KAS SEE TÕESTI ON JÄLLE ÜKS …. lobapost! #70

Kallikesed, käes on lobaposti aeg!!! Haha, imestan isegi, et tuli just seesugune tuju, kuid siin haiglas konutades saab üks hetk kõigest siiber ja hakkan seetõttu end taas kirjutamisega lõbustama.

Märkasin, et juba sain ma postituse pealkirja märkida #70. See ilmselgelt tähendab seda, et tegemist on minu SEITSMEKÜMNENDA postitusega sel blogi lehel. Paneb mind ennastki imestama, et 8 kuuga just täpselt nii kaugele olen jõudnud. Ma olen ka varem “püüdnud” blogida, kuid nii kaugele pole ma veel omadega jõudnud. Olgugi, et Kellyga koos “salajast” blogi pidades juhtus tihti, et keskkooli ajal sai ikka pea iga päev miskit kirja pandud.

Ja kuna tegemist on siiski meie 70nda juubeliga, siis ei tulnud mul mõttesse paremad ideed, kui tähistada seda ühe korraliku lobapostiga, mis algab ei millestki ja lõppeb ei kuskil – just nii ütles üks minu lugeja ja lisas ka, et just selles peitubki minu lobapostide võlu.

Mulle meeldib lobiseda, kuigi reaalses elus olen siiani olnud siiski see “kuulaja” osapool, aga ka sel pole siiani miskit viga olnud – nüüd mul muidugi veab, panen kirja kõik, mis pähe kargab ja imestan endamisi, et keegigi üldse sellist asja lugema vaevub. 😂😂

Täna õhtul on mängutoas üllatavalt “palju” lapsi. Kahe asemel on hoopis neli – kaks neist on ühe kirurgi lapsed. Pean tunnistama, et päris kahju on vaadata, kuidas Kenert teisi lapsi jooksmas jälgib ja ise nukralt toolis istub – õnneks lepib ta olukorraga ega võitle vastu. Kuigi kaklevaid õdesid jälgib ka üsna hapu näoga – kellele ikka kisavad plikad meeldiksid. 🤣🤣

Haha, kas sina oled kunagi Google’sse löönud sisse oma eesnime? Ma tegin proovi, kuna märkasin, et nii on jõutud minu blogini. Minu proovimise tulemuseks on aga hoopis midagi muud:😂😂

Ma usun, et matusebüroo ei ole päris see, mille üle naerma peaks, aga siiski… Ma tean, et seesugune asutus esksiteerib – mu vanaema on seda mulle lapsest saati maininud ikka igal korral, kui teda külastasin.😂 Ilmselgelt näitab ta seda mulle, sest antud “asutus” asub siiski PERH vahetus läheduses, aga polnud just miski, mida ma leida soovisin. 😇

Nüüdseks on kätte jõudnud juba teisipäeva ennelõuna – Kenert on kuidagi üllatavalt väsinud ja jäi täna juba unne 9:30, seega praeguseks hetkeks on ta maganud juba poolteist tundi. Oi, kui armas ta mul ikka on. Ja tema tung külili magada on nii suur, et ärkasin öösel kümneid kordi tema suure soovi peale end külili keerata – minu õnneks oli täna esimene täispikk magatud öö haiglas. 😇

Aga tegelikult tahtsin ma kirja panna ühe päris hea uudise ka. Kuna eile õhtul juhtus midani no nii enamvähem toredat, mis ergutab Kenerti ülakorrusele saamist, siis praeguseks hetkeks on Kenert siiani näljas ja ootab oma n-ö opile pääsemise korda. Tegemist ei ole kes teab mis suure operatsiooniga, kuid tundub, et siiski otsustati narkoosi kasuks ja nüüd tuleb veidi aega tühja kõhtu kannatada – milline vedamine, et joominegi lubatud on. 😂

Eks see, kas ja kuidas kõik korrus ülevamal pool kõik sujub ja milliste uudistega kirurg ta tagasi alla toob, selgub alles siis, kui kõik on möödas ja saan Kenertit jälle oma silmaga näha ja musitada. Lisaks sellele tundub, et ta hakkab ka vaikselt ärkama – või siiski mitte. 😂

Oi, täna valdavad mind hoopis teistmoodi emotsioonid – lootuskiir varsti koju saada, hakkas taas kuskil künka tagant piiluma. Ehk veab ja juba varsti on käes meie õnnepäev. Kuigi ma endiselt ei kurda, päevad Kenertiga on sujunud kiirelt ja ootamatusteta, õed on tuttavad juba 2016 aasta novembrikuust ja üleüldse on siin selline pingevaba õhkkond – tuleb ise vaid rahulik ja rõõmsameelne olla.

Kuigi pean tunnistama, et öösel ma väga magada ei saa. Ma olen sellises n-ö poolunes staadiumis, et ärkaksin iga väiksemagi Kenerti heli või liigutuse peale – no nii igaks juhuks, kui peaks miskit juhtuma. See aga tähendab seda, et ma ärkan ka iga väiksemagi muu piuksu, nuttu ja kisa peale, mis öises haiglas “rõõmu” pakuvad. Aga kõige sellega on võimalik leppida ja kui tegemist ei ole Kenertiga, siis on unne tagasi vajumine üsnagi kerge.

Sirka 30 minutit ülakorrusel ja minu naerugaasist uimane lapsuke oli tagasi minu juures. Jõudsin sel ajal ära käia emaga koos Lastehaigla kohvikus – see tuunikala tortilla oli lihtsalt liiga hea, et tõsi olla. 😍🙏 Aga see selleks, toidust ei tahtnud ma üleüldsegi rääkida.

Ühesõnaga on meil hetkel üsna suur lootus ja usk homne päev koju saada(ilmselt, kui sina seda loed, oleme me juba kodus – kui kõik muidugi õnneks läheb). Hetkel on kõik enam-vähem täpselt nii nagu olema peab ning kirurg andis juba kiirelt peale operatsiooni meile loa juba homme koju saada. Esialgu arvasin ma, et ta teeb nalja – veidi on selline killumees aeg-ajalt, aga kui tema sõnad lõpuks kohale jõudsid, siis lubasin vastu mitte vaielda ja kirurgi lahkudes tegin ikka rõõmutantsu ka – see meeldib eriti Kenertile, kes siis valjul häälel naerda kihistas.

Minu esialgne plaan oli magama minna kell 21, 30 minutit peale Kenertit . Aga otseloomulikult läks minu plaan luhta. Praeguseks hetkeks on tänasest saanud juba homme – kell on 00:03 ja käes on 26.september. ME SAAME TÄNA KOJU!

Põhjus, miks ma siiani ei maga, peitub otseloomulikult eelkõige Kenertis, keda painavad valuhood kõhus – see kõik läheb üle! Sirka 20 minutit tagasi sai ta üsna tugevatoimelist valuvaigistit, mis peaks talle tagama rahuliku ööune – loodan, et see tal ka õnnestub. Teine põhjus on peidus hoopiski minus endas – ma olen nii elevil koju saamise üle, kuid samas nii tohutult hirmul. Ma kardan, et minu suur õnn puruneb taas ja kõik ei lähe nii nagu plaan ette näeb. Kunagi ei tea, mis viperused meie teele viskuvad. Küll aga saad sina juba postituse lõpu poole teada, kas me siis maandusime koju või siiski veel mitte.

Yay, esimene pooltund ilma ühegi valuta! Tundub, et imeravim töötab ja on aeg ka ennast viimaks magama sättida. Kuna tegemist on endiselt lobapostiga, siis olen kindlasti tagasi juba hommikul, et seda siin jätkata! 😇

Tunnen ennast juba nagu mõni 12 aastane videoblogija, kes igas oma lauses ikka kellaaja ka ära peab märkima. Kell on 6:46 ja ongi käes loodetavasti meie viimane päev siin armsas Lastehaiglas. Kenert magab veel rahulikku und, kuid veidi aega tagasi sai ta rohtu(kanüüli kaudu) ja seda masinaga, mis esialgu lakkas koostööst ning minu ärkasin – thank god, et Kenert veel magab. Eks eilne mitu tundi mängutoas väsitas ta ikka korralikult ära – nagu ühele väikemehele kohane ongi.

Kolmekordsest kogemusest võin öelda, et lõpp on kõige venivam ja õige aeg justkui ei jõuakski kunagi kohale. Juba eilne õhtu näitas seda… mingi hetkeni aeg muudkui venis ja venis. 😇

Ja ongi Kenert ka ärkvel ja multikakanal omas hiilguses – oi, kuidas need Etv2 multikad mulle endale meeldima on hakanud. 😂🤣 Kenertile ei paku need muidugi siiani huvi… tema vaataks ikka vaid oma inglise keelseid lastelause ja kuulaks suurima heameelega meie oma Reketit. 😂😇

Tundub, et mu lobaposti mõte on veninud tõesti väga pikaks. Mul on peas nii palju mõtteid ja ideid, mida soovin teiega jagada. Küll aga ei ole kõige jaoks ilmselt hetkel veel õige aeg ja koht.

Nonii, nunnud, kätte on jõudnud kolmapäeva õhtu ja praegusel hetkel saan ma suure kergendustundega öelda, et ME OLEME TAGASI KODUS! Olgugi, et täieliku paranemise ja sama elu taastamine võtab kindlasti veel veidi aega, siis loeb siiski fakt, et saame kosuda ja paraneda oma kodus, omas voodis… ja mis kõige olulisem – kasvõi kaisus ja ilma kinnisidumata😂

Oi, kui happy ma olen selle üle, kuigi eks kohustusi on palju ja pidevalt vaata kullipilguga, et ta enesele liiga ei teeks – mänguväljakule turnima päris veel ei lähe. 🙈 Küll aga õppisime kõndimise uuesti selgeks, kuigi siiani on veel veidi raske ja ebatasane see kõnnak, aga eks seda kõnnakut mõjutab ka tehtud operatsioon, paistetus ja pisikene haavakene kõhul, mis ilma õmblemata iseseisvalt kokku peab kasvama. Ma pean reedel sealt sideme maha võtma ja ma tunnistan ausalt, et mu hirm on juba praegu üsna suur.

Küll aga tahaksin kirjutada midagi eriti vahvat, mis meiega täna juhtus. 😍 Täna hommikul maandus Lastehaiglasse meie armas jälgija ja lugeja Liisi oma poja Karliga, oi, kui armsad nad on. 😍 Liisi on väga heade oskustega köögis ja seetõttu pistis Kenert kohe peale nende lahkumist kahe suupoolega pintslisse Liisi valmistatud ja meile kingituseks toodud pulgakoogid – võin kinnitada, et need olid tõesti imemaitsvad. Nüüdseks on lahendatud mure, mida pakkuda Kenerti teisel sünnipäeval – peangi Liisile kirjutama ja tellimuse sisse andma. 😇🙈Aitäh, armsad Liisi ja Karl – aitäh, et tulite ja meile maiustamist tõite – olete vahvad!😍💙

Aga nüüd ma küll lõpetan selle meeletult pikale veninud lobaposti ja lasen ta täpselt sellisel kujul internetiavarustesse – eks iga üks leiab ise, kas on tal miskit põnevat siit lugeda, või oli tegemist puhta aja raiskamisega.

Aga enne veel suur-suur-suur aitäh kõigile Teile, kes te meile sel teekonnal toeks olete olnud ja olete siiani. Meil Kenertiga on niiii hea meel, et pärast meie loo jagamist on tekkinud nii palju toetajaid ja inimesi, kes hoolivad ka ilma põhjendusi uurimata. Aitäh, kallid!🙏💙

Teie Kristin & Kenert Pätrik!💖

Veidi lisa eelnevale ja liiga palju selgitamist 😂 #69

Kohe pärast viimase postituse avalikustamist valdavad mind nii vastakad tunded – otseloomulikult ei ole see esimene kord. See on ka üks neid põhjuseid, miks ma end kunagi *blogija* tiitli vääriliseks ei pea – igaüks võib arvuti avada, visata kirja tohutul hulgal ridu, oma eluloo ja hala. Olgugi, et ma võin öelda, et minu ja Kenert Pätriku algus on siiani olnud üsna raske, me oleme ületanud nii mõnegi takistuse, kuid haletsus ei ole kohe kindlasti see, mida me temaga taga ajame.

Ma tean, et siin on ka teid, mu kallid, kes olete mu kõrval olnud juba päris esimesest postitusest peale ja seetõttu teie juba teate, kuid räägin siiski üle, sest vahepeal on lisandunud uusi hingi ja ilmselt pole kõik veel teadlikud. Kui ma aasta alguses selle selle blogi avasin, siis oli mul peas vaid üks soov ja plaan – kirjutada justkui iseendale ja iseenda jaoks. Samuti ei ole ma kunagi jälginud oma kirjavigu(eriti telefoniga kirjutades tekib neid meeletult), ega pidanud lugu üleliigsest seletamisest ja justkui enda õigustamisest – see siin ei ole koht, kus tahan tunda end survestatult ja teha seda kellegi teise pärast.

Sellegi poolest tunnen ma suurt “vajadust” end teile selgitada ja õigustada. Minu eelmises postituses kõlama jäänud lause “Tegelikult pole ma siiani suutnud otsustada, kas ja kui palju loost ja detaile jutustan ma Kenertile…” jäi pinnuks silma nii mõnelegi postituse lugejale. Küll olevat ma end segaselt sõnastanud ja siis tuldi õpetama, et oi… Eestis on igal inimesel digilugu… you don’t say… olgu, ma ei hakka pinisema, kuigi oi.. kuidas tahaks 😂

Kui seda bloogerdust siin pidama ja hiljem ka jagama hakkasin, siis sai mulle juba üsna kiirelt selgeks, et alati on keegi, kes teeks sinust paremini ja juba teab ka sinust paremini. Ja siinkohal ma isegi mitte ei liialda. Kui siis ainult natukene. Tegelikult on ju täiesti võimalik, et ma seletasingi liiga segaselt ja seetõttu tunnen ka seda üle seletamise vajadust, et kõik me saaksime ühte moodi aru!

Ma rääkisin oma eelmises postituses, et tegemist on Kenerti looga ja mina pole suutnud veel otsustada kas ja mida ma Kenertile räägin… jutt käis siis detailidest, kes luges läbi terve selle lõigu, see ilmselt võis ka mõista minu mõtet… aga ega kõik ei saagi mõista. Aga see ongi ju Kenerti lugu… ükskõik millal ta oma loo teada saab, siis peab see siiski jääma otsustada, kas ja kellega tema seda jagada soovib. Ma saan aru, et nii mõnegi teist tung teada saada on üsna suur ja võib-olla pälvisin selle “pahameele” ära faktiga, et ma ei pannud eelmisesse postitusse üksikasjalikult kirja seda kõike, mis Kenertiga nende operatsioonide käigus tehtud on. Ühesõnaga vabandust, et olen teinud otsuse jätta see Kenerti otsuseks.

Ja ma ei mõelnud ka oma lausega seda, et ma EI TAHA Kenertile KUNAGI rääkida, mis temaga lapsepõlves juhtus. Mina ei ole seda öelnud ja on kurb lugeda, kuidas keegi võtab õiguse kuskil kommentaariumis mulle sõnu suhu toppida ja siis veel nähvata, et kuidas ma küll saan nii isekas olla ja lapsele mitte üldse mõelda. Olge hea, mõelge nüüd veidi loogiliselt – Kenerti kõhul ilutseb 2 armi, ilmselgelt pean ma talle seletama, mis põhjusel need seal on. Aga eks ma olen ka seda märganud, et inimestel on komme mitte mõelda ja lihtsalt kirjutada – mitte muidugi kõigil, aga nii mõnelgi. Eks ma vahel olen isegi “seesugune” ja tihtilugu enne ütlen ja alles siis hakkan mõtlema, et oli seda nüüd veel vaja… ainus lohutus ongi see, et ma ei ole üksi. 😀

Kuid ma ei soovi, et see postitus siin oleks negatiivselt meelestatud ja seetõttu tahaksin tänada kõiki teid, kes te meile kirjutasite, toetust pakkusite ja oma lugusid jagasite – vahel on hea teada, et olgugi et südames on üksik tunne, siis kuskil on ikka keegi, kes on alati valmis kuulama ja toeks olema. Üks armas ema suutis kirjeldada just seda sama tunnet, mida tunnen mina… ühel hetkel tundub oma mure kõige suurem ja õudsem, kuid nähes ja lugedes teiste muresid, siis mõistad, et tegelikult pole asi mitte üldse nii hull. Mul on tohutult vedanud, et Kenert otsustas minu juurde tulla ja jääda!

Samuti tahaksin ma tänada kõiki teid, kes te mõistate ja toetate minu otsust jätta see lugu Kenerti jutustada. See on tema elu ja olgugi, et tulevikus ei sea see temale mingeid takistusi, siis tunnen, et endiselt ei ole see minu lugu, mida jutustada ja ma isegi ei kavatse end sundida kõigi teie pärast, kes te tunnete tapvat uudishimu – mainisin juba eelmises postituses, et teadjaid on minimaalselt ja nii see esialgu ka jääb.

Minu kirjutamisstiil on olnud algusest peale hoopis teistsugune, mulle meeldib kirjutada tühjast/tähnast ja alustada ilma ideedeta ja lõpetada mitmesaja-sõnalise postitusega – nagu ma ise neid nimetan, siis minu endagi lemmikud on need vanad head “lobapostid”. Ka selle kohta olen teilt saanud head ja positiivset tagasisidet. Aitäh teile, et loete ja ikka ja jälle tagasi tulete!

Mina ise kahjuks “selline” ei ole. Ma pole juba sirka aastakene lugenud ühtki blogi, sest ma lihtsalt ei suuda… miks? Eks ikka sellepärast, et ma pole leidnud veel neid blogijaid, kelle kirjastiil ja elulugu mulle niivõrd huvi pakuks, et ma suudaksin lugeda rohkem kui poolt tema kirjutatud postitust. See ei tähenda muidugi seda, et mulle lugeda ei meeldiks… väga meeldib, aga ma eelistan lugeda raamatuid ja seda juba lapseeast saati. Võin isegi uhkeldada, et ka mina olen kirjutanud paar “raamatut”, millest üks oli näiteks minu keskkooli uurimustöö praktiline osa… oi, see oli ausalt öeldes paras katsumus. Ma pole kunagi olnud seda “tüüpi”, kes suudaks midagi teha käskimise peale ja kellele meeldiksid tähtajad, mis on kuklas kogu kirjutamise aeg tiksumas. Seetõttu tuli mul ka oma “romaani” kirjutades end tihtipeale tõsiselt sundida ja seetõttu ei ole ma kunagi tulemusega rahul olnud. Minu puhas õnn, et ükski hindaja ei leidnud aega, et kogu romaan läbi lugeda.

Aga mis põnevat veel? Kenert sai kätte oma esimese sünnimärgi! Just täpselt nii kaua see meil aega võttiski, 1aasta ja 9 kuud… oi, kuidas ma ootasin ja pea iga päev ta keha uurisin ja lootsin, et juba üks kord mõni sünnimärk tuleks. It’s finally here! Kah asi, mille üle rõõmu tunda… aga näed, mulle pakub huvi. 😀 Mis vanuses teie lapsed oma sünnimärke “koguma” hakkasid? 🙂

Lõpetuseks ka natukene mitte nii häid uudiseid… reedel ütles arst(kirurgi n-ö parem käsi), et ilmselt läheb Kenert ülakorrusele uuesti teisipäeval. Laupäeval olid meil pisikesed tagasilöögid ja kirurg vihjas, et kui miski ei muutu läheb Kenert üles juba esmaspäeval… tagasilöökidest saime võitu ja kõik hakkas taas õigesti toimima. Täna tuli kohale arst, kelle sõnum mu sõna otseses mõttes tujust ära ajas ja rajalt n-ö maha lõi. Ta teatas mulle, et Kenerti üles viimise plaani lükkasid nad neljapäevale ja kui 24h kõik peale seda ilusti sujub, siis viiakse ta reedel korra veel üles ja alles siis hakkab koju saamise lootuskiir nurga tagant paistma. No kurat… ma ei taha üldse vanduda, aga ma olen nii solvunud ja pettunud ja pahane ja god, ma ei suuda isegi pisariad juba pool tundi tagasi hoida… mu lootus see nädal koju saada oli niiiii suur, et ilmselt selle mitte saamine viis mu korralikult endast välja – tunnistan seda isegi.

Olgu, nüüdseks on käes õhtu ja ma olen oma pettumustundest enam-vähem üle saanud. Vanaema käis meid vaatamas ja Kenert naudib ikka täiega selle käruga ringi rallimist ja mängutoas käimist. Muidugi on näha, et ta heameelega jookseks ringi ja naudiks vabadust, aga seda veel kahjuks talle lubada ei saa. Eks näis, mis seis juba nädala lõpu poole meiega on.

Kindlasti hoian nüüd teid jooksvalt kursis ja juba üsna pea seame sammud kodu poole – nii palju häid plaane ja mõtteid on peas, saaks need vaid juba täide viia ja mõned ka kirja panna. Aeg on see, millest kogu aeg puudust tuleb.

Küll aga on endiselt oodatud kõik teie küsimused, rõõmud, mured ja ideed meie meilile(kristinvaisma@gmail.com) ning ka instagrami ja facebooki, mille lingi leiad bloogerduse päise paremast nurgast. 😇

Kui sa aga tunned, et tahaksid meid igal sammul toetada, siis leia blogi äärelt “Jälgi”, kliki sellele, kinnita meililt oma soov ja nii saad igal korral teate, kui taas miskit kirja paneme. Aitäh teile, kes te seda juba teinud olete!🙏😍😇

Kristin & Kenert Pätrik 💖

Meie lugu – 4 operatsiooni ja liitrite viisi valatud pisaraid! #68

Taaskord olen olukorras, kus pole õrna aimu ka, millisest otsast oma jutuga alustama peaksin. Tõsi on see, et minu esialgne plaan oli panna kirja iga päev natukene, kuid tänaseks oleme jõudnud hetke, kus oleme Kenertiga Lastehaigla voodeid soojendanud juba 4 ööpäeva – teisipäeval samal ajal viibis Kenert korrus kõrgemal ja seltskond haritud meditsiinitöötajaid askeldas tema kallal.

Käes on laupäevane lõuna, püüan mõista, mis Kenert otsustab – kas jääb kohe lõunaunne või ootab ära oma lõunasöögi ning uinub siis. Kuid milleks üldse kõik see? Tegelikult pole ma siiani suutnud otsustada, kas ja kui palju loost ja detaile jutustan ma Kenertile ja seetõttu teen teatavaks ka väga masendava uudise – siit ei leia detailset lugu sellest, miks ja mida minu lapsel opereeritud on, kuid kohe kindlasti võid sa lugeda siit tundeid ja emotsioone, mis mind kogu selle protsessi käigus hallanud on. Tänaseks päevaks võin öelda, et olen emotsionaalselt kordades tugevam kui varem, kuid üks mis kindel – oma lapse valu nägemine ja nutt toovad alati pisara silma.

Ilmselt ei ole paljud teist mõelnud ja veelvähem tundnud hirmu kaotada oma vastsündinud titabeebi – mul on selle üle vaid hea meel! Kuid on ka neid, kes on pidanud selle hirmuga silmitsi seisma ja läbi käima pika tee, et jõuda punkti, kus oleme nüüdseks peaaegu ka meie Kenertiga. Kui Kenert oli nädalane olime sunnitud kutsuma talle kiirabi oksendamise tõttu – ei, kui kiirabi väidab teile, et palavikuta oksendav laps on okei nähtus, siis palun ärge uskuge teda ja SUNDIGA end haiglasse tooma! Just täpselt sellise olukorraga pidime meie toime tulema 07.12.2016 – 7 ööpäeva pärast Kenerti sündi. Suure pinnimise peale oli kiirabiõde lõpuks nõus meid haiglasse tooma. Siinkohal pean tunnistama ka oma rumalust, sest lasin Kenertil kodus olla 5 tundi enne kui üldse kiirabi kutsusime. Selle aja jooksul oksendas ta 2 korda, keeldus söögist ja magas sügavalt kõik need tunnid. Tol päeval kiirabiautoga haigla poole sõites jälgisin kõik see aeg, et minu pisikene Kenert Pätrik hingaks – tema aga magas kurnatusest sügavat und.

Seejärel järgnes ootamine palatis, et keegigi tuleks ja vaataks ja ütleks, mis on viga minu pisikesel beebil – terve aja hoidsin, kallistasin ja suudlesin teda. Pisarad minu silmist ei saanud kunagi otsa ja valu südames teeb haiget siiani – kuidas ma sain nii loll olla? Lõpuks sisenesid palatisse kaks arsti, kes Kenerti läbi vaatasid – sellele järgnes üks suur jooksmine, tormamine ja ühest protseduuritoast teise kiirustamine – jah, midagi oli valesti! Terve hommiku mind painanud ema-süda ei valetanudki – oleksin pidanud iseennast kuulama. Tõsi, nüüdseks olen lubanud seda viga enam mitte kunagi korrata. Kenert sai endale külge igasugu erinevaid juhtmeid ja kanüüli – see oli alles algus. Kenert pandi ühispalatisse ja mind saadeti eraldi – oma 15 minutit ei pääsenud ma tema juurde, kuid kuulsin pidevalt kuidas ta nutab ja õed askeldasid temaga – minu elu pikim veerandtund.

Kas oled pidanud kunagi kuulma lauset:”Oleksite te pool tundi hiljem reageerinud, siis teda enam ei oleks!”. Mul on sinu üle meeletult ja siiralt hea meel, sest minuga on mõtteis käinud kaasas see lause juba veidikene üle 1a9k ja tekitanud minus tohutuid süümepiinud ja valu – kuidas ma sain nii loll ja pime olla? Miks ma ei saanud aru, et minu väikese beebiga ei olnud kõik üldsegi mitte nii korras, kui sünnitusmajast öeldi ja meid rõõmsameelselt koju saadeti – miks olime meie need, kelle eluteele on just seesugune katsumus määratud?

Magamata öö Kenertist eemal ja lugematul arvul valatud pisaraid – just selline oli meie esimene öö Lastehaigla seinte vahel. Hommikul sättisin end varakult Kenerti juurde istuma ja võtsin ta endale sülle – see oli ühel hetkel nii raske ja juba teisel hetkel puhas kergendustunne – nüüd ju saab kõik korda! Mõni tund hiljem saabus operatsiooniõde, kes teatas, et on aeg minna – ees ootas mitu tundi tööd ja vaeva, et ühel pisikesel beebil kergem hakkaks – et minu beebil parem hakkaks!

Oi, ma võin oodata bussi vihmasajuga katuseta peatuses, restoranis sööki ja saada see külmana, kuid oodata tunde, kuni keegi sinu pisikest opereerib – see on meeletult raske, oli siis ja on ka siiani. Olenemata minu soovist ja tahtes, olen päris kindel, et selline ootamine ei ole ühegi lapsevanema jaoks just eriti kerge, või mis? Võin muidugi eksida, kuid minu süda valutab terve see aeg, kui ta seal korrus kõrgemal on – hirm kaotada pole kuhugi kadunud, olgugi, et see võimalus on nüüdseks juba praktiliselt olematu. Kuid ma tunnen seda igal hetkel meie elus – kui Kenert mõnel kõrgemal mänguväljakul turnib või autoteeääres oleval kõnniteel kõnnib – ainus mõte minu peas neil hetkedel on “ära jumala eest haiget saa ega kuku!” ma ei suuda sellistes olukordades end vabalt tunda, sest minu hirm tema kaotamise ees on üüratu ja see on käinud minuga kaasas juba esimesest operatsioonist saati ja pean tunnistama, et teda igalt operatsioonilt tagasi oodates käib minu peast läbi mõte…”mis siis kui…”, kuid kunagi ei jõua see mõte neist kolmest sõnast kaugemale, minu silmad valguvad täis pisaraid ja võtan kokku oma viimase jõu mõelda vaid positiivselt.

Siinkohal pean aga enda arvamust avaldama ja ütlema, et beebiga haiglas olla on ikka kordades kergem, kui teha seda lapsega, kes juba veidikene maailmast aru saab ja kelle jaoks ringi jooksmine on aastakese olnud juba prioriteet number üks – peale söömist muidugi. 😀 Ja otseloomulikult mängib siinkohal suurt rolli ka see, kas sülle võtmine on lubatud või mitte. Eelnevad korrad on meil läinud õnneks – üsna ruttu olen saanud ta enda kätele ja teda kallistada, kuid sel korral on lood veidi nukramad – ma pole Kenertit sülle ega kaissu saanud juba 4 ööpäeva ja oi kui kuradima raske see on, eriti öösiti, mil ta on harjunud mulle öösiti kaissu ronima. Ja ega ma teda enne järgmist nädalat sülle ei saagi ja seda ka ainult siis, kui nädala alguses tehakse ära pisikene protseduur, mille õnnestumisel on meil peagi lootust isegi koju saada – aga kõigest sellest koju saamisest juba järgmises postituses! 😉

Sellest siin tuleb üsna pikk, juturohke ja pildivaene postitus ja olen hetkel üsna kindel, et täna ma seda internetiavarustesse lisada ei jõua, kuid hiljemalt homme kindlasti! 😉

Esimesest sai veidi räägitud, aga teine? Teine operatsioon ootas meid ees 22.12.2016 – tänase seisuga täpselt 21 kuud tagasi. 🙂 22. detsember oli ühtlasi ka päev, mil mind piltlikult öeldes haiglast välja visati ja Kenert jäi kogu jõuluks siia üksinda – olgugi, et iga päev intensiivis tema juures käisin, siis mõjus see mulle laastavalt. Ma pumpasin piima päeval, ärkasin selle jaoks öösel mitmeid kordi, kuid sellest polnud tagantjärele kasugi mitte. Olgugi, et tassisin pudelite viisi piima haiglasse, mida Kenertile jagati, siis kohe kui 26.12 ka ise tagasi haiglasse sain, siis juba pärast esimest toidukorda kell 12 oli kell 15:00 teda söötma hakates minu rindades tühjus – sellest hetkest pole sealt enam tilkagi tulnud… jah, rinnapiim võib minutitega rinnast kaduda, meie Kenertiga oleme selle tõestuseks! Taaskord mõne täiesti teise postituse teema.

Tol korral olime kokku haiglas täpselt 31 päeva – haiglast väljusime 7.01.2017. Seega tolle aastavahetuse veetsime Kenertiga kahekesi pisikeses palatis uinudes ja mõtteis soovides, et uus aasta oleks meie vastu hellam. Veidi oligi, aastal 2017 oli meil vaid 1 operatsioon, selleks hetkeks oli Kenert juba 6 kuune ja kõvasti suuremaks kasvanud. Aga siiski veel beebi, kes võis terve päeva rahus lamada ja olla, süles kaisus magada ja jälgida kõiki neid mänguasju, mida talle näitasin. Kõhuli keeramine ei olnud keelatud – üleüldse oli tegemist veidi kergema operatsiooniga ja ka tänu sellele olime me 7 päeva hiljem kodus tagasi. 🙂

Ja ongi vahepeal kätte jõudnud laupäeva õhtu, kell on kohe veerand 8 ja juba varsti-varsti hakkame Kenertiga magama sättima. Viimasel ajal tahab ta siin juba 20:00 oma luti ja sussu saada, et siis multikaid vaadates end magama sussutada, kuid kõik päevad on ta saanud antibiotikumi kell 22:00 ja sel ajal on ta veel üleval olnud – õnneks läheb magama jäämine sellest olenemata üsna valutult ja omaette. Annab minu peale ka aega puhata. 🙂

Nüüd aga olemegi jõudnud meie neljanda ehk siis praeguseks hetkeks viimase suurema operatsiooni juurde, mis toimus siis sel nädalal. Kuna olen instagramis lahkelt jaganud Kenertist mõnd pilti, siis olen saanud teilt tohutul hulgal küsimusi ja armsaid kirjakesi, mis südant on soojendanud – aitäh, et olete meie jaoks olemas! 🙂

Nii mõnigi teist märkas, et Kenert on justkui voodi külge seotud ja üks sellekohane kommentaar on siin:

Ei, keegi ei ole Kenertit puhtalt lõbu pärast voodi külge aheldanud. Opi järgselt on nii mõnigi pisiasi vajalik ja see on üks neist! Jalad on Kenertil kinni seotud olnud 24/7 alates operatsioonilt tagasi jõudmise hetkest. Olgu, ma seon neid aeg ajalt üks haaval lahti, mudin ja puhastan teda, kui põhilise aja on siiski jalad seotult. Sa küsid, miks nii? Eks ikka seetõttu, et igasugune kõhuli keeramine on välistatud. Aga miks on ka käed kinni seotud? Ikka seetõttu, et Kenerti kõhule on paigaldatud toru, mis toob uriini põiest otse kotti(jah, sellel on tohutult peene nimetus ka). 😀 Ja seetõttu seon ma ööseks kinni ka tema käed, et ta sellele küüsi taha ei ajaks ja seda enda kõhust välja ei tõmbaks. Päeval seda ohtu ei ole, ta teab, et see seal on ja see ei paku talle enam huvi ja seetõttu on päeval tema käed vabad, kuid ma ei ole valmis riskima ja vastutust enda peale võtma, kui temaga peaks midagi juhtuma magamise ajal – seetõttu on mulle soovitatud, et turvalisem on ta kinni siduda. Praeguseks hetkeks on ta ise olukorraga kohanenud ja pean tunnistama, et ta palub õhtuti ise, et ta kinni seoksin, ehk aitab see tal kergemini uinuda? BTW mul oli plaan need sidemed koju kaasa küsida! 😀

Kusjuures tegelikult oli see kinni sidumine kuude viisi minu suurim hirm – lootus, et selleks ei teki vajadust, oli minus viimse hetkeni. Kuni ta peale operatsiooni liftiga alla toodi ja ma neid sidemeid tema käte ümber nägin – mu süda purunes miljoniks killuks ja ma ei ole siiani suutnud kõiki neid kilde kokku korjata. Tema abitu oleks paneb mind siiani pisaraid valama, kuigi positiivne olek ja kõiges hea nägemine on minu prioriteet number üks – eks ema emotsioonid peegelduvad ka lapsele.

Kusjuures seda viimast märksõna olen just eriti siin haiglas olles üha enam tähele hakanud panema. On seltskond õdesid, kes mulle kohe üldse mitte ei meeldi ja siis on megalahedad õed, kes võiksid 24/7 tööl olla, kui nad vaid jaksaksid. Nii mõnigi neist mäletab Kenertit sellest esimesest operatsioonist saadik. Üks imearmas vene aktsendiga noor õde ütles juba esimesel koos oldud vahetusel:”Oi, Pätrik poiss, küll sina oled mul suureks kasvanud!”. Ja täna mainis ta, et ta on läinud hoopis teist nägu kui oli beebina – kusjuures selles osas pean temaga mingil määral nõustuma. 🙂 Viimased 2 päeva on tööl olnud üks noor hooldaja, kes on ka meeeeeeletult armas inimene ja ma tunnen, et see neiu teeb oma tööd juba praegu südamega ja mul on niiiii tohutult hea meel, et ta on leidnud oma suuna ja õpib usinalt õendust ja töötab hetkel just lastehaiglas. Kuigi siinkohal teen ausa ülestunnistuse – minu vaimne tervis ei lubaks kohe üldse mitte seesugust tööd. Ma ilmselt nutaks iga lapse voodi kõrval, keda põetaksin ja kes mind nähes nutma hakkavad – nagu Kenert, nähes neid õdesid, kes mulle kohe üldse mitte ei meeldi. Eks inimesed ongi erinevad ja kõigile ei peagi kõik meeldima, aga kui juba kaugele on näha, et sa jälestad oma tööd, siis mis põhjusel sa seda üleüldse teed?

Enamus teie kirju on olnud siiski toetavad ja südantliigutavad, nii meeldiv on näha, et inimesed hoolivad, hoiavad pöidlaid ja samas ka tunnevad uudishimu – eks ma ise ole sama kanti tegelane. Kuid kahjuks või õnneks tegin ma oma otsuse juba Kenerti esimesel elukuul ja olen otsustanud selle ka nii jätta. Olen spetsiaalselt temale mõeldes pidanud ka päevikut, kus on kogu meie haiglas veedetud aeg viimse detailina kirjas, vahem olen väga loll ja laen seda ise, endalegi teadmata miks? Ilmselt sooviga iseenda süümepiinadele veel rohkem tuld juurde lisada – jah, ma tunnen end süüdi oma lapse kannatustes ja mitte ükski sõna ega tegu ei suuda seda tunnet minu seest välja kiskuda.

Ei ole lihtne näha oma last valudes, nutmas ja tegemata mitte midagi peale tema jaoks olemas olemise – ma ei saa teda enda kaissu haarata, kui ta öösel nutta tihkub ega enda sülle haarata ja temaga mängutuppa minna – see kõik on meie jaoks keelatud. Tean, et seda kõike vaid Kenerti enda heaolu nimel, kuid sellega on tohutult raske siiski leppida. Ma ei usu Jumalasse, kuid tänan teda siiski igal õhtul, mille veedame haiglas, et meie päev on lõpuks ometi jõudnud õhtusse ja me oleme sammuke kodule taas lähemal – can’t wait!

Kahjuks tabas meid täna päeval esimene pisikene tagasilöök, mis tekitas minus taas pisikest hirmu. Seetõttu jäi pooleli ka minu hommikuni kirjutamine ja praeguseks on kell saanud juba 20:34. Nimelt otsustas Kenerti kõhul olev toru loobuda koostööst ja seetõttu tulid plaastrid tema kõhult ära kiskuda – oi, seda haput nägu, kuid ta oli tubli ja tugev. Toru loputati ning see asus taas oma töökohustuste kallale. *Kenert haaras just oma torust kinni ja välja tõmbamise asemel asus seda alla vajutama*

Kas ka sinu kehal on mõni suurem arm? Mida see sinu jaoks tähendab? Mulle meeldib Kenerti kõhul ilutsevat pikka armi vaadates mõelda, et arm ei riku meest. Kas pole mitte tõsi? Tema kõhu vasakul pool asetseb vertikaalne arm, mis on oma 15cm pikk ja kasvab tema kehaga kaasa – piltlikult öeldes tähendab see seda, et kui Kenert kasvab pikemaks, siis teen seda ka arm tema kõhul. Seekordsest operatsioonist saab ta ühe pisema veel juurde, mis jääb tema kõhule ilmselt horisontaalselt, tahaksin vähemalt seda loota. Aga see selgub hea õnne korral alles uuel nädalal, eks siis vaatame seda asja. 😛

Siinkohal saabki vist otsa minu jutt ja mõtted, mida teiega veel jagada võiksin seoses meie operatsiooniga. Kui teil aga tekkis küsimusi, millele võiks selle teemaga seoses vastata, siis võite kirjutada need siia alla või siis leida lehe päise paremast nurgast minu istagrami ning facebooki, mille teel samuti meile kirjutada saate. Võib juhtuda, et ideede ja küsimuste korral tuleb ka teine postitus sel teemal, kuid hetkel ma siiski lõpetan – muidu venib juba liiga pikaks ja laialivalguvaks. Oleme valmis kuulama ka teie kogemusi, rõõme ja hirme – pole üldse mitte oluline, millega need seotud on. Oleme alati olemas teie kõigi jaoks!

Need imelised edusammud 23.09.2018😍 Saimegi voodist välja 😁🤞

Kristin & Kenert Pätrik! ❤

Ikka ringiga tagasi LASTEAEDA!💙 #67

Oi, kuidas ma olen seda hetke oodanud, et lõpuks ometi jagada teiega kõikse kõige paremaid uudiseid siit maalt. 😂😍

Kes on end minu käekäiguga kursis hoidnud, siis teab ehk ka seda, et püüdsin oma töötust teile mitmel korral vihjena näidata, kuid alates eelmisest nädalast on käsil midagi palju põnevamat – möödunud esmaspäeval asusin taas tööle lasteaeda.

Kes veel mäletab ja ehk on lugenud, siis kevadel viisid teed mind lasteaiast eemale ja asusin tööle veidi teise ameti peale – nimelt teenindajana tanklas. “Parem” graafik oleks üks vägagi asjakohane märkus. Kui nüüd, mil Kenertit igal hommikul lasteaeda tõin suutsin ma taibata vaid üht – siin on ka minu koht.

Pean tunnistama, et see on suuresti ikka siinsete töötajate “süü”. Juba esimesel päeval, kui Kenert Pätriku lasteaeda tõin, küsis üks õpetajatest, et miks ma ise lasteaeda uuesti tööle ei tule. Muigasin vaid selle peale ja püüdsik teeselda ka iseendale, et olen rahul ka selle tööga, mida tol momendil tegin. Kuid üks kutsuja ei jäänud ilma teise ega kolmandata ja järgmisel hetkel olin lasteaeda saatmas juba oma cv’d ja kaaskirja – mõeldud, tehtud.

Juba järgmisel päeval, kui olime oma viimasele Rakvere reisil asumas, helistas mulle lasteaia õppealajuhataja ja kutsus mind töövestlusele, millega ma otseloomulikult kahtlematagi nõus olin. Kui sai juba seesugune samm astutud, siis ühtäkki tundus töö vahetus üks ja ainus õige mõte.

Ma olen alati olnud just seda usku, et tööd tehes pead sa tegema seda südamega – ainult nii saad tundma puhast rõõmu. Ja mis saaks olla veel parem kui töötada lasteaias nende armsate pisikeste nubludega?

Samas mäletan ma ennast juba algkooli ajast, mil taipasin, et ühel päeval saab minust matemaatika õpetaja… no nii hästi õnneks või kahjuks veel läinud ei ole ja mõne aja möödudes sai minu sooviks lihtsalt lastega töötamine ja siin ma nüüd olen – õnnelik nende pisikeste keskel, kes kõik nii armsalt tuduvad ja oma häid unenägusid näevad.

Ja teate, mis on tegelikult kõige olulisem? Ma tunnen, et lapsed on mind ka omaks võtnud ja peavad mind sõbraks. Olgugi, et nad kõik on alles 2aastased ja natuke peale, aga neis kõigis on nii palju erilist ja head, et ma võiksingi neid kiitma jääda. Eks muidugi on igal lapsel neid halvemaid ja paremaid aegu, kui lõppude lõpuks on nad kõik juba praegu minu kullatükikesed ja südamekillukesed.

Kui eelmisel aastal töötasin koolirühmas, siis nüüd on nii tohutult hea meel töötada teises sõimes – ehk siis juba 2 aastastega. Kuna mu oma poiss käib esimeses sõimes ja on neist veel veidi noorem, siis on nii lahe neid siin päeval jälgida ja õhtul kodus õpetada ka Kenertile neid tähtsamaid tähelepanekuid, mida päeva jooksul märkasin.

Oeh… pean tunnistama, et koju jõudes ohkan kergendunult ja ega jaksu millekski muuks väga pole. Jaa, muidugi on meil Kenertiga omad mängud ja jutud, aga vot kauem kui 22 ma enam vastu pidada ei suuda – uni on kallis. Ja ega Kenert ka mulle hommikuti ei halasta – ikka ärkame kell 6/7 vahel ja hakkame kohe askeldama. Hetkel on tal ka kuni operatsioonini lasteaia vaba periood, seega temal ei kulu üldsegi mitte nii palju energiat päeva jooksul.😂

Lisaks sellele, et 22 kukub juba homme, siis on veel nädalakene jäänud enne Kenerti operatsiooni. Ma südamest loodan, et see jääb tema elu viimaseks operatsioonist. Ma siin üks päev mõtlesin, et ma polegi vist sel teemal väga pajatanud? Eks kui haiglavoodeid koos soojendame, siis on aega sellest veidi rohkem kirjutada. 😇

Tänaseks me aga lõpetame, Kenert juba tudub ja ega endalgi on jaks juba täitsa otsas. 😂🤓

Ilusat und!

Kristin 💖

Päikselist septembrit! #66

Wow, kas tõesti ongi käes september? Pean tunnistama, et see on minu jaoks päris uskumatu, et ongi suvi põhimõtteliselt läbi ja mis mind eriti hirmutav – Kenerti operatsioonini on veel vaid 17 päeva. :O

Suvi läbi? Jaa, minu jaoks on ka pärast kooli lõpetamist olnud esimene september suve lõpetajaks. Esiteks vaadates tänast ilma – korralik sügisilm. Õrn vihm ja nii mõnigi puuleht on juba oma värvi muutnud. Lausa kahju on mõelda, et t-särgi ilmad on läbi ja ka lapsele tuleb soojemad ja vihmakindlad riided selga leida.

Rääkides riietest, siis mida hakkavad kandma teie tibud sellel sügisel? Saatke mulle pilte või kirjutage – oi, kuidas ma lasteriideid armastan. 😛 Kenert jääb n-ö vanade liistude juurde ja kannab ilmselt samu riideid, mis möödunud kevadel – väikeste muutustega. Tumesinisest Pico kombest on saanud must kombe ja lasteaia õuealal müttab ta ringi Po.p kombega – täielik õnn oli selle kombe leidmine ikka. 😛 Küll aga üks on kindel – mütsid on endiselt Bredeni ja Gugguu kaup. 😀

Märgistan siis täna ära ühe väikese pisiasja, mida paar viimast postitust teie eest n-ö varjanud olen – ma olen töötu. Ja mitte seetõttu, et ma oleksin halb töötaja – või olen? Vaid seetõttu on kätte on jõudnud aeg, kus ma mõistsin taas, mida ma oma elus tegelikult teha soovin ja tahan. 😛 Ehk siis, vana töökohaga sai leping lõpetatud ja uue tööandja juures pole veel lepingut sõlmitud. Samas tuleb kohe-kohe peale ka käik lastehaiglasse, aga eks paistab, kuidas kõik sujuma hakkab selles osas. Seniks aga, kui kellelgi on mulle miskit pakkuda, siis võib julgelt kirjutada – ega siis ilma rahata last riide ei pane. 😀

Kui aga rääkida Kenert Pätriku tööst ehk siis tema lasteaias käimistest, siis oleme teinud korralikke edusamme. Olgugi, et igal hommikul jääb ta aeda nutuga – see katkeb koheselt, kui vaateväljalt kaon, siis terve päeva vältel on ta rõõmsameelne ja mänguhimuline. Möödas on ka meie esimesed lõunasöögid ja ka teine hommikusöök, mis kulges ikka kordades paremini kui esimene. Tundub, et Kenertile meeldib lasteaias ja olenemata nutust läheb ta hommikul aeda alati rõõmsa meelega ja kui küsin, kas läheme lasteaeda, siis ta noogutab ja on valmis kasvõi kohe jooksma.

Täna aktusel käies mõtlesin, et kuhu aeg ikka nii kiirelt kaob. Minu vendadest on saamas mehed – üks alustab gümnaasiumi ja teine läks juba 7ndasse… wow. See mõte viis mind elus edasi 6aastat – täpselt 6 aasta pärast alustab kooliteed minu pärdik, kes alles alustas lasteaia teed. Jaa, tõsi, 6 aastat on pikk aeg, aga 15 aastaselt mõtlesin ma ka, et ega mina siis niipea 21 ei saa. Aga näed, kohekohe kukub juba 22 ja Kenert saab 2… vägagi vastumeelselt pean tunnistama, et aeg lendab linnutiivul ja mitte kunagi ei saa me tagasi ühtegi raisku lastud hetke, tunnet ega emotsiooni.

Suvi möödus tõesti liiga kiirelt. Olgugi, et saime tohututes kogustes ringikäimisi oma mälestustesse ja palju päikselisi päevi, siis tunnen, et tegelikult vajaks veel sellist aega. Mitte et talvel ei saaks puhkama minna ja olla, aga siiski… suvel on see tunne kuidagi hoopis teistsugune. Üleüldse oli see esimene suvi, kus nii palju puhkamas sai käidud. Kooli ajal sai ikka kodus või vanaema juures passitud, aga sel suvel otsustasime emaga oma raha veidi “targemalt” investeerida ja käisime mööda rendikortereid, mis kõik on leitud booking.com lehe kaudu. Meie kogemused on siiani olnud vaid tasemel ja pean tunnistama, et kõige viimane rendikorter oli ikka meeletult tasemel. Juba seetõttu, et tegemist oli esmakordselt 3toalisega, ehk siis nii meie Kenertiga kui ka mu ema saime mõlemad eraldi magamistoad, lisaks oli Kenerti jaoks olemas korteris ka eraldi voodi – milline luksus unekvaliteedi osas. Tunnistan, et ma suurima heameelega läheksin sinna kohe ja praegu tagasi ja jääkski sinna. 😛

Praeguseks hetkeks on mu “puhkus” veninud kolme nädalaseks ja ma pole siiani suutnud oma tuba korda seada – laiskus, mis muud. Tegelikult ma üritasin tuba korduvalt ringi tõsta, kuid mitte kuidagi moodi ei taha see mul õnnestuda. Mul on piklik tuba ja üks on ühes toa ääres(kitsamal küljel), seega toa möbleerimine on üsna keerukas. Hetkel ongi nii, et Kenerti mööbel + mängunurk on ühes seinas ja minu mööbel teises nurgas. Minu peas on pikemat aega tiirelnud uue voodi mõte(seda siis Kenertile), kuid ma pole siiani suutnud leida sobivat. Olen vaadanud eri variante ja uurinud ja puurinud, aga kõik mis mulle meeldivad on kas liiga kallid(mu eelarve lubaks ~300€ uuele voodile kulutada) või liiga suured. 😀 Ma tahaksin leida kas (hele)halli või valget ja suurus peaks ideaalis olema 140*70, et ta mahuks ilusti mu tuppa ära. Pean siis silmas madratsi suurust, eks voodi on selle arvelt veidi laiem, aga siiski. Pean tunnistama, et autovoodid mulle eriti ei meeldi ja tavaline pikendatav on mul samuti peast läbi käinud tänu Mari-Liisile ja tegelikult ka mu ema soovitusele, aga see pole ikka see, mida mu süda ihkab. Ühesõnaga, kui kellelgi teist jääb silma mõni ilus 140*70 madratsiga voodi, millel oleks(võimalik paigaldada) turvaäär, siis võib mulle kriblada ja samuti võite mulle oma laste voodeid näidata, mis teil seal kodudes peidus on…muhahah. 😀 Võrekas on juba ära tüüdanud, kuigi värv on tal just see ideaalne, mida ma ka nüüd voodit otsides taga ajan. 😀

Kes veel ei tea, siis mõnda aega tagasi võitsin Merrific‘u youtube kanalil toimunud loosi ja ta saatis mulle veidikene head ja paremat Garnierilt ja Lorealilt. Põhjus, miks see mulle hetkel meenus, on see, et täna hommikul enne aktusele siirdumist tundsin, et minu juuksed on ilmselgelt veidi rasvased, kuid pesemiseks ma aega leida ei suutnud. Seetõttu märkasin Loreali kuivshampooni, mis oli kõigi nende toodete hulgas, mis Merlin mulle saatnud oli. Lasin ta käiku ja oh näe imet – tundub, et töötaski. Seoses sellega meenus mulle, et mul on vaja hankida mõni juukseid niisutav toode, sest seda soovitas mul teha juuksur, kuna minu juuksed minevat pusase liiga ruttu just seetõttu, et nad on tohutult kuivad. Seega, kõik, kes te olete kunagi võidelnud juuste kuivusega, andke mulle teada, milliseid tooteid kasutate, et juukseid piisavalt niisutada. 🙂

Hakkan tänaseks taas lõpetama, kuid enne veel üks suur küsimus teile! 🙂

Olen juba pikemat aega mõelnud, et tahaks teha küsimused & vastused postituse oma bloogerdusse, seega kui sinul on mulle mõni küsimus, siis jäta see kommentaariumisse ja kui neid küsimusi tuleb rohkem kui 3, siis teen selle postituse ära! 🙂

Aitäh,

Teie Kristin ❤