Veidi lisa eelnevale ja liiga palju selgitamist 😂 #69

Kohe pĂ€rast viimase postituse avalikustamist valdavad mind nii vastakad tunded – otseloomulikult ei ole see esimene kord. See on ka ĂŒks neid pĂ”hjuseid, miks ma end kunagi *blogija* tiitli vÀÀriliseks ei pea – igaĂŒks vĂ”ib arvuti avada, visata kirja tohutul hulgal ridu, oma eluloo ja hala. Olgugi, et ma vĂ”in öelda, et minu ja Kenert PĂ€triku algus on siiani olnud ĂŒsna raske, me oleme ĂŒletanud nii mĂ”negi takistuse, kuid haletsus ei ole kohe kindlasti see, mida me temaga taga ajame.

Ma tean, et siin on ka teid, mu kallid, kes olete mu kĂ”rval olnud juba pĂ€ris esimesest postitusest peale ja seetĂ”ttu teie juba teate, kuid rÀÀgin siiski ĂŒle, sest vahepeal on lisandunud uusi hingi ja ilmselt pole kĂ”ik veel teadlikud. Kui ma aasta alguses selle selle blogi avasin, siis oli mul peas vaid ĂŒks soov ja plaan – kirjutada justkui iseendale ja iseenda jaoks. Samuti ei ole ma kunagi jĂ€lginud oma kirjavigu(eriti telefoniga kirjutades tekib neid meeletult), ega pidanud lugu ĂŒleliigsest seletamisest ja justkui enda Ă”igustamisest – see siin ei ole koht, kus tahan tunda end survestatult ja teha seda kellegi teise pĂ€rast.

Sellegi poolest tunnen ma suurt “vajadust” end teile selgitada ja Ă”igustada. Minu eelmises postituses kĂ”lama jÀÀnud lause “Tegelikult pole ma siiani suutnud otsustada, kas ja kui palju loost ja detaile jutustan ma Kenertile…” jĂ€i pinnuks silma nii mĂ”nelegi postituse lugejale. KĂŒll olevat ma end segaselt sĂ”nastanud ja siis tuldi Ă”petama, et oi… Eestis on igal inimesel digilugu… you don’t say… olgu, ma ei hakka pinisema, kuigi oi.. kuidas tahaks 😂

Kui seda bloogerdust siin pidama ja hiljem ka jagama hakkasin, siis sai mulle juba ĂŒsna kiirelt selgeks, et alati on keegi, kes teeks sinust paremini ja juba teab ka sinust paremini. Ja siinkohal ma isegi mitte ei liialda. Kui siis ainult natukene. Tegelikult on ju tĂ€iesti vĂ”imalik, et ma seletasingi liiga segaselt ja seetĂ”ttu tunnen ka seda ĂŒle seletamise vajadust, et kĂ”ik me saaksime ĂŒhte moodi aru!

Ma rÀÀkisin oma eelmises postituses, et tegemist on Kenerti looga ja mina pole suutnud veel otsustada kas ja mida ma Kenertile rÀÀgin… jutt kĂ€is siis detailidest, kes luges lĂ€bi terve selle lĂ”igu, see ilmselt vĂ”is ka mĂ”ista minu mĂ”tet… aga ega kĂ”ik ei saagi mĂ”ista. Aga see ongi ju Kenerti lugu… ĂŒkskĂ”ik millal ta oma loo teada saab, siis peab see siiski jÀÀma otsustada, kas ja kellega tema seda jagada soovib. Ma saan aru, et nii mĂ”negi teist tung teada saada on ĂŒsna suur ja vĂ”ib-olla pĂ€lvisin selle “pahameele” Ă€ra faktiga, et ma ei pannud eelmisesse postitusse ĂŒksikasjalikult kirja seda kĂ”ike, mis Kenertiga nende operatsioonide kĂ€igus tehtud on. ÜhesĂ”naga vabandust, et olen teinud otsuse jĂ€tta see Kenerti otsuseks.

Ja ma ei mĂ”elnud ka oma lausega seda, et ma EI TAHA Kenertile KUNAGI rÀÀkida, mis temaga lapsepĂ”lves juhtus. Mina ei ole seda öelnud ja on kurb lugeda, kuidas keegi vĂ”tab Ă”iguse kuskil kommentaariumis mulle sĂ”nu suhu toppida ja siis veel nĂ€hvata, et kuidas ma kĂŒll saan nii isekas olla ja lapsele mitte ĂŒldse mĂ”elda. Olge hea, mĂ”elge nĂŒĂŒd veidi loogiliselt – Kenerti kĂ”hul ilutseb 2 armi, ilmselgelt pean ma talle seletama, mis pĂ”hjusel need seal on. Aga eks ma olen ka seda mĂ€rganud, et inimestel on komme mitte mĂ”elda ja lihtsalt kirjutada – mitte muidugi kĂ”igil, aga nii mĂ”nelgi. Eks ma vahel olen isegi “seesugune” ja tihtilugu enne ĂŒtlen ja alles siis hakkan mĂ”tlema, et oli seda nĂŒĂŒd veel vaja… ainus lohutus ongi see, et ma ei ole ĂŒksi. 😀

Kuid ma ei soovi, et see postitus siin oleks negatiivselt meelestatud ja seetĂ”ttu tahaksin tĂ€nada kĂ”iki teid, kes te meile kirjutasite, toetust pakkusite ja oma lugusid jagasite – vahel on hea teada, et olgugi et sĂŒdames on ĂŒksik tunne, siis kuskil on ikka keegi, kes on alati valmis kuulama ja toeks olema. Üks armas ema suutis kirjeldada just seda sama tunnet, mida tunnen mina… ĂŒhel hetkel tundub oma mure kĂ”ige suurem ja Ă”udsem, kuid nĂ€hes ja lugedes teiste muresid, siis mĂ”istad, et tegelikult pole asi mitte ĂŒldse nii hull. Mul on tohutult vedanud, et Kenert otsustas minu juurde tulla ja jÀÀda!

Samuti tahaksin ma tĂ€nada kĂ”iki teid, kes te mĂ”istate ja toetate minu otsust jĂ€tta see lugu Kenerti jutustada. See on tema elu ja olgugi, et tulevikus ei sea see temale mingeid takistusi, siis tunnen, et endiselt ei ole see minu lugu, mida jutustada ja ma isegi ei kavatse end sundida kĂ”igi teie pĂ€rast, kes te tunnete tapvat uudishimu – mainisin juba eelmises postituses, et teadjaid on minimaalselt ja nii see esialgu ka jÀÀb.

Minu kirjutamisstiil on olnud algusest peale hoopis teistsugune, mulle meeldib kirjutada tĂŒhjast/tĂ€hnast ja alustada ilma ideedeta ja lĂ”petada mitmesaja-sĂ”nalise postitusega – nagu ma ise neid nimetan, siis minu endagi lemmikud on need vanad head “lobapostid”. Ka selle kohta olen teilt saanud head ja positiivset tagasisidet. AitĂ€h teile, et loete ja ikka ja jĂ€lle tagasi tulete!

Mina ise kahjuks “selline” ei ole. Ma pole juba sirka aastakene lugenud ĂŒhtki blogi, sest ma lihtsalt ei suuda… miks? Eks ikka sellepĂ€rast, et ma pole leidnud veel neid blogijaid, kelle kirjastiil ja elulugu mulle niivĂ”rd huvi pakuks, et ma suudaksin lugeda rohkem kui poolt tema kirjutatud postitust. See ei tĂ€henda muidugi seda, et mulle lugeda ei meeldiks… vĂ€ga meeldib, aga ma eelistan lugeda raamatuid ja seda juba lapseeast saati. VĂ”in isegi uhkeldada, et ka mina olen kirjutanud paar “raamatut”, millest ĂŒks oli nĂ€iteks minu keskkooli uurimustöö praktiline osa… oi, see oli ausalt öeldes paras katsumus. Ma pole kunagi olnud seda “tĂŒĂŒpi”, kes suudaks midagi teha kĂ€skimise peale ja kellele meeldiksid tĂ€htajad, mis on kuklas kogu kirjutamise aeg tiksumas. SeetĂ”ttu tuli mul ka oma “romaani” kirjutades end tihtipeale tĂ”siselt sundida ja seetĂ”ttu ei ole ma kunagi tulemusega rahul olnud. Minu puhas Ă”nn, et ĂŒkski hindaja ei leidnud aega, et kogu romaan lĂ€bi lugeda.

Aga mis pĂ”nevat veel? Kenert sai kĂ€tte oma esimese sĂŒnnimĂ€rgi! Just tĂ€pselt nii kaua see meil aega vĂ”ttiski, 1aasta ja 9 kuud… oi, kuidas ma ootasin ja pea iga pĂ€ev ta keha uurisin ja lootsin, et juba ĂŒks kord mĂ”ni sĂŒnnimĂ€rk tuleks. It’s finally here! Kah asi, mille ĂŒle rÔÔmu tunda… aga nĂ€ed, mulle pakub huvi. 😀 Mis vanuses teie lapsed oma sĂŒnnimĂ€rke “koguma” hakkasid? 🙂

LĂ”petuseks ka natukene mitte nii hĂ€id uudiseid… reedel ĂŒtles arst(kirurgi n-ö parem kĂ€si), et ilmselt lĂ€heb Kenert ĂŒlakorrusele uuesti teisipĂ€eval. LaupĂ€eval olid meil pisikesed tagasilöögid ja kirurg vihjas, et kui miski ei muutu lĂ€heb Kenert ĂŒles juba esmaspĂ€eval… tagasilöökidest saime vĂ”itu ja kĂ”ik hakkas taas Ă”igesti toimima. TĂ€na tuli kohale arst, kelle sĂ”num mu sĂ”na otseses mĂ”ttes tujust Ă€ra ajas ja rajalt n-ö maha lĂ”i. Ta teatas mulle, et Kenerti ĂŒles viimise plaani lĂŒkkasid nad neljapĂ€evale ja kui 24h kĂ”ik peale seda ilusti sujub, siis viiakse ta reedel korra veel ĂŒles ja alles siis hakkab koju saamise lootuskiir nurga tagant paistma. No kurat… ma ei taha ĂŒldse vanduda, aga ma olen nii solvunud ja pettunud ja pahane ja god, ma ei suuda isegi pisariad juba pool tundi tagasi hoida… mu lootus see nĂ€dal koju saada oli niiiii suur, et ilmselt selle mitte saamine viis mu korralikult endast vĂ€lja – tunnistan seda isegi.

Olgu, nĂŒĂŒdseks on kĂ€es Ă”htu ja ma olen oma pettumustundest enam-vĂ€hem ĂŒle saanud. Vanaema kĂ€is meid vaatamas ja Kenert naudib ikka tĂ€iega selle kĂ€ruga ringi rallimist ja mĂ€ngutoas kĂ€imist. Muidugi on nĂ€ha, et ta heameelega jookseks ringi ja naudiks vabadust, aga seda veel kahjuks talle lubada ei saa. Eks nĂ€is, mis seis juba nĂ€dala lĂ”pu poole meiega on.

Kindlasti hoian nĂŒĂŒd teid jooksvalt kursis ja juba ĂŒsna pea seame sammud kodu poole – nii palju hĂ€id plaane ja mĂ”tteid on peas, saaks need vaid juba tĂ€ide viia ja mĂ”ned ka kirja panna. Aeg on see, millest kogu aeg puudust tuleb.

KĂŒll aga on endiselt oodatud kĂ”ik teie kĂŒsimused, rÔÔmud, mured ja ideed meie meilile(kristinvaisma@gmail.com) ning ka instagrami ja facebooki, mille lingi leiad bloogerduse pĂ€ise paremast nurgast. 😇

Kui sa aga tunned, et tahaksid meid igal sammul toetada, siis leia blogi ÀÀrelt “JĂ€lgi”, kliki sellele, kinnita meililt oma soov ja nii saad igal korral teate, kui taas miskit kirja paneme. AitĂ€h teile, kes te seda juba teinud olete!🙏😍😇

Kristin & Kenert PĂ€trik 💖

One thought on “Veidi lisa eelnevale ja liiga palju selgitamist 😂 #69

Lisa kommentaar

TÀida nÔutavad vÀljad vÔi kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Connecting to %s