Minipuhkus Rakveres – ma tätoveerisin ta nime! #58

Kätte on jõudnud meie puhkuse viimane õhtu – ilmselt selleks ajaks kui sina antud postitust loed, siis oleme juba koduseinte vahel tagasi. 🙂 Kell on tegelikult juba üsna hiline, üha lähemale jõuab südaöö. Samuti uni tikub silma, seega pole kindel kas ja kui palju täna veel üleüldse kirja panen. Küll aga kui algsest plaanist kirjutada 2 postitust meie Rakvere reisi kohta, siis nüüd toon teieni siiski ühe – suured vabandused.

Ka sel korral rentisime oma puhkuse ajaks just selle sama Pika tänava korteri, mis eelmiselgi korral – kohutavalt hubane ja nüüdseks juba päris kodune paik. Ka Kenertile meeldib ja on ära harjunud. Küll aga tabas mind sel korral korralik naerust krampis kõht, kui voodit nihutades minu varvas miskit märga puudutas. Kuna Kenert on paras siputaja, siis lükkan alati seal keset tuba oleva suure voodi vastu seina, et välistada tema maha kukkumise oht. Nii ka sellel korral, kuid esialgu tabas mind päris korralik šokitunne, kui miskit märga ja karvast oma jala all tundsin – ehmatus. Millele järgnes korralik ja pikk kajakalik naer, kuna voodi alla oli lükatud mopp, mis polnud ilmselgelt veel hommikusest koristamisest ära kuivanud. 🙂 Nali naljakas – olukord oli mulle vaid kasulik, kuna voodi alla koguneb korralikult tolmu, siis voodi lükkamisel oli vaja seda ka koristada – too sama veel märg mopp ajas asja ära küll. 😀

Nüüd aga asun teema kallale, millest kõige-kõige rohkem kirjutada soovin. Juba enne Kenerti sündi on olnud mul peas üks pisikene mõte, mille teostamiseks kulus loodetust rohkem aega. Minu instagrami jälgijad ilmselt juba teavad, millest ma nüüd pajatama hakkan. 😀 Just täpselt sellest, kuidas kulutada hästi ja heale kvaliteedile 50€ Artorich Studios. Varem samalt tänavalt mööda jalutades polnud ma kordagi seal märganud antud stuudiot, kuhu ma juba samal päeval sammud seadsin, et vabade aegade kohta infot küsida. Seal töötav tätoveerija pakkus mulle aja 30. kuupäevaks, mis ausalt öeldes sobis justkui ideaalselt – päev, mil Kenert sai pooleteise aastaseks. Terve aja, mil n-ö nõela all istusin mõlgutasin mõtteid selle üle, mis ja kuidas on olnud kõik need 18 kuud ja kui palju on elu ja põhimõtted selle aja jooksul muutunud. Pärast poolt tundi ootusärevust ja pisikest ebamugavustunnet vaatas mulle käe pealt vastu Kenert Pätriku nimi… wow, ma tegingi selle ära!

Minult on juba päris mitu korda küsitud, kas oli valus ka? Tegelikult pean tunnistama, et ma ei saa ühegi(nüüd on mul neid 6) tätoveeringu kohta öelda, et oleks kuidagimoodi valus olnud. Mäletan kuidas  paaniliselt esimese tätoveeringu tegemist kartsin ja olin hirmunud, et see saab megalt valus olema. Olen alati valu kartnud ja endale sihilikult valu tegemine – miks keegi nii teeb? Küll aga pidin tõdema, et tegemist ei ole üldse valuliku “protsetuuriga”. Tõsi, ta on ebameeldiv ja kohati võib teha siiski liiga, aga tunne on justkui torgiks keegi sind pidevalt nõelaga – nagu vereanalüüsi andes, ainult et üha uuesti ja uuesti. 🙂

Kohe stuudiosse sisse astudes jäi mulle silma hüüdlause:”Esimene ei jää viimaseks!”, mis pani mind koheselt ka muigama ja antud lausega nõustuma – tõsi ta on, sest pärast 3 aastat taas nõela all olles tekkis taas tunne, et tahaks veel ja veel… miks ma muidu aastaid tagasi 5 tükki järjest teha lasin… 3 neist ühel päeval. Eks ikka selleks, et oma vajadusi rahuldada – see tekitab sõltuvust ja see on omal moel haigus, aga ainult positiivne. 😀

Küll aga pidin ma tänases postituses rääkima Rakvere puhkusest, mitte sellest kui mitu tätoveeringut mu nahka kaunistavad. 😀 Kõikidesse Rakveres veedetud päevadesse mahtus suures koguses värsket õhku, head seltskonda ja tohutult head sööki. Sealhulgas pidin kurbusega tõdema, et kreeka maasikad on kahjuks siiski magusamad kui seda on Eesti kasvuhoone maasikad. Oi, kilo maasikaid sai kindlasti üksi ära söödud, lisaks kõigele muule. Ma niiiiiiiiiii armastan süüa maasikaid suhkru ja piimaga – see maasikamaitse, mis siis piimale jääb tuletab mulle alati meelde helget lapsepõlve ja häid mälestusi.

Kuna ma siiski alustasin juttu toidust, siis tahaksin siinkohal taevani kiita ka Rakvere Põhjakeskuse Babybacki, nende tiimi ja eriti maitsvaid toite. Pärast Kristiine Babybacki sulgemist on saanud Ülemiste ja Rakvere omast need Babybackid, mida ainsana külastan. Ja no Rakvere Babyback on ikka üle kõige – kogu nende tiim on nii armas, alati rõõmsameelne ja abivalmis. Toidud on alati nauditavad ja mis kõige olulisem – soojad ja üldjuhul õiges küpsusastmes. Ma ei taha Ülemiste kohta miskit halba tegelikult öelda, kuna külastan seda, olenemata korduvast negatiivsest kogemusest, siiski edasi ja korduv pettumustunne pole kustutanud lootust süüa taas head toitu. 🙈

Oi, kuidas ma ennast kirun, et selle postituse kirjutamist niimoodi edasi olen lükanud. Nüüdseks võite kindlad olla, et oleme Kenertiga taas koduseinte vahel olnud juba peaaegu, et nädala ja postitus pole siiani valmis ega avalik… kas üldse kunagi saab olema?

Tänaseks päevaks on ka minu tätoveering juba peaaegu et täiesti paranenud – korralik ja kvaliteetne töö siiski. Veelkord suured tänud Artorich Studiole, tänu kellele mu peas jälle uued mõtted hauvad, et mida veel oma nahaga peale hakata. 😀 Siinkohal tahaksin ära mainida ka selle, et tätoveering ei läinud kordagi ümbert punaseks, küll aga sügeleb nagu vana põrguline – paranemise märgid vaid. 😀 Nüüdseks olen ka ise harjunud – esimestel päevadel oli ikka päris harjumatu, et midagi on jälle juurde joonistatud, siis nüüd juba kipun taas unustama nagu kõiki teisi. 😀

Küll aga ei olnud meie puhkuse juures hea vaid söök ja tätoveerimis salong – kogu minipuhkus oli võrratu. Meie korter, kus juba teist korda viibisime ja kuhu naaseme JUBA juuli alguses oli ja on olnud võrratu. Kuna antud korter on olnud siiani ainus, mida oleme rentinud bookingu kaudu, siis oli ausalt öeldes meie üllatus päris suur, kui tegelikult ka oli olemas kõik eluks vajalik. Kuigi sellise koha puhul mõtlen mina üsna tihti näiteks sellele, kui mitu inimest on enne mind samas voodis maganud või sama dušinurga kasutaja olnud. Naljakas, aga nii on. 😀 Minu õnneks ei takista see mind meie puhkust nautimast ja ootan ikka ja jälle, et saaksime juba naasta.

Puhkuse esimesed päevad möödusid üsna kiirelt, käies väljas ja nautides imeilusaid ilmi. Küll aga jõudis kätte neljapäev – meie puhkuse viimane päev, mis tähendas ühtlasi ka seda, et kätte on jõudnud meie pisikene Mirell saata kooli – täpsemalt öeldes ikka ära tähistada enne tema lasteaia lõpetamine. Sättisin Kenertit riidesse ja panin talle ette meie wooden lifestyle puidust kikilipsu ja vaatasin teda ning pisar tikkus vägisi silma – Kenert on küll alles pooleteise aastane, kuid kodu temaga koos oldud aeg on lennanud mööda justkui linnutiivul ja iga päevaga saab ta üha vanemaks ja muutub aina iseseisvamaks. Ka peo väletel tuli mitmeid kordi silmist pisaraid pühkida ja tõdeda, et ühel päeval saavad nad kõik suureks ja oi, kuidas ma seda päeva üldse ei oota – olenemata faktist, et ta ikka vägisi tuleb.

Üks huvitav fakt ka – kuna ma suutsin kääridega kõik pekki keerata ja Kenert keeldus rahulikult istumast minu ja kääridega, siis tuli tal juuksed lihtsalt masinaga maha ajada – suveks isegi päris hea variant ka ja 10€ jälle säästetud. 😂

Kuidas on teie lapsed suutnud end mõnel aktusel üleval pidada? Minu õnneks suutis Kenert seda üllatavalt hästi – kõvemat häält ja rahulolematust näitas välja vaid ühel korral. Kogu ülejäänud aja ta jälgis kõike laval toimuvat istudes siis kas minu süles või täiesti eraldi pingil – sinna juurde pakkusin talle korra ka küpsist ja joogiks vett, mille ta heameelega vastu võttis. Ühesõnaga olen meeletult uhke, et me ei pidanud saalist välja minema ning teised kohalolijad ei pidanud meie pärast silmi pööritama ja oma rahulolematust välja näitama – meie kõigi lapsed on kord elus väiksed olnud. 😉

Lisan siia veel mõned pildid ja saabki see teema selleks korraks ühele poole. Ma ei luba enam, et jaa, homme naasen uue postitusega, sest on üpriski tõenäoline, et siin valitseb taas pisikene vaikus. Minu ja Kenert elus on hetkel nii palju muud sagimist, et kõige selle kõrvalt pole ma just eriti palju aega leidnud, et istuda ja teiega veidi vestelda – siinkohal ka meie vabandused ja ehk suudame end ühel hetkel parandada ja taas veidikene tihedamalt miskit tootma hakata! Eks kõike seda näeme alles siis, kui see aeg ühel hetkel saabub! 😉

Kristin! ❤

Ja muidugi Kenert Pätrik! 🦊

4 thoughts on “Minipuhkus Rakveres – ma tätoveerisin ta nime! #58

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s