#80

Kuna sünnituse postitus nõuab minult veidi rohkem aega ja energiat, siis venitan seda veidi veel edasi ja räägin teile täna hoopis sellest, mida oskab minu peaegu 2 aastaseks saav poeg tänasel päeval. Oo, teisipäeval saab ta 1a11k. 😱

Vahel ikka mõtlen, viimasel ajal üha tihemini, et kuhu see aeg ometigi kaob ja niiviisi lendab. Alles eile oli ta nii pisikene beebi, õppis alles pöörama ja roomama. Tänaseks päevaks on ta aga liiga suur mees, et pisar tuleb kohe silma mõttest, et mul polegi kodus enam ammu beebit. 😭🙈

On muidugi neid asju, mida ta kõik need 2 aastat on osanud – näiteks iseseisvalt magama jäämine. 🙈 Aga ma pean nüüd ausalt tunnistama, et mul pole õrna aimu ka, milline on minu lapse ealine areng ehk siis… ma ei ole sellele kunagi tähelepanu pööranud, kas ta on arenenud vastavalt oma eale või jäänud ikka tunduvalt teistest maha. Seega, mul on hea meel, kui sinu laps oskas kõike seda juba aastaselt, mida minu Kenert nüüd õppinud on.

Miskipärast pean mina tema siiani suurimaks saavutuseks ühest kümneni lugemist. Enamasti loeb ta kaheksani ja alustab siis juba otsast – seda seetõttu et meie korrusmajas on korruste vahel 8 astet ja iga kord hakkab ta aina otsast peale, kui korrus kõrgemale jõuab. Ehk siis 1-8 on selgemast selgem. 🙈 Seda on ta mul siin teinud juba mitu head kuud, seega päris uueks oskuseks seda enam muidugi nimetada ei saa – samas uhkeks teeb mind ikka.

“Ei” pole meie peres kunagi mingi sõna olnud, meil on “no!”. Ja on Kenert ikka ise kasutama hakanud – saan selles süüdistada vaid ennast, kes ma talle neid inglise keelseis multikaid siin mõni aeg tagasi korralikus koguses ette söötsin. Nüüdseks on multikad minevik ja ekraaniaeg päevas on enamasti 0 minutit – aga eranditega, täna ta näiteks vaatas 13minutit multikat. Ehk siis, ma olen suutnud vabastada oma lapse nutisõltuvusest ja hetkel töötan iseenda kallal. Tööl on seda märksa kergem teha, sest lihtsalt pole aega kõigile vastata, facebook‘s ringi vahtida ega mänge mängida. Aga ma töötan enda kallal ja ehk ühel heal päeval. 😂 Aga jätame minu sõltuvused mõne teise päeva teemaks – tegelikult ongi mul teile üks uudis selle teemaga seoses. 👌

Nüüd ei suuda ma enam eristada seda, mida Kenert on õppinud juba ammu ja nüüdseks hästi oskab ja seda, mida ta alles hiljaaegu õppinud on. Osav turnija mänguväljakutel on ta alati olnud – ja eks minagi olen selline ema, kes teda julgustab ka igale poole ronima ja oma piire kompama. Kukkuda võib ta ka kõndides või kodus ringi joostes – kui on vaja haiget saada, siis saab ta nii kui nii, mänguväljakul vati sees kiiges hoidmine ei päästa ühtki last. 😂🙈

Rääkimisega on meil muidugi lood nii nagu on. Aga kes ütleb, et 2 aastane PEAB oskama soravalt rääkida? Muidugi, sellest ei ole midagi halba, kui ta seda teeb, aga pole ka katastroof, kui tema sõnavarasse kuuluvad vaid valitud sõnad – eriti sel juhul, kui neid aegamisi sinna lisandub. Lasteaed on Kenerti sõnavarale andnud juurde korraliku pagasi ja ma usun, et ega see lobapidamatus ka meil enam kaugel ei ole.

Selles vanuses lapse kasvatamine sarnaneb veidikene kutsika kasvatamisele. Lapsevanem peab suutma suua “käsklused”, mida tema laps kuulab ja millele ta allub. Näiteks “tule siia” peab olema lapsele täpselt sama selge ja arusaadav, kui peab olema noorele koerale. Kui lapsevanem kutsub, siis peab laps ka reageerima. Kenerti puhul töötab see vastavalt tema tujule – mis on lubamatu ja ilmselgelt minu tehtud viga tema kasvatamisel. Võtan omaks ja töötan selle paranemise kallal. Samas saab ta väga hästi aru, kui palun tal tõsta üles käed või tuua endale mõni palutud ese. Toon ühe lihtsa nàite – panen teda hommikuti lasteaia jaoks riidesse ja palun tal siis sokid tuua. Ma ei pea teda kaks korda paluma, et ta läheks sahtli juurde, avaks selle, võtaks sealt talle meelepärased sokid ja tooks need mulle, et üheskoos saaksime need talle jalga. Sama kehtib ka kõikide teiste riideesemetega. Ta ei ütle neid sõnu veel ise, kuid ta teab väga hästi mis on jope ja mis on t-särk.

Näen oma rühma laste pealt, et 2 samas vanuses last võivad olla väga suure arenguvahega, aga selles ei ole mitte midagi halba. On neid, kes panevad end algusest lõpuni ise riidesse ja on neid, kes ei saa endale püksegi jalga – see on täiesti okei ja selleks olemegi meie, et neid esmaspäevast reedeni suunata ja neid õpetada. Kuid olgem ausad, ega ei saa toimuda ilma vanema toe ja loata.

Kenerti oskuste asemel olen nagu ikka jälle viinud teema hoopis mujale. Lisaks sellele hakkavad tänased tunnid täis tiksuma ja mul on aega täpselt 30 minutit, et postitus just täna üles saada. 🙈

Kenert jäi täna õhtul esimest korda ilma luti ja oma kalli kaisurätita magama. Ja seda mitte sunniviisiliselt, vaid nii oli siiski tema enda soov – ta jättis nad nukralt voodi äärele ja ronis siis ise minu kaissu ja uinus üsna pea. Lasteaias ei kasuta ta kumbagi – nad on tal küll hädajuhuks kaasas, kuid tarvis pole neid jäänud. Ta uinub neid vajamata ja tundub, et hoopis mina olen see, kes pole veel valmis loobuma. 🙈 Eks näis, ehk proovime siis homse lõunaune ka ilma hakkama saada. 😇

Sind huvitab, miks ma üleüldse nii kaua tal lutti imeda lasen? Eks ikka seetõttu, et mina ise olin lutilaps kuni neljanda eluaastani – mul on ilusad ja terved hambad olnud aegade algusest peale. Aastate viisi oli 0 auku ja eriti viltu nad ka ei ole. 😂😂 Ja ma ei tunne, et see oleks kuidagi moodi mõjutanud minu edasist elu – lasteaeda ega kooli ma ju lutiga ei läinud ja koduski oli ta pigem selline helluse saavutamise vahend. Seega ma usun, et meil ei ole Kenertiga ka veel kuskile kiiret. 🙈 Kõik omal ajal ja ikka siis, kui Kenert valmis on.

Potitamisega on ka tänase päevani null-seis. Ta keeldub püksata potile istumast – tegelikult keeldub ta üleüldse püksata olemast. Samas riietega võib ta vabalt potil istuda ja koos minugagi käib heameelega kaasas. Eks me püüame ja ehk kunagi ka hea õnne korral harjume – seniks aga mähe püksi ja punuma. 😂👌

Kenertil on täpselt minu naeratus – kohe näha, kust ta oma head geenid on pärinud. 😂🙈

Tundub, et tuli taas selline veidi tobedalt lühikene postitus, kuid mu silm vajub looja ja lootust on, et ehk homme jõuab teieni ka Kenerti sünnilugu – loodan, et see üleüldse kellelegi ka huvi pakub veel kaks aastat hiljem. Samas – peamine on tegelikult see, kui eredaks muudab see minu mälestused ja annab ka mulle endale tulevikus võimaluse seda postitust lugedes ajas tagasi liikuda. 🙈😎

Teie Kristin & Kenert Pätrik 🎀🦊

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s