Minipuhkus Rakveres – ma tätoveerisin ta nime! #58

Kätte on jõudnud meie puhkuse viimane õhtu – ilmselt selleks ajaks kui sina antud postitust loed, siis oleme juba koduseinte vahel tagasi. 🙂 Kell on tegelikult juba üsna hiline, üha lähemale jõuab südaöö. Samuti uni tikub silma, seega pole kindel kas ja kui palju täna veel üleüldse kirja panen. Küll aga kui algsest plaanist kirjutada 2 postitust meie Rakvere reisi kohta, siis nüüd toon teieni siiski ühe – suured vabandused.

Ka sel korral rentisime oma puhkuse ajaks just selle sama Pika tänava korteri, mis eelmiselgi korral – kohutavalt hubane ja nüüdseks juba päris kodune paik. Ka Kenertile meeldib ja on ära harjunud. Küll aga tabas mind sel korral korralik naerust krampis kõht, kui voodit nihutades minu varvas miskit märga puudutas. Kuna Kenert on paras siputaja, siis lükkan alati seal keset tuba oleva suure voodi vastu seina, et välistada tema maha kukkumise oht. Nii ka sellel korral, kuid esialgu tabas mind päris korralik šokitunne, kui miskit märga ja karvast oma jala all tundsin – ehmatus. Millele järgnes korralik ja pikk kajakalik naer, kuna voodi alla oli lükatud mopp, mis polnud ilmselgelt veel hommikusest koristamisest ära kuivanud. 🙂 Nali naljakas – olukord oli mulle vaid kasulik, kuna voodi alla koguneb korralikult tolmu, siis voodi lükkamisel oli vaja seda ka koristada – too sama veel märg mopp ajas asja ära küll. 😀

Nüüd aga asun teema kallale, millest kõige-kõige rohkem kirjutada soovin. Juba enne Kenerti sündi on olnud mul peas üks pisikene mõte, mille teostamiseks kulus loodetust rohkem aega. Minu instagrami jälgijad ilmselt juba teavad, millest ma nüüd pajatama hakkan. 😀 Just täpselt sellest, kuidas kulutada hästi ja heale kvaliteedile 50€ Artorich Studios. Varem samalt tänavalt mööda jalutades polnud ma kordagi seal märganud antud stuudiot, kuhu ma juba samal päeval sammud seadsin, et vabade aegade kohta infot küsida. Seal töötav tätoveerija pakkus mulle aja 30. kuupäevaks, mis ausalt öeldes sobis justkui ideaalselt – päev, mil Kenert sai pooleteise aastaseks. Terve aja, mil n-ö nõela all istusin mõlgutasin mõtteid selle üle, mis ja kuidas on olnud kõik need 18 kuud ja kui palju on elu ja põhimõtted selle aja jooksul muutunud. Pärast poolt tundi ootusärevust ja pisikest ebamugavustunnet vaatas mulle käe pealt vastu Kenert Pätriku nimi… wow, ma tegingi selle ära!

Minult on juba päris mitu korda küsitud, kas oli valus ka? Tegelikult pean tunnistama, et ma ei saa ühegi(nüüd on mul neid 6) tätoveeringu kohta öelda, et oleks kuidagimoodi valus olnud. Mäletan kuidas  paaniliselt esimese tätoveeringu tegemist kartsin ja olin hirmunud, et see saab megalt valus olema. Olen alati valu kartnud ja endale sihilikult valu tegemine – miks keegi nii teeb? Küll aga pidin tõdema, et tegemist ei ole üldse valuliku “protsetuuriga”. Tõsi, ta on ebameeldiv ja kohati võib teha siiski liiga, aga tunne on justkui torgiks keegi sind pidevalt nõelaga – nagu vereanalüüsi andes, ainult et üha uuesti ja uuesti. 🙂

Kohe stuudiosse sisse astudes jäi mulle silma hüüdlause:”Esimene ei jää viimaseks!”, mis pani mind koheselt ka muigama ja antud lausega nõustuma – tõsi ta on, sest pärast 3 aastat taas nõela all olles tekkis taas tunne, et tahaks veel ja veel… miks ma muidu aastaid tagasi 5 tükki järjest teha lasin… 3 neist ühel päeval. Eks ikka selleks, et oma vajadusi rahuldada – see tekitab sõltuvust ja see on omal moel haigus, aga ainult positiivne. 😀

Küll aga pidin ma tänases postituses rääkima Rakvere puhkusest, mitte sellest kui mitu tätoveeringut mu nahka kaunistavad. 😀 Kõikidesse Rakveres veedetud päevadesse mahtus suures koguses värsket õhku, head seltskonda ja tohutult head sööki. Sealhulgas pidin kurbusega tõdema, et kreeka maasikad on kahjuks siiski magusamad kui seda on Eesti kasvuhoone maasikad. Oi, kilo maasikaid sai kindlasti üksi ära söödud, lisaks kõigele muule. Ma niiiiiiiiiii armastan süüa maasikaid suhkru ja piimaga – see maasikamaitse, mis siis piimale jääb tuletab mulle alati meelde helget lapsepõlve ja häid mälestusi.

Kuna ma siiski alustasin juttu toidust, siis tahaksin siinkohal taevani kiita ka Rakvere Põhjakeskuse Babybacki, nende tiimi ja eriti maitsvaid toite. Pärast Kristiine Babybacki sulgemist on saanud Ülemiste ja Rakvere omast need Babybackid, mida ainsana külastan. Ja no Rakvere Babyback on ikka üle kõige – kogu nende tiim on nii armas, alati rõõmsameelne ja abivalmis. Toidud on alati nauditavad ja mis kõige olulisem – soojad ja üldjuhul õiges küpsusastmes. Ma ei taha Ülemiste kohta miskit halba tegelikult öelda, kuna külastan seda, olenemata korduvast negatiivsest kogemusest, siiski edasi ja korduv pettumustunne pole kustutanud lootust süüa taas head toitu. 🙈

Oi, kuidas ma ennast kirun, et selle postituse kirjutamist niimoodi edasi olen lükanud. Nüüdseks võite kindlad olla, et oleme Kenertiga taas koduseinte vahel olnud juba peaaegu, et nädala ja postitus pole siiani valmis ega avalik… kas üldse kunagi saab olema?

Tänaseks päevaks on ka minu tätoveering juba peaaegu et täiesti paranenud – korralik ja kvaliteetne töö siiski. Veelkord suured tänud Artorich Studiole, tänu kellele mu peas jälle uued mõtted hauvad, et mida veel oma nahaga peale hakata. 😀 Siinkohal tahaksin ära mainida ka selle, et tätoveering ei läinud kordagi ümbert punaseks, küll aga sügeleb nagu vana põrguline – paranemise märgid vaid. 😀 Nüüdseks olen ka ise harjunud – esimestel päevadel oli ikka päris harjumatu, et midagi on jälle juurde joonistatud, siis nüüd juba kipun taas unustama nagu kõiki teisi. 😀

Küll aga ei olnud meie puhkuse juures hea vaid söök ja tätoveerimis salong – kogu minipuhkus oli võrratu. Meie korter, kus juba teist korda viibisime ja kuhu naaseme JUBA juuli alguses oli ja on olnud võrratu. Kuna antud korter on olnud siiani ainus, mida oleme rentinud bookingu kaudu, siis oli ausalt öeldes meie üllatus päris suur, kui tegelikult ka oli olemas kõik eluks vajalik. Kuigi sellise koha puhul mõtlen mina üsna tihti näiteks sellele, kui mitu inimest on enne mind samas voodis maganud või sama dušinurga kasutaja olnud. Naljakas, aga nii on. 😀 Minu õnneks ei takista see mind meie puhkust nautimast ja ootan ikka ja jälle, et saaksime juba naasta.

Puhkuse esimesed päevad möödusid üsna kiirelt, käies väljas ja nautides imeilusaid ilmi. Küll aga jõudis kätte neljapäev – meie puhkuse viimane päev, mis tähendas ühtlasi ka seda, et kätte on jõudnud meie pisikene Mirell saata kooli – täpsemalt öeldes ikka ära tähistada enne tema lasteaia lõpetamine. Sättisin Kenertit riidesse ja panin talle ette meie wooden lifestyle puidust kikilipsu ja vaatasin teda ning pisar tikkus vägisi silma – Kenert on küll alles pooleteise aastane, kuid kodu temaga koos oldud aeg on lennanud mööda justkui linnutiivul ja iga päevaga saab ta üha vanemaks ja muutub aina iseseisvamaks. Ka peo väletel tuli mitmeid kordi silmist pisaraid pühkida ja tõdeda, et ühel päeval saavad nad kõik suureks ja oi, kuidas ma seda päeva üldse ei oota – olenemata faktist, et ta ikka vägisi tuleb.

Üks huvitav fakt ka – kuna ma suutsin kääridega kõik pekki keerata ja Kenert keeldus rahulikult istumast minu ja kääridega, siis tuli tal juuksed lihtsalt masinaga maha ajada – suveks isegi päris hea variant ka ja 10€ jälle säästetud. 😂

Kuidas on teie lapsed suutnud end mõnel aktusel üleval pidada? Minu õnneks suutis Kenert seda üllatavalt hästi – kõvemat häält ja rahulolematust näitas välja vaid ühel korral. Kogu ülejäänud aja ta jälgis kõike laval toimuvat istudes siis kas minu süles või täiesti eraldi pingil – sinna juurde pakkusin talle korra ka küpsist ja joogiks vett, mille ta heameelega vastu võttis. Ühesõnaga olen meeletult uhke, et me ei pidanud saalist välja minema ning teised kohalolijad ei pidanud meie pärast silmi pööritama ja oma rahulolematust välja näitama – meie kõigi lapsed on kord elus väiksed olnud. 😉

Lisan siia veel mõned pildid ja saabki see teema selleks korraks ühele poole. Ma ei luba enam, et jaa, homme naasen uue postitusega, sest on üpriski tõenäoline, et siin valitseb taas pisikene vaikus. Minu ja Kenert elus on hetkel nii palju muud sagimist, et kõige selle kõrvalt pole ma just eriti palju aega leidnud, et istuda ja teiega veidi vestelda – siinkohal ka meie vabandused ja ehk suudame end ühel hetkel parandada ja taas veidikene tihedamalt miskit tootma hakata! Eks kõike seda näeme alles siis, kui see aeg ühel hetkel saabub! 😉

Kristin! ❤

Ja muidugi Kenert Pätrik! 🦊

Lobapost – minu isiklikud lemmikpostid #57

See on üks neist “haruldastest” kordadest, kui ma avan uue postituse, kuid mul pole esialgu õrna aimugi, millest teile kirjutama hakkan. Miskipärast kisendab mu peas 1 üritus, mis on kohe-kohe saabumas ja selleks on juba sel laupäeval toimub Keila Päev! Mitte et seal miskit üüratult erilist oleks, kuid tule kindlasti ka sina, kui sul miskit muud põnevat oma päevaga peale pole hakata. Mina olen laupäeva pärast nii elevil vaid seetõttu, et Vaarikas vahukoorega hoovi pealt leiab ka Ameli, kelle käest olen ma juba pikka aega midagi väga vinget oodanud – oi, ma olen 1 kannatamatu hing.  Sellest kõigest teile ka lähemalt juba pühapäeval! 😉 Ja kindlasti jälgige minu instagrami (@kristinvaisma), sest ilmselt on see esimene koht, kus on oma rõõmuhõiskeid jagan, kui oma kauaoodatud asjad kätte saan. Vnoo.. oleks need “asjad” siis mulle… võite ise kolm korda arvata, kellele need on. 😀

Kusjuures üsna tihti on küsitud, et millal ma viimati iseendale miskit uut lubanud olen, aga päris ausalt võin öelda, et täpselt samal ajal kui Kenertile – ehk oli see eelmise nädala lõpu poole? Ma üldiselt ei kuluta ainult Kenerti riietele või muule jamale – kahjuks või õnneks olen ma piisavalt isekas ja usna tihti leiab ka minu garderoobi tee 3 uut teksapaari või mõni uus pluus/jakk või hoopiski jope. Viimaseks suuremaks ostuks võin ilmselt pidada oma Nike, mida otseloomulikult oli mul ilma tingimata vaja soetada kaks paari – hallid ja mustad! Aga samas on tegemist nii meeletult mugavate jalanõudega, et kui ma kunagi peaksin näiteks kasvõi otsustama, et dav, lähen jooksma või jõusaali(mida oleks hädasti vaja teha), siis vähemalt on mul jalanõud olemas, kui midagi muud ei eksisteeri. 😀 😀 Ei, ma ilmselt ei hakka siinkohal lahkama oma kaalunumbrit, kuigi ilmselt oleks vajalik küll, et ise aru saada, et oleks ükskord aeg end kokku võtta ja midagigi muuta. Samas… alati on hea öelda homme. Ja ei tasu mind sellel teemal õpetama tulla(haha), ma teen nii kui nii kõike siis kui ma ise soovin ja tunnen, et tahan – sundimine ja käsud pole mind kunagi elus just eriti kaugele viinud. Või kas sind on?

Kui ma siin praegu kirjutan, siis ma ei mõtle sellele kas, kui palju ja kui õigesti ma midagi kirja panen, vaid mu mõtted on üksnes sellel klõbinal, mida suudavad toota minu näppude all kiirelt vahetuvad klaviatuurinupud. Sellel teemal rääkides, meenus mulle kohe miski, mille samuti möödunud nädala lõpus just iseendale(muidugi Kenertile mõeldes) soetasin. Olen alati mõelnud, et ma tahaksin kohrit. Olenemata asjaolust, et me Kenertiga peaaegu kunagi kuskil ei käi ja veel vähem üldse lennukiga lendame ilmselt niipea(mu hirm lennukite ees ei ole vaibunud), siis ei ole kunagi varem olnud erilist põhjust, miks kohver osta. Nüüd aga oleme esmaspäeval Kenertiga suundumas pikemale puhkusele(kõigest 4 päeva tegelikult…) ja kuhugi on ju vaja mahutada meie riided, et neid oleks hea endaga kaasa transportida ja mugavalt rohkem kraami kaasa tirida – kunagi ei või teada mitu paari pükse Kenert ühe päevaga ära suudab määrida(tsärkidest ärme hakka üldse rääkimagi mitte). Küll aga tekkis minu pähe kinniidee ja mega soov saada kohver – kes mind tunneb, see teab, et ma üldiselt leian alati viisi saada kõik, mida ma tahan. Seega suundusime ema ja Kenertiga Ülemiste keskusesse ja pean päris ausalt tunnistama, et ma suutsin kohe esimest kauplusest leida just selle õige kohvri ja “kingituseks” iseendale ostsin juurde ka kohvriga matchiva arvutikoti, mis on kohe eriti vinge – ta omab LAADIJAID! Nagu reealselt, selle narma sees on 3 juhet – usb, android ja iphine. Seega eriti mugav lahendus. Ja lisaks sellele ostis ka minu ema endale puhkamas käimiseks reisikoti, millel on vedamiseks samuti rattad all. Küll aga annab kahte viimast mugavalt “kanda” koos kohvriga, mis ilmselt tähendab meie perekonnas siis seda, et kui me esmaspäeval kodust lahkume, siis on  käru lükkamine minu ema ülesanne ja minu omaks saab vedada kohale kogu kraam, mida 4ks päevaks vajame.

Tegelikult ei lähe me kaugeltki mitte kaugele – meie koduks saab see sama korter Rakveres, milles mõni aeg tagasi ka paar ööd veetsime. Ja kuna tulemas on minu õetütre lasteaia lõpetamine ning tegemist on siiski suursündmusega, siis peame ka meie end kohale vedama. Ja miks mitte minna kohale 4 päeva varem, et veidi kodusest õhkkonnast välja pääseda? Tahaks juba jälle neid ilusaid hommikuid sellest megalt suures ja pehmes voodis, et Kenertit kaisutada ja temaga aknalaual tõsiseid ja veidi vähem tõsiseid maailmaasju arutada. Seega kui mõni teist elab ka Rakveres ja teil on Kenertile Rakvere teatri kandis pakkuda mängukaaslaseks oma last, siis oleme vägagi huvitatud ja avatud teie kirjadele! Võib kirjutada nii instagrami kui facebooki – mõlemad lingid asuvad blogi päise paremas nurgas! 😉 Niimoodi tühist loba ajades meenub iga uue ideega kohe järgmine ja niimoodi see jutuvada siin minu bloogerduses ju algusest peale on toimunud – ma toon siiralt ja ümber kirjutamata teieni kõik, mis toimub minu peas ja igal pool mujal. 😀

Kui varem oli muutuseid Kenerti käitumises ja arengus üsna kerge märgata, sest imik ei arene just sellisel kiirusel nagu üks pisikene aktiivne väikelaps, aga viimasel ajal saan mõne aja möödudes jälle aru, et Kenert on miskit uut selgeks õppinud. Üleüldse haarab ta kõike nii sujuvalt. Ema õpetas talle kaheni lugemise selgeks – üsna hea saavutus, haha. 😀 Aga nüüd loeb ta iga kord trepist tulles üle kõik ~80 trepiastet meie viiendal korrusel asuvasse korterisse jõudmiseks. Muudkui “üks, kaks, üks, kaks!” vahepeal läheb natukene sassi ka, siis on “kaks, kaks”, aga pole hullu, me kõik oleme pooleteise aastased olnud. 😀 Kusjuures isegi äärekivist ei tule ta üles enam ilma lugemata – parem jalg kerkib number ühe saatel ja vasak järgneb number kahega. Ise on ta muidugi ülimalt õnnelik, itsitab ja tundub, et kõigega rahul. Sõnast “aitäh” on saanud meie majas sõna “aaaaaaaaitääääääääh!” 😀 😀 Ja kui ma arvasin, et minu laps ei hakka kunagi mämm-mämm ütlema, siis nüüd on ta selle siiski kinni püüdnud – olenemata asjaolust, et mina püüdsin teadlikult seda väljendit välitida. Aga pole hullu, see on isegi omamoodi armas, kui ta 24/7 mööda tube ringi joostes või poes pidevalt “mämm-mämm” kisendab – tohutult armas!

Kõndimine ilma kukkumata on ka üha rohkem meie igapäevane reaalsus, millele on tohutult kaasa aidanud suure vedamise peale megalt hea hinnaga saadud Kavati sandaalid – oma nina taha komistamisi on olnud 0, enamasti vahib ta ringi ja künnab siis kõhuga maad. Eile lendas päris korralikult rinnaga vastu maad – põlved on juba mitu nädalat pidevalt marraskil(poiste värk), aga hea, et lõug vastu maad ei käinud. Kuigi mulle meenuvad selle teemaga koheselt kõik need korrad, kui olen Kenertiga koos nutnud, kui ta jälle mõne hamba huulde või igemesse kukkus ja kogu huulest jooksva vere minu pluusi õla peale loovutas – väga üllas ja heatahtlik. 😀

Isver, mis mulle nüüd meenus…. mõned päevad tagasi(reedel, kui täpsem olla), suutsime emaga teel rongijaamast koju ära kaotada Kenerti kaisurätiku – ilmselt pillas ta ise selle maha ja kumbki meist ei pannud juhtunud tähele. Tegemist oli minu topeltpuuvillasest kangast salliga, mille Kenert praktiliselt kohe peale selle ostu ära omastas. Kuna “sussu” kadumist märkasime me alles kodus, siis seda otsima me ei suundunud ja enne esmaspäeva me selleks ka momenti ei leinud. Küll aga tähendas see reede õhtul seda, et kui varem(ka taas eile õhtul) kulus Kenerti magama saamiseks vaid mõni üksik hetk – maksimaalselt 5 minutit sügavaks uneks, siis tol saatuslikult reedeõhtul oli Kenert 2 tundi segaduses ja otsis taga oma kadunud sussut, et saaks ometigi rahus magama heita. Kuna mu emal oli pakkuda sama salli teises värvitoonis, siis andis ta selle Kenertile, kes otseloomulikult nii uuesti sussust kui ka lutist koheselt keeldus. Ei sobinud talle ka ükski kaisukas, keda ta vahel ikka kaisutada armastab. Minu õnneks oli laupäeval juba veidigi kergem ja päeval oli tal aega ka uue sussuga harjuda – tema uinumiseks kulus sirka pool tundi. Nüüd aga esmaspäeval rongile kiirustades märkas mu ema juba kaugelt ühe aiaposti peale riputatud salli – tänan siirelt ja südamest seda inimest, kes meie sussu sinna riputas. Ma jooksin ja haarasin selle kaasa suurest rõõmust ja õhtul koju jõudes pidi ta läbi käima pesumasinast ja ootama tesipäevani, et Kenert taas teda sussutada saaks. Eile õhtul aga ei suutnud ta enam valida, kas sussutada lilla(minu) või halli(mu ema) salliga ja otsustas siis peale sekundilist mõtlemist kaissu haarata mõlemad – minu moodi “mõeldud – tehtud!” isiksus ehk. 😀

Sussu draama selja taga, aga vot lusikat ei oska me endiselt õiget pidi käes hoida. Ma küll üritan, kuid ta ei ole enam üldse huvitatud selle õppimisest. Tal on ilmselt enda arvates juba piisavalt selge, kuidas endale lusikaga yofiri suust sisse ajada ja miski muu ei oma enam absoluutselt tähtsust. 😀

Ma pole vist kunagi siin bloogerduses võtnud muusika teemal sõna, kuid paar viimast päeva pole ma kuulanud miskit muud lugu ja see tähendab seda, et nüüd on õige aeg teiega jagada seda, mis mulle meeldib! 🙂

Ja mis teeb selle loo minu jaoks miljon korda erilisemaks – teadmine, et Traffic on jätnud musikaalselt oma jälje minusse juba viimased 10 aastat? Täitsa võimalik, et isegi paljupalju pikemalt ja iga nende uus lugu suudab siiani mind nii lummata, et paneb mitmeks päevaks kuulama. Ja minu õnneks meeldib ka Kenertile Silver Laasi hääl ning nende eriti muhedad muusikavideod. 🙂 Kenerti eriline lemmik on kusjuures video, mis on valminud loole “Sekundiga”, see paneb ta alati naerma ja muidugi kaasa tatsuma ja kätega vehkima. 😀

Teine muusik, kelle hääl koheselt Kenertile mõjub on Reket, kelle muusikat ma kogu raseduse aja kuulasin. Ükskõik, kas tegu on mõne sada korda kuulatud looga või ükskõik millise intervjuuga, kus Reket sõna võtab, siis tekib Kenerti näole alati muje ja ta jääb tähelepanelikult kuulama. Ilmselt on mõlema mehe hääl selline omamoodi mõnusa kõlaga ja tundub, et sobib Kenertile väga hästi. 🙂

Praegu mõtlen küll, et miks tihemini end käsile ei võta ja lihtsalt ei kirjuta? Lihtne on pugeda oma väsimuse ja tüdimuse taha peitu, aga iga kord kui siin kohal olen ja nii palju olen suutnud letti laduda, siis tunnen kuidas justkui koorem langeks õlult. Mitte et ükski teiega jagatud killukene meie elust oleks minu jaoks koorem, aga lihtsalt selline.. kergendustunne tekib, sest lihtsalt nii hea on jagada kõike seda, mis minu suures peas toimub ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ma üsna tihti tulen ise oma blogisse ja loen just neid postitusi uuesti ja uuesti, mis kannavad endaga kaasas märksõna “lobapost”, sest need on mul nii kirjutamiseks kui lugemiseks lemmikud. 🙂

Lugemisest rääkides – soetasin endale mõnda aega tagasi raamatu pealkirjaga “tugevad emad, tugevad pojad!”, kuid pole selle lugemiseni kahjuks veel jõudnud. Kas keegi teist on seda lugenud, on väärt kirjandus? Nägin antud raamatut esimest korda raamatukogus, kuid tol korral panin ta riiulisse tagasi ja raamatu tegelikku mõtet hakkasin uurima alles kodus, kuna antud pealkiri oli mind kummitama jäänud. Järgmisel korral raamatukaupluses soetasin endale antud raamatu – ma kusjuures eelistan alati raamatuid osta, sest niiviisi ei pea ma aja peale lugema ega muretsema, et keegi just minu järele ootab, et saaks ükskord ometi antud raamatut lugeda. Näiteks pidin ma 2 kuud tagasi olema 2 “Minu mõistus on otsas” raamatul, kuid siiamaani ei ole ma saanud ei meili ega kõne, et raamatu järjekord oleks jõudnud minuni.. küll aga soetasin paar päeva tagasi endale ka selle raamatu. Hea idee – 1 neist tuleb kindlasti ka kohvrisse pista, et Rakveres aknalaual Kennuga koos veedetud aega veel täiuslikumalt sisustada.

Enne Kenerti sündi olin ma ikka kordades suurem raamatulugeja kui olen seda olnud viimane aasta. Näiteks enamus keskkoolis loetavaid raamatuid lugesin ma läbi 1-2 õhtuga ja seal juures ma lugesin nad tegelikult ka mõttega läbi. Ainus, mille lugemisega ma kunagi eriti kaugele ei jõudnud, oli “Tõde ja õigus”… esimene raamat minu elus, mis mulle absoluutselt ei istunud ja mida ma ei suutnus ennast isegi mitte lugema sundida. Üleüldse ei ole mind võimalik väga lugema sundida. Keda olekski? Küll aga on see üks neist tegevustest, mida ma südamest naudin, kui ma lõpuks võtan selle hetke, et lugeda. 🙂

Enne mainisin jutu sees ära, et tulemas on minu õetütre lõpetamine. Sellega seoses meenus mulle nüüd, et tegelikult lõpetab sel aastal veel 1 Kenerti pereliige – onu Kermo, kes saab sel kevadel ühele poole põhikooliga ja juba sügisel jätkab oma teekonda keskkoolis. Olenemata faktist, et tema kooli valikut ka ilmselt kunagi heaks ei kiida, siis suutis ta oma soorituse teha päris korraliku ja pääses reaalklassi – 3s meie pere Vaisma juba samal teekonnal. 🙂

Kas teie seate/olete seadnud oma lastele ootuseid/lootuseid? Mina otseselt mitte… minu ainus soov on, et Kenert teeks oma elus just seda, mis ta tunneb oma südame olevat õige – olgu see mis tahes, mina toetan teda igal valikul. Ja minu pisikene salasoov on kuulda Kenertit ühel päeval lausumas:”Emme, ma armastan sind!”. Üleüldse ootan ma ilmselt megalt kärsitult, et Kenert ükskord juba mind emmeks hakkaks kutsuma. Mäletan esimest korda kui ta veel veidi pisem oli ja tema “häälitsus” meenutas sõna emme ja mu silmad valgusid pisaraid täis ja kogu mu keha valdas selline kummaline õnnetunne – kahtlane värk. 😀 Kuigi see polnud ilmselt isegi mitte minu emmeks hüüdmine, aga see oli nii siiras ja ilus ja… oeh… aeg on lõpetama hakata, sest muidu võib tahtmatult juhtuda, et ma muutun liialt emotsionaalseks ja märgan jälle oma silmis, mis muidugi ei teeks paha, aga siiski. 🙂

Ma loodan, et olen juba üsna pea tagasi mõne uue lobapostiga, aga seniks kõike head ja kirjutage/joonistage mulle igale poole alati ja kartmata! Ma olen kõige sõbralikum inimene maailmas! 😀 😀

Kristin ❤

Allergiad & käisin silma kuivust mõõtmas! :O #56

Kuna juba mõnda aega on meid saatnud mõnusalt suvised kevadilmad, siis tekkis jalutuskäigul olles minu pähe üks pisikene küsimus iseendale ja nüüdseks juba esitan küsimuse just teile, sest mina olen suutnud enamvähem vastuse vaika panna. 🙂 Millal saad sina aru, et kätte on jõudnud kevad ja saabumas on suvi?

Oi, ma usun, et allergikud noogutavad nüüd minuga koos pead ja muigavad, sest teavad just täpselt, mida ma hetkel kirja hakkan panema. Mina olen alati olnud igasugu lendleva vastu allergiline – olgu selleks siis kodu seinte vahel olev tolm, lendled loomakarvad või kevadeti meid väljas varitsev õietolm. Ja just sellest viimasest soovin hetkel veidi rääkida. 🙂 Olen alati olnud kohutav allergik ja kevadeti aevastan iga nurga peal ning pühin silmist voolavaid pisaraid. Kuid sel aastal on allergia võtmas üüratumalt suuremaid mõõtmeid – minu silmad on praegugi udused.

Kui varasematel aastatel on mu silmad küll ja küll vesised olnud ja punetavad, siis sel aastal on mu silmad vastupidi meeletult kuivad ja juba peale paariminutilist väljas olemist tekib tunne justkui oleks keegi silma pugenud ja see tunne saadab mind terve jalutuskäigu. Kui veel mõned päevad tagasi tekitas see silmadesse meeletult rähma ning silmad muutusid märjaks, siis tänaseks päevaks on mu silmad juba päris kuivad ja tänu sellele tekib ka rähma kordades vähem. Tean, leian tee apteeki esimesel võimalusel ja hangin mõned silmatilgad, mis antud olukorras abiks võiksid olla. 🙂

Piirduka siis kogu see jant ainult kuivade silmadega – sel aastal olen tülis ka oma ninaga. Kui varasemalt olen aevastanud ja nina muudkui jookseb vett, siis sel aastal on nina hoopis kuiv ja pidevalt veritseb. Nii kui õue astun lööb nina kohe kinni ja kuivaks – ei tunne ma ühtegi lõhna, aga samas tahaks kogu aeg nuusata välja midagi, mida ninas tegelikult tol hetkel üleüldse ei eksisteeri.

Niimoodi tagant järele vaadates on tunduvad kõik eelnevad aastad selle kõrval justkui lapsemäng, kuigi tol hetkel tundub kõik kohutava tragöödiana. Mulle meeldib küll kevad ja linnulaul ja seetõttu on antud olukorraga ka üsna raske silmitsi seista. Minu unistus on alati olnud kunagi elada maal, aga kuidas on see võimalik, kui olen igas mõttes igale seal olevale asjale allergiline. Samas mainiksik siinkohal ära, et ma elasin aastaid kassiallergikuna koos kassiga ja iga kell võtaksin enda perre uue kassi – teeme seda Kenertiga siis, kui lõpuks oma elamise oleme saanud.

Kuidas suutsin pea 10 aastat allergikuna koos elada kassiga? See pole tegelikult üldsegi mitte mingisugune raketiteadus – kui on tahe, on ka võimalus. Samas mõistan, et ilmselt on ka kohutavamaid allergiaid ja neid, mis teistmoodi välja löövad. Minu jaoks tähendab allergia kassikarvade vastu seda, et kurgus on pidevalt tunne justkui oleks seal midagi ja ühel hetkel hakkan paaniliselt köhima – õhk saab otsa, sest ilmselt kurk “paistetab” üles? Ka merisead jäid meie perre peale allergoloogi külastust ja “tänu” neile pidin võitlema nahal olnud allergialööbega, mis tänu kreemitamisele kadus ja minu õnneks enam kunagi ei naasnud. Küll aga võtsin iga päev sisse üle käsimüügis oleva allergiatableti – halvematel päevadel lausa kaks. Samas vahetasin ravimifirmat pidevalt, sest mulle endale tundus, et mida rohkem ja kauem ma üht ja sama ravimit kasutan, siis aeglasemaks ja lühiajalisemaks jääb ravimi mõju – pole oluline, kas oli vaid minu väljamõeldis või mitte.

Kas “allergiavabad” koerad on tõesti olemas? Jaa, on! 😀 Ilmselgelt ei ole ma ainus inimene maailmas, kes seda teab ja antud olukorras ka veendnud on. Kes veel ei tea, siis meie peres kasvab juba 11,5kuud pisikene Yorkshire terjer, kes 18.03 sai aastaseks. Mu ema soovis juba pikalt just seda tõugu koera, sest ammu on räägitud kuidas nad on n-ö “allergiavabad” jne. Kuna ka minu ema on allergik, kellel on allergia igasuguse karva vastu – ka iseenda juuksekarva, kui juuksuris “pügamas” käib, siis pelgasime Nora võttu päris pikalt.

Nüüdseks(mai lõpuks) on Nora meiega elanud aasta ja pean tõdema, et ei mina ega ema pole selle aja jooksul pidanud tarbima ühtki allergiarohtu või miskit muud, et allergiahoost vabaneda – neid lihtsalt ei esksisteeri. Ei ole meie kodus ühtki loomakarva ega muud jama – ainult üks armastust täis karvapall. 😍👌

Eks iga inimese allergia on erinev ja kunagi ei saa kindel olla kas ja milline vorm just sinul esineb, aga meil emaga läks just täpselt nii õnneks, et Yorkshire terjeriga on meie karvaallergiad end vaos hoidnud. Ema üsna tihti heitab ja on samas nii siiralt õnnelik, et Nora tema tervisele vaid hästi mõjub. Ja kui keegi küsib, kelle koer meie Nora siis ikkagi on, siis tegelikult pole me enam ise ka kindlad(jaa, emps, ma tean, et sa karjusid praegu:”minu!”😂). Nora oli “kingitus” minult minu emale ja veel suurem üllatus minu isale, sest emaga koos me teda toomas käisime, aga isa sai tema perre lisandumisest teada alles siis, kui Nora teda truult juba kodus ootamas oli. Kuid sellegi poolest on nii ema, isa kui ka minu nooremad vennad Norasse kohutavalt kiindunud. ❤️

Aga kui juba allergiatest juttu tuli, siis räägime ka kõigest muust ka veidikene. Milliseid allergiaid teil esineb? Ja kuidas nad end ilmutavad? Minul on lisaks kõige lendleva vastu allergia ka päris paljude söödavate asjade vastu. Näiteks puuviljade, mis kõik sisaldavad sidrunhapet, mille vastu mina kahjuks allergiline olen – piltlikult öeldes tähendab see siis seda, et kui mina söön ära ükskõik millise koguse ükskõik millist puuvilja, siis lõppeb see minu jaoks paistes huulte ja kurguga. Sama olukord tekib näiteks ka toote porgandi söömisel. Kui pisikene olin, siis vanaema üsna tihti “sundis” mind nii porgandit kui õuna sööma, ega mõistnud mind kunagi kui talle mainis, et mul tekib kurku nii ebameeldiv tunne ja huuled hakkavad kipitama. Nii on siiani – nüüd mõistan, mis seda tekitab ja oskan ka piiri pidada. Näiteks paar tükki mandariini või viil sidrunit ära süüa on täiesti okei, aga terve õun teeb koheselt 1:0 ja põhjustab ebameeldivusi nii kurgus, ninas kui huultel. Samas peotäis pähkleid paneb pööraselt valutama kõhu ja tekitab oksendamissoovi. Allergiad on kõik niivõrd erinevad ja päris keeruline on allergikuna elada – usun, et nii mõnigi teist mõistab mind.

Küll aga oleme Kenertiga tegemas edusamme. Kes on kuulnud või maitsnud yofiri(avokaadoga varianti), siis teab kui meeletult hea maitsega see on – ühtlasi oli see kõige esimene piimatoode mida peale pikka pausi Kenertile pakkuda julgesin. Nüüdseks on saanud virsikuga keefirist ja avokaadoga yofirist Kenert Pätriku lemmik osa toidulauast. Kui ta keefiripudelit näeb läheb ta eriti pööraseks – see maitseb talle meeletult. Ja ka kõhule pole keefir liiga teinud. Muid piimatooteid ma veel proovida pole julgenud, kui päris talumatuseks meiega toimunut ilmselt nimetada ei saaks. Samas pole me endiselt võitu saanud nahalööbest ja pea iga päev tekib juurde mõni pisikene laigukene, mis ajaga muudkui laieneb ja võtab suuremaid mõõtmeid. :/

Ja siinkohal ka pisikene update(postituse kirjutamise algusest on möödas paar päeva). Läksin mina siis südame apteeki küsima nõu, mida teha oma meeletult kuivade silmadega ja minu õnneks oli kohal silma rõhu ning kuivuse testija. Kuna minu põhimure oli ja veidikene on siiski siiani kuivad silmad, siis maksin ära 5€ ja mind suunati eraldi kabinetti, kus ootas mind armas naisterahvas, kes veidi uuris ja siis mu silmarõhku mõõtis – selleks pristsis ta mingisuguse masinaga mulle mingisugust vedelikku silma, mis oli päris ehmatav, aga talutav. Järgmiseks sammuks oli kauaoodatud kuivuse mõõtmine ja siinkohal vajus mu enda suu päris korralikult lahti, kui pärast 5 minutilist paberitükk silmas istumist sõnas ta mulle, et normaalne silmakuivus on 12(olgu see siis mis näitaja tahes), aga minul on see näit 29, mis tähendab ikka no päris korralikult kuiva silma – vähemalt nii sain ma tema jutust aru. Siirdusime siis silmatilkade leti ette ja ta soovitas mulle erinevaid variante ning otsustasin geeli tilkade kasuks, mida nüüdseks olen kasutanud 3 päeva ja pean tunnistama, et mõju on märgatav. Esiteks suutsin täna üle mitma nädala pisarad silma saada – varem see lihtsalt ei õnnestunud, sest silmad olid niiiiii kuivad. :/ Kuid neil silmatilkadel on 1 selline armas konks – nad muudavad silmad uduseks. Kuna tegu on geeli paasil tilkadega, siis moodustavad nad silmale mingisuguse kihi ja see muudab kogu vaate korralikult uduseks ja kuna ma esimesel õhtul kohe pätti tegin ja siiski miskit lugeda ja kirjutada üritasin, siis lõppes selline silmade pingutamine õrna peavaluga, aga ega enne ei saagi aru, kui pole ise järele proovinud. Edaspidi olen veidi targem olnud ja tilgad viimasel hetkel silma lasknud. 🙂

Ja kas nüüd on see koht, kus peaksin taas vabandama, et nii kaua ühtki bloogerdust valminud ei ole? Mitte miski ei vabanda ilmselt minu laiskust, aga ma ausalt tunne, kuidas lihtsalt päev saab enne otsa, kui ma jõuan arvutiga maha istuda ja teile miskit kirjutada. Samas on mul mõttes nii palju. Järgmiseks tahaksin teha midagi rohkem sellist iseendale postitust, aga samas näidata ette peaaegu kõik outfitid, mis ma olen Kenertile selleks hooajaks soetanud. Ühesõnaga, loodan, et naasete veel kunagi ja lepite asjaoluga, et sariblogijat ei saa minust eal – ma olen lihtsalt liiga laisk. 😀

Kristin ❤

Lühikene lobapost! ;) #55

Ei oska öelda, kas see on hea või halb komme, aga mul on tekkimas harjumus, kus kirjutan mitut postitust korraga ja kõiki neid mitu päeva – “avalikkuse” ette jõuab kahjuks neist alati vaid 1 või mitte ükski. Miks see nii on? Eks ikka seepärast, et olen kirja pannud jälle midagi, mis tundub minu jaoks liialt isiklik või hakkan postitust üle lugedes mõtlema sellele, kuidas kõik teie võite minu sõnadele reageerida.

Kui ma selle paiga siin lõin, siis ainus “kellele” ma algselt üldse mõtlesin, olin mina ise. Minu eesmärk ja soov oli kirja panna omad mõtted ning Kenertiga koos käidud rada. Just seetõttu, et hiljem endal oleks eriline ja soe tunne kõike seda lugeda – enamuse kustutaks kohe, kui silm uuesti peale satub. Kuid usun, et kui suudan kõike seda jätkata, siis aastate pärast võib sedagi postitust olla päris vinge lugeda. Või kas ikka on? Ja kas ma üleüldse suudan nii pikalt kirjutada ja “uut sisu” toota. Sest praegusel hetkel olen ma iseendale tunnistamas oma saamatust ja minu siht kirjutada iga kuu vähemalt 15-18 postitust on ikka korralikult kildudeks kukkunud. Siin kohal aga tekibki küsimus teile: mitu postitust(pean siis silmas minu omi) suudaksid sina ära lugeda kuus/nädalas? Ja ära palun vasta, et mitte ühtegi… see on minu vastus ja juba ammu võetud. 😀 Igaüks valib endale ikka oma vastuse. 😀

Minu eesmärk oli üks, aga kuhu olen ma hetkel omadegi jõudnud? Täpselt sinna, kus mulle meeldib olla. On hetki, kus ma mõtlen, et vot see “blogimine” pole ikka üldse minu värk – tegelikult ei olegi, aga kas siis peab? Ma mõtlen, et blogijaks ei hakka ma end ilmselt kunagi(vähemalt mitte niipea) nimetama, sest seda mõõtu ei anna ma veel kohe kindlasti välja. Pigem võiks seda paika siin pidada justkui päevikuks, sest mu lemmikud on ikka need vanad head lobapostid, kus lihtsalt tulistan kõike seda välja, mis on minu peas ja tundub, et need mõjuvad nii mõnegi teie peal samuti. Samas otsib igaüks teist kindlasti ka killukest “alasti tõde” ja “liigset ausust”, usun, et olen suutnud tuua oma bloogerdusse ka veidikene mõlemit. Kuigi… ikka ja jälle oma bloogerduse mõeldes pean nentima fakti, et liigse aususe asemel eelistaksin ma iga kell rääkida mõnest uuest kärust või lahedast kullerist.

Selleks, et olla nii avalikult avatud ja kõike jagav figuur peab olema nii paksu nahka kui kõike seda, mida teiega jagada. Minu elu on aga üsna igav, kui nüüd päris aus olla. Eks on olnud ka neid seikasid, mida kindlasti jagada saaksin ja vahel neile mõeldes tekib soov, kuid olen seda sorti inimene, kes usub, et iga lugu ei ole minu jutustada. Kui “juhtumiga” on seotud asjaosalised, kes pole veel võimelised noogutama kaasa igale minu sõnale ega andma mulle luba juhtunust/olukorrast rääkida, siis on targem sellest vaikida. Ka minu pisikese Kenerti elus on lugusid, mis peavad jääma temale endale jutustamiseks. Nagu meil kõigil ja kõigil meie lastel – usun ma. 😉

Olenemata faktist, et ma riputan temas ülesse TOHUTUS koguses pilte, siis mõtlen ma iga kord siia kirjutades, kas see mida ma ütlen on ikka õige ja ega see ei ole miski, mis Kenertit kunagi tulevikus kahjustada võiks. Küll aga jagan teiega heameelega tema saavutusi ja muid pisemaid seikasid meie elust. Nüüd 10 päeva eemal olnud ajaga on ikka no päris palju juhtunud.

Tean, et antud noormees, kellest hetkel rääkima asun, ei loe antud postitust ilmselt mitte kunagi ja selle “vahejuhtumi” võib juba aegunuks lugeda, kuid aeg-ajat kraabib see siiski minu hinge. 🙂 Vastu suve on ühistransport üha rohkem rahvast täis ja rongis olev käru ning ratta ala täitub rohkelt nii kärude kui ratastega. Nii juhtus ka tol korral, et kogu antud ala oli täis vankreid ja rattaid, kellel kõigil oli ühine soov jõuda sihtpunkti. Ühel hetkel magava Kenerti peakohal seisnud poiss lasi pulgast lahti ja astus sammu uksele lähemale, et väljuda – järgmisel hetkel aga rong pidurdas üsna järsult ja too sama poiss lendas Kenertile peale. Üle rongi kostus üks “mõnus” ehmunud ohe ja korralik raks – ehmatasin päris korralikult ja noormehe vabandamise peale pomisesin vaid õelalt:” Pole hullu!”. Tol hetkel tegelikult ikka oli küll, sest mu süda peksis veel mitu tundi ja ma katsusin mitu korda, kas Kenert ikka hingab. Raks, mida mainisin, tekkis sellel hetkel, kui käru katus suure surve all käru küljest lahti tuli. Esimene ehmatus oli ka selles osas suur, sest ma ei saanud ega saanud seda tagasi ja tekkis hirm, et see on purunenud, kuid õnneks siiski oli viga minu oskuste puudumises. 😀 käed värisesid meeletult, ega siis ei annagi eriti midagi õigesti paika seada. Tol korral noormees väljus koheselt ja ma ei unusta ilmselt niipea tema silmis olnud pilku. Seepärast seda siin hetkel ka teiega jagan – lootuses, et too noormees seda ühel päeval juhuslikult lugema satub. Kallis poiss, tea, et ma ei ole sinu peale pahane ja ma loodan, et sinu enesetunne läks kiirelt paremaks – õnnelike õnnetuste korral ei lasu mitte kellelgi süüd. Nüüd lihtsalt oleme mõlemad targemad ja mina oskan näha ohtu ja kaitsen Kenertit igal võimalikul juhul. Loodan, et ka sina ei kiirusta enam käepidemeest lahti laskmisega. 😉

Kuidas reageerivad teie lapsed riidlemisele? Ma ei pea siis silmas seda riidlemist, et nende peale pidevalt hüsteeriliselt karjute, vaid pigem sellist põhjusega millegi keelamist. Kenert on viimasel ajal üha rohkem aru hakanud saama, mida ma tal teha luban ja mida mitte. Küll aga on ka need “asjad”, mille järgi sõrmed endiselt meeletult sügelevad ja kui teda taaskord keelata julen, siis pistab ta karjuma ja seda mitte ainult kodus vaid ka avalikes kohtades. Ma ise pole kunagi kisavaid lapsi sallinud ja nüüd on mul endale kodus 1 selline  – kuigi kodus on see pigem selline naljakas vahejuhtum, kuigi püüan end tagasi hoida, et ta ei arvaks, et peangi seda naljaks. Samas näiteks kaubanduskeskuses või ühistranspordis on see päris inetu, kui ta niimoodi kisama kukub. Ta küll lõpetab keelatud tegevuse ja saab aru, et tegi valesti, aga see kisa mis antud olukorraga kaasneb on ikka päris inetu. Ja see on meil selline viimase aja mood – loodan, et mööduv. 🙂

Mõnd aega tagasi kirjutasin siin ka lasteaia teemal ja lugesin ette hunniku tegevusi, mida Kenert veel iseseisvalt ei oska. Selles osas oleme tegemas tohutuid edusamme. Kruus ei ole enam meie jaoks võõras teema, pigem saan mina pikki näppe kui julgen teda abistada. Sama teema on ka iseseisva söömisega. Lusikas on nüüdseks sõber, küll veel mitte ideaalne, aga me alles õpime. Seega tundub, et selles osas saab Kenert küll lasteaia küpseks.

Üleüldse on Kenert viimasel ajal teinud läbi nii suuri muutusi ja muudkui kasvab edukalt. Ma näen ja nutan, kuidas minu pisikesest beebist kasvab iga päevaga üha suurem mees ja kuidas kõik beebide harjumused on jäänud seljataha ja tekkimas on uued ja suuremate laste omad. Iga kord kui jälgin teda tegutsemas, siis tekkib südamesse selline eriti hea tunne, et olen millegi nii erilisega hakkama saanud. Tähtistan sel aastal juba oma teist emadepäeva ja kui sinu elus on keegi nii pisikene ja õrn, kes iga oma kallistuse ja naeratusega muudab iga päeva nii eriliseks, siis tekkib küll tunne, et olen ikka päris hästi hakkama saanud. 😀 Ja ma usun, et iga päev peaks olema emadepäev – minul on õnneks vedanud, võin isadepäevalgi end sutsu erilisemalt tunda. 😀 Mitte et teised emad ei võiks, lihtsalt.. pidin selle ära mainima. 😀 Täna hommikul jõudsin Kenertiga mängides arusaamale, et tuleb elada nii, et iga päev teie elus oleks eriline ja nautida kõiki neid hetki ja naeratusi, mida saate – eile ei tule eal tagasi! Ela hetkes ja unusta homne, sest ta ei ole kunagi täpselt nii siiras ja õnnelik kui ta on praegu.

See lobapost on taas üks segane ja laiali valguv postitus, aga kas see polegi mitte minu moodi? Millal sa siit viimati miskit kasulikku lugesid või leidsid? Kuigi näiteks wordpressil on väga suured eelised ja ma näen, milliselt leheküljelt te mu blogisse sisenete – stalker nagu ma olen. On selleks siis teie puhul instagram või facebooki, kuid üha enam on näiteks minu blogini jõutud alimendid.ee lehe kaudu või hoopis hinnavaatluse foorumi kaudu, kus keegi on omnivaga seotud teema all jaganud minu kogemust seoses omnivaga. Nii hea on näha ja lugeda, et minu kirjutatu ja kogemus teile meelde jääb ja seda ka teistega jagate.

Kuna see postitus on juba ammu igavaks kuulutatud, siis lisan siia mõned pildid ja päästan teid edasise lugemisest! 😉 Ja kellel uut käru vaja, siis meie bugaboo bee3 on müügis, seega kirjutage julgelt 😉

Kristin! ❤

Peaaegu kõik autoriõigused kuuluvad Kenerti vanaemale! 🙏🏻🙈😇

Minu kogemus – elu üksikemana & palju küsimusi teile! #54

Paar päeva tagasi turgatas minu pähe mõte, mis on saatnud mind praeguse hetkeni ja olen vaikselt oma peas haudunud plaani, kuidas see kõik ikka täpselt kirja panna. 🙈

Kuna olen näinud ja kogenud nii palju erinevaid emotsioone seoses faktiga, et olen üksikema, siis otsustasin asja võlust ja ka pisikesest valust teile veidikene kirjutada ja jagada oma mõtteid ka selles osas. Mainin siinkohal ära, et kui sul on teema, millest sa sooviksid, et mina kirjutaksin, siis võta minuga ükskõik millisel moel ühendust(facebooki/instagrami lingid on blogi päise paremas nurgas ning email on mul kristinvaisma@gmail.com). Kirjuta mulle oma muredest ja ideedest ja ma püüan neid lahata oma silmade läbi ja kirjeldada kõike seda, mis seondub minul antud teemaga.

Aga naaseme nüüd tänase teema juurde milleks on – mida tegelikult tähendab roll “üksikema”? Kas sina oled üksikema või on mõni sinule lähedane inimene? Antud juhul pean siis silmas tõesti neid emasid, kelle lapse isa ei ela koos perega(ja antud juhul ei toeta alimentide osas) või pole dokumentides üleüldse isa märgitud ja see võib olla ükskõik kes tahes.

Ma võin 100% kindel olla, et iga üksikema on rohkemgi kui korra elus kogenud olukorda, kus pärast tema staatuse teada saamist hakkab vestluskaaslane ohkima, et kuidas te ikka hakkama saate. Tahad päris ausat vastust – paremini kui oleks osanud arvata! Mina isiklikult kartsin kuni lõpuni välja tohutult seda üksikvanema teemat ja üleüldse seda, kuidas ma beebiga hakkama saan, kui ta lõpuks üks kord ära sünnib. Minu õnneks olen ma üks neist üksikvanematest, kes ei saa ealeski öelda, et on oma lapse üksinda üles kasvatanud – mul on kaaslaseks Kenerti vanaema ja kogu minu perekond. Seega fakt, et olen üksikema ei tee minust kohe kindlasti mitte saamatut ema, kelle üle peab ohkima, et kuidas sa ikka hakkama saad. Olgem ausad, palju kergem on, kui hoolt ja kasimist vajab ainult vastsündinud. 🙈🙈

Panen kirja ka mõned märksõnad, mis mind sellel teekonnal on saatnud ja ilmselt on minuga kuni lõpuni välja.

1. Sa oled lõpuks ometi ema! Kes teab, see teab, et minu elu suurim unistus oli juba väiksest peale saada emaks. Enne Kenerti sündi(üleüldse enne temast teada saakist) võisin end tihti avastada mõttelt, et olen peas endale loomas kujutluspilti oma tulevasest lapsest – milline ta on ja mis talle meeldib/ei meeldi. See teadmine, et olen lõpuks ometi ema kaalub iga kell üle fakti, et olen üksi.

2. Puudub igasugune vajadus küsida kellegi teise arvamust – kui ma ikka tahan, siis ma ostan Kenertile selle pusa, mis mulle meeldib või viin ta külma ilmaga õue ilma kinnasteta. Panen ta lasteaeda just siis kui mina õigeks pean ja kooli saan ka päris üksi valida. Mis muidugi ei tähenda seda, et ma näiteks oma emalt nõu ei küsiks – muidugi ma teen seda, aga see ei ole minu jaoks justkui kohustus, mida ilmselt Kenerti “isa” olemasolu korral päevast päeva tunneksin.

Ilmselt oleks olukord hoopis teine, kui päris algusest peale oleks kogu meie lugu toiminud veidi teistmoodi, kuid sisimas ma tean, et siis ei oleks ma oma eluga selles faasis, kus ma olen praegu – eluga rohkemgi kui rahul(kui mõned viperused välja arvata). Ma olen harjunud, et mul on võimalus teha kõik otsused üksi ja ma ei suuda praegugi ette kujutada, et peaksin kelleltki mingisugust arvamust või nõu üleüldse küsima. Harjumise asi ja eks igaüks mõistab mind ka praegusel hetkel erinevalt.

3. Kui algusest peale pole olnud, siis ei oskagi kohe tahta ka – ma ausalt öeldes ei kujuta ette kas üldse või mis vanuses võib Kenertil tekkida aeg, kus ta hakkab pärima põhjuste järele, miks temal “isa” ei ole. Samas loodan ma südamest, et meie perekonnas on tema jaoks mitu teistmoodi isafiguuri, kes sihi kätte näitavad ja teda antud teekonnal suunavad.  Ja ega Kenert ainus pole, kes ei oskagi tahta. Kuidas sina oma tulevikku näed või milliseid eesmärke/plaane sead? Mina mõtlen üha rohkem sellele, millal ja kuhu ja kui suurt kodu endale ja Kenertile kunagi luua soovin – ikka seda päris meie oma. Kuna hetkel elame minu vanematega, sest nii majanduslikult kui logistiliselt on nii parem ja olgem ausad, mulle meeldib, et Kenert kasvab suures perekonnas ja alati on tema juures keegi, kes tema jutu peale noogutab ja kaasa räägib või keegi, kes teda südamest naerma ajab. Aga üha enam taban end mõttelt, kus tulevikus olemegi endiselt vaid mina ja Kenert, 3 koera ja ehk kunagi kui õnnestub, siis teeks näiteks ühe kunstliku viljastamise teekonna ka läbi – ei, meest ma enda ja Kenerti elus ei näe. Ma ei oska öelda, kas see on hea või halb, aga ma ei suuda ette kujutada ennast kellegagi oma elu jagamas. Ma olen Kenertiga kahekesi toimides saanud aru, kui palju erilisem on ema ja poja suhe kõikidest muude suhete kõrval ja soov leida enda kõrvale keegi, on tänaseks vajunud unustuste hõlma – ei igatse, ei oota! 😉 Ilmselt on nii palju kergem ka toimida ja oma elu joonde seada. Oleks tulevikuplaane tehes tobe arvestada kellegagi, kelle nimes ega olemasolus kunagi kindel olla ei saa. 😀

4. Kenert Pätrik on MINU laps! Ma ei pea kasutama oma lausetes sõna meie, kui räägin Kenertist. Küll aga teen seda siis, kui räägin endast ja Kenertist. Kui on juttu vaid Kenertist, saan süümepiinateta kasutada väljendit minu ja ei pea sellepärast põdema, et keegi solvub või põhjuseta ärritub – ainult minu varandus! Isekus ei tule muidugi kellelegi elus kasuks, aga on hea teada, et jagamine pole vajalik. 🙂

Mis arvad sina – milleks kõigeks peab valmis olema naine, kellest saab üksikema? Võin omast kogemusest öelda, et see pole midagi kohutavat. Ainult topelt armastus ja teine samapalju stressi ja väsimust. Kõigi lapsed on erinevad ja neile meeldivad erinevad asjad ning tegevused. Kenert näiteks on meeletu kalliarmastaja ja soovib pidevalt näiteks hommikuti minu kaisus lihtsalt vedeleda(emme poja ilmselgelt, hästi välja koolitatud), aga samas keeldub ta igast musist, mida talle pakun ja annab musi vaid siis, kui tal endal selleks isu on – heal juhul kord kuus, kui sedagi. 😀

Esimesed kuud üritasin teha meeletult head nägu kõigile, kes küsisid kuidas ma end oma uues rollis tunnen. “Meeletult hästi!” “Paremini ei saakski olla!” – kuid tegelikult nutsin end pea iga õhtu magama ja keerutasin oma nelja patja ringi, et märjal padjal magama ei peaks. Kui sina oled hetkel selles punktis oma elus, kus oled alustamas teed üksikvanemana, siis tea, et olen alati sinu jaoks olemas! Võid mulle alati kirjutada ja püüan olla nõu ja jõuaga abiks nii palju kui vähegi oskan. Sest mina tundsin alguses ikka väga puudust kellestki, kes jagaks minu emotsiooni ja mõistaks mind. Ma ei taha kedagi solvata, aga lapsetud ja õnnelikus suhtes naised ei ole just parimad lohutajad olukorras, kus oled jäänud üksi ja ainus mida vajad on mõistmine ja keegi, kes kuulaks – mul on kahju, et mina tol momendil end kellelegi ei avanud ja seda kõike endas hoidsin. Ole sina targem ja leia endale nõuandja ning sõber teise üksikvanema näol – see on vaid puhas kasum sinu enda ellu.

Kuid kõige olulisem ükskõik millises olukorras on jääda ausaks iseendale ja leida abi hetkel, mil seda kõige rohkem vajad. Olgu see siis nõu või jõu, mida tol hetkel tegelikult vajad, aga kindlasti on sinu kõrval keegi, kes on alati olemas ja valmis sind kuulama ja toetama. Mina olen ka alati kõigi teie jaoks olemas! 😉

Ikka ja jälle kuulen, kuidas olen ikka tohutult tubli ema ja kuidas ma ikka üksi hakkama saan. Ma ise ei usu, et ma nüüd oleksin tublim ema kui mõni teine, kes last koos mehega kasvatab. Ausalt öeldes pole koos või üksi kasvatamisel mitte ühtegi suurt erinevust emaks olemises. Ma küll ei tea, millised emad on need, kes kasvatavad oma last koos kaaslasega, aga ma olen päris kindel, et me kõik oleme omal moel tublid ja saame hakkama nii nagu parasjagu vaja on. Ma ei suuda hetkel leida õigeid sõnu, et oma mõtet teieni tuua, kuid ma tahan sellega siiski öelda seda, et minu üksikema roll ei tee minust kuidagi moodi tublimat ema või seesugust ema, kelle hakkama saamises oleks vaja kahelda või kuidagimoodi üldse haletseda. Ka seda viimast tehakse eriti palju ja just meesterahvast poolt, kellega sel teemal vestelnud olen. Ja kohe kukuvad kõik heietama, et nemad küll oma last niimoodi maha ei jätaks – varem ka seda juttu kuulnud, aga näe… ikka olen üksi! 😉

Ükskõik kui palju ma ka praegu ei üritaks, siis ei suuda ma välja mõelda ühtegi miinust üksikemaks olemise juures. Vähemalt mitte enam, kui olen seda teed käinud juba peaaegu poolteist aastat ja olen oma eluga rohkemgi kui rahul. Igas olukorras tuleb näha vaid positiivset(vahel harva ka negatiivset), aga mida rohkem aeg edasi, seda paremini hakkab meie pisikene perekond Kenertiga toimima ja mille nimel me tööd teeme ja vaeva näeme? Eks ikka selle nimel, et ühel ilusal päeval saaksin Kenertile pakkuda seda päris meie oma kodu ja veel rohkem armastust! ❤

Aga alimendid? Sa küsid… meie maailmas ei eksisteeri alimente, on vaid ~20€, mida riik raatsib maksta üksikemaks olemise eest. Pakk mähkmeid ja veits süüa hea õnne korral ja sellega on see raha laiaks löödud. 😀 Ühelt poolt ma mõistan, miks see summa nii pisikene on, mida üksikvanematele makstakse. Ilmselgelt välistatakse sellega oht, et keegi niisama oma lapse nö vallaslapseks vormistab, aga samas on see päris narr summa  – kuigi ma ei virise, peaasi, et midagigi, siis ei teki tunnet, et riik ei hooli. 😀 Ja kui sa nii mõtled, et mida ma virisen, et nii pisike summa, et nõudku ma siis alimente(ka sellist reaktsiooni olen ma arvamusele saanud), siis see on viimane, mida ma oma elus teen. Ma olen siiani suutnud Kenertit üksi üleval pidada ja usun, et hea õnne korral suudan seda teha ka järgmised 17 aastat ja eriti tore oleks, kui natukene peale ka. 😀 Minu laps – ise sünnitasin, ise maksan kõik kulud. 😀

Üksikvanemaks saamine ei peaks olema ega ilmselt ka ei ole ühegi tulevase vanema siht ja kindel valik, kuid olude sunnil tuleb leppida olukorraga ja leida lahendus, kuidas sellisel juhul kogu elu toimima saada. Kuna meie Kenertiga olemegi harjunud vaid nii toimima, siis ei kujuta ma ausalt öeldes üldse ette, millega peavad toime tulema need lapsevanemad, kes jäävad last üksi kasvatama peale suhet ja perekonnana olemist ja elamist. Sinuga juhtus nii? Räägi mulle oma kogemustest, see pakuks mulle tohutult huvi! Ma tean, mis toimub minu sees, aga iial ei tea, mis toimub teise inimese sees. Kuidas keegi olukorda suhtub ning kui vastuvõtlik sinu mõistus ja vaim on – mina naudin üksikvanemaks olemist, aga kuidas on lood sinuga?

Üks mille eest olen samuti tohutult palju negatiivset tagasisidet saanud, on vaidlused teemal, miks ma oma lapsele isa ei soovi. Kes ütles, et ma ei soovi? Antud teemal on minu bloogerduse alguses olemas 3 postitust, mis seletavad pikalt ja laialt lahti selle, miks Kenert Pätrikul olen vaid mina ja miks see ka igaveseks nii jääb. Aga kui sina oled üks neist, kes tahab mulle öelda, et peaksin andma võimaluse inimesele, kes seda ei soovi või andma Kenertile võimaluse teada, kes on tema isa, siis siinkohal võtan otsustusõiguse täielikult endale ja minu õnneks on mul veidi veel aega, enne kui pean välja mõtlema mõne “vabanduse”, miks just meie peres nii asjad on. Siit ka veel üks küsimus teile: kui ka teie perekonnas puudub 1 lapsevanema, siis kuidas olete olukorda oma lapsele seletanud ning mis põhjuseid toonud, miks isa/ema puudub? Minu peamine eesmärk ja soov on leida võimalikult leebe variant, et Kenert selles olukorras kunagi end halvasti ega süügi ei tunneks. Samas ei taha ma ka valetama ning süüdistama hakata. Keeruline olukord, millele lahendust hakkan ilmselt otsima alles siis, kui olen selleks sunnitud või nurka surutud. Seniks aga naudime elu ja loodan, et Kenertile piisab veel pikaks ajaks minu ja meie perekonna armastusest! ❤

See postitus tuli üsna pealiskaudne, kuna ma ei suuda tajuda hetkel piiri, millest peaksin kirjutama ja mille peaksin jätma antud olukorras endateada. Mulle meeldib suhelda teiega kui n-ö salapäevikuga, aga samas tahan säilitada ka piiri isikliku ja teiega jagatava maailma vahel. Mulle meeldib olla teiega aus ja siiras ja tagasiside põhjal näen, et mida siiramalt ja sügavamalt ma räägin, sest positiivsem ja hulgaliselt suurem on teie tagasiside ja kirjad, mida mulle saadate. Küll aga on meil kõigil ka neid musti ja varjatud külgi, mida soovime kiivalt saladuses hoida. Ka minul – tegelikult on üksikemaks olemise roll miski, millest ma eelistan vaikida ja mitte kõigile kuulutada. Kui keegi küsib midagi Kenerti kohta, siis ma ei maini kunagi, et kasvatan teda üksi. Tegelikult ei maini ma just eriti tihti, et mul laps on. Pean siis silmas näiteks olukordi, kus jään tänaval mõne vana tuttavaga jutustama. Oma salatsemise näiteks võin tuua oma mõlemad vanaemad, kellest kumbki Kenerti olemasolust ei tea. Sa küsid miks? Eks ikka sellepärast, et ma hukka läinud lambana ei tunduks. 😀 Naeruväärne, ma tean, aga nii on ja ilmselt jääb nii veel väga pikaks ajaks. Kuna ma ei suhtle neist kummagagi, siis on päris lihtne seda “saladust” nende eest varjata. Üks neist nimetas mind viimasel kohtumisel Kristeliks ja ma isegi mitte ei vaevunud teda parandama – lootusetu juhtum, mis muud. 😀 Aga see ei olnud kohe üldse mitte tänase päeva teema, seega ärme sellel ka väga palju pikemalt peatu. Ühesõnaga andestage mulle minu pealiskaudsus ja võib-olla oskamatus end täna päris õigesti väljendada – üleüldse olen ma kaotamas taas oma väljendusoskust. See on ka põhjus, miks ma aastate eest kirjutamise lõpetasin. Minu arvutis on siiani mitukümmend poolikut faili, kus olen üritanud midagi kirjutada, kui korralikult põrunud… see tänane postitus meenutab mulle kõiki neid “romaane”, millega ma alustasin, aga mitte kunagi lõpule ei jõudnud. Küll aga loodan ma, et saite enamvähem ülevaate sellest, milline on minu elu üksikemana ja veendusite selles, et olen oma rolliga tegelikult väga rahul – kuigi vahel viskab ikka korralikult kopa ette. Aga nagu mitmed teist mulle kirjutasid, siis tunnevad pea kõik emad nii, nagu mina paar postitust tagasi kirjutasin, kuid vähesed julgevad sellest rääkida. Aitäh teile veelkord ja kohtume juba peagi taas!

Kristin! ❤

Puhkus läbi – millise emana ma end nüüd tunnen? #53

Eellooks kõigele sellele, siis ma oma mõtteis pole veel otsustanud, kas minu eelmine postitus jääb või kustutan selle enne tänase postituse avalikustamist. Tagasiside minu kohutavale emaks olemisele oli üllatavalt positiivne. Algselt olin hirmul, et lisaks mulle endale ilmub välja veel robikond süüdistajaid, kes mind veel halvemaks emaks peavad kui ma seda ise teen. Aga kõik oli hoopis teisiti. Nii mõnigi teist kirjutas ja tõi mu silmisse veel rohkem pisaraid, kui seal oli enne ja eelmise postituse kirjutamise ajal. Te olete nii megalt armsad, aitäh et ikka olemas olete ja mis kõige olulisem – aitäh, et hoolite!💙

Mida rohkem ma praegu mõtlen ja kirjutan, seda paremini saan aru, kui oluline oleks hetkel eelmine postitus alles jätta ja seda vaid seetõttu, et ise sellele tagasi vaadata ja mõelda, et ma ei taha selline ema olla. Kui päris aus olla, siis ma ikka veel ei taha olla selline ema nagu ma hetkel veel olen, aga ma loon iseendale igal uuel hommikul värskeid eesmärke ja sihte, et need kogu päeva minuga kaasas käiksid. Ma ei taha olla hea ega täiuslik ema(minu maailmas eksisteerib sellise emana vaid minu enda eelkäija), aga ma tahan olla parem ema kui ma olen praegu. Jah, tean ka seda, et ainult tahtmisest ei piisa ja tahtmise saavutamiseks peab ka ise veidikenegi vaeva nägema. Ma luban, et ma võtan end iga päev üha rohkem käsile ja püüan täielikult paika panna oma prioriteedid ja teha ka iseendale tegelikult selgeks, mis on oluline ja mis annab ka tulevikku lükata.

Olles lugenud mu eelmist postitust ja nüüd seda praegust, siis võid ilmselt aru saada, et meie pisikene puhkus on läbi saanud ja kõnnime taas Keila linna tänavatel. See aeg läks liiga kiiresti ja ma nii igatsen tagasi sinna paika, kus olime. Näiteks mõistsin ma, et ma oleksin enda suure voodi väikese vastu vahetamise asemele võinud visata minema Kenerti voodi ja haarata ta igal ööl endale kaissu. See, kuidas ta läbi une minu lähedust otsib ja pidevalt tagasi kaissu poeb, näitab mulle üha rohkem seda, et ta vajab mind veel ja veel rohkem. Küll aga pean tõdema, et ega minul pole just eriti sügav uni, kui Kennukas kaisus on. Ma jälgin pidevalt, et tal ikka tekk peal oleks ja ta kadunud poleks – puhkuse esimesel ööl ärkasin suure ehmatusega, kui ma silmad kell 3 öösel avasin ja Kenertit ei näinud, rumaluke oli end minu jalgade juurde siputanud ja magas seal oma sügavat und. Minul aga ei tulnud sirka tund aega und, sest ehmatus oli nii suur. 😂😂 Mis tegelikult ei ole naljakas, aga kui Kenert beebi oli, siis jäin niimoodi tukkuma, et tema oli rinna otsas ja telefonist käis video. Ühel hetkel vajusin unne, käis kõva pauk ja mina hüppasin voodist püsti kiiremini kui jumal teab mis. Esimese hooga ei julenud ma vaadatagi, kas olin tõesti Kenerti voodist maha lükanud, aga sekund hiljem sain aru, et tegemist on siiski telefoniga – milline kergendus. Ka tollel korral oli uni ja tung tukkuda koheselt kadunud. 😂😂

Aga naaseme nüüd tagasi meie puhkuse juurde. 🙈 See oli esimene kord, kui sain peale Kenerti sündi kodust välja ja seda käiku ka tegelikult puhkuseks nimetada. Kuna Kenert ei talu endast nooremaid, siis ei talu ta eriti ka minu aastast õetütart, seega minu õe juures veedetud nädalavahetused ei ole just eriti suured puhkused olnud – Kenerti pidev virin ja nutt, sest jälle midagi ei meeldi. Olenemata sellest, et ma ikka tohutut unevaeguse käes piinlen, siis tunnen ma, et sain lõpuks ometi puhata ja ma vajasin seda ikka no nii täiega, et ma ei suuda ise ka ära imestada, kui rahul ma ikka olen hetkel.

Kohe ja koige esimesena tahaksin ma ära märkida nii minu kui ka Kenerti lemmikpaiga kogu renditud korteris – otseloomulikult need megasuured aknalauad, kus muidugi kes teab mis vaadet ei olnud, aga tunne seal olles oli siiski üle prahi. Kahju, et vaid esimesel hommikul seda hetke Kenertiga jagada sain ja päris mitu head minutit koos aknast välja vaatasime, aknalaual istusime ja muudkui “kaks” ja “kaks” korrutasime – meie uus ära õpitu. Mina loen 1, 2, 3, 4, 5…jne, samal ajal kui Kenert muudkui 2, 2, 2, 2… korrutab. 😂😂

See on mu kõige lemmikuim pilt, mille puhkuse ajal jäädvustada suutsin ja neid ei olnud just eriti palju. 😂 Küll aga püüdsin iga klõpsuga pildile kõige olulisema minu jaoks – pärdik Pätriku. Siiski tegin 1 klõpsu ka minu ja Kenerti magamistoast, mille voodi oli juba pildi tegemise ajaks saanud juba veidikene kannatada. Meile Kenertiga meeldis selle peale hüpata ja megalt pehme madratsi mõnusid nautida. Voodil olid mingid nupud ka, aga ma seekord veel igaks juhuks ei julgenud neid enne uinumist puutuda. 😂

Üleüldse on host Annely oma rendikorteriga teinud nii imelist tööd. Kõigepealt alustame muidugi asukohast ja siis lõpetame viimase peal voodiga. Sinna vahele mahub kõik see muu. Näiteks meeldis mulle kui petrol blue haigele tohutult elutoa diivani valik – 5+ ja ei ainumatki vähem. Ausalt. Ma ütlen ausalt, et ma tegelikult ei tea, kas ma tohin neid pilte üldse siin jagada avalikult ja rääkida teile, mis teisel inimesel korteris on. 😂 Küll aga võin ma veelkord Annelyt taevani kiita ja mainida ära ka see pisiasi, et juba mai lõpus oleme tema juures ilmselt tagasi – juhul kui kõik ikka hästi läheb. 😉😉

Kas ja kus olete teie oma väikelastega puhkamas käinud? Tean, et on neid, kes igal aastal mingil kindlal ajal puhkamas käivad – mina pole kunagi selline olnud ja ilmselt ei saa minust ka seesugust reisijat ealeski. Lennukiga ma ilmselgelt reisida ei jule ja üleüldse olen ma tohutult kodune inimene – mäletan, kuidas Rootsi kruiisi ajalgi nooremana iga kord tohutut Eesti ja kodu igatsust tundsin. Siiani minu endagi jaoks kummaline, aga neil kordadel sain aru, et ma ei ole valmis riiki vahetama ja ei ole seda siiani. Ilmselt kui terve mu perekond samuti koliks, siis oleks lood hoopis teised, aga hetkel tundub, et kellelgi meist ei ole veel seesugust plaani. Üleüldse ei ole ma eriti suur ringi rändaja, iga kell eelistan kodus olla. 😀

Tegelikult ei oskagi ma tänasesse postitusse eriti miskit lisada ja seda ilmselt seetõttu, et minu peas tiirleb juba järgmise postituse idee ja plaan, mida varsti juba näha ja lugeda saate. Ei midagi erilist, aga samas miski minule väga hingelähedane ja oluline teema, mis on samuti seotud Kenerti ja minu oskuse/oskamatusega olla ema. 🙂

Aga mis vajaks veel enne ära mainimist? Ilmselt see, et tänu strideri tiimile ootas meid puhkuselt koju jõudes megalt tore karp, mis sisaldas endas uut jooksuratast Kenertile. Ilmselt kõik varasemad lugejad või meie instagrami jälgijad teavad, et meil on kodus olemas ka little dutchi skuuter, kuid meie kurvastuseks on see sellel suvel Kenertile siiski veel liiga kõrge ja jalad ei ulatu sadulalt maha. Seega vajasime uut, millega juba praegu harjutama hakata ja suvel kindlasti ringi kimada – siinkohal tuligi meile appi Strideri tiim. Suured tänud teile veelkord! 😉 Juba üsna pea on ilmselgelt oodata ka pilte ja hoiame teid kindlasti ka kursis, kuidas õppimise teekond kulgeb – hetkel veel vajab veidi abi püsti püsimisel, kuid küll me ka selle selgeks saame! 😉

Aga ma arvan, et jätamegi tänase postituse lühemaks ja jagame seda nüüd teiega, et mina saaksin veidikene Kenertiga mängida ja tema uneaajal juba uue postituse kirjutamise kallale asuda! 😉

Kristin ❤

 

Motivatsiooni kadumine ja mina tunnistamas, et olen närvihaige ja kohutav ema! #52

Kuidas aru saada, et oled langenud stressi? Või on tegemist lihtsalt puhta laiskuse ja kevadmasendusega?

Juba mitmeid päevi vaevlen kohutava motivatsioonipuuduse all. Tegelikult lausa nädalaid, sel perioodil vajus norgu ka teile kirjutamine ja ega ma nende vägisi kirjutatud postitustega ka just eriti rahule ei jäänud ise. Mingil hetkel tuleb see soov kirjutada tagasi ja nüüd on ta vaikselt hakanud naasma ja tunnen iga päevaga üha rohkem, et soovin taas teiega meie elu ja olu jagada.

Kuid enne veel kui taas mõne lobapostiga avalikkuse ette tulen, siis sooviksin uurida, mis tähendust omab teie jaoks stress? Kuigi kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ei ole ma päris kindel, kas saan nimetada mind tabanud loodusõnnetust just stressiks. Kuigi oma peanaha olen ma juba verele kratsinud ja igal korral kui ärritun, siis tunnen kuidas sooviksin vaid kõik juuksed peast kiskuda ja oma peanahka küüntega kratsida – see rahustab. Ja teiseks “sümptomiks” loen hetkel enda puhul seda pidevat närvilisust, mis mind on tabanud just eriti viimasel ajal. Ma olen muidu ka üsna kärsitu inimene ja ma ei talu näiteks laste nuttu või haukuvaid koeri või bussis ees tuigerdavaid vanainimesi, aga just viimastel nädalalatel olen muutunud eriti põlastusväärseks ka enda jaoks.

Üleüldse kõike seda praegu kirjutades on sees nii kahtlane tunne, kas ikka peaksin jagama teiega seda, kui kohutav inimene ma tegelikult olen. 😀 No ikka päris õudne kuju, kui näiteks hakatagi rääkima sellest, kuidas ma absoluutselt ei salli kisa või laste nuttu. Kui varem oli Kenerti nutt või lärm minu jaoks selline enamvähem kannatatav(minu õnneks nutab ta minimaalselt ja kisab veel vähem), siis nüüd ei talu ma enam piuksugi, mis ta oma suust kuuldavale toob neil hetkedel, kui ma rahu või vaikust soovin – a la, kui olen mõne “oma asjaga” tegelemas ja ta lihtsalt tähelepanu nõuab. Päris kohutav ema – kas pole? Samas püüan ma end maha rahustada, mõeldes, et ma ei soovi olla “selline” ema, kuid on hetki, kus see mõte mind ei päästa – ma lihtsalt lasen oma viha ja ängistunud mina endast valla. Õnneks talub Kenert seda päris hästi ja viimastel päevadel olen avastanud hääletooni, millega rääkides Kenert mind reaalselt ka kuulab, maha rahuneb ja tänu sellele rahunen maha ka mina – edusammud. Kuigi ega ta on mul seesuguse iseloomuga, et tema sõna peab ikka maksma jääma ja tema porisemine jääb alati viimaseks. 😀 Ma ei kujuta ette, kas keegi üldse sai midagi aru, mis ma antud lõiguga üleüldse öelda proovisin. :/

Ma ei taha rääkida sellest, mis mind üldse sellisesse olukorda on toonud ega sellest, milline ma hetkel olen, vaid tegelik kirjutamise põhjus on hoopiski muus – ma ei taha olla selline inimene ega ema, kes ma praegu olen. Kuid hetkel pean ma tunnistama, et ma olen üsna tüdinud – ma ei taha olla enam lihtsalt Kenerti ema, tahan taas Kristin olla. Isegi perearstile helistades pean ütlema:”Tere, olen Vaisma, Kenert Pätriku ema!”, siis saab pereõde koheselt sekundiga aru, kes teisel pool toru on. Viimasel ajal mõtlen ja vaatan end ja saan aru, et ma ise olen loonud endast kuvandi sellisena nagu see hetkel on. Ka kõigi teie jaoks olen ma ilmselt siiski Kenerti ema, mitte Kristin kui eraldi seisev inimene. Võimalik, et mõne jaoks olen ka sõbranna, õde, tütar või kolleeg, aga peamiselt siiski Kenert Pätriku ema. Kas pole mitte nii? Muigan hetkel isegi, sest miski hääl kisendab mu peas, et kujutan seda kõike endale ette.

Olen sellel teemal kirjutanud ka varem, kuidas mind kohutavaks emaks peeti, kui tööle läksin ajal, mil Kenert oli veel kõigest 8 kuune. Ka sina küsid miks? Kõige suurem ja olulisem põhjus minu enda jaoks oli see, et ma vajasin rahu, eemaloleku aega ja vabadust. Kõike seda olen ma ka tööl olles saanud – kas ma olen tõesti seetõttu halb ema, et soovin puhkust pärast 8 kuud 24/7 väikese lapsega koos oldud aega? Tõsi, minu õnneks oli Kenert üsna kerge laps ja ka uni oli tal päris sügav juba üsna pisikesest beebist peale. Samuti pole ta kunagi eriline kaisus magaja olnud, mis tähendab seda, et ööuni on alati olnud meil üsna kvaliteetne, aga päevane aeg? Püüa nüüd kujuta ette, mida sina emana teeksid, kui veedaksid oma lapsega tema elu esimesed 8 kuud 24/7 koos aega – ainsad korrad, mil lapsest “puhata” saad on üksikud tualetti ja vanni külastused. Ilmselgelt ei ole ma ainus “seesugune” ema, aga hetkel püüan siiski väljendada vaid seda, mis toimub minu mitte keelegi teise sees või peas.

Esimesed 7 kuud olid minu jaoks ka täiesti okeid – lust ja lillepidu, aga kuna ma pole kunagi eriline rutiini armastaja olnud ja mingil hetkel hakkas see siiski meie ellu tungima, siis hakkas minus tekkima ka tohutu pahameel, selline tunne justkui oleksin omas kodus vang ja peaksin kantseldama beebit, kes võiks ükskord ometi iseendaga ise hakkama saada. Mida sina sellisel hetkel teeksid, kui sind tabaks just seesugune mõte? Mina otsustasin sirka 8 kuud tagasi, et ma ei soovi olla selline ema, kelleks olin muutumas ja läksin tööle – millega kaasnes teiste pahameel, sest olin olnud kohutav ema ja oma lapse jätnud, et minna tööle. Aga kumb siis ikkagi on olulisem – kas iseenda rahulolu või teiste heakskiit minu valikutele? Alati jääb võimalus, et tegin tol augustikuu päeval vea, kui oma sammud taas tööle seadsin, aga õnneks ei saa ma seda kunagi teada, kas see ikka oli õige või hoopis minu suurim viga. Tagant järele tunnen küll, et tegin tol hetkel üsna õige valiku, sest peale paari nädalast tööl käimist tundsin kuidas pinged minu ja Kenerti vahel hakkasid vaibuma. Ka tol ajal enne tööle naasmist saabus olukord, kus hakkasin muutuma temaga närvilisemaks ja püüdsin nautida vaid hetki, mil ta magas või omaette mängis – nüüd aga tunnen ma, et see aeg on jälle tagasi.

Jah, ma tunnen, et ma olen halb ema, sest ma ei suuda hetkel meenutada viimast päeva, mil toa põrandal istusin ning Kenertiga mängisin. Viimasel ajal annan talle vaid miskit kätte, et siis ise patja nutta või lihtsalt teki all lesida. Ikka mängin ju temaga, aga seda aega on ikka väga minimaalselt. Aga viimasel ajal on minust üha rohkem saamas ema, kes ostab oma lapsele kokku muudkui uut ja huvitavat kraami, et tal ikka üksinda veel huvitavam oleks, et ta jumala eest mind minu rahuhetkedel segama ei tuleks. Kuidas taas hea ema olla? Ma püüan endaga võidelda ja ühel päeval taas normaalne olla ja leida see tee tagasi paika, kus saan endaga rahu sõlmida ja leida ülesse see mina, kes armastab vaid Kenertit ja soovib iga oma vaba hetke veeta vaid temaga. Pühapäeva öö oli Kenertil üsna rahutu, seega vastu hommikut haarasin ta enda kõhule magama – sellistel hetkedel taipan, kui oluline on Kenerti jaoks tegelikult minu lähedus ja hea emotsioon. Üsna pea kadus minu uni ja silitasin tema pisikest selga ja täiesti võimalik, et see hetk aiendas mind kirjutama seda postitust, mida hetkel kirjutan. See siin on täiesti segane ja ilma igasuguse plaanita postitus, mis ei lähe otseselt lobaposti kategooriasse, aga näitab kindlasti minu soovi end avada ja vabaks lasta.

Juba pikka aega olen tundnud vajadust kellegagi rääkida, suhelda, end avada. Kelly oli varem sellisteks “asjadeks” üsna hea variant, kuid nüüd on ka tema seal kaugel Inglismaal täitmas oma elu unistust ja olemas õnnelik – kes tahab õnnelikku inimest on mõttetute jamade ja muredega segada? Siinkohal meenub mulle hetk, mil MINA ISE olin nii õnnelik ja hõiskasin Kellyle, et oleme mõlemad täide viinud oma suurimad eluunistused – minust sai EMA ning Kelly suundus õppima Inglismaale. Nüüd aga halan siin, kuidas emaks olemine mul kopa ette on visanud. Kas see tõesti teeb minust julma ja südametu inimese? Ma ei kujuta ette, kas ja millist tagasidet antud postitus saab ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ma ei hakka seda ka endale ette kujutama – sellest poleks kasu. Ma ei kirjutanud seda postitust sellel eesmärgil, et kõik saaksid hakata mulle etteheitma, kui kohutav ema ma olin, või kuidas saaksite mulle öelda:”issand, ma küll selline ema ei ole!”… nagu sain tagasisidet oma lutipudeli postitusele, kus uurisin mida pakkuda lutipudeli asemel ja hulgim kommentaare olid sellised;”ei anna lapsele lutipudelit!”, “pole kunagi lutipudelit kasutanud” nagu… sorry, aga pls loe mõni küsimus ka enne läbi, kui üldse kommenteerima hakkad. 😀 Ma olen ilmselt siinkohal teie suhtes veits õel, kes te loete ja oma arvamust avaldate, aga no sorry vaan, aga mind ausalt ei koti, kui sa ikka teemast väga mööda kommenteerid. Kõik muu ja teemasse kommentaarid on minu jaoks aga väga olulised ja teretulnud – alati soovitage, jagage oma mõtteid ja kommeneerige, sest 90% senistest kommentaaridest on siiski tabanud naelapea pihta ja olnud üsna asjalikud. Ainult need lutipudeli kommentaarid ajasid korralikult naerma, ilmselt olen siiski ise loll, et õigesti küsida ei osanud. 😉

Taaskord kaldun teemast kõrvale, seega naasen kiirelt algse teema juurde, milleks oli minu n-ö “stress”. Täiesti kummaline, kuidas ma praegusel hetkel hakkan tundma kordades mõnusamat fiilingut ja samas tunnen ka, kuidas motivatsioon hakkab minusse naasema. Siinkohal hõikan välja ühe eesmärgi, mille soovin iseendale püstitada ja kui ma sellega hakkama saan, siis võin ma varsti end taas oma mõtetes heaks emaks nimetada. Kuna täna(23.04) on minu ema sünnipäev, siis otsustasime homme minna Rakverre minu õele külla. 27.04 saab pisikene Meribel 1 ja pidu vajab pidamist. Seekord otsustasime aga, et ööbime õe sofa asemel booking.com kaudu broneeritud korteris 2 ööd ja naaseme siis Keilasse. 🙂 Siit tuleb ka minu pisikene eesmärk iseendale – naudi seda aega Kenertiga ja temast puhkamise asemel puhka kõigest muust. See tähendab siis aga seda, et 24.04-26.04 lõunani ei tasu minult ühtegi postitust oodata, küll aga võib oodata postitust juba 26.04 õhtul, kus kirjeldan värskelt kõike kolme päeva jooksul toimuvat ning panen kirja ka selle, mis minu peas muutub selle 3 päeva jooksul, mil kavatsen nautida vaid Kenertiga olemise aega. Vaatame, kas minust saab üks normaalne ema või kärssavad ära minu viimasedki närvirakud. 😀

Kenerti voodi kohal seinal asetseb kukupesa poster, kus seisab:”väikesi poisse ei tohiks kunagi magama saata, ärgates on nad alati päeva võrra vanemad!”. Ma loen seda lauset igal päeval mitmeid ja mitmeid kordi ja püüan luua Kenerti jaoks lapsepõlve, kus saaksin ka ise tulevikus öelda, et olen teinud kõik, et minu lapsel oleks õnnelik lapsepõlv – loodan, et suudan seda. Millist lapsepõlve soovid sina oma lapsele? Kui õnnelik oli sinu enda lapsepõlv? Ja taaskord jõudsin stressist lapsepõlveni – good job, Kristin! 😀

Nüüd aga mured nurka ja asume perearsti poole teele, sest nii mõnigi tervisealane küsimus vajab vastuseid. 😛 Aga sellest ilmselt juba mõni teine kord! 😉 Ja veel enne kui sa postituse sulged, siis tea, et ma mõistan ka ise, kui kohutav sasipundar see postitus on, kuid ma tunnen enda sees tohutut rahulolu, et sain välja puritada enda seest kõik täpselt nii nagu see minu sees juba mõnda aega on pesa pununud – aitäh, et lugesid ja veel suurem tänu, kui võtad vaevaks ja mind(kohutavat inimest) toetada!

Kristin ❤