Meie lugu – 4 operatsiooni ja liitrite viisi valatud pisaraid! #68

Taaskord olen olukorras, kus pole õrna aimu ka, millisest otsast oma jutuga alustama peaksin. Tõsi on see, et minu esialgne plaan oli panna kirja iga päev natukene, kuid tänaseks oleme jõudnud hetke, kus oleme Kenertiga Lastehaigla voodeid soojendanud juba 4 ööpäeva – teisipäeval samal ajal viibis Kenert korrus kõrgemal ja seltskond haritud meditsiinitöötajaid askeldas tema kallal.

Käes on laupäevane lõuna, püüan mõista, mis Kenert otsustab – kas jääb kohe lõunaunne või ootab ära oma lõunasöögi ning uinub siis. Kuid milleks üldse kõik see? Tegelikult pole ma siiani suutnud otsustada, kas ja kui palju loost ja detaile jutustan ma Kenertile ja seetõttu teen teatavaks ka väga masendava uudise – siit ei leia detailset lugu sellest, miks ja mida minu lapsel opereeritud on, kuid kohe kindlasti võid sa lugeda siit tundeid ja emotsioone, mis mind kogu selle protsessi käigus hallanud on. Tänaseks päevaks võin öelda, et olen emotsionaalselt kordades tugevam kui varem, kuid üks mis kindel – oma lapse valu nägemine ja nutt toovad alati pisara silma.

Ilmselt ei ole paljud teist mõelnud ja veelvähem tundnud hirmu kaotada oma vastsündinud titabeebi – mul on selle üle vaid hea meel! Kuid on ka neid, kes on pidanud selle hirmuga silmitsi seisma ja läbi käima pika tee, et jõuda punkti, kus oleme nüüdseks peaaegu ka meie Kenertiga. Kui Kenert oli nädalane olime sunnitud kutsuma talle kiirabi oksendamise tõttu – ei, kui kiirabi väidab teile, et palavikuta oksendav laps on okei nähtus, siis palun ärge uskuge teda ja SUNDIGA end haiglasse tooma! Just täpselt sellise olukorraga pidime meie toime tulema 07.12.2016 – 7 ööpäeva pärast Kenerti sündi. Suure pinnimise peale oli kiirabiõde lõpuks nõus meid haiglasse tooma. Siinkohal pean tunnistama ka oma rumalust, sest lasin Kenertil kodus olla 5 tundi enne kui üldse kiirabi kutsusime. Selle aja jooksul oksendas ta 2 korda, keeldus söögist ja magas sügavalt kõik need tunnid. Tol päeval kiirabiautoga haigla poole sõites jälgisin kõik see aeg, et minu pisikene Kenert Pätrik hingaks – tema aga magas kurnatusest sügavat und.

Seejärel järgnes ootamine palatis, et keegigi tuleks ja vaataks ja ütleks, mis on viga minu pisikesel beebil – terve aja hoidsin, kallistasin ja suudlesin teda. Pisarad minu silmist ei saanud kunagi otsa ja valu südames teeb haiget siiani – kuidas ma sain nii loll olla? Lõpuks sisenesid palatisse kaks arsti, kes Kenerti läbi vaatasid – sellele järgnes üks suur jooksmine, tormamine ja ühest protseduuritoast teise kiirustamine – jah, midagi oli valesti! Terve hommiku mind painanud ema-süda ei valetanudki – oleksin pidanud iseennast kuulama. Tõsi, nüüdseks olen lubanud seda viga enam mitte kunagi korrata. Kenert sai endale külge igasugu erinevaid juhtmeid ja kanüüli – see oli alles algus. Kenert pandi ühispalatisse ja mind saadeti eraldi – oma 15 minutit ei pääsenud ma tema juurde, kuid kuulsin pidevalt kuidas ta nutab ja õed askeldasid temaga – minu elu pikim veerandtund.

Kas oled pidanud kunagi kuulma lauset:”Oleksite te pool tundi hiljem reageerinud, siis teda enam ei oleks!”. Mul on sinu üle meeletult ja siiralt hea meel, sest minuga on mõtteis käinud kaasas see lause juba veidikene üle 1a9k ja tekitanud minus tohutuid süümepiinud ja valu – kuidas ma sain nii loll ja pime olla? Miks ma ei saanud aru, et minu väikese beebiga ei olnud kõik üldsegi mitte nii korras, kui sünnitusmajast öeldi ja meid rõõmsameelselt koju saadeti – miks olime meie need, kelle eluteele on just seesugune katsumus määratud?

Magamata öö Kenertist eemal ja lugematul arvul valatud pisaraid – just selline oli meie esimene öö Lastehaigla seinte vahel. Hommikul sättisin end varakult Kenerti juurde istuma ja võtsin ta endale sülle – see oli ühel hetkel nii raske ja juba teisel hetkel puhas kergendustunne – nüüd ju saab kõik korda! Mõni tund hiljem saabus operatsiooniõde, kes teatas, et on aeg minna – ees ootas mitu tundi tööd ja vaeva, et ühel pisikesel beebil kergem hakkaks – et minu beebil parem hakkaks!

Oi, ma võin oodata bussi vihmasajuga katuseta peatuses, restoranis sööki ja saada see külmana, kuid oodata tunde, kuni keegi sinu pisikest opereerib – see on meeletult raske, oli siis ja on ka siiani. Olenemata minu soovist ja tahtes, olen päris kindel, et selline ootamine ei ole ühegi lapsevanema jaoks just eriti kerge, või mis? Võin muidugi eksida, kuid minu süda valutab terve see aeg, kui ta seal korrus kõrgemal on – hirm kaotada pole kuhugi kadunud, olgugi, et see võimalus on nüüdseks juba praktiliselt olematu. Kuid ma tunnen seda igal hetkel meie elus – kui Kenert mõnel kõrgemal mänguväljakul turnib või autoteeääres oleval kõnniteel kõnnib – ainus mõte minu peas neil hetkedel on “ära jumala eest haiget saa ega kuku!” ma ei suuda sellistes olukordades end vabalt tunda, sest minu hirm tema kaotamise ees on üüratu ja see on käinud minuga kaasas juba esimesest operatsioonist saati ja pean tunnistama, et teda igalt operatsioonilt tagasi oodates käib minu peast läbi mõte…”mis siis kui…”, kuid kunagi ei jõua see mõte neist kolmest sõnast kaugemale, minu silmad valguvad täis pisaraid ja võtan kokku oma viimase jõu mõelda vaid positiivselt.

Siinkohal pean aga enda arvamust avaldama ja ütlema, et beebiga haiglas olla on ikka kordades kergem, kui teha seda lapsega, kes juba veidikene maailmast aru saab ja kelle jaoks ringi jooksmine on aastakese olnud juba prioriteet number üks – peale söömist muidugi. 😀 Ja otseloomulikult mängib siinkohal suurt rolli ka see, kas sülle võtmine on lubatud või mitte. Eelnevad korrad on meil läinud õnneks – üsna ruttu olen saanud ta enda kätele ja teda kallistada, kuid sel korral on lood veidi nukramad – ma pole Kenertit sülle ega kaissu saanud juba 4 ööpäeva ja oi kui kuradima raske see on, eriti öösiti, mil ta on harjunud mulle öösiti kaissu ronima. Ja ega ma teda enne järgmist nädalat sülle ei saagi ja seda ka ainult siis, kui nädala alguses tehakse ära pisikene protseduur, mille õnnestumisel on meil peagi lootust isegi koju saada – aga kõigest sellest koju saamisest juba järgmises postituses! 😉

Sellest siin tuleb üsna pikk, juturohke ja pildivaene postitus ja olen hetkel üsna kindel, et täna ma seda internetiavarustesse lisada ei jõua, kuid hiljemalt homme kindlasti! 😉

Esimesest sai veidi räägitud, aga teine? Teine operatsioon ootas meid ees 22.12.2016 – tänase seisuga täpselt 21 kuud tagasi. 🙂 22. detsember oli ühtlasi ka päev, mil mind piltlikult öeldes haiglast välja visati ja Kenert jäi kogu jõuluks siia üksinda – olgugi, et iga päev intensiivis tema juures käisin, siis mõjus see mulle laastavalt. Ma pumpasin piima päeval, ärkasin selle jaoks öösel mitmeid kordi, kuid sellest polnud tagantjärele kasugi mitte. Olgugi, et tassisin pudelite viisi piima haiglasse, mida Kenertile jagati, siis kohe kui 26.12 ka ise tagasi haiglasse sain, siis juba pärast esimest toidukorda kell 12 oli kell 15:00 teda söötma hakates minu rindades tühjus – sellest hetkest pole sealt enam tilkagi tulnud… jah, rinnapiim võib minutitega rinnast kaduda, meie Kenertiga oleme selle tõestuseks! Taaskord mõne täiesti teise postituse teema.

Tol korral olime kokku haiglas täpselt 31 päeva – haiglast väljusime 7.01.2017. Seega tolle aastavahetuse veetsime Kenertiga kahekesi pisikeses palatis uinudes ja mõtteis soovides, et uus aasta oleks meie vastu hellam. Veidi oligi, aastal 2017 oli meil vaid 1 operatsioon, selleks hetkeks oli Kenert juba 6 kuune ja kõvasti suuremaks kasvanud. Aga siiski veel beebi, kes võis terve päeva rahus lamada ja olla, süles kaisus magada ja jälgida kõiki neid mänguasju, mida talle näitasin. Kõhuli keeramine ei olnud keelatud – üleüldse oli tegemist veidi kergema operatsiooniga ja ka tänu sellele olime me 7 päeva hiljem kodus tagasi. 🙂

Ja ongi vahepeal kätte jõudnud laupäeva õhtu, kell on kohe veerand 8 ja juba varsti-varsti hakkame Kenertiga magama sättima. Viimasel ajal tahab ta siin juba 20:00 oma luti ja sussu saada, et siis multikaid vaadates end magama sussutada, kuid kõik päevad on ta saanud antibiotikumi kell 22:00 ja sel ajal on ta veel üleval olnud – õnneks läheb magama jäämine sellest olenemata üsna valutult ja omaette. Annab minu peale ka aega puhata. 🙂

Nüüd aga olemegi jõudnud meie neljanda ehk siis praeguseks hetkeks viimase suurema operatsiooni juurde, mis toimus siis sel nädalal. Kuna olen instagramis lahkelt jaganud Kenertist mõnd pilti, siis olen saanud teilt tohutul hulgal küsimusi ja armsaid kirjakesi, mis südant on soojendanud – aitäh, et olete meie jaoks olemas! 🙂

Nii mõnigi teist märkas, et Kenert on justkui voodi külge seotud ja üks sellekohane kommentaar on siin:

Ei, keegi ei ole Kenertit puhtalt lõbu pärast voodi külge aheldanud. Opi järgselt on nii mõnigi pisiasi vajalik ja see on üks neist! Jalad on Kenertil kinni seotud olnud 24/7 alates operatsioonilt tagasi jõudmise hetkest. Olgu, ma seon neid aeg ajalt üks haaval lahti, mudin ja puhastan teda, kui põhilise aja on siiski jalad seotult. Sa küsid, miks nii? Eks ikka seetõttu, et igasugune kõhuli keeramine on välistatud. Aga miks on ka käed kinni seotud? Ikka seetõttu, et Kenerti kõhule on paigaldatud toru, mis toob uriini põiest otse kotti(jah, sellel on tohutult peene nimetus ka). 😀 Ja seetõttu seon ma ööseks kinni ka tema käed, et ta sellele küüsi taha ei ajaks ja seda enda kõhust välja ei tõmbaks. Päeval seda ohtu ei ole, ta teab, et see seal on ja see ei paku talle enam huvi ja seetõttu on päeval tema käed vabad, kuid ma ei ole valmis riskima ja vastutust enda peale võtma, kui temaga peaks midagi juhtuma magamise ajal – seetõttu on mulle soovitatud, et turvalisem on ta kinni siduda. Praeguseks hetkeks on ta ise olukorraga kohanenud ja pean tunnistama, et ta palub õhtuti ise, et ta kinni seoksin, ehk aitab see tal kergemini uinuda? BTW mul oli plaan need sidemed koju kaasa küsida! 😀

Kusjuures tegelikult oli see kinni sidumine kuude viisi minu suurim hirm – lootus, et selleks ei teki vajadust, oli minus viimse hetkeni. Kuni ta peale operatsiooni liftiga alla toodi ja ma neid sidemeid tema käte ümber nägin – mu süda purunes miljoniks killuks ja ma ei ole siiani suutnud kõiki neid kilde kokku korjata. Tema abitu oleks paneb mind siiani pisaraid valama, kuigi positiivne olek ja kõiges hea nägemine on minu prioriteet number üks – eks ema emotsioonid peegelduvad ka lapsele.

Kusjuures seda viimast märksõna olen just eriti siin haiglas olles üha enam tähele hakanud panema. On seltskond õdesid, kes mulle kohe üldse mitte ei meeldi ja siis on megalahedad õed, kes võiksid 24/7 tööl olla, kui nad vaid jaksaksid. Nii mõnigi neist mäletab Kenertit sellest esimesest operatsioonist saadik. Üks imearmas vene aktsendiga noor õde ütles juba esimesel koos oldud vahetusel:”Oi, Pätrik poiss, küll sina oled mul suureks kasvanud!”. Ja täna mainis ta, et ta on läinud hoopis teist nägu kui oli beebina – kusjuures selles osas pean temaga mingil määral nõustuma. 🙂 Viimased 2 päeva on tööl olnud üks noor hooldaja, kes on ka meeeeeeletult armas inimene ja ma tunnen, et see neiu teeb oma tööd juba praegu südamega ja mul on niiiii tohutult hea meel, et ta on leidnud oma suuna ja õpib usinalt õendust ja töötab hetkel just lastehaiglas. Kuigi siinkohal teen ausa ülestunnistuse – minu vaimne tervis ei lubaks kohe üldse mitte seesugust tööd. Ma ilmselt nutaks iga lapse voodi kõrval, keda põetaksin ja kes mind nähes nutma hakkavad – nagu Kenert, nähes neid õdesid, kes mulle kohe üldse mitte ei meeldi. Eks inimesed ongi erinevad ja kõigile ei peagi kõik meeldima, aga kui juba kaugele on näha, et sa jälestad oma tööd, siis mis põhjusel sa seda üleüldse teed?

Enamus teie kirju on olnud siiski toetavad ja südantliigutavad, nii meeldiv on näha, et inimesed hoolivad, hoiavad pöidlaid ja samas ka tunnevad uudishimu – eks ma ise ole sama kanti tegelane. Kuid kahjuks või õnneks tegin ma oma otsuse juba Kenerti esimesel elukuul ja olen otsustanud selle ka nii jätta. Olen spetsiaalselt temale mõeldes pidanud ka päevikut, kus on kogu meie haiglas veedetud aeg viimse detailina kirjas, vahem olen väga loll ja laen seda ise, endalegi teadmata miks? Ilmselt sooviga iseenda süümepiinadele veel rohkem tuld juurde lisada – jah, ma tunnen end süüdi oma lapse kannatustes ja mitte ükski sõna ega tegu ei suuda seda tunnet minu seest välja kiskuda.

Ei ole lihtne näha oma last valudes, nutmas ja tegemata mitte midagi peale tema jaoks olemas olemise – ma ei saa teda enda kaissu haarata, kui ta öösel nutta tihkub ega enda sülle haarata ja temaga mängutuppa minna – see kõik on meie jaoks keelatud. Tean, et seda kõike vaid Kenerti enda heaolu nimel, kuid sellega on tohutult raske siiski leppida. Ma ei usu Jumalasse, kuid tänan teda siiski igal õhtul, mille veedame haiglas, et meie päev on lõpuks ometi jõudnud õhtusse ja me oleme sammuke kodule taas lähemal – can’t wait!

Kahjuks tabas meid täna päeval esimene pisikene tagasilöök, mis tekitas minus taas pisikest hirmu. Seetõttu jäi pooleli ka minu hommikuni kirjutamine ja praeguseks on kell saanud juba 20:34. Nimelt otsustas Kenerti kõhul olev toru loobuda koostööst ja seetõttu tulid plaastrid tema kõhult ära kiskuda – oi, seda haput nägu, kuid ta oli tubli ja tugev. Toru loputati ning see asus taas oma töökohustuste kallale. *Kenert haaras just oma torust kinni ja välja tõmbamise asemel asus seda alla vajutama*

Kas ka sinu kehal on mõni suurem arm? Mida see sinu jaoks tähendab? Mulle meeldib Kenerti kõhul ilutsevat pikka armi vaadates mõelda, et arm ei riku meest. Kas pole mitte tõsi? Tema kõhu vasakul pool asetseb vertikaalne arm, mis on oma 15cm pikk ja kasvab tema kehaga kaasa – piltlikult öeldes tähendab see seda, et kui Kenert kasvab pikemaks, siis teen seda ka arm tema kõhul. Seekordsest operatsioonist saab ta ühe pisema veel juurde, mis jääb tema kõhule ilmselt horisontaalselt, tahaksin vähemalt seda loota. Aga see selgub hea õnne korral alles uuel nädalal, eks siis vaatame seda asja. 😛

Siinkohal saabki vist otsa minu jutt ja mõtted, mida teiega veel jagada võiksin seoses meie operatsiooniga. Kui teil aga tekkis küsimusi, millele võiks selle teemaga seoses vastata, siis võite kirjutada need siia alla või siis leida lehe päise paremast nurgast minu istagrami ning facebooki, mille teel samuti meile kirjutada saate. Võib juhtuda, et ideede ja küsimuste korral tuleb ka teine postitus sel teemal, kuid hetkel ma siiski lõpetan – muidu venib juba liiga pikaks ja laialivalguvaks. Oleme valmis kuulama ka teie kogemusi, rõõme ja hirme – pole üldse mitte oluline, millega need seotud on. Oleme alati olemas teie kõigi jaoks!

Need imelised edusammud 23.09.2018😍 Saimegi voodist välja 😁🤞

Kristin & Kenert Pätrik! ❤

One thought on “Meie lugu – 4 operatsiooni ja liitrite viisi valatud pisaraid! #68

  1. Palju tervist Kenertile ja jaksu emmele.

    Täna avastasin Su blogi ja loomulikult oli vaja otsast lõpuni läbi lugeda. Väga mõnusa kirjutamisstiiliga oled. Meeldivad “lobapostid” mis algavad ei millestki ja lõpevad eikusagil – mõnusalt vahetud on ja see ongi nende võlu.

    Väga meeldib, et üks noor ema oma last hästi riietab ja sellele kulutada tahab. Tihti on see, et kõik jääb nii kähku väikseks ja üldse ta mäkerdab, käigu aga seitsmenda ringi nirudega.

    Edu elu, lapse tervise ja blogiga.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s