Opijärgne taastumine, õpetatud abitus ning õiendavad(röökivad) emad & minu eesmärk emana!* #73

* Võtad minu postituse sisu isiklikult? Järelikult on sul probleem ja soovitan hakata lahendust otsima!

Kui keegi mäletab veel minu postitust Omniva puuduliku teeninduse kohta, siis jah – ma ootan juba 6 kuud neilt vastust oma meilile. Ilmselgelt olen ma leppinud, et seda ei tule ja siiani pettunud neis ja nende teeninduses. Btw peale seda korda on nad 1 jama veel korraldanud, aga kuna ma ei vaevu enam nende teenuseid kasutama(vaid hädajuhul), siis olen otsustanud sellel teemal pikemalt mitte peatuda. 😇

Kenerti opijärgse paranemise kohta vaid niipalju, et nüüdseks on see kõik seljataga – justkui polekski midagi olnud. Kui veel nädal tagasi ei saanud ta joosta ja kõndiminegi oli üsna vaevaline, siis nüüdseks kimab ta jälle joostes ringi ja ka valuhood on kadunud – lisaks sügelusele, mida tekitasid paranevad õmblused. Niidid veel ära sulanud ei ole(välja me neid ka tõmbama ei lähe – doktor ei pidanud seda vajalikuks), kuid õmblused on päris ilusti paranenud ja nende ümbert on kadunud ka punetus. Üks, mis veel veidi paranemisaega vajab, on pisikene augukene kõhul – see ei vajanud ümblus ja niisiis tuleb meil oodata, kuniks ta vahatahtlikult paraneb – hetkel on sirka 3mm’se läbimõõduga augule tekkinud koorik ja tundub, et juba üsna pea on ka see sügelus seljataga.

Tagasi arstile peame pöörduma alles 2019 aasta sügisel ehk siis 1 aasta peale lõikust. Tunnistan, et see on minu jaoks üsna ootamatu, sest beebina pidime kuude viisi käima arstlikus kontrollis peale operatsioone. Ja seda mitte korra kuus vaid ikka mitu korda nädalas – hiljem muidugi veidi harvemini ja viimased aasta aega polnud me Lastehaiglas enam kordagi käinud.

Ma südamest loodan, et tegemist oli Kenerti elu viimase operatsiooniga, kuigi ega see haiglas oleku aeg mõjus tema käitumisele märgatavalt. Kui varem oli ta justkui pöörane ja üpriski sõnakuulmatu, siis selles osas oleks ta justkui 180kraadi muutunud. Lisaks oskab ta nüüd ka söögikohtades rahulikult olla, kui talle vaid tegevust leida – mõistis ka seda, et lasterohked mängutoad ei ole veel talle turvalised.

Magama jäämise osas on toimunud ka muutus – kui varem roomas ta mööda voodit ringi, püüdis leida sobivat asendit ja muutis seda ikka iga sekundi tagant, siis nüüd on ta saavutanud oskuse jääda magama siplemata. Saadan ta voodisse, annan kätte meie olulise combo – luti ja kaisuräti, ning panen peale teki. Vastavalt tema soovile kas heidan talle kaissu, lähen pikali oma voodisse või lahkun toast. Ja nii ta uinub. Olgugi, et näiteks eile võttis tal uinumine aega sirka 40 minutit(millele eelnes tema soov voodisse minna), siis praktiliselt terve see aeg suutis ta muuta asendit maksimaalselt paaril korral. Hea töö, väikemees!

Muus osas tundub olevat hetkel kõik endine. Ta on alati olnud üks tohutult rõõmsameelne ja naerusuinelaps – puhas ja siiras rõõm peegeldub igal ajal tema silmadest. Seda oli ta enne haiglat, haiglas ning ka nüüd kodus olles. Küll aga on saanud temast taevavaatleja. Ei, ta ei viska end kisaga pikali, ega jonni maas – nagu arvas üks ema, kes meist tänaval möödus ja oma jutuga Kenertit hirmutada ja püsti püüdis ajada. Tunnistan, et sel hetkel tundsin tõelist viha teise ema suunas – n*hhui sa tuled ligi, ta isegi ei röökinud ega nutnud, ta lihtsalt pikutas ja vaatles taevast. Reaalselt, Kenert lihtsalt heitis keset tänavat pikali, suunas käe taeva poole ja muudkui seletas mulle midagi. Ja siis tuli see naine… Kenerti silmadesse tekkisid pisarad ja oli näha, et ta ei saa kohe üldse mitte aru mille eest ta saab. Ma ei mäleta mida ma ütlesin, kuid vastuseks sain:”Jaa, jaa… mul endal siin üks samasugune!”. Ja sellele järgnes viibe tema lapsele. Ee… ei? Haha… nüüd tagant järgi ajab ikka tigedaks – kas asfaldil pikutav laps tähendab tõesti vaid jonnivat jõmpsikat? -.-

Tõsi on, et ma hetkel võib-olla reageerin üle ja too ema sai asjast täiesti valesti aru. Ehk on see tingitud sellest, et mina ei lähe tänaval võõra lapse juurde ja ei hakka teda ja tema ema õpetama – veelvähem siis, kui lapsel on hea tuju ja minu saabumise peale saab ta šoki. Miks on vaja torkida?

Siinkohal võin öelda, et mul on lapsega üpriski vedanud. Jah, ka temal on oma jonnituurid ja kindlad soovid, aga neid eirates ei oleks me saavutanud seda klappi, milleni tegelikult jõudnud oleme. Minu lapsega suheldes põhisõnavara ei koosne ainult keelamistest ja käskudest – mulle meeldib teda julgustada tegema asju, mida ta teeb ja näidata, et tema rõõm ja õhin on ka minu rõõm ja õhinustunne. Nüüd olen targem ja tean, et järgmisel korral tuleb mul toetava emana hoopis tema kõrvale asfaldile heita ja koos taeva poole vaadata – huvitav, kas siis saame mõlemad õiendada? 😂😂

Tõsi ta on, et ka mina riidlen Kenertiga. Aga ma eelistan teha seda minimaalselt ja vaiksel hääletoonil. Oi, kuidas mul ajavad südame pahaks need emad, kes näiteks rongis oma laste peale karjuvad – ausalt, usud või mitte, aga see röökimine ei aita ega vii sind sihile. Üsna tihti ehmatab see ära kõik teised lapsed sinu ümber, aga sinu enda järglasel ei ole sinu kisast ei sooja ega külma.

Või siis need emad, kes lapse igale küsimusele valjuhäälselt “EI!” teatavad! Milleks? Ära arva nüüd, et ma kuidagi moodi oma last hellitaksin ja luban talle kõike mida ta soovib. See pole kohe üldse mitte nii. Ka minu vastusesse võib kuuluda see lapsele ebameeldiv sõna ei, kuid 9l korral 10st järgneb sellele ka seletus, miks olen teinud antud otsuse. Vahel ma mõtlen, et miks me üleüldse peame kogu aeg eitama ja oma laste soove sel viisil maha suruma.

Toon näite mänguväljakult, kus on kõrged turnimiskohad ja minu silmis on Kenert siiani nende jaoks veel liiga pisike. Kenertist veidi vanem laps palus ema abi turnimiseks, kuid ema keeldus lausega:”Sa nii kui nii kukud!”. Missugust energiat süstib see lapsesse? Nüüd peale operatsiooni avaldas ka Kenert soovi sinna üles turnida – loomulikult, milleks keelata lapsele lapseks olemist põhjendusega, et ta nkn kukub? Ei, lapse ei kuku, kui sa oled valvel ja talle turnides toeks. Kenert ka kardab veel veidi ja võiksin öelda, et tunneb end kõrgustes ebakindlalt, aga milleks siis mina emana temaga mänguväljakul kaasas olen? Eks ikka seepärast, et teda julgustada ja edusammud pildile püüda. 😂😂

Ei, ma ei ole hea ega täiuslik ema – meil kõigil on ka selles rollis omad head ja vead, aga minu eesmärk ei ole oma poega juhtida ja kamandada, vaid hoopis olla toeks ja kaaslaseks talle tema tehtud valikutes. Kui ta läheb ja ronib, siis ma olen seal, et ta kinni püüda. Ja kui ta kukubki kuskil, siis ma aitan ta püsti ja saadan ta uuele katsele. Kenert ei nuta ega hädalda, kui ta saab mõne matsu kukkumise tagajärjel või asfaldil ninali lendab haiget saamata. Ja mina ei ole see ema, kes kohe oigama kukub:”oh issand, mu lapsuke sai haiget!” Ega ikka ei saanud küll, vähemalt mitte igal korral. Ja tundub, et Kenert on sellega harjunud, ta ajab end ise püsti ja jookseb rõõmsalt edasi. Olgu, kui ta ikka omal igemed veriseks kukkus või haiglas voodi vastu hambast killu välja lõi, siis jah, muidugi ta nuttis – see on ka õigustatud nutt. 😂

Minu jaoks eksisteerib kaks eri asja – on valu ja siis on haiget saamine. Valu on miski, mis toob endalgi tihtipeale pisara silma ja viib ära igasuguse tahte uuesti peaga vastu seina joosta. Aga haiget saamine… jah, lapsed kukuvad ja saavad haiget ja ma tunnen, et mina emana saan juba väiksest peale oma lapse n-ö valuläve kasvatada. Näiteks sõitis Kenert liumäest alla, kukkus potsti liivale ja lõi pea vastu liumäe äärt. Selle asemel, et teda ohkides päästma minna, jäin ma ootama tema enda reaktsiooni. Ta ütles vaid “oih!”, tõusis liivalt püsti, läks ja ronis uuesti liumäele. Ma tunnen praegu, et ma ei suuda piisavalt selgelt kirja panna oma jutu pointi, aga ehk on ka neid, kes mu mõtet läbi sõnade suudavad ka teiselt poolt ekraani mõista.

Just, ma tean! Minu jutu mõte on, et ärme õpeta oma lastele juba varakult n-ö õpitud abitust ega kasvata neist hellikid. Jah, oma lapse valu on raske näha ja see teeb valu ka endale, kuid iga kukkumine või haiget saamine ei ole valu. Võib-olla on mind aidanud kõik need haiglas oldud korrad ja nägemised, kui Kenertil on olnud tõeliselt valus ja kindlasti on see kasvatanud tohutult tema taluvuse piiri ja minu arusaama sellest, millal tal tegelikult valus on. Siinkohal meenub kirurgi lause, kui ta Kenerti kohta teisele kirurgile rääkis.

“Ta on sõber täpselt nii kaua, kui sa teki alla ei piilu – siis on riid majas ja sõprus ongi rikutud!” 😂😂 Kenertile ei meeldinud sel korral haiglas, kui teda vaatamas käidi ja paranemist jälgiti, ta hakkas siis kohe riidlema, aga homseks oli kõik unustatud. Ei mingit nuttu, lihtsalt pahur ja urisev jorun. Ta kuulas alati, mis arstidel meile öelda on ja seletades lubas endale nii paigaldada kui ka eemaldada kanüüli – järelikult ei olnud valus, arvan ma.

Oi, kui laiali see postitus siin valgus ja nagu minule kombeks, siis ei suuda ma kunagi püsida algselt plaanitud teema juures. Jah, ma sain ära öelda, kui vähe meeldivad mulle emad, kes avalikult oma laste kallal nöögivad ja nende enesehinnangu sel viisil aega mööda maa-alla trambivad. Kõik saab alguse kodust, kui lasteaeda/kooli jõuab laps, kes häbeneb või kardab näidata oma oskusi ning julgustükke, siis on üsna selge, et talle ei ole kodust kaasa antud ei toetust ega patsutust õlale.

Minu eesmärk emana on olla oma lapsele toeks igal eluetapil. Olgugi, et ma ei saa olla kunagi tema parim sõber – ma olen siiski tema ema. Siis oluline on jõuda sellesse etappi, kus minu poeg saab mõelda, et olen talle justkui parim sõber. Ei aita meid ei vali hääl ega laks pepule – seletamine on see, millest minu laps kõige paremini aru saab. Tuleb leida aeg, et temaga koos istuda ja maailma asjade üle arutada. Olgugi, et meie ema-poja suhtes olen mina hetkel ainus, kes selges eesti keeles seletab – tema seletab ka, aga hetkel veel mulle arusaamatus keeles.

Ei, see ei ole kogu aeg nii olnud. Oli hetk, kus ma ei pühendunud nii tõsiselt Kenertile. Näiteks tanklas töötamise hetked – ma olin lihtsalt niiiii väsinud kõigest ja kõigist, et koju jõudes ja vabadel päevadel oli minu ainus soov silmad kinni voodis lesida. Töö vahetus andis mulle emana nii palju juurde ja ma tunnen, et ka pärast kaheksat tundi lastega on mul enda oma jaoks ka piiritult energiat. Mulle meeldib temaga mängida, lobiseda ja kallistada. Btw kui varem sain ma 1,5aasta jooksul heal juhul kokku 5 musi, siis viimase kuu aja jooksul olen saanud rohkem musisid ja kallisid, kui kunagi üldse loota oleksin osanud. Ja kõigele sellele lisaks näen ma Kenerti pealt, et meie koos veedetud aeg ja ühised mängud mõjuvad positiivselt ka temale. Oli aeg, kus ta keeldus minu süles magama jäämisest ja eelistas vaid oma voodit. Nüüd poeb ta ikka igal võimalusel minu kaissu ja leiab viisi, et olla minu lähedal. 😍 Tänu neile pisiasjadele võin öelda, et olen hetkel saavutamas emana oma loodud eesmärki ja tuleb leida uus väljakutse. 😇

Teen nüüd sellele laialivalgunud egopostitusele lõpu! Varsti kohtume taas!

Kristin & Kenert Pätrik🦁

2 thoughts on “Opijärgne taastumine, õpetatud abitus ning õiendavad(röökivad) emad & minu eesmärk emana!* #73

  1. Mas ma sain õigesti aru, et sa pole neid saapaid kätte saanudki? Kuidas üks suurfirma jätab asjad nii?? Loogiliselt v6ttes vastutavad nemad al sellest hetkest kui oled pakikapi ukse kinni löönud. Ja nende poolt mitte mingisugust kompensatsiooni?? Uskumatu.

    Meeldib

    • Ei, paki sain ma kätte peale meili saatmist mõne päeva jooksul. Aga oma meilile ma vastust ei saanud, kus uurisingi selle kohta, kes vastutab ja maksab kinni paki sisu. 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s