Lühike lobapost! #65

Olen siin mõnda aega eemal olnud, sest olen oma peas “haudumas” üht mõtet, mille sel nädalal viimaks tõeks tegin. Tõsi, ma ei hakka sellest hetkel veel kõva häälega rääkima, kuid pean tunnistama, et üle pika aja tunnen end taas õnnelikuna ja motivatsioon on taas tagasi. Luban, et juba üsna pea jagan teiega, millega ma jälle hakkama olen saanud. 🙂

Kenert on hetkel aias – viisin ta täna esimest korda 8ks, kuna alates järgmisest nädalast peab ta nii kui nii 8ks käima hakkama ja tegime siis täna juba proovi. 10:30 lähen talle juba järele, et siis linna shoppama sõita. Mõtlesin, et läheks piiluks Telliskivist seda T60KIDS kauplust, kas sina oled juba käinud? Meie käigust saate ülevaate ilmselt instagrami teel ja muidugi kõigest sellest jutustame ka, mille arvelt oma rahakotti kergendama asun juba täna. 😀

Kuna paar “asjalikku” postitust on mul poolikud, siis tuleb sellest siin taas üks minu puhul ülimalt tavaline lobapost. Ma ise muidugi tahaksin mõelda, et see ongi just see, mis teeb minust minu. Aa, btw, mu motivatsioonitõusuga seotud elumuutus mängib ilmselt ka siin tasandil rolli – loodetavasti on mul nüüd taas aega veidi rohkem, et tihemini teile kriblada. Üleüldse tahaks selle asja siin veidi tõsisemalt käsile võtta ja oi, kui palju ideid ja plaane mul peas on. 😛

Lisaks kõigele muule olete Teie esimesed, kes saavad teada, et juba paari päeva jooksul on tulemas tutikas Little Dutch’i loos minu instagrami lehel! Üleüldse olen ma niiiii tänulik nende tiimile, et nad on täiesti algusest peale olnud minu kõrval ja panustanud omalt poolt kõigesse sellesse, mida Kenertiga teinud oleme. Üks tohutult amazing tiim! ❤ Ja kõik teie, kes te osaleta ja need armsad inimesed, kes on loosi käigus võitnud – mul on nii tohutult hea meel, et minu ümber on just niisugused inimesed nagu olete teie kõik. Saan iga päev nii instagrami, facebooki kui ka tihti meilile teilt kirju ja igasugu küsimusi – alati kirjutage ja küsige! Mulle meeldib teiega suhelda ja pean tunnistama, et tänu instagrammile ja blogile olen ma leidnud päääris mitu head sõpra ja suhtluskaaslast, kellega olemegi suhtlema jäänud ja ilmselt suhtleme veel pikalt.

Küll aga üks siiani kõige küsitumaid küsimusi on just seoses Kenerti üksinda kasvatamisega. Kõigepealt tahaksin ära märkida selle, et EI, ma ei kasvata Kenertit üksinda. Ma pean tunnistama, et minu ema ja isa on teinud ikka päris korralikku tööd Kenertiga, täpselt samamoodi on mulle toeks minu 12 ja 16 aastased vennad, kes Kenertit alati aitavad, temaga mängivad ja teda igas suunas “loobivad”- kui Kenert nendega on, siis kuuleb vaid pidevalt naerukilkeid ja rõõmu. Ja muidugi minu suur sista, kes on alati toeks nii nõu ja jõuga ja on minu jaoks suurim eeskuju – alati tugev eesti naine! Jah, n-ö paberite järgi olen ma üksikvanem, aga mitte kunagi ei saa ma väita, et kasvatan oma põnni üksinda. Ehk siis julgen väita, et üksikemaks olemine ja üksinda lapse kasvatamine on ikka täiesti kaks eri asja. Ma olen tõesti üksikema, minu kõrval ei ole Kenerti “isa” ja riik maksab mulle selle “Autiitli” eest 19,18€ kuus ja olgem ausad, ka see on raha. 🙂 Märgitaksin siis siinkohal ära ka selle, et ei, Kenerti “isa” ei toeta meid ja olgem ausad, ma ka ei oota seda temalt. Kui inimene ei ole 1a9k jooksul kordagi end kokku võtnud, et küsida kuidas tema lapsel läheb, siis ei ole meil üleüldse mitte millestki rääkida. Loodan, et see teema sai nüüd adresseeritud, kuigi ma olen juba leppinud olukorraga, kus te tihtipeale uurite ja tunnete huvi – ma vastan alati ja tean, et see teema jääb.

Kuna kell hakkab juba üsna pea pool 11 saama, siis tundub, et mul tuleb lõpetada ja seekord teile ette sööta just midagi nii pisikest. Taaskord minu suurimad vabandused! 😉 Ma annan endast kõik, et leida aeg, mille saaksin kulutada just kirjutamisele.

Teie Kristin! ❤

Uued kulmud ja nats muud loba. :P #64

Taaskord on läbi saamas meie puhkus Rakveres. Sel korral vedas meil kohe eriti korralikult rendikorteriga – 2 suurt magamistuba, veel suurem elutuba-köök ja ja muidugi ei saa mainimata jätta sauna, mis tegelikult kasutust (kahjuks) ei leidnud. Tahaksin kiita seda head ja suurt mugavat diivanit, millel hetkel padi ja läpakas süles istun ja teiega oma lobaposti kirjutama asun.

ETV näitab otseülekannet Kloogarannalt ja hetkel räägib perekond Oviir(loodan, et nad ikka kannavad üht perenime). Pean tunnistama, et mulle meeldib Siiri Oviiri mehe mahe ja madal hääl – ma olengi imelik. 😀

Seekordne reis Rakverre oli kõige uudsem variant ka minu jaoks. Mul tuli ära teha 3 “asja”, mida ma olen ikka väga pikalt edasi lükanud. Juba paar nädalat olen jännis olnud oma sassis ja kuivade juusteotstega. Küll aga minu Keila juuksuril on alati pikad järjekorrad, aga mul pole õrna aimugi, millal ma saan endale tema külastust lubada – töö jms dirigeerib elu ikka väga korralikult. Mul tuleb lausa nutt peale, kui mõtlen sellele, et juba esmaspäeval tuleb tööle naasta ja ongi möödas minu 2 puhkusenädalat. 😦

Naastes tagasi mu juurde juurde – neljapäeval jalutasime pargi poole, mis asub kohe Rakvere teatri taga, ilmselgelt ongi tegu teatri pargiga? Kohe pargi alguses asub Rakvere Revaalia salong, mida olen muidugi ka varem märganud. Õde mul käis seal ja lõikas maha oma pikad kiharad ja ega ma siis nõrgem saanud olla. Kasutasin kohe juhust ja astusin salongi sisse. Adminni laua taga istus armas neiu, kellelt uurisin vabade aegade kohta kohe homme (reedel). Mul vedas ikka korralikult ja sain tema enda juurde vaba aja. Ta küll rõhutas mulle korduvalt, et ta on kõigest junior, kuid tunnistan ausalt, et ma ei hoolinud sellest väga ega hooli siiani, sest ta tegi väga head tööd ja seda kõike kõigest 25€ eest. Sain lahti enda megakuivadest otsest ja sirka 10cm juukseid langes põrandale nagu naksti. Ilus järk ja õrn lokk – korralik töö. Seega, kui keegi on otsimas juuksurit Rakveres, siis julgelt soovitan Revaalia salongi ja Birgit Roosipõld’u. 😉

Pean tunnistama, et olen ikka korralikult vältinud oma kulmude korrigeerimist – ilmselt kõlab nii mõnegi jaoks katastroofina, kuid ma ei ütleks, et mu kulmud oleks olnud hull põõsas orsth, mul on alati olnud loomulikult normaalne kulmujoon – vähemalt ma ise julgen seda arvata. 😀 Küll aga palusin oma sistat, et ta neid veidi korrigeeriks. Seepeale tekkis tal aga soov teha mulle varajane sünnakink ja ta saatis mu täna Rakveres asuvasse Mariell’i ilusalongi, kus ta ka ise käinud on. Nüüd pean tunnistama, et niiditehnika pole üldse nii valus, kui see videotelt tundub – isegi pisaraid ei tekkinud ja näoilme muutus minimaalselt. 😀 Kuid sellega õe “üllatus” mulle ei piirdunud – nüüdseks on minu ripsmed saanud ka lash lifti kätte ja pean tunnistama, et kui harjumatu on olla, kuid megamugav lahendus ja kordades ilusam ja loomulikum kui igasugused kunstripmed ja pikendused. 😛

Nüüd aga räägime sellest, kui loll võin ma ikka vahel olla. 😀 Ostsin neljapäeval Kenertile Turu tare poest Bredeni müts-salli suuruses 47/49 kuna siiani oleme kandnud kõiki Bredeni mütse selles suuruses. Kahjuks ei lubanud Kenert mütsi endale proovida ja seetõttu tuli see osta proovimata ja loota sellele, et sobib. Seekord vedas lootmine mind alt ja eile õhtul selgus, et müts on ikka mega kitsas tema SUURELE peale. 😀 Kas just megakitsas, aga talle ei meeldinud üldse selle kandmine ja tundus, et kõrvade pealt pigistas. Seetõttu siirdusime täna taas Turu taresse, et sealt suurem hankida, kuid meie kurvastuseks oli 50/52 suurus juba müüdud ja tuli leida hoopis muu lahendus. Paikasin siis 47/49 müüki ja ta leidis endale kiirelt uue kodu. Sellega sai esimene mure lahendatud. Asusin Bredeni kodulehelt tellima uut suuremat mütsi, kuid minu “suureks üllatuseks” suutsin ma olla nii loll ja tellida tantantan… suuruse 47/49… Panin Bredeni poole ka meili juba teele ja loodan, et see jõuab kohale enne paki teele panemist ja ma ei pea hiljem ümbervahetamisega jamama hakkama. 😀 Kui aga sul on Polarn O. Pyret’i k/s kombe, siis soovitan kindlalt hankida sinna juurde sama mustriga mütsi ja muidugi Kavati kollased kummikud – parim trio ever!

Rääkides Po.p’ist, siis tahaksin siinkohal ära mainida, kui toredad nad on. Kuna sain Kenertile 86 suurus kombe kasutatud kujul, siis tähendas see kahjuks seda, et tallakummid on oma elu ära elanud ja läheb tarvis uusi. Seetõttu käis kombe müüja Ülemiste po.p’is otsimas ja küsimas, kuid seal enam meile sobivaid kumme ei leidunud – tarvis läks kollaseid ja heledamaid siniseid. Helistasin esialgu Rocca Po.p’i, kus kahjuks samuti kollaseid kumme ei leidnud ja seejärel tegin kõne Foorumi Po.p’i, kus vastas kõnele tore naisterahvas, kes pani kummid minu jaoks kõrvale, et siis need järgmisel päeval minu poole teele saata. Ühesõnaga olen ma neile megalt tänulik, et saame kombele alla uued kummid ja seda poodi minemata – need ootavad meid juba kodukoha omniva automaadis. NB! Kollaseid kumme ei leidnud e-poes, seetõttu ajasin neid ka mööda poode taga. Aitäh teile veelkord! 🙂

Praegu ei meenuga rohkem miskit olulist, millel veidi pikemalt peatuda võiks. Homme seame oma sammud kodu poole ja reaalselt nutt tuleb peale kui mõtlen, et viimased 11tundi veel Rakveres jäänud ja juba tuleb minna. Aga õnneks pole hullu, juba varsti on uus booking. 😛

Lõpetan tänase postituse piltidega meie puhkusest Rakveres ja annan pisikese vihje, et meie järgmine postitus on juba poole peal, kuid selle kirjutamine võtab minult veidi rohkem kui vaid kiirelt kirja pandud read. 😛 Kuid see ei ole midagi erilist, pigem pisikene reklaam, kiitus ja n-ö pilk meie riidekappi. 😉

Teie Kristin ja Kenert Pätrik! ❤

Väike tagasilöök ja esimene tund üksinda sõimes – we can do this #63

Olenemata faktist, et olen juba 5 päeva kodus puhanud, ei ole ma siiski suutnud siia midagi toota. Ega siin pole väga midagi imestada, sest ma pole suutnud isegi oma magamistuba ära koristada selle ajaga🙈🙈 häbi mul olgu!

Küll aga tahaksin kirjutada meie kolmandast ja neljandast sõimepäevast.😇 ei teagi nüüd kummast alustada, sest kolmas päev oli meie jaoks paras katastroof. Olgu, pean tunnistama, et võib-olla ma praegu liialdasin veidi, kuid see oli päris jube võrreldes kahe esimese päevaga. Kenert ärkas neljapäeva hommikul kell 6 ja oli terve hommiku jonnine, kuid sel korral olime leppinud kokku, et läheme kella 8ks ja proovime ka hommikusööki lasteaias süüa. See katse läks ikka korralikult metsa. Putru ta ei puutunud ja võisepiku pealt sai suure hädaga ära söödud vaid tomat. Ja üleüldse oli ta väga pahas tujus terve aeg ja kippus rohkem minu küljes rippuma kui isegi esimesel päeval. Õue jõudmine muidugi muutis asja – seal meeldib talle meeletult.

Asume nüüd reede kallala, ehk meie neljanda päeva juurde, mis oli ühtlasi esimene päev, mil Kenert üksi(s.t. ilma minuta) rühma jäi. Harjutamise eesmärgil jäi ta tunnikeseks. Viisin ta hommikul kell 9 süles rühmaruumi(see on olnud tema enda soov igal hommikul), üritasin teda mängima saata, kuid see ei õnnestunud. Ühel hetkel panin ta maha, sest tuli minna ja õpetaja haaras ta sülle, et ta mängima viia. Oi, kuidas need pisarad minu hingele haiget tegid ja pean tunnistama, et koju kõndides valgusid mu silmad täis pisaraid ja ma tundsin end maailma kõige halvema emana, et olin ta niimoodi vastu tema tahtmist sinna jätnud. Mingil hetkel tunne südames muutus kergemaks ja tekkis rahu ja teadmine, et Kenert on heades kätes. Tunnistan ausalt, et tegelikult tikub pisar seni silma, kui meenutan, kui õnnetu ta oli sinna jäädes.

Kui kell 10 taas oma sammud rühmaruumi seadsin, siis tabas mind puhas rõõm ja kergendustunne, kui nägin Kenertit vaibal autodega mängimas ja toimetamas. Ta oli niivõrd ametis, et ta ei märganud minu tulekut ega kuulnud, kui vaikselt tema nime hüüdsin. Hetkel, mil “Kenert!” juba veidi valjemalt laususin, jäi kogu maailm justkui hetkeks seisma. Ta istus, vaatas minu poole ja ma ausalt öeldes ei kujuta ette, mis mõtted tema peas tol hetkel ringi lendasid, kuid mõni sekund hiljem tõusis ta püsti ja sööstis mulle sülle ja kallistas niiiii kõvasti ja jättis oma armsa pisikese pea mu õlale.

Õpetaja sõnul oli ta nutnud sirka minuti, siis istunud veidi omaette ja juba mõni hetk hiljem tegutsenud ja mänginud. Siinkohal tahaksin ära mainida, et ma ei uhkusta ega midagi, aga kui ma nägin kaht teist last üksi jäämas, siis muutis see südame hellaks küll – hirm, et Kenert ei lepi ja nutab 60minutit ilma minuta olles. Minu suurim hirm oli naasta kell 10 ja leida eest nutetud silmadega ja hüsteerias Pätrik, kuid mul vedas ja seda ei juhtunud. Usun, et juba teisipäeval läheb meil veel paremini. Siis proovime jääda kaheks tunniks ilma emmeta ja eks näis, ehk varsti on ta valmis ka lõunasööki sööma. Magamisega hetkel veel kiirustama ei hakka. 😉

Pean veel ära mainima, et tegelikult olen ma nii tohutult uhke ja õnnelik Kenerti üle, sest ta on olnud 1,8aastat minu ja oma vanaema kukupai ja leppimine võõrastega polnud kunagi tema “eriala”, kuid tundub, et oma rühma õpetajad on võitnud tema usalduse ja seeläbi ka minu – või hoopis vastupidi? Ma tean, et Kenert on heades kätes ja teda hoitakse ja tema eest hoolitsetakse, aga eks ema süda jääb alati muretsema ja oma poja peale mõtlema, kui ta on seal kuskil ilma minuta. 😀

Tänane postitus tuli kahjuks või õnneks selline eriti lühike ja suhtkoht liiga infotühi. Küll aga juba homme ootab meid ees üks põnev plaan, mille pärast olen ilmselt mina kordades rohkem elevil, kui Kenerti, kuid eks te homme näete, millest ma räägin! ;

Teie Kristin & Kenert Pätrik

2 päeva sõimes – sellest võib asja saada! #62

Võiksin meie esimese sõimepäeva võtta kokku ühe lihtsa sõnaga – hästi, kuid heameelega räägiksin sellest kogemusest veidi lähemalt ja liidan siia homme juurde ka teise päeva kogemuse.

Iga ema tunneb oma last kõige paremini ja niisiis olin mina teadlik, et Kenert võib olla šokeeritud võõrasse kohta minemisest. Ma ei eksinud – kuigi lootsin alati parimat. Sisenesime rühma esikusse, kuhu ruttas meile vastu rühma õpetaja, kes teretas Kenertit viisakalt. Nagu ma ka oma varasemates postitustes maininud olen, siis ei ole Kenert just eriti vaimustuses liigsest tähelepanust ja võõrastest, kes teda kõnetavad. Niisiis sattus ta paanikasse ja puhkes nutma. Õpetaja andis meile end esikus koguda. Riietasin Kenertit lahti, panin talle jalga rühmakingad ja püüdsin rahulikult seletada, kus me oleme ja miks me just täpselt seal oleme. Ühel hetkel ta rahunes, kallistas mind ja noogutas mu “Kas läheme rühma mängima?” küsimuse peale.

Kuna ta keeldus sülest maha minemast, siis otsustasin talle aega anda ja oodata, kuni temas endas tekib see uudishimu, minna ja rühmaruumi avastada. Päris pikalt jälgis ta toimuvat eemalt, minu sülest, paaril korral julges mõned sammud teha. Peale meie oli kohal 2 last, kellest üks peaaegu kohe, peale meie saabumist, koos vanematega koju läks – ilmselt oli tegemist tema esimese üksi oldud päevaga sõimes. Koosolekust mäletan, et too poiss olevat käinud varasemalt hoius. Koos meiega jäi rühmaruumi üks armas tüdruk oma emaga – neil oli teine päev.

Mõne aja möödudes läksin koos Kenertiga rühmaruumi avastama ja näitasin talle ette ilmselt tema lemmiknurga, kus oli paljupalju autosid, millega mööda linnavaipa rallida sai. Ühel hetkel meiega koos olnud neiu väsis ja seadis sammud kodupoole. Kell oli selleks hetkeks juba pea 10? Saabusime lasteaeda kell 9.

Pean tunnistama, et “üksi” jäämine andis Kenertile korralikult julgust juurde. Ühel hetkel istus ta koos oma õpetajaga autovaibal ja rallis autodega ringi. Nii armas oli seda vaatepilti näha, pean tunnistama, et isegi pisar tikkus silma mõeldes, et minu titabeebi ongi juba nii suur mees ja alustab oma haridustee esimest etappi. Samas tunnistan ka, et olen tema üle nii kuradima uhke, et oleme koos nii kaugele jõudnud pärast kõike seda, millega oleme pidanid vastamisi seisma.

Koju tulek kulges ladusalt ja üsnagi vaimukalt – suunasin Kenertit õpetajatele lehvitama ja nägemist soovima, mille peale sööstis ta käed laiali õpetaja poole, kes temaga koos vaibal istus varasemalt. Mõni sekund enne sülle hüppamist mõistis ta ilmselt, et oli jooksu vales suunas alustanud, seisatas hetkeks, vaatas otsivalt ringi ja tormas siis minu kätevahele. Me kõik oleme oma elus õpetajat emmeks hüüdnud, Kenerti esimene “laks” on ka käes. 😂

Üleüldse pean ütlema, et minu esimene kogemus lasteaias, kui lapsevanem, on täis ülimalt positiivsust ja häid emotsioone. Minu väikemeest harivad kolm kõrgharidusega õpetajat, kes on ise samuti täis positiivsust ja armastavat hinge. Üks nendest on olnud varasemalt minu väikevenna õpetaja ja sellest ajast ei meenu mul ühtki negatiivset kogemust temaga seoses. Ja pean tunnistama, et ka tema ei suuda minu ema kiitsmist lõpetada – nüüd täiskasvanuna pean samuti tõdema, et mu ema on ikka üks ülimalt lahe(endiselt tüütu) mutt, kelle siiras süda on täis armastust. Iga ema soovib oma lastele vaid parimat ja armastab neid nii nagu oskab!

Tänaseks küll lõpetan, kui panen siia juurde homme kirja veel teise päeva emotsioonid ja siis annan teile võimaluse meie alustamise kogemusele pilk peale heita – kõik on alles alguses, me alles harjume ja õpime.

Pean tunnistama, et tänane rühmaruumi minek sujus juba tunduvalt ladusamalt. Kui välja jätta tagasilöök, mis ilmsen esikus, kui Kenert kuulis rühmaruumist teise poisi nuttu ja seda piisavalt õudseks pidas, et sülle ronida. Rahustasin teda veidi, sättisime end riide ja siis seadsime sammud rühmaruumi – seekord veel süles ja hirmunult, sest teine poiss ikkagist tihkus nutta ja kellele meeldiks näha kurba last? Siinkohal mainin ära, et poisi rahustamine võttis õpetajatel vähe aega ja uuesti nutma hakkas ta alles hetkel, mil ema häält esikust kuulis.

Nüüd aga tagasi Kenerti juurde – täna seadis ta sammud koheselt mängima ja leidis omale sobiva ja meeldiva tegevuse üsna kiirelt. Aeg-ajalt käis ka kohal olnud tüdrukut piilumas ja veidi sai ka koos askeldatud – nunnupallid. Kuna täna oli teine õpetaja, siis pelgas Kenert teda, kuid ruum ja üks õpetajatest olid juba tuttavad ja üsna kiirelt leppis ta ka enda jaoks varem tundmatu õpetajaga. Ka sel korral jäi mingil momendil Kenert üksi ja tal tekkis võimalus õpetajaid veidi lähemalt tundma õppida – nad võtsid aja, et end Kenertile tutvustada ja koos mängida. Ühel hetkel otsustasime, et proovime õues olemist veidi – see idee meeldis mulle väga. Kenert armastab tohutult õues ringi jooksmist, liumäge ja üleüldse vabas õhus olemist.

Õues oleku ajal jõudsime mõttele, et juba homme proovida ta mõneks hetkeks üksi jätta. Vnoo.. mitte üksi, aga ilma minuta. Hommikul viin ta ise rühma ja olen seal hommikusöögi ja kuni õue minekuni, õue ajast hiilin minema ja pärast läheb ta koos õpetajatega tagasi tuppa ja asub lõunat sööma. Loodan, et see plaan õnnestub ja ta lepib oma saatusega. 😀 Tegelikult on veidi kahju ka, nii hea tunne on jälgida teda nii õnnelikult mängimas ja uudishimulikuna.

Pean tunnistama, et olen homse osas taas nii ärevil, et ei suuda uinuda. Esialgu plaanisin teile kirjutamise homsesse lükata ja lisada siia ka kolmanda päeva, aga kuna uni on mind hüljanud, siis teen seda siiski täna – olgugi, et põhimõtteliselt on juba öö. 😀

Rääkides lasteaia hommikusöögist, siis homme on hommikul piima-kaerahelbepuder, mis tähendab meie jaoks piltlikult öeldes seda, et me ei pruugi poolt tundigi pärast vastu pidada. Kes on lugenud meie seiklusi seoses piimaga, siis ilmselt teab, millest ma hetkel räägin. Kui ei, siis luban, et juba peagi kirjutan sellest, kuidas me 8 kuu jooksul oleme peaaegu üle saanud talumatusest. Talumatus ja allergia ei ole üks ja sama, esimesest on võimalik jagu saada ja hetkel tundub, et meil see vaikselt õnnestub. Kuigi lihtsalt piim tekitas viimane kord veel Kenerti kõhus veidikene pahandust. Aga oleme valmis kaerahelbepudrule võimaluse andma. Aga see on juba hoopis teine teema, aga eks näis, kas homme kirjutame teile oma kolmanda päeva edusammudest või hoopis sellest, kuidas meie oleme aeglaselt võitu saamas talumatusest! 😉

Teie Kristin & Kenert Pätrik

Lobapost peale pikka-pikka pausi + uus Little Dutch sooduskood! #61

Ma olen ikka ja jälle hoogu võtnud, et teile kirjutada ning viimaks taas jagada seda kõike kõige paremat ja natukene halvemat ka. Ei taha kellelegi turja karata ega kohe süüdistama kukkuda, aga püüan ausalt tunnistada, et hetkel on töö ja Kenert röövinud 99% minu ajast – 1% on see aeg, mida näpistan endale unetundide arvelt.

Mõtled, et oi, ei tea küll kust Kristin siis nüüd selle aja ja motivatsiooni võttis, et miskit kirjutada? Eks ikka sealt, kus algas puhkus. Lugesid isegi päris õigesti – kätte on jõudnud minu esimene 2 nädalane puhkus. Kui dekreet välja arvata, siis see ongi siiani mu elu ainus ametlik puhkus olnud. 😂😂 Veider mõelda, kui arvestada seda, et asusin täiskohaga tööle kohe peale keskkooli lõppu ja sünnitasin aasta hiljem. Ka nüüdseks olen terve aasta jutti tööd rabanud – möödunud suve 21. augustil sai ju tööle end seatud.

Küll aga ei ole töö kindlasti mitte teema, millel ma oma puhkuse esimesel päeval pikemalt peatuda sooviksin. Räägime hoopis näiteks sellest kohutavast Tivolist, mis piltlikult öeldes meie akna alla üles on seatud ja juba mitmendat õhtut takistab Kenertil ööunele jäämist. Ma püüan mõista, et inimestel on lõbus ja kilked on lihtsad tulema ja öörahu kell 20:30 ka veel ei kehti, aga marru ajab see kisa mind ikka. Ilmselt seetõttu, et ma ei salli absoluutselt kõrgemaid helisid ega kilkeid ega kisa ega ka mitte valjut muusikat – btw, seal on nii mõnigi lugu veel lisaks kõigele muule vene keeles. -.- Tulistage nüüd taaskord, kuidas mul puudub ikka empaatiavõime ja ma ei suuda ikka üldse leppida olukorraga, kus maailmas ei ole vaid mina – usud või ei, olen seda juttu varemgi kuulnud.😂😂 Siinkohal tahaksin ära mainida, et kui mulle ikka midagi ei meeldi, siis ma ei viitsi teeselda ja öelda, et oi, see tivoli siin akna all on nii lahe, sest mu kõrvadele nii meeldib see – milleks? Las ma vigisen, kui ma tahan. Ilmselgelt selle välja ütlemine/kirjutamine teeb mu enesetunde paremaks ja me kõik saame rahus oma eludega edasi minna!😂

Kui sa hoolid, siis ei, ma ei võtnud 13-26august puhkust ilma põhjuseta. Kevadel jutustasin pikalt sellest, et saime Kenertiga oma soovitud lasteaeda koha oodatuist varem – avalduses soovisin kohta august 2019. Saatuse tahtel saime koha hoopis juba sel sügisel ja katse-eksituse meetodil otsustasin lasteaiale ja Kenertile võimaluse anda – võib-olla saab neid üks äärmiselt hästi toimiv combo. Eks see on see, mida mina ise kõige rohkem ootan. Kenert ei saa veel mitte midagi aru, kuid usun, et ta läheb meeleldi teiste lastega mängima ja muid põnevaid tegevusi tegema. Kõige suurem hirm on mul tema “üksi” sinna jätmise ees, kuigi tean, et seda hirmu olla ei tohiks. Nagu ma ka eelmises lõigus mainisin, et ma ei talu kisa, siis kahjuks ei talu ma absoluutselt ka seda, kui mõni laps nutab. Eriti veel, kui on tegemist minu oma pojaga. Küll aga ei taha ma kõiges selles ette tormata ja loodan asjate kiiret kulgu ja kõike kõige paremat – luban, et hoian teid jooksvalt kõigega kursis.

Mis mind tegelikult lasteaia osas veel murelikumaks teeb, on see väike “pisiasi”, et juba septembris on Kenert suundumas operatsioonile, mis tähendab kõige lihtsamini öeldes seda, et kohe kui ta jõuab ära harjuda, tekib uuesti sisse paus. Lisaks sellele kardan ma, et ta püüab kinni mõne haiguse ja seetõttu tuleb meil ka operatsioon edasi lükata – kes teab, siis enne narkoosi peab 2 nädala jooksul inimene täiesti terve olema, et narkoosi üleüldse teha tohiks. Ka selles osas loodan ma vaid seda kõike kõige paremat ja et kõik läheks nii nagu minema peab!

Ma vabandan juba ette ära kõik oma kirjavead, sest kirjutan postitust hetkel oma telefoniga ega pole endiselt suutnud samsungi klaviatuuriga ära harjuda. Kes veel ei tea, siis sirka nädal tagasi vahetasin oma iphone x’i samsung s9plus vastu ja pean tunnistama, et nüüd, kui olen teda juba veidi kauem kasutanud, ei kahetse ma enam, et see ost sai tehtud. Eks peale pikka iose kasutamist vajab android kõvasti harjutamist ja ipad on nüüdseks minu jaoks juba keerulisem süsteem. 😂 Samas oli näiteks minu suurimaks pettumustundeks hetk, mil taipasin, et minu apple watch ei ühti minu telefoniga. Ma ei saa tööl enam kohe kõndele/sõnumitele vastata ja pean unustama, kui palju lihtsam oli kiiruga lihtsalt kõik tähed ekraanile joonistada ja siis sõnumina vastuseks saata – ideaalne lahendus, kui sinu töö ei luba 24/7 telefonis passimist. Samas on see ideaalne ka hetkedel, mil keegi helistab, kuna telefoni helinat igal korral kuulda ei õnnestu – vähemalt mitte minul. Uurisin läbi pea kõik euronicsis müüdavad kellad, kuid teist samaväärilist ei eksisteeri. Samsung – oleks aeg veel paremat tehnoloogiat looma hakata!😉😉 Ühendan watchi ipadiga ja kasutan teda edasi nö aktiivsusmonitorina, kuid täieraha eest ma teda kahjuks enam kasutada ei saa. Tõesti kahju, et talle pole loodud android telefonidega ühendamise võimalust. Ma usun, et hea reklaami korral oleks ka igal teisel samsungi kasutajal olemas apple watch, sest selle kasutamine on lihtsalt liiga mugav. 😂

Kas ka teie olete oma elu jooksul olnud minumoodi ajudeta blondiin ja suutnud panna liiga mitmel korral oma panga paroole – lausa nii, et nad on sinu kasutaja blokeerinud ja pead külastama pangakontorit. Minul eelmine nädal just täpselt nii juhtus. Ja kas olete veel blondim olnud ja seadnud sammud Ülemiste keskusesse, et külastada SEB pangakontorit, mida selles hoones enam üleüldse ei eksisteeri? Kuidas ma saan nii loll olla… -.- Pole hullu, eks ma kunagi lähen uuele katsele. 😀 Kui mitte varem, siis kindlasti järgmise nädala lõpus, kui taas Rakverre puhkama suundume – ehk suudan seal end kokku võtta. 😀 Kuna kaardiga maksta saan, siis ei ole see olukord teps mitte nii hull, kui mulle alguses tundus. Üks asi, mis mul täna ära tuleb veel teha – aktiveerida mobiil-id, otsustasin smart-id selle vastu vahetada.

Lobapostile veel erinevaid teemasid juurde. Kes veel märganud pole, siis meie kallis Cybex Mios on müügil ja otsib uut last kellega rallima minna. Seda seetõttu, et meie majja on jõudnud käru nr 13 ja saabunud on meie esimene Baby Jogger. Eelmine nädal Rakveres olles pani üks tore naisterahvas ta Jõhvi lähedal müüki ja oli nõus ta mulle Rakverre tooma – miks ka mitte? Ja nii ta meil ostetud saigi. Tunnistan ausalt, et sõita pole me temaga veel eriti saanud, kui esmamulje on hää – väga hää. 😛 Eks kui mõnda aega kasutanud oleme, siis tuleb kindlasti ka pisikene tutvustav ülevaade. 😉

Pean ausalt tunnistama, et juba esimene puhkuse päev annab tunda ja mul on korralik unetus – tahaks magada, aga no ei suuda. Süüdistan ise veidi ka mind tabanud ärevust seoses Kenerti sõime minekuga. Püüdsin pikalt välja mõelda, kas peaksime esimesel päeval maanduma kohale enne või pärast hommikusööki – nimelt ei kannata Kenert endiselt piima, seega minu suurim hirm on hommikusöögiks piimasupp tema esimesel päeval. Täna Mari-Liisi taipukale peale jõudsin otsusele, et esimesel päeval läheme siiski kohale alles peale hommikusööki. Kella üheksaks siis ehk? Tunduks selline loogiline kellaaeg, kui arvestada asjaolu, et hommikusöök algab 8:30. Mäletan, et olin sama elevil ka enne oma esimest tööpäeva lasteaias – kõik on uus ja huvitav. Loodan vaid pöidlad pihus, et Kenertist saab üleöö kukupai ja kõiki täiskasvanuid armastav laps, kes lepib kõigega ja kõigiga.

Kõigega leppimisest rääkides, siis oleks aeg rääkida teile ehk oma lapse kõige suuremast kiiksust – ta keeldub uusi riideid ja jalanõusid selga panemast, samuti ei ole ta 90% ajast nõus kandma mutsi või ilma sokita sandaale. Kardan, et suurest tänu sellele on tagasi tõmbunud ka minu suur ostuhullus – mõtlen iga kord poes miskit vaadates, et nkn pole ta nõus seda kandma ja jätan ostmata. Ostsin täna sportlandist mustad nike tossud, mida soovisin juba Rakverest, kuid neil oli suurus 23,5 otsas. Proovisime siis poes 22 musta ja 23,5 roosat, et suurust valida. Musta tossu jalga pannes saatis mind vaid kisa, roosa toss tundus palju põnevam ja see sai jalga kisata. Täna läks musta tossuga taas samamoodi, kuid ostetud said nad siiski. Peale lõunaund kärus sutskasin need talle kiiruga jalga ja tõstsin tipama ja tal ei jäänud muud üle kui oma saatusega leppida. Samas proovisin talle täna näiteks eelmise talve parkat(mis btw istub siiani idekalt) ja selle lasi ta ideaalselt selga panna, küll aga keeldus ta bredeni müts-sallist olenemata faktist, et tal on täpselt selline juba olemas, lihtsalt suurusnumber väiksem… ühesõnaga… liiga palju draamat seoses uute riietega. 😀

Kuna kell kukkus juba 23:00 ja isegi veidi peale, siis lõpetan tänaseks selle tohutult laiali valgunud postituse, luban teid Kenerti edusammudega kursis hoida ja kui õnneks läheb, siis oleme tagasi juba üsna pea! 😉

P.S – littledutch.ee lehel kehtib kuni 16.08.2018(k.a) sooduskood KENERT10, mis annab kogu ostult -10%. 😉

Teie,

Kristin & Kenert Pätrik