2 päeva sõimes – sellest võib asja saada! #62

Võiksin meie esimese sõimepäeva võtta kokku ühe lihtsa sõnaga – hästi, kuid heameelega räägiksin sellest kogemusest veidi lähemalt ja liidan siia homme juurde ka teise päeva kogemuse.

Iga ema tunneb oma last kõige paremini ja niisiis olin mina teadlik, et Kenert võib olla šokeeritud võõrasse kohta minemisest. Ma ei eksinud – kuigi lootsin alati parimat. Sisenesime rühma esikusse, kuhu ruttas meile vastu rühma õpetaja, kes teretas Kenertit viisakalt. Nagu ma ka oma varasemates postitustes maininud olen, siis ei ole Kenert just eriti vaimustuses liigsest tähelepanust ja võõrastest, kes teda kõnetavad. Niisiis sattus ta paanikasse ja puhkes nutma. Õpetaja andis meile end esikus koguda. Riietasin Kenertit lahti, panin talle jalga rühmakingad ja püüdsin rahulikult seletada, kus me oleme ja miks me just täpselt seal oleme. Ühel hetkel ta rahunes, kallistas mind ja noogutas mu “Kas läheme rühma mängima?” küsimuse peale.

Kuna ta keeldus sülest maha minemast, siis otsustasin talle aega anda ja oodata, kuni temas endas tekib see uudishimu, minna ja rühmaruumi avastada. Päris pikalt jälgis ta toimuvat eemalt, minu sülest, paaril korral julges mõned sammud teha. Peale meie oli kohal 2 last, kellest üks peaaegu kohe, peale meie saabumist, koos vanematega koju läks – ilmselt oli tegemist tema esimese üksi oldud päevaga sõimes. Koosolekust mäletan, et too poiss olevat käinud varasemalt hoius. Koos meiega jäi rühmaruumi üks armas tüdruk oma emaga – neil oli teine päev.

Mõne aja möödudes läksin koos Kenertiga rühmaruumi avastama ja näitasin talle ette ilmselt tema lemmiknurga, kus oli paljupalju autosid, millega mööda linnavaipa rallida sai. Ühel hetkel meiega koos olnud neiu väsis ja seadis sammud kodupoole. Kell oli selleks hetkeks juba pea 10? Saabusime lasteaeda kell 9.

Pean tunnistama, et “üksi” jäämine andis Kenertile korralikult julgust juurde. Ühel hetkel istus ta koos oma õpetajaga autovaibal ja rallis autodega ringi. Nii armas oli seda vaatepilti näha, pean tunnistama, et isegi pisar tikkus silma mõeldes, et minu titabeebi ongi juba nii suur mees ja alustab oma haridustee esimest etappi. Samas tunnistan ka, et olen tema üle nii kuradima uhke, et oleme koos nii kaugele jõudnud pärast kõike seda, millega oleme pidanid vastamisi seisma.

Koju tulek kulges ladusalt ja üsnagi vaimukalt – suunasin Kenertit õpetajatele lehvitama ja nägemist soovima, mille peale sööstis ta käed laiali õpetaja poole, kes temaga koos vaibal istus varasemalt. Mõni sekund enne sülle hüppamist mõistis ta ilmselt, et oli jooksu vales suunas alustanud, seisatas hetkeks, vaatas otsivalt ringi ja tormas siis minu kätevahele. Me kõik oleme oma elus õpetajat emmeks hüüdnud, Kenerti esimene “laks” on ka käes. 😂

Üleüldse pean ütlema, et minu esimene kogemus lasteaias, kui lapsevanem, on täis ülimalt positiivsust ja häid emotsioone. Minu väikemeest harivad kolm kõrgharidusega õpetajat, kes on ise samuti täis positiivsust ja armastavat hinge. Üks nendest on olnud varasemalt minu väikevenna õpetaja ja sellest ajast ei meenu mul ühtki negatiivset kogemust temaga seoses. Ja pean tunnistama, et ka tema ei suuda minu ema kiitsmist lõpetada – nüüd täiskasvanuna pean samuti tõdema, et mu ema on ikka üks ülimalt lahe(endiselt tüütu) mutt, kelle siiras süda on täis armastust. Iga ema soovib oma lastele vaid parimat ja armastab neid nii nagu oskab!

Tänaseks küll lõpetan, kui panen siia juurde homme kirja veel teise päeva emotsioonid ja siis annan teile võimaluse meie alustamise kogemusele pilk peale heita – kõik on alles alguses, me alles harjume ja õpime.

Pean tunnistama, et tänane rühmaruumi minek sujus juba tunduvalt ladusamalt. Kui välja jätta tagasilöök, mis ilmsen esikus, kui Kenert kuulis rühmaruumist teise poisi nuttu ja seda piisavalt õudseks pidas, et sülle ronida. Rahustasin teda veidi, sättisime end riide ja siis seadsime sammud rühmaruumi – seekord veel süles ja hirmunult, sest teine poiss ikkagist tihkus nutta ja kellele meeldiks näha kurba last? Siinkohal mainin ära, et poisi rahustamine võttis õpetajatel vähe aega ja uuesti nutma hakkas ta alles hetkel, mil ema häält esikust kuulis.

Nüüd aga tagasi Kenerti juurde – täna seadis ta sammud koheselt mängima ja leidis omale sobiva ja meeldiva tegevuse üsna kiirelt. Aeg-ajalt käis ka kohal olnud tüdrukut piilumas ja veidi sai ka koos askeldatud – nunnupallid. Kuna täna oli teine õpetaja, siis pelgas Kenert teda, kuid ruum ja üks õpetajatest olid juba tuttavad ja üsna kiirelt leppis ta ka enda jaoks varem tundmatu õpetajaga. Ka sel korral jäi mingil momendil Kenert üksi ja tal tekkis võimalus õpetajaid veidi lähemalt tundma õppida – nad võtsid aja, et end Kenertile tutvustada ja koos mängida. Ühel hetkel otsustasime, et proovime õues olemist veidi – see idee meeldis mulle väga. Kenert armastab tohutult õues ringi jooksmist, liumäge ja üleüldse vabas õhus olemist.

Õues oleku ajal jõudsime mõttele, et juba homme proovida ta mõneks hetkeks üksi jätta. Vnoo.. mitte üksi, aga ilma minuta. Hommikul viin ta ise rühma ja olen seal hommikusöögi ja kuni õue minekuni, õue ajast hiilin minema ja pärast läheb ta koos õpetajatega tagasi tuppa ja asub lõunat sööma. Loodan, et see plaan õnnestub ja ta lepib oma saatusega. 😀 Tegelikult on veidi kahju ka, nii hea tunne on jälgida teda nii õnnelikult mängimas ja uudishimulikuna.

Pean tunnistama, et olen homse osas taas nii ärevil, et ei suuda uinuda. Esialgu plaanisin teile kirjutamise homsesse lükata ja lisada siia ka kolmanda päeva, aga kuna uni on mind hüljanud, siis teen seda siiski täna – olgugi, et põhimõtteliselt on juba öö. 😀

Rääkides lasteaia hommikusöögist, siis homme on hommikul piima-kaerahelbepuder, mis tähendab meie jaoks piltlikult öeldes seda, et me ei pruugi poolt tundigi pärast vastu pidada. Kes on lugenud meie seiklusi seoses piimaga, siis ilmselt teab, millest ma hetkel räägin. Kui ei, siis luban, et juba peagi kirjutan sellest, kuidas me 8 kuu jooksul oleme peaaegu üle saanud talumatusest. Talumatus ja allergia ei ole üks ja sama, esimesest on võimalik jagu saada ja hetkel tundub, et meil see vaikselt õnnestub. Kuigi lihtsalt piim tekitas viimane kord veel Kenerti kõhus veidikene pahandust. Aga oleme valmis kaerahelbepudrule võimaluse andma. Aga see on juba hoopis teine teema, aga eks näis, kas homme kirjutame teile oma kolmanda päeva edusammudest või hoopis sellest, kuidas meie oleme aeglaselt võitu saamas talumatusest! 😉

Teie Kristin & Kenert Pätrik

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Powered by WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: