Tüütu Kenert ja käik perearstile! #86

Oi, tänane päev oli meie jaoks paras põrgu – või siis vähemalt minu jaoks ja seda kohe kindlasti lõunani. Kuna olude sunnil külastasime täna Kenertiga perearsti(räägin sellest veidi allpool), siis otsustasin hommikul, et haaran ta endaga tööle kaasa – oma rühma siis. Kuna Kenertil on hetkel pooleli “vaheaeg” ega puhkamiseks mõeldud nädal, siis tema enda rühma ma teda viia ei raatsinud. Ega ma poleks viitsinud ka teda õigeks ajaks kohale vedada – koos saime minna alles 9:30. 😇

Küll aga pean tunnistama, et see oli mu viimaseaja kõige halvem otsus – oli ju arvata, et kuna ta on juba päevade viisi vaid vanaemaga kodus aega veetnud, siis nõudis ta lasteaeda jõudes kogu minu tähelepanu – ta lihtsalt rippus minu küljes. Varasemalt on ta ka korduvalt minuga koos minu rühmas olnud, kuid niiviisi pole ta kordagi käitunud. Ta muutus vahepeal lausa metsaliseks – karjus ja kiskus mind särgist, et ma talle ikka rohkelt tähelepanu pööraksin. Mõneks ajaks on küll meie rühma mängima tulemisega lood lõpetatud. 😂😂

Minu õnneks on mul meeletult lahe tiim ja nad on selles osas tohutult mõistvad ja tegelikult meeldib neile Kenert meeletult ja üha enam nemad ka Kenertile – teate küll, meil võtab see veidi rohkem aega. 😂 Lastega on sama lugu, kuna meie lapsed hakkavad enamvähem 3 saama või saavad osaliselt maikuuks 3, siis on nad tegelikult sirka ühevanused ja koos mängimine on nende jaoks samuti okei – Kenert võetakse kohe kampa ja eriti läheb tema kohalolek peale tüdrukutele – eks ole vahva pisemat naerma ajada ja teda erinevatele mängudele suunata. 🙈

Kenert olime meiega lõunani – täis kõhuga läks tal tuju paremaks ja ta aitas mul lapsi voodisse saata ja neid magama aidata. Üks pisike magas täna elus teist korda lasteaias ja see on tema jaoks äärmiselt raske – varasemalt tuli ema talle peale lõunasööki järgi. Silitasin nunnu tuttu ja Kenert seisis mu kõrval ja aeg ajalt lausus midagi – selgeid sõnu antud teemal veel ei tule. Kuigi päris okei on oma emale öelda:”Tule siga!” 😂😂 Ma loodan, et ta siiski seda “tule siia!”‘na mõtleb. 🙈🙈Kuid see selleks…

Kiirustasime me siis haigla poole, kui olime lapsed magama saanud. Kenert oli ka ise juba üpris unine ja suur võitlus unega oli kuni lõpuni. Saabusime väga täpselt ja kohe võttis arst meid ka vastu – üle väga pika aja. 😂

Nüüd aga põhjuse juurde, miks me üleüldse perearsti poole pöördusime. Kes mäletab, siis kevadel käis meil korralik võitlus kuiva ja dermatiidis nahaga. Tundub, et meie võitluskaaslane on taasavastamas Kenerti nahka. Peale viimast operatsiooni otsustasin, et Kenert võib taas hakata proovima piima, kuid tundub, et see polnud siiski minu parim otsus – olgugi, et talle maitse poolest piim meeldib, siis tema nahk pole sellest kohe üldse mitte vaimustuses. Peame siiski jääma veel vee ja laktoosivabade jogurtite juurde – ehk viil juustu paar korda nädalas on okei? 🙈 Eks paistab, kuidas piima uuesti ärajätmine tema sügelevale nahale sel korral mõjub ja loodan, et ka kreemist on meile kasu.

Peale perearsti visiiti läks Kenert vanaemaga koju ja mina naasesin tööle oma kullatükkide juurde – minu imearmsad nunnupallid. 😍 Haha, btw, mul tuli täna õhtul pisar silma. Küsid miks? Asjade kokkulangevuse tõttu lahkusid täna minu pisid peaaegu kõik ühel kellaajal ja järsku oli ruumis peale minu veel vaid 2 last ja haha… mu silmadesse valgusid pisarad ja ma olin vaimselt ühtäkki nii kurb, et nad ära lähevad minu juurest. Selline hoopis teistmoodi tunne oli. Kui muidu ma mõtlen, et ma armastan oma pisikesi präänikuid, aga tänan jumalat, et nad õhtul oma emmede ja issidega koju lähevad, siis täna oli tunne hoopis teistsugune – kõik lahkusid nii kiirelt ja nii varakult, et ilmselt polnud mu vaim selleks lihtsalt valmis. 🙈😂

Nüüdseks on käes muidugi juba õhtu ja mina olen 1,5 tundi üritanud Pätriku magama saada – lihtsalt ei õnnestu. Ma ei ole suutnud välja mõelda viisi, kuidas ta igal õhtul ühtmoodi kellaajal magama saada. Voodisse jõuame me igal õhtul enamvähem samal kellaajal, kuid on õhtuid kus ta kohese uinumise asemel otsustab pimedast toast üles leida oma lemmikautod ja siis nendega tundide kaupa veel voodis mängida. Ilmselt olen ma ise lihtsalt nii nõrk, et ma seesugust venitamist talle keelata ei suuda?? Samas ei olegi mul absoluutselt midagi selle vastu, et ta veidi mängib ja endale sobival ajal uinub – lihtsalt vahel venib see aeg kole pikaks ja sellisel hetkel muutub see tüütuks. Emana on “minu aeg” seal Kenerti ja minu enda uinumise vahepeal. Seega, mida hiljem Kenert uinub, seda lühem on minu aeg iseendale igas minu argipäevas. Ei, ma ei nurise… ma nendin fakti. 😂😂🙈🙈

Täna on muidugi üks nendest päevadest, kus ma kohe Kenerti järel silma looja lasen ja nüüd avaneb mul selleks ka võimalus – Kenert puges kaissu viimaks ja vajus unne loetud sekundite vältel. ❤️

Olge sama tublid ja armsad edasi, järgmise korrani!

Kristin. 🎀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s