Vallasema toetusest, alimentidest ja minu otsustest + veidi muud rongavanematest! * #72

*Tegemist on puhtalt minu arvamusega, mu eesmärk ei ole kedagi laimata, solvata või veelvähem tekitada kelleski pahameelt!

Mulle ei meeldi raha peale mõelda või veel vähem sellest rääkida – teda on ja ei ole nii kui nii. Küll aga kui kellegagi kuskil tulevad teemaks toetused ja igasugused hüvitised, siis naljatledes mainin ära ka selle ilusa 19,18€, mis riik mulle igakuiselt maksab selle eest, et olen teinud otsuse last kasvatada üksi ja tema teiselt vanemalt sentigi nõudmata.

Tõsi ta on, et tegemist on ainsa ja kõige õigema valikuga, mida teha olen suutnud. Seda valikut ei saa keegi mulle ette heita, ei tulla õpetama, kuidas oleks õigem ja reeglitekohasem käituda. Ja tõsi on ka see, et ise ma olen selle rahaliselt “niru” valiku teinud ja pean sellega leppima, et riik on otsustanud minu valikut mitte toetada ja raiub siiski selgesõnaliselt, et igal lapsel peab olema ema ning isa, olenemata faktist, et isaks olemist ei saa ühelegi mehele peale suruda. Emaks olemise puhul kehtib sama reegel.

Ei, seda rolli ei saa peale suruda ja ei saa nõuda, et selle eest veel peale ka makstakse. Kujutage nüüd ette, et teid on surutud soovimatult vanglamüüride taha ja nõustakse selle eest veel 255€/kuus, et oma karistuse ilusti ära kannaksid. Võib-olla ei ole just see kõige parem võrdlus, aga umbes nii ju tegelikult ongi… ma võin ka eksida, aga mida sina sellest arvad?

Mu eesmärk ei ole pühendada seda postitust halale, kui vähe riik mulle maksab selle eest, et tulevikulootust kasvatan kodus. 😂😂 Ma lepin oma 112€’ga kuus kuniks sedagi veel jagub. 🙈

Küll aga tahaksin kirja panna oma mõtted sellega seoses, kuidas riik püüldikult tõstab igasugu muid toetuseid(minimaalselt ja harva), et kasvatada meie rahva iivet ja seejuures jätab märkamata kõik need emad ja isad, kes on võtnud vastu otsuse kasvatada seda iivet üksinda.

Jah, ma teadsin juba raseduse alguses, et ilmselgelt pean ma oma last kasvatama üksi ja teadsin ka seda, et mingisugust rahalist toetust mul loota ei tasu – Kenerti “isast” suuremat juuti annab leida. Samas ei ole mul hetkekski tulnud pähe mõte laps ära anda või pöörduda kohtusse, et nõuda välja summa, millele mul tegelikult õigus on.

Sa küsid minult miks? Eks ikka seetõttu, et olen olnud alati seda usku, et lapse kasvatamine ja tema elutee toetamine peavad olema lapsevanema vaba tahe ja soov. Ei saa sundida kedagi toetama inimhinge, keda soovitud ei ole. Ma usun ja tahaksin väga loota, et meie, kes me oleme võtnud oma südameasjaks leppida olukorraga ja pakkuda seda kõike ise ja üksinda oma lapsele, ei pea oma valikut kunagi kahetsema ja ühel hetkel taipab ka riik, et pilt ei ole üleüldse nii must-valge kui ta esmapilgul paistab.

Jah, nii mõneltki lapsevanemalt on kohtu teel väljamõistetud alimendid, kuid üsna tihti põrkame kokku olukorraga, kus sellegi poolest ei laeku lapse eest hoolitseva vanema pangakontole(ega ka mitte lapse isiklikule) ühtki eurosenti. Minu mõte siinkohal tõestab, et ega sunniviisiline lapsevanemaks sundimine ei mõju.

Või siis on seltskond “emasid” ja “isasid” kes saatuse tahtel on kohustatud maksma alimente, teevadki seda suurest vihast, kuid oma lapse vastu huvi ei tunne – mis saaks veel vastumeelsel olla.

Olgu, tõsi ta on, et kogu see postitus on kirjutatud minu mätta otsast ja kindlasti leidub tosinats viisi inimesi, kes mulle nüüd peale hüppavad ja oma arvamust peale hakkavad suruma – nope, poleks esimene kord.

Ja reaalsus on ka see, et ükskõik kui palju ma ka ei püüaks, siis ei ole ma veel suutnud leida oskust vaadata seda oma lapse silmade läbi – mis on tegelikult see, mis on siiski temale parim?

Mida annab lapsele summa enda või ema/isa pangakontol, kui sellest hoolimata puudub tal teine lapsevanem?

Tõsi ta on, et ei riigipoolt makstab 19,18€ ega ka mõne sunnitus lapsevanema poolt makstab toetus ei anna lapsele ema/isa, kes on teinud otsuse elada oma perekonnas eemal. Mina olen oma mõtetes nimetanud perekonnaks kõiki neid, kellega enam koos ühe katuse all või kes on ühel või teisel viisil minuga veresugulased. Küll aga ei sooviks ma eal enam nimetada Kenerti “isa” ei enda ega tema pereliikmeks. See au-aste on miski, mis tuleb välja teenida ja nii kaugele on pärast mitut aastat üsna raske tõusta.

Kuna suuremale enamusele minu jälgijaskonnast on teada minu “single mother” staatus, siis ei kavatsegi ma seda varjata ega teha nägu, et ma ei ole oma valiku või pangakontole laekuva summaga rahul. Ma olen alati rahul sellega, mis mulle antakse ja kiidan ka tagantjärgi heaks enda poolt tehtud valikud.

Tänu sel teemal vestlemisele olen saanud oma meiliaadressile (kristinvaisma@gmail.com) nii mõnegi kirja üksikemadelt või neilt naistelt, kes on hetkel beebiootel ja peavad leppima otsusega, mis on teinud esialgu lapse isa – oma perekonnast lahkumine.

Siinkohal tahaksin jagada ka ühe tip’i, mis on mind isiklikult tohutult sel teekonnal aidanud ja edasi viinud. Ealeski ära nimeta seda lahkuja otsuseks – Sina, kallis, oled teinud otsuses kasvatada üksinda üles üks väikene armas põnn ja sina oled võtnud vastu pakkuda talle üksiku lapsevanemana kõike, mida ühe väikese hinge süda soovida suudab ja oskab. Selle otsuse olen teinud ka mina ja ma tahaksin südamest loota, et ühel päeval, kui Kenert suureks meheks kasvab, siis toetab ta minu otsust ja on toeks mulle pojana nii heas kui halvas, just nagu olen mina toeks temale terve tema elutee – pole takistust, mis murraks ühe emalõvi! 🦁

Mulle endale tundub justkui oleksin ma terve aeg rääkinud nagu oleksid ainult isad need, kes oma lapsed hülgavad. Proovisin läheneda ka mõne üksikisa vaatenurgast, kuid see on üsna keeruline, kui ise oled ühe südametu ja põikpäise meesterahva tõttu üksikema. 😂😂 Aga reaalsus on see, et üsna tihti on “emad” need suuremad kõrvalehiilijad ja laste hülgamist tuleb liiga tihti ette.

Kas sina emana/isana kujutad ette, et jätaksid oma lapse lihtsalt ja lahkuksid?

Mina ei suuda küll oma peas välja mõelda seda mõtet, mis paneb ühe inimese sel moel käituma. Jah, on olukordi kus ma mõistan otsust anda laps adopteerimisele või näiteks vanaema kasvatada, aga lihtsalt jätta üks vanem kõige sellega toime tulema? Äärmiselt isekas ja mõtlematu, aga samas, mina lapsena ei sooviks seesugust vanemat oma ellu.

Minul endal on vedanud, et minu vanemad on koos olnud sirka 30 aastat, neil on 4 fantastilist last(nende seas õnneks ka mina), ilus kodu ja üleüldse armastav perekond. Seetõttu elasin ma oma elu esimesed 19 aastat unistusega, et ühel heal päeval loon ka mina endale ja oma lastele just seesuguse kodu ja pere – kahe armastava vanemaga. Aga nagu ikka kipub minema nii, et reaalsus on hoopis teine. Minu jaoks oli raske alguses leppida faktiga, et minu laps kasvab piltlikult öeldes “katkises” perekonnas. Aga mina rohkem oli mul aega selle mõttega harjuda, siis seda enam mõistsin ma viimaks, et tegemist ei olegi mingisuguse “katkise” perekonnaga, vaid see on meie moodi perekond – mina ja Kenert Pätrik moodustamegi meie moodi perekonna ja meil mõlemal(jah, ma räägin tema eest, aga puhtalt tema emotsioonide põhjal) on nii meeletult hea meel, et meie ümber on nii meeletult palju häid ja armastavaid inimesi. 💕 Aitäh! 🎀

Ükskõik kui suur või väike ei oleks ka rahasumma, mis makstakse mulle Kenerti üksinda kasvatamise eest, ei kahetse ma ealeski, et olen just sellise valiku nagu olen. Ma usun, et minu õnn ja rahulolu on need, mis peegelduvad Kenertile edasi ja ühel päeval mõistab ta mind, miks olen teinud just seesuguse valiku ja miks on temal isa asemel ainult fantastiline vanaisa ja kaks väga mänguhuvilist ja koomilist onu. 😂

Kokkuvõtteks sooviks öelda vaid seda, et alimentide eest ei ole võimalik turult minna ja osta ei uut vanemat ega vanema-armastus. See kõik tuleb kahekordselt kuhjata üksikvanemal ja usute või mitte, see on kohe kindlasti see kõige toredam ja lihtsam osa kõige selle juures, millega üksikvanem oma teel vastamisi peab seisma. Mina olen valmis Kenertile kasvõi kümne isa eest armastust jagama, seda tunnet jääks minus ikka veel üle! ❤️ Ma armastan oma poega ja ma olen tõesti tänulik, et ma ei ole kohustatud teda jagama ning rõõmustan endakeskis ka selle üle, et mina olen ainus, kellel on hetkel õigus tema üle otsustada. Mina valin tema elukoha, lasteaia ja tudukombe ja mitte keegi ei saa mulle öelda, et see valik ei sobi või pole talle see päris õige. 😇

Loodan vaid, et sel korral olen suutnud end piisavalt lahti seletada ja õigesti said aru ka need, kes üsna tihti kipuvad teemasid veidi teisiti mõistma.

Kui sa tunned, et tahaksid kellegagi sel teemal vestelda, siis kirjuta mulle meilile või sotsiaalmeediasse(minu facebooki ning instagrami lingi leiad blogi päise paremast nurgast). 😇

P.S littledutch.ee e-poes on endiselt kogu kaup koodiga KENERT15 -15%. Ja seda rõõmu jätkub kuni 08.10(k.a). Kiirusta, sest parim kraam saab liiga ruttu otsa. 🙈🎉

Aitäh, et võtsid vasvaks lugeda ja veel suurem aitäh teile, kes kaasa rääkisid.

Teie Kristin & Kenert Pätrik 🎀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s