselt enda arvates juba piisavalt selge, kuidas endale lusikaga yofiri suust sisse ajada ja miski muu ei oma enam absoluutselt tähtsust. 😀

Ma pole vist kunagi siin bloogerduses võtnud muusika teemal sõna, kuid paar viimast päeva pole ma kuulanud miskit muud lugu ja see tähendab seda, et nüüd on õige aeg teiega jagada seda, mis mulle meeldib! 🙂

Ja mis teeb selle loo minu jaoks miljon korda erilisemaks – teadmine, et Traffic on jätnud musikaalselt oma jälje minusse juba viimased 10 aastat? Täitsa võimalik, et isegi paljupalju pikemalt ja iga nende uus lugu suudab siiani mind nii lummata, et paneb mitmeks päevaks kuulama. Ja minu õnneks meeldib ka Kenertile Silver Laasi hääl ning nende eriti muhedad muusikavideod. 🙂 Kenerti eriline lemmik on kusjuures video, mis on valminud loole “Sekundiga”, see paneb ta alati naerma ja muidugi kaasa tatsuma ja kätega vehkima. 😀

Teine muusik, kelle hääl koheselt Kenertile mõjub on Reket, kelle muusikat ma kogu raseduse aja kuulasin. Ükskõik, kas tegu on mõne sada korda kuulatud looga või ükskõik millise intervjuuga, kus Reket sõna võtab, siis tekib Kenerti näole alati muje ja ta jääb tähelepanelikult kuulama. Ilmselt on mõlema mehe hääl selline omamoodi mõnusa kõlaga ja tundub, et sobib Kenertile väga hästi. 🙂

Praegu mõtlen küll, et miks tihemini end käsile ei võta ja lihtsalt ei kirjuta? Lihtne on pugeda oma väsimuse ja tüdimuse taha peitu, aga iga kord kui siin kohal olen ja nii palju olen suutnud letti laduda, siis tunnen kuidas justkui koorem langeks õlult. Mitte et ükski teiega jagatud killukene meie elust oleks minu jaoks koorem, aga lihtsalt selline.. kergendustunne tekib, sest lihtsalt nii hea on jagada kõike seda, mis minu suures peas toimub ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ma üsna tihti tulen ise oma blogisse ja loen just neid postitusi uuesti ja uuesti, mis kannavad endaga kaasas märksõna “lobapost”, sest need on mul nii kirjutamiseks kui lugemiseks lemmikud. 🙂

Lugemisest rääkides – soetasin endale mõnda aega tagasi raamatu pealkirjaga “tugevad emad, tugevad pojad!”, kuid pole selle lugemiseni kahjuks veel jõudnud. Kas keegi teist on seda lugenud, on väärt kirjandus? Nägin antud raamatut esimest korda raamatukogus, kuid tol korral panin ta riiulisse tagasi ja raamatu tegelikku mõtet hakkasin uurima alles kodus, kuna antud pealkiri oli mind kummitama jäänud. Järgmisel korral raamatukaupluses soetasin endale antud raamatu – ma kusjuures eelistan alati raamatuid osta, sest niiviisi ei pea ma aja peale lugema ega muretsema, et keegi just minu järele ootab, et saaks ükskord ometi antud raamatut lugeda. Näiteks pidin ma 2 kuud tagasi olema 2 “Minu mõistus on otsas” raamatul, kuid siiamaani ei ole ma saanud ei meili ega kõne, et raamatu järjekord oleks jõudnud minuni.. küll aga soetasin paar päeva tagasi endale ka selle raamatu. Hea idee – 1 neist tuleb kindlasti ka kohvrisse pista, et Rakveres aknalaual Kennuga koos veedetud aega veel täiuslikumalt sisustada.

Enne Kenerti sündi olin ma ikka kordades suurem raamatulugeja kui olen seda olnud viimane aasta. Näiteks enamus keskkoolis loetavaid raamatuid lugesin ma läbi 1-2 õhtuga ja seal juures ma lugesin nad tegelikult ka mõttega läbi. Ainus, mille lugemisega ma kunagi eriti kaugele ei jõudnud, oli “Tõde ja õigus”… esimene raamat minu elus, mis mulle absoluutselt ei istunud ja mida ma ei suutnus ennast isegi mitte lugema sundida. Üleüldse ei ole mind võimalik väga lugema sundida. Keda olekski? Küll aga on see üks neist tegevustest, mida ma südamest naudin, kui ma lõpuks võtan selle hetke, et lugeda. 🙂

Enne mainisin jutu sees ära, et tulemas on minu õetütre lõpetamine. Sellega seoses meenus mulle nüüd, et tegelikult lõpetab sel aastal veel 1 Kenerti pereliige – onu Kermo, kes saab sel kevadel ühele poole põhikooliga ja juba sügisel jätkab oma teekonda keskkoolis. Olenemata faktist, et tema kooli valikut ka ilmselt kunagi heaks ei kiida, siis suutis ta oma soorituse teha päris korraliku ja pääses reaalklassi – 3s meie pere Vaisma juba samal teekonnal. 🙂

Kas teie seate/olete seadnud oma lastele ootuseid/lootuseid? Mina otseselt mitte… minu ainus soov on, et Kenert teeks oma elus just seda, mis ta tunneb oma südame olevat õige – olgu see mis tahes, mina toetan teda igal valikul. Ja minu pisikene salasoov on kuulda Kenertit ühel päeval lausumas:”Emme, ma armastan sind!”. Üleüldse ootan ma ilmselt megalt kärsitult, et Kenert ükskord juba mind emmeks hakkaks kutsuma. Mäletan esimest korda kui ta veel veidi pisem oli ja tema “häälitsus” meenutas sõna emme ja mu silmad valgusid pisaraid täis ja kogu mu keha valdas selline kummaline õnnetunne – kahtlane värk. 😀 Kuigi see polnud ilmselt isegi mitte minu emmeks hüüdmine, aga see oli nii siiras ja ilus ja… oeh… aeg on lõpetama hakata, sest muidu võib tahtmatult juhtuda, et ma muutun liialt emotsionaalseks ja märgan jälle oma silmis, mis muidugi ei teeks paha, aga siiski. 🙂

Ma loodan, et olen juba üsna pea tagasi mõne uue lobapostiga, aga seniks kõike head ja kirjutage/joonistage mulle igale poole alati ja kartmata! Ma olen kõige sõbralikum inimene maailmas! 😀 😀

Kristin ❤

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Powered by WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: