KAS SEE TÕESTI ON JÄLLE ÜKS …. lobapost! #70

Kallikesed, käes on lobaposti aeg!!! Haha, imestan isegi, et tuli just seesugune tuju, kuid siin haiglas konutades saab üks hetk kõigest siiber ja hakkan seetõttu end taas kirjutamisega lõbustama.

Märkasin, et juba sain ma postituse pealkirja märkida #70. See ilmselgelt tähendab seda, et tegemist on minu SEITSMEKÜMNENDA postitusega sel blogi lehel. Paneb mind ennastki imestama, et 8 kuuga just täpselt nii kaugele olen jõudnud. Ma olen ka varem “püüdnud” blogida, kuid nii kaugele pole ma veel omadega jõudnud. Olgugi, et Kellyga koos “salajast” blogi pidades juhtus tihti, et keskkooli ajal sai ikka pea iga päev miskit kirja pandud.

Ja kuna tegemist on siiski meie 70nda juubeliga, siis ei tulnud mul mõttesse paremad ideed, kui tähistada seda ühe korraliku lobapostiga, mis algab ei millestki ja lõppeb ei kuskil – just nii ütles üks minu lugeja ja lisas ka, et just selles peitubki minu lobapostide võlu.

Mulle meeldib lobiseda, kuigi reaalses elus olen siiani olnud siiski see “kuulaja” osapool, aga ka sel pole siiani miskit viga olnud – nüüd mul muidugi veab, panen kirja kõik, mis pähe kargab ja imestan endamisi, et keegigi üldse sellist asja lugema vaevub. 😂😂

Täna õhtul on mängutoas üllatavalt “palju” lapsi. Kahe asemel on hoopis neli – kaks neist on ühe kirurgi lapsed. Pean tunnistama, et päris kahju on vaadata, kuidas Kenert teisi lapsi jooksmas jälgib ja ise nukralt toolis istub – õnneks lepib ta olukorraga ega võitle vastu. Kuigi kaklevaid õdesid jälgib ka üsna hapu näoga – kellele ikka kisavad plikad meeldiksid. 🤣🤣

Haha, kas sina oled kunagi Google’sse löönud sisse oma eesnime? Ma tegin proovi, kuna märkasin, et nii on jõutud minu blogini. Minu proovimise tulemuseks on aga hoopis midagi muud:😂😂

Ma usun, et matusebüroo ei ole päris see, mille üle naerma peaks, aga siiski… Ma tean, et seesugune asutus esksiteerib – mu vanaema on seda mulle lapsest saati maininud ikka igal korral, kui teda külastasin.😂 Ilmselgelt näitab ta seda mulle, sest antud “asutus” asub siiski PERH vahetus läheduses, aga polnud just miski, mida ma leida soovisin. 😇

Nüüdseks on kätte jõudnud juba teisipäeva ennelõuna – Kenert on kuidagi üllatavalt väsinud ja jäi täna juba unne 9:30, seega praeguseks hetkeks on ta maganud juba poolteist tundi. Oi, kui armas ta mul ikka on. Ja tema tung külili magada on nii suur, et ärkasin öösel kümneid kordi tema suure soovi peale end külili keerata – minu õnneks oli täna esimene täispikk magatud öö haiglas. 😇

Aga tegelikult tahtsin ma kirja panna ühe päris hea uudise ka. Kuna eile õhtul juhtus midani no nii enamvähem toredat, mis ergutab Kenerti ülakorrusele saamist, siis praeguseks hetkeks on Kenert siiani näljas ja ootab oma n-ö opile pääsemise korda. Tegemist ei ole kes teab mis suure operatsiooniga, kuid tundub, et siiski otsustati narkoosi kasuks ja nüüd tuleb veidi aega tühja kõhtu kannatada – milline vedamine, et joominegi lubatud on. 😂

Eks see, kas ja kuidas kõik korrus ülevamal pool kõik sujub ja milliste uudistega kirurg ta tagasi alla toob, selgub alles siis, kui kõik on möödas ja saan Kenertit jälle oma silmaga näha ja musitada. Lisaks sellele tundub, et ta hakkab ka vaikselt ärkama – või siiski mitte. 😂

Oi, täna valdavad mind hoopis teistmoodi emotsioonid – lootuskiir varsti koju saada, hakkas taas kuskil künka tagant piiluma. Ehk veab ja juba varsti on käes meie õnnepäev. Kuigi ma endiselt ei kurda, päevad Kenertiga on sujunud kiirelt ja ootamatusteta, õed on tuttavad juba 2016 aasta novembrikuust ja üleüldse on siin selline pingevaba õhkkond – tuleb ise vaid rahulik ja rõõmsameelne olla.

Kuigi pean tunnistama, et öösel ma väga magada ei saa. Ma olen sellises n-ö poolunes staadiumis, et ärkaksin iga väiksemagi Kenerti heli või liigutuse peale – no nii igaks juhuks, kui peaks miskit juhtuma. See aga tähendab seda, et ma ärkan ka iga väiksemagi muu piuksu, nuttu ja kisa peale, mis öises haiglas “rõõmu” pakuvad. Aga kõige sellega on võimalik leppida ja kui tegemist ei ole Kenertiga, siis on unne tagasi vajumine üsnagi kerge.

Sirka 30 minutit ülakorrusel ja minu naerugaasist uimane lapsuke oli tagasi minu juures. Jõudsin sel ajal ära käia emaga koos Lastehaigla kohvikus – see tuunikala tortilla oli lihtsalt liiga hea, et tõsi olla. 😍🙏 Aga see selleks, toidust ei tahtnud ma üleüldsegi rääkida.

Ühesõnaga on meil hetkel üsna suur lootus ja usk homne päev koju saada(ilmselt, kui sina seda loed, oleme me juba kodus – kui kõik muidugi õnneks läheb). Hetkel on kõik enam-vähem täpselt nii nagu olema peab ning kirurg andis juba kiirelt peale operatsiooni meile loa juba homme koju saada. Esialgu arvasin ma, et ta teeb nalja – veidi on selline killumees aeg-ajalt, aga kui tema sõnad lõpuks kohale jõudsid, siis lubasin vastu mitte vaielda ja kirurgi lahkudes tegin ikka rõõmutantsu ka – see meeldib eriti Kenertile, kes siis valjul häälel naerda kihistas.

Minu esialgne plaan oli magama minna kell 21, 30 minutit peale Kenertit . Aga otseloomulikult läks minu plaan luhta. Praeguseks hetkeks on tänasest saanud juba homme – kell on 00:03 ja käes on 26.september. ME SAAME TÄNA KOJU!

Põhjus, miks ma siiani ei maga, peitub otseloomulikult eelkõige Kenertis, keda painavad valuhood kõhus – see kõik läheb üle! Sirka 20 minutit tagasi sai ta üsna tugevatoimelist valuvaigistit, mis peaks talle tagama rahuliku ööune – loodan, et see tal ka õnnestub. Teine põhjus on peidus hoopiski minus endas – ma olen nii elevil koju saamise üle, kuid samas nii tohutult hirmul. Ma kardan, et minu suur õnn puruneb taas ja kõik ei lähe nii nagu plaan ette näeb. Kunagi ei tea, mis viperused meie teele viskuvad. Küll aga saad sina juba postituse lõpu poole teada, kas me siis maandusime koju või siiski veel mitte.

Yay, esimene pooltund ilma ühegi valuta! Tundub, et imeravim töötab ja on aeg ka ennast viimaks magama sättida. Kuna tegemist on endiselt lobapostiga, siis olen kindlasti tagasi juba hommikul, et seda siin jätkata! 😇

Tunnen ennast juba nagu mõni 12 aastane videoblogija, kes igas oma lauses ikka kellaaja ka ära peab märkima. Kell on 6:46 ja ongi käes loodetavasti meie viimane päev siin armsas Lastehaiglas. Kenert magab veel rahulikku und, kuid veidi aega tagasi sai ta rohtu(kanüüli kaudu) ja seda masinaga, mis esialgu lakkas koostööst ning minu ärkasin – thank god, et Kenert veel magab. Eks eilne mitu tundi mängutoas väsitas ta ikka korralikult ära – nagu ühele väikemehele kohane ongi.

Kolmekordsest kogemusest võin öelda, et lõpp on kõige venivam ja õige aeg justkui ei jõuakski kunagi kohale. Juba eilne õhtu näitas seda… mingi hetkeni aeg muudkui venis ja venis. 😇

Ja ongi Kenert ka ärkvel ja multikakanal omas hiilguses – oi, kuidas need Etv2 multikad mulle endale meeldima on hakanud. 😂🤣 Kenertile ei paku need muidugi siiani huvi… tema vaataks ikka vaid oma inglise keelseid lastelause ja kuulaks suurima heameelega meie oma Reketit. 😂😇

Tundub, et mu lobaposti mõte on veninud tõesti väga pikaks. Mul on peas nii palju mõtteid ja ideid, mida soovin teiega jagada. Küll aga ei ole kõige jaoks ilmselt hetkel veel õige aeg ja koht.

Nonii, nunnud, kätte on jõudnud kolmapäeva õhtu ja praegusel hetkel saan ma suure kergendustundega öelda, et ME OLEME TAGASI KODUS! Olgugi, et täieliku paranemise ja sama elu taastamine võtab kindlasti veel veidi aega, siis loeb siiski fakt, et saame kosuda ja paraneda oma kodus, omas voodis… ja mis kõige olulisem – kasvõi kaisus ja ilma kinnisidumata😂

Oi, kui happy ma olen selle üle, kuigi eks kohustusi on palju ja pidevalt vaata kullipilguga, et ta enesele liiga ei teeks – mänguväljakule turnima päris veel ei lähe. 🙈 Küll aga õppisime kõndimise uuesti selgeks, kuigi siiani on veel veidi raske ja ebatasane see kõnnak, aga eks seda kõnnakut mõjutab ka tehtud operatsioon, paistetus ja pisikene haavakene kõhul, mis ilma õmblemata iseseisvalt kokku peab kasvama. Ma pean reedel sealt sideme maha võtma ja ma tunnistan ausalt, et mu hirm on juba praegu üsna suur.

Küll aga tahaksin kirjutada midagi eriti vahvat, mis meiega täna juhtus. 😍 Täna hommikul maandus Lastehaiglasse meie armas jälgija ja lugeja Liisi oma poja Karliga, oi, kui armsad nad on. 😍 Liisi on väga heade oskustega köögis ja seetõttu pistis Kenert kohe peale nende lahkumist kahe suupoolega pintslisse Liisi valmistatud ja meile kingituseks toodud pulgakoogid – võin kinnitada, et need olid tõesti imemaitsvad. Nüüdseks on lahendatud mure, mida pakkuda Kenerti teisel sünnipäeval – peangi Liisile kirjutama ja tellimuse sisse andma. 😇🙈Aitäh, armsad Liisi ja Karl – aitäh, et tulite ja meile maiustamist tõite – olete vahvad!😍💙

Aga nüüd ma küll lõpetan selle meeletult pikale veninud lobaposti ja lasen ta täpselt sellisel kujul internetiavarustesse – eks iga üks leiab ise, kas on tal miskit põnevat siit lugeda, või oli tegemist puhta aja raiskamisega.

Aga enne veel suur-suur-suur aitäh kõigile Teile, kes te meile sel teekonnal toeks olete olnud ja olete siiani. Meil Kenertiga on niiii hea meel, et pärast meie loo jagamist on tekkinud nii palju toetajaid ja inimesi, kes hoolivad ka ilma põhjendusi uurimata. Aitäh, kallid!🙏💙

Teie Kristin & Kenert Pätrik!💖

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s