Veits nagu lobapost ja taas uus LD IG loos! ;) #59

Aeg-ajalt ikka taban end mõttelt, et peaks vaikuse meie vahel lõhkuma ja taas miskit kirja panema. Juba pikemat aega ei suuda ma luua sisu, mis mulle endalegi huvi pakuks, kuid minu õnneks või kahjuks Teie huvi on olnud jääv – minu postitus Cybex Balios vankrist on saamas üha populaarsemaks(link). Kui ka sina pole veel antud postitust lugenud, aga tunned huvi erinevate kärude vastu, siis kindlasti mine ja uuri.

Sellega seoses meenub mulle kohe, et meie Bugaboo Bee3 on müügis, kui kellelegi peaks huvi pakkuma. 😋😉 Algselt oli küll ka Cameleon, kuid taipasin paar päeva tagasi, et cameleoni müügiks on veel liiga vara – ma olen sellesse nunnusse nii kiindunud, et juba meie käru on ainus põhjus miks kuskilt uus laps hankida. Siinkohal teadaanne:”kes soovib oma lapse mulle kasvatamiseks kinkida, siis ole hea ja võta minuga kindlasti ühendust ja räägime asjad läbi!”😂😂 UPDATE! Bee on müüdud!

Btw, see ei ole ausalt nali. Ma reaalselt heameelega kasvataks mõne lapse veel üle. Olenemata veregrupist ja silmavärvist. Ega meil Kenertigagi sama veregrupp ei ole, kui kedagi huvitab. Silmavärv on ka erinev. 😂😂 kuigi lapsepõlve piltide peal on ka minul sinised silmad, siis nüüdseks on need muundunud halliks. 😂

Sa oled üks minu püsilugejatest ja mõlgutad pead, et miks see Kristin siis nii harva kirjutab? Eks ikka sellepärast, et meie elus Kenertiga jõudis kätte see kõige kurvem aeg – läbi on saanud see tore aeg, mil mulle tema elatamise eest maksti vanemahüvitist ning kätte on jõudnud veel toredam aeg, kus kuni tema 3 aastaseks saamiseni makstakse mulle 100€ kuus. 😂😂 hea õnne korral saan lasteaia eest makstud, aga nädalvahetusteti tuleb ju ka kuidagi moodi teda elus hoida ja no ise tahaks ka veel ikka elada ja süüa. 😂😂 kuigi kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis kulusid tuleb kärpima hakata nii või naa. 😂😂

Kui nüüd aga hoopis lasteaiast rääkida, siis taaskord neile, kes pole minu varasemat postitust lugenud, siis siin on link. Aga Kenert siiski alustab selle aasta augustis oma haridusteed olles 1a8kuud vana. Tundub nii vara… polegi sellise nurga alt veel mõelda jõudnud. Küll aga usun ma, et peamine selles kogemuses on sotsialiseerumine ning kaaslaste leidmine. Hetkel on Kenerti lemmikmängukaaslased onu Kristo ja nõbu Mirell, kuid ühel hetkel tuleb hakata ka omavanustega leppima. Ma ei ütleks enam, et talle omavanused lapsed ei meeldi, ta mängib heameelega ja kohati on isegi liiga tagasihoidlik – siiani meenub hetk, kui mängutoas olime ja üks poiss muudkui kõik mänguasjad Kenerti käest kiskus ja niimoodi terve aja. Kenert muudkui leidis omale uue tegevuse ja jäi sellest siis taas ilma – 0 emotsiooni, lihtsalt liikus edasi uuele tegevusele. Minul ajas see olukord tol korral ikka korralikult s*ta keema, aga kui tolle poisi ema ei kavatsenud midagi ette võtta peale muigamise ja oma enda lapse üle naermise, siis pole ka minul miskit teha – ema enam vaevalt ümber annab kasvatada. Minu ainus lootus hetkel on, et Kenerti rühma seesuguste vanemate lapsi ei satu ja kogu tiim saab olema mega.

Ja nüüd räägimegi tiimist. Jalutasime siis meie vana ja Kenertiga poest koju, kui meile jalutas vastu minu väikevenna Kermo(16a) lasteaiakasvataja, kes sõnad:”kas sina tuled sügisest meie juurde?” Ja vaatas siis rõõmsalt Kenertile otsa. Minu suurimaks heameeleks saab temast Kenerti õpetaja. Tema kõrval seisavad veel kaks toredat õpetajat, kellest 1 on olnud kunagi ammu-ammu minu enda õpetaja, seega hetkel tunnen end õpetajate osas üsna turvaliselt.

Küll aga on neid olukordi, kuhu Kenertit saata veel kardan. Kes mäletab minu postitust, siis teab, et loetlesin tol korral üles kõik need “asjad”, mida Kenert siis veel ei osanud, aga osata võiks. Nende seas oli näideks tassist joomine, mille oleme rohkemgi kui selgeks saanud. Näiteks keeldub Kenert nüüd lõunasôöki söömast, kui ma ei ole talle kõrvale andnud tassiga vett. Samas on ta vee joomises teinud väga suuri edusamme – joome iga päev ikka korraliku koguse vett.

Ja veel suuremad edusammud on seoses piimasegu joomisega. Päeva pealt lõpetasime ja asendasin piimasegu riisipiimaga, aeg-ajalt tuleb sisse ka soja, sest riisipiim, mida mulle meeldib talle pakkuda, pole müügil üheski Keila kaupluses. 😦 Tundub, et tuleb plokkidega koju osta, et siis oleks hea kohe võtta, kui 1 pakk otsa saab. Praegugi mõtlen, et kust saada, kuna viimane piim hakkab otsa saama. 😀 Mõni nädal tagasi proovisin talle taas paar lonkus tava piima, millele järgnes raske öö – palju nuttu, siplemist, puuksutamist ja arusaadavalt ebamugavat tunnet, seega niipea ma taas uuesti ei proovi. Teisipäeval suundume ka perearsti juurde kontrolli, siis uurin, mis tema asjast arvab ja kas ta mulle lasteaia jaoks paberi annab, mis “keelaks” Kenertile piima sisse joota. 😀

Ülemöödunud nädalal toimus ka minu kõige esimene lapsevanemate koosolek, kus sain ka mina osaleda kui lapsevanem. Pean ausalt tunnistama, et terve koosoleku võitlesin pisaratega, et mitte nutma puhkeda. Kenert on siiski minu tibupoja ja kes mind tunneb, siis teab, et olen tema osas olnud juba algusest peale üsna armukade – mulle ei meeldi teda jagada ja veel vähem unistan ma sellest, et keegi teine tema iseloomu ja käitumist vormiks. Jaa, ma tean, et ma peaksin ise selgusele jõudma, kas ma tahan ta lasteaeda suunata… kui ma nüüd praegu selle peale mõtlen, siis tundub see nii põnev kogemus, aga nii k*radi hirmutav. Samas loodan ma, et kogu harjumise protsess möödub sujuvalt ning Kenertile hakkab meeldima. 🙂

Aga nüüd megatoredate uudistejuurde!!! Minu noorematest vendadest vanem on jõudnud sellesse toredasse ikka ja elujärku, kus lõpetatakse põhikooli. Paar päeva tagasi toimus tema lõpuaktus, mis minu jaoks oli ikka korralik katsumus ning katastroof. Esiteks – Keila Koolil on see lahe “värk”, et saali mitte minejatele näidatakse ukse taga otseülekannet, millest mul kahjuks ei õnnestunud sõnagi kuulda ega minutitki näha. Ja seda kahjuks kahel põhjusel – esiteks tormas Kenert terve aeg pea laiali otsas ringi ja igal keelamisel ja kärusse suunamisel tekkis suur kisa ja paanika. Ja teiseks – ma ikka mõtlesin 90% ajast, mida kõik need inimesed sinna ukse taha tegelikult tegema tulid? Kes kritiseeris igal laval käinud tüdruku kleiti, kes rääksi sellest, kas lips sobib särgiga või mitte ja kolmas osa rääkis lihtsalt omavahel nendest kõige olulisematest teemadest, millest ikka põhikooli aktusele räägitakse – šašlõkist ja heast rannailmast. 😂😂

Kõigest sellest olenemata jõudis minu kõige coolim ja samaaegselt kohutavalt tüütu vend asjaga lõppu ja lõpetas ära selle lõbusa põhikooli, et juba sügisel naasta gümnasistina. Mul on megalt hea meel, et Kermo on ikka seda minu ja Kätlini teed käinud ning jätkab oma kooliteed just reaalklassis. Samas hoian talle pöidlaid, et matemaatika ja füüsika tema pea kohal kokku ei löö ja keemiat ei hakka looma. 😂😂

Tunnistan ausalt, et iga kord kui mõtlen sellele, kui suureks on minu väikevennad juba kasvanud, siis tuleb lihtsalt nutt peale. Nemad jäävad vanemaks=mina jään vanemaks=Kenert kasvab suureks. 😭😭 ja see ei ole üleüldiselt positiivne uudis. 😂😂 raske on olla ema, aga veel raske on olla vanem õde. Ikka ja jälle mõtlen siin, et juba 3 aasta pärast lõpetab ka Kristo põhikooli ja samal kevadel jõuab Kermo oma gümnassiumiga ühele poole. Mina näen teda küll ülikoolis it’d või keemiat õppimas, aga eks tal on veel veidi aega, et leida ja avastada just see, mis on tema hingele kõige lähedasem. Seniks aga neile mõlemale vaid tuult tiibadesse! 💙💙

Ja kuna ilmselgelt oleme jõudnud bloogerduse lõppu, siis reklaamin ka siin välja juba vaikselt traditsiooniks saanud instagrami loosi. Kes on minu pikaaegsem jälgija, siis teab, et olen juba pea algusest peale teinud pisikest koostööd Little Dutch Estonia tiimiga ja ikka igal kuul loosime koos miskit välja ka minu instagrami followeridele. Seega, kui ka sinul on istagram, aga sa pole veel minu follower, siis leia mind istagramist @kristinvaisma, otsi üles all olev pilt ja osale ka sina sel korral Little Dutchi rongiraja loosis! 😉😉 ja stay tuned, sest kohe kindlasti ei jää see meie viimaseks ühiseks loosike! ❤️❤️❤️

Siinkohal taaskord suurimad tänud Little Dutchi tiimile, kes on meie vastu alati nii helded olnud ja keda meie Kenertiga tohutult jumaldame. Te olete tõesti vinged! 😉💙

Varsti bloogerdame taas!

Kristin! ❤️

Ja muidugi Kenerti Pätrik! 🦊

Minipuhkus Rakveres – ma tätoveerisin ta nime! #58

Kätte on jõudnud meie puhkuse viimane õhtu – ilmselt selleks ajaks kui sina antud postitust loed, siis oleme juba koduseinte vahel tagasi. 🙂 Kell on tegelikult juba üsna hiline, üha lähemale jõuab südaöö. Samuti uni tikub silma, seega pole kindel kas ja kui palju täna veel üleüldse kirja panen. Küll aga kui algsest plaanist kirjutada 2 postitust meie Rakvere reisi kohta, siis nüüd toon teieni siiski ühe – suured vabandused.

Ka sel korral rentisime oma puhkuse ajaks just selle sama Pika tänava korteri, mis eelmiselgi korral – kohutavalt hubane ja nüüdseks juba päris kodune paik. Ka Kenertile meeldib ja on ära harjunud. Küll aga tabas mind sel korral korralik naerust krampis kõht, kui voodit nihutades minu varvas miskit märga puudutas. Kuna Kenert on paras siputaja, siis lükkan alati seal keset tuba oleva suure voodi vastu seina, et välistada tema maha kukkumise oht. Nii ka sellel korral, kuid esialgu tabas mind päris korralik šokitunne, kui miskit märga ja karvast oma jala all tundsin – ehmatus. Millele järgnes korralik ja pikk kajakalik naer, kuna voodi alla oli lükatud mopp, mis polnud ilmselgelt veel hommikusest koristamisest ära kuivanud. 🙂 Nali naljakas – olukord oli mulle vaid kasulik, kuna voodi alla koguneb korralikult tolmu, siis voodi lükkamisel oli vaja seda ka koristada – too sama veel märg mopp ajas asja ära küll. 😀

Nüüd aga asun teema kallale, millest kõige-kõige rohkem kirjutada soovin. Juba enne Kenerti sündi on olnud mul peas üks pisikene mõte, mille teostamiseks kulus loodetust rohkem aega. Minu instagrami jälgijad ilmselt juba teavad, millest ma nüüd pajatama hakkan. 😀 Just täpselt sellest, kuidas kulutada hästi ja heale kvaliteedile 50€ Artorich Studios. Varem samalt tänavalt mööda jalutades polnud ma kordagi seal märganud antud stuudiot, kuhu ma juba samal päeval sammud seadsin, et vabade aegade kohta infot küsida. Seal töötav tätoveerija pakkus mulle aja 30. kuupäevaks, mis ausalt öeldes sobis justkui ideaalselt – päev, mil Kenert sai pooleteise aastaseks. Terve aja, mil n-ö nõela all istusin mõlgutasin mõtteid selle üle, mis ja kuidas on olnud kõik need 18 kuud ja kui palju on elu ja põhimõtted selle aja jooksul muutunud. Pärast poolt tundi ootusärevust ja pisikest ebamugavustunnet vaatas mulle käe pealt vastu Kenert Pätriku nimi… wow, ma tegingi selle ära!

Minult on juba päris mitu korda küsitud, kas oli valus ka? Tegelikult pean tunnistama, et ma ei saa ühegi(nüüd on mul neid 6) tätoveeringu kohta öelda, et oleks kuidagimoodi valus olnud. Mäletan kuidas  paaniliselt esimese tätoveeringu tegemist kartsin ja olin hirmunud, et see saab megalt valus olema. Olen alati valu kartnud ja endale sihilikult valu tegemine – miks keegi nii teeb? Küll aga pidin tõdema, et tegemist ei ole üldse valuliku “protsetuuriga”. Tõsi, ta on ebameeldiv ja kohati võib teha siiski liiga, aga tunne on justkui torgiks keegi sind pidevalt nõelaga – nagu vereanalüüsi andes, ainult et üha uuesti ja uuesti. 🙂

Kohe stuudiosse sisse astudes jäi mulle silma hüüdlause:”Esimene ei jää viimaseks!”, mis pani mind koheselt ka muigama ja antud lausega nõustuma – tõsi ta on, sest pärast 3 aastat taas nõela all olles tekkis taas tunne, et tahaks veel ja veel… miks ma muidu aastaid tagasi 5 tükki järjest teha lasin… 3 neist ühel päeval. Eks ikka selleks, et oma vajadusi rahuldada – see tekitab sõltuvust ja see on omal moel haigus, aga ainult positiivne. 😀

Küll aga pidin ma tänases postituses rääkima Rakvere puhkusest, mitte sellest kui mitu tätoveeringut mu nahka kaunistavad. 😀 Kõikidesse Rakveres veedetud päevadesse mahtus suures koguses värsket õhku, head seltskonda ja tohutult head sööki. Sealhulgas pidin kurbusega tõdema, et kreeka maasikad on kahjuks siiski magusamad kui seda on Eesti kasvuhoone maasikad. Oi, kilo maasikaid sai kindlasti üksi ära söödud, lisaks kõigele muule. Ma niiiiiiiiiii armastan süüa maasikaid suhkru ja piimaga – see maasikamaitse, mis siis piimale jääb tuletab mulle alati meelde helget lapsepõlve ja häid mälestusi.

Kuna ma siiski alustasin juttu toidust, siis tahaksin siinkohal taevani kiita ka Rakvere Põhjakeskuse Babybacki, nende tiimi ja eriti maitsvaid toite. Pärast Kristiine Babybacki sulgemist on saanud Ülemiste ja Rakvere omast need Babybackid, mida ainsana külastan. Ja no Rakvere Babyback on ikka üle kõige – kogu nende tiim on nii armas, alati rõõmsameelne ja abivalmis. Toidud on alati nauditavad ja mis kõige olulisem – soojad ja üldjuhul õiges küpsusastmes. Ma ei taha Ülemiste kohta miskit halba tegelikult öelda, kuna külastan seda, olenemata korduvast negatiivsest kogemusest, siiski edasi ja korduv pettumustunne pole kustutanud lootust süüa taas head toitu. 🙈

Oi, kuidas ma ennast kirun, et selle postituse kirjutamist niimoodi edasi olen lükanud. Nüüdseks võite kindlad olla, et oleme Kenertiga taas koduseinte vahel olnud juba peaaegu, et nädala ja postitus pole siiani valmis ega avalik… kas üldse kunagi saab olema?

Tänaseks päevaks on ka minu tätoveering juba peaaegu et täiesti paranenud – korralik ja kvaliteetne töö siiski. Veelkord suured tänud Artorich Studiole, tänu kellele mu peas jälle uued mõtted hauvad, et mida veel oma nahaga peale hakata. 😀 Siinkohal tahaksin ära mainida ka selle, et tätoveering ei läinud kordagi ümbert punaseks, küll aga sügeleb nagu vana põrguline – paranemise märgid vaid. 😀 Nüüdseks olen ka ise harjunud – esimestel päevadel oli ikka päris harjumatu, et midagi on jälle juurde joonistatud, siis nüüd juba kipun taas unustama nagu kõiki teisi. 😀

Küll aga ei olnud meie puhkuse juures hea vaid söök ja tätoveerimis salong – kogu minipuhkus oli võrratu. Meie korter, kus juba teist korda viibisime ja kuhu naaseme JUBA juuli alguses oli ja on olnud võrratu. Kuna antud korter on olnud siiani ainus, mida oleme rentinud bookingu kaudu, siis oli ausalt öeldes meie üllatus päris suur, kui tegelikult ka oli olemas kõik eluks vajalik. Kuigi sellise koha puhul mõtlen mina üsna tihti näiteks sellele, kui mitu inimest on enne mind samas voodis maganud või sama dušinurga kasutaja olnud. Naljakas, aga nii on. 😀 Minu õnneks ei takista see mind meie puhkust nautimast ja ootan ikka ja jälle, et saaksime juba naasta.

Puhkuse esimesed päevad möödusid üsna kiirelt, käies väljas ja nautides imeilusaid ilmi. Küll aga jõudis kätte neljapäev – meie puhkuse viimane päev, mis tähendas ühtlasi ka seda, et kätte on jõudnud meie pisikene Mirell saata kooli – täpsemalt öeldes ikka ära tähistada enne tema lasteaia lõpetamine. Sättisin Kenertit riidesse ja panin talle ette meie wooden lifestyle puidust kikilipsu ja vaatasin teda ning pisar tikkus vägisi silma – Kenert on küll alles pooleteise aastane, kuid kodu temaga koos oldud aeg on lennanud mööda justkui linnutiivul ja iga päevaga saab ta üha vanemaks ja muutub aina iseseisvamaks. Ka peo väletel tuli mitmeid kordi silmist pisaraid pühkida ja tõdeda, et ühel päeval saavad nad kõik suureks ja oi, kuidas ma seda päeva üldse ei oota – olenemata faktist, et ta ikka vägisi tuleb.

Üks huvitav fakt ka – kuna ma suutsin kääridega kõik pekki keerata ja Kenert keeldus rahulikult istumast minu ja kääridega, siis tuli tal juuksed lihtsalt masinaga maha ajada – suveks isegi päris hea variant ka ja 10€ jälle säästetud. 😂

Kuidas on teie lapsed suutnud end mõnel aktusel üleval pidada? Minu õnneks suutis Kenert seda üllatavalt hästi – kõvemat häält ja rahulolematust näitas välja vaid ühel korral. Kogu ülejäänud aja ta jälgis kõike laval toimuvat istudes siis kas minu süles või täiesti eraldi pingil – sinna juurde pakkusin talle korra ka küpsist ja joogiks vett, mille ta heameelega vastu võttis. Ühesõnaga olen meeletult uhke, et me ei pidanud saalist välja minema ning teised kohalolijad ei pidanud meie pärast silmi pööritama ja oma rahulolematust välja näitama – meie kõigi lapsed on kord elus väiksed olnud. 😉

Lisan siia veel mõned pildid ja saabki see teema selleks korraks ühele poole. Ma ei luba enam, et jaa, homme naasen uue postitusega, sest on üpriski tõenäoline, et siin valitseb taas pisikene vaikus. Minu ja Kenert elus on hetkel nii palju muud sagimist, et kõige selle kõrvalt pole ma just eriti palju aega leidnud, et istuda ja teiega veidi vestelda – siinkohal ka meie vabandused ja ehk suudame end ühel hetkel parandada ja taas veidikene tihedamalt miskit tootma hakata! Eks kõike seda näeme alles siis, kui see aeg ühel hetkel saabub! 😉

Kristin! ❤

Ja muidugi Kenert Pätrik! 🦊