2 päeva sõimes – sellest võib asja saada! #62

Võiksin meie esimese sõimepäeva võtta kokku ühe lihtsa sõnaga – hästi, kuid heameelega räägiksin sellest kogemusest veidi lähemalt ja liidan siia homme juurde ka teise päeva kogemuse.

Iga ema tunneb oma last kõige paremini ja niisiis olin mina teadlik, et Kenert võib olla šokeeritud võõrasse kohta minemisest. Ma ei eksinud – kuigi lootsin alati parimat. Sisenesime rühma esikusse, kuhu ruttas meile vastu rühma õpetaja, kes teretas Kenertit viisakalt. Nagu ma ka oma varasemates postitustes maininud olen, siis ei ole Kenert just eriti vaimustuses liigsest tähelepanust ja võõrastest, kes teda kõnetavad. Niisiis sattus ta paanikasse ja puhkes nutma. Õpetaja andis meile end esikus koguda. Riietasin Kenertit lahti, panin talle jalga rühmakingad ja püüdsin rahulikult seletada, kus me oleme ja miks me just täpselt seal oleme. Ühel hetkel ta rahunes, kallistas mind ja noogutas mu “Kas läheme rühma mängima?” küsimuse peale.

Kuna ta keeldus sülest maha minemast, siis otsustasin talle aega anda ja oodata, kuni temas endas tekib see uudishimu, minna ja rühmaruumi avastada. Päris pikalt jälgis ta toimuvat eemalt, minu sülest, paaril korral julges mõned sammud teha. Peale meie oli kohal 2 last, kellest üks peaaegu kohe, peale meie saabumist, koos vanematega koju läks – ilmselt oli tegemist tema esimese üksi oldud päevaga sõimes. Koosolekust mäletan, et too poiss olevat käinud varasemalt hoius. Koos meiega jäi rühmaruumi üks armas tüdruk oma emaga – neil oli teine päev.

Mõne aja möödudes läksin koos Kenertiga rühmaruumi avastama ja näitasin talle ette ilmselt tema lemmiknurga, kus oli paljupalju autosid, millega mööda linnavaipa rallida sai. Ühel hetkel meiega koos olnud neiu väsis ja seadis sammud kodupoole. Kell oli selleks hetkeks juba pea 10? Saabusime lasteaeda kell 9.

Pean tunnistama, et “üksi” jäämine andis Kenertile korralikult julgust juurde. Ühel hetkel istus ta koos oma õpetajaga autovaibal ja rallis autodega ringi. Nii armas oli seda vaatepilti näha, pean tunnistama, et isegi pisar tikkus silma mõeldes, et minu titabeebi ongi juba nii suur mees ja alustab oma haridustee esimest etappi. Samas tunnistan ka, et olen tema üle nii kuradima uhke, et oleme koos nii kaugele jõudnud pärast kõike seda, millega oleme pidanid vastamisi seisma.

Koju tulek kulges ladusalt ja üsnagi vaimukalt – suunasin Kenertit õpetajatele lehvitama ja nägemist soovima, mille peale sööstis ta käed laiali õpetaja poole, kes temaga koos vaibal istus varasemalt. Mõni sekund enne sülle hüppamist mõistis ta ilmselt, et oli jooksu vales suunas alustanud, seisatas hetkeks, vaatas otsivalt ringi ja tormas siis minu kätevahele. Me kõik oleme oma elus õpetajat emmeks hüüdnud, Kenerti esimene “laks” on ka käes. 😂

Üleüldse pean ütlema, et minu esimene kogemus lasteaias, kui lapsevanem, on täis ülimalt positiivsust ja häid emotsioone. Minu väikemeest harivad kolm kõrgharidusega õpetajat, kes on ise samuti täis positiivsust ja armastavat hinge. Üks nendest on olnud varasemalt minu väikevenna õpetaja ja sellest ajast ei meenu mul ühtki negatiivset kogemust temaga seoses. Ja pean tunnistama, et ka tema ei suuda minu ema kiitsmist lõpetada – nüüd täiskasvanuna pean samuti tõdema, et mu ema on ikka üks ülimalt lahe(endiselt tüütu) mutt, kelle siiras süda on täis armastust. Iga ema soovib oma lastele vaid parimat ja armastab neid nii nagu oskab!

Tänaseks küll lõpetan, kui panen siia juurde homme kirja veel teise päeva emotsioonid ja siis annan teile võimaluse meie alustamise kogemusele pilk peale heita – kõik on alles alguses, me alles harjume ja õpime.

Pean tunnistama, et tänane rühmaruumi minek sujus juba tunduvalt ladusamalt. Kui välja jätta tagasilöök, mis ilmsen esikus, kui Kenert kuulis rühmaruumist teise poisi nuttu ja seda piisavalt õudseks pidas, et sülle ronida. Rahustasin teda veidi, sättisime end riide ja siis seadsime sammud rühmaruumi – seekord veel süles ja hirmunult, sest teine poiss ikkagist tihkus nutta ja kellele meeldiks näha kurba last? Siinkohal mainin ära, et poisi rahustamine võttis õpetajatel vähe aega ja uuesti nutma hakkas ta alles hetkel, mil ema häält esikust kuulis.

Nüüd aga tagasi Kenerti juurde – täna seadis ta sammud koheselt mängima ja leidis omale sobiva ja meeldiva tegevuse üsna kiirelt. Aeg-ajalt käis ka kohal olnud tüdrukut piilumas ja veidi sai ka koos askeldatud – nunnupallid. Kuna täna oli teine õpetaja, siis pelgas Kenert teda, kuid ruum ja üks õpetajatest olid juba tuttavad ja üsna kiirelt leppis ta ka enda jaoks varem tundmatu õpetajaga. Ka sel korral jäi mingil momendil Kenert üksi ja tal tekkis võimalus õpetajaid veidi lähemalt tundma õppida – nad võtsid aja, et end Kenertile tutvustada ja koos mängida. Ühel hetkel otsustasime, et proovime õues olemist veidi – see idee meeldis mulle väga. Kenert armastab tohutult õues ringi jooksmist, liumäge ja üleüldse vabas õhus olemist.

Õues oleku ajal jõudsime mõttele, et juba homme proovida ta mõneks hetkeks üksi jätta. Vnoo.. mitte üksi, aga ilma minuta. Hommikul viin ta ise rühma ja olen seal hommikusöögi ja kuni õue minekuni, õue ajast hiilin minema ja pärast läheb ta koos õpetajatega tagasi tuppa ja asub lõunat sööma. Loodan, et see plaan õnnestub ja ta lepib oma saatusega. 😀 Tegelikult on veidi kahju ka, nii hea tunne on jälgida teda nii õnnelikult mängimas ja uudishimulikuna.

Pean tunnistama, et olen homse osas taas nii ärevil, et ei suuda uinuda. Esialgu plaanisin teile kirjutamise homsesse lükata ja lisada siia ka kolmanda päeva, aga kuna uni on mind hüljanud, siis teen seda siiski täna – olgugi, et põhimõtteliselt on juba öö. 😀

Rääkides lasteaia hommikusöögist, siis homme on hommikul piima-kaerahelbepuder, mis tähendab meie jaoks piltlikult öeldes seda, et me ei pruugi poolt tundigi pärast vastu pidada. Kes on lugenud meie seiklusi seoses piimaga, siis ilmselt teab, millest ma hetkel räägin. Kui ei, siis luban, et juba peagi kirjutan sellest, kuidas me 8 kuu jooksul oleme peaaegu üle saanud talumatusest. Talumatus ja allergia ei ole üks ja sama, esimesest on võimalik jagu saada ja hetkel tundub, et meil see vaikselt õnnestub. Kuigi lihtsalt piim tekitas viimane kord veel Kenerti kõhus veidikene pahandust. Aga oleme valmis kaerahelbepudrule võimaluse andma. Aga see on juba hoopis teine teema, aga eks näis, kas homme kirjutame teile oma kolmanda päeva edusammudest või hoopis sellest, kuidas meie oleme aeglaselt võitu saamas talumatusest! 😉

Teie Kristin & Kenert Pätrik

Lobapost peale pikka-pikka pausi + uus Little Dutch sooduskood! #61

Ma olen ikka ja jälle hoogu võtnud, et teile kirjutada ning viimaks taas jagada seda kõike kõige paremat ja natukene halvemat ka. Ei taha kellelegi turja karata ega kohe süüdistama kukkuda, aga püüan ausalt tunnistada, et hetkel on töö ja Kenert röövinud 99% minu ajast – 1% on see aeg, mida näpistan endale unetundide arvelt.

Mõtled, et oi, ei tea küll kust Kristin siis nüüd selle aja ja motivatsiooni võttis, et miskit kirjutada? Eks ikka sealt, kus algas puhkus. Lugesid isegi päris õigesti – kätte on jõudnud minu esimene 2 nädalane puhkus. Kui dekreet välja arvata, siis see ongi siiani mu elu ainus ametlik puhkus olnud. 😂😂 Veider mõelda, kui arvestada seda, et asusin täiskohaga tööle kohe peale keskkooli lõppu ja sünnitasin aasta hiljem. Ka nüüdseks olen terve aasta jutti tööd rabanud – möödunud suve 21. augustil sai ju tööle end seatud.

Küll aga ei ole töö kindlasti mitte teema, millel ma oma puhkuse esimesel päeval pikemalt peatuda sooviksin. Räägime hoopis näiteks sellest kohutavast Tivolist, mis piltlikult öeldes meie akna alla üles on seatud ja juba mitmendat õhtut takistab Kenertil ööunele jäämist. Ma püüan mõista, et inimestel on lõbus ja kilked on lihtsad tulema ja öörahu kell 20:30 ka veel ei kehti, aga marru ajab see kisa mind ikka. Ilmselt seetõttu, et ma ei salli absoluutselt kõrgemaid helisid ega kilkeid ega kisa ega ka mitte valjut muusikat – btw, seal on nii mõnigi lugu veel lisaks kõigele muule vene keeles. -.- Tulistage nüüd taaskord, kuidas mul puudub ikka empaatiavõime ja ma ei suuda ikka üldse leppida olukorraga, kus maailmas ei ole vaid mina – usud või ei, olen seda juttu varemgi kuulnud.😂😂 Siinkohal tahaksin ära mainida, et kui mulle ikka midagi ei meeldi, siis ma ei viitsi teeselda ja öelda, et oi, see tivoli siin akna all on nii lahe, sest mu kõrvadele nii meeldib see – milleks? Las ma vigisen, kui ma tahan. Ilmselgelt selle välja ütlemine/kirjutamine teeb mu enesetunde paremaks ja me kõik saame rahus oma eludega edasi minna!😂

Kui sa hoolid, siis ei, ma ei võtnud 13-26august puhkust ilma põhjuseta. Kevadel jutustasin pikalt sellest, et saime Kenertiga oma soovitud lasteaeda koha oodatuist varem – avalduses soovisin kohta august 2019. Saatuse tahtel saime koha hoopis juba sel sügisel ja katse-eksituse meetodil otsustasin lasteaiale ja Kenertile võimaluse anda – võib-olla saab neid üks äärmiselt hästi toimiv combo. Eks see on see, mida mina ise kõige rohkem ootan. Kenert ei saa veel mitte midagi aru, kuid usun, et ta läheb meeleldi teiste lastega mängima ja muid põnevaid tegevusi tegema. Kõige suurem hirm on mul tema “üksi” sinna jätmise ees, kuigi tean, et seda hirmu olla ei tohiks. Nagu ma ka eelmises lõigus mainisin, et ma ei talu kisa, siis kahjuks ei talu ma absoluutselt ka seda, kui mõni laps nutab. Eriti veel, kui on tegemist minu oma pojaga. Küll aga ei taha ma kõiges selles ette tormata ja loodan asjate kiiret kulgu ja kõike kõige paremat – luban, et hoian teid jooksvalt kõigega kursis.

Mis mind tegelikult lasteaia osas veel murelikumaks teeb, on see väike “pisiasi”, et juba septembris on Kenert suundumas operatsioonile, mis tähendab kõige lihtsamini öeldes seda, et kohe kui ta jõuab ära harjuda, tekib uuesti sisse paus. Lisaks sellele kardan ma, et ta püüab kinni mõne haiguse ja seetõttu tuleb meil ka operatsioon edasi lükata – kes teab, siis enne narkoosi peab 2 nädala jooksul inimene täiesti terve olema, et narkoosi üleüldse teha tohiks. Ka selles osas loodan ma vaid seda kõike kõige paremat ja et kõik läheks nii nagu minema peab!

Ma vabandan juba ette ära kõik oma kirjavead, sest kirjutan postitust hetkel oma telefoniga ega pole endiselt suutnud samsungi klaviatuuriga ära harjuda. Kes veel ei tea, siis sirka nädal tagasi vahetasin oma iphone x’i samsung s9plus vastu ja pean tunnistama, et nüüd, kui olen teda juba veidi kauem kasutanud, ei kahetse ma enam, et see ost sai tehtud. Eks peale pikka iose kasutamist vajab android kõvasti harjutamist ja ipad on nüüdseks minu jaoks juba keerulisem süsteem. 😂 Samas oli näiteks minu suurimaks pettumustundeks hetk, mil taipasin, et minu apple watch ei ühti minu telefoniga. Ma ei saa tööl enam kohe kõndele/sõnumitele vastata ja pean unustama, kui palju lihtsam oli kiiruga lihtsalt kõik tähed ekraanile joonistada ja siis sõnumina vastuseks saata – ideaalne lahendus, kui sinu töö ei luba 24/7 telefonis passimist. Samas on see ideaalne ka hetkedel, mil keegi helistab, kuna telefoni helinat igal korral kuulda ei õnnestu – vähemalt mitte minul. Uurisin läbi pea kõik euronicsis müüdavad kellad, kuid teist samaväärilist ei eksisteeri. Samsung – oleks aeg veel paremat tehnoloogiat looma hakata!😉😉 Ühendan watchi ipadiga ja kasutan teda edasi nö aktiivsusmonitorina, kuid täieraha eest ma teda kahjuks enam kasutada ei saa. Tõesti kahju, et talle pole loodud android telefonidega ühendamise võimalust. Ma usun, et hea reklaami korral oleks ka igal teisel samsungi kasutajal olemas apple watch, sest selle kasutamine on lihtsalt liiga mugav. 😂

Kas ka teie olete oma elu jooksul olnud minumoodi ajudeta blondiin ja suutnud panna liiga mitmel korral oma panga paroole – lausa nii, et nad on sinu kasutaja blokeerinud ja pead külastama pangakontorit. Minul eelmine nädal just täpselt nii juhtus. Ja kas olete veel blondim olnud ja seadnud sammud Ülemiste keskusesse, et külastada SEB pangakontorit, mida selles hoones enam üleüldse ei eksisteeri? Kuidas ma saan nii loll olla… -.- Pole hullu, eks ma kunagi lähen uuele katsele. 😀 Kui mitte varem, siis kindlasti järgmise nädala lõpus, kui taas Rakverre puhkama suundume – ehk suudan seal end kokku võtta. 😀 Kuna kaardiga maksta saan, siis ei ole see olukord teps mitte nii hull, kui mulle alguses tundus. Üks asi, mis mul täna ära tuleb veel teha – aktiveerida mobiil-id, otsustasin smart-id selle vastu vahetada.

Lobapostile veel erinevaid teemasid juurde. Kes veel märganud pole, siis meie kallis Cybex Mios on müügil ja otsib uut last kellega rallima minna. Seda seetõttu, et meie majja on jõudnud käru nr 13 ja saabunud on meie esimene Baby Jogger. Eelmine nädal Rakveres olles pani üks tore naisterahvas ta Jõhvi lähedal müüki ja oli nõus ta mulle Rakverre tooma – miks ka mitte? Ja nii ta meil ostetud saigi. Tunnistan ausalt, et sõita pole me temaga veel eriti saanud, kui esmamulje on hää – väga hää. 😛 Eks kui mõnda aega kasutanud oleme, siis tuleb kindlasti ka pisikene tutvustav ülevaade. 😉

Pean ausalt tunnistama, et juba esimene puhkuse päev annab tunda ja mul on korralik unetus – tahaks magada, aga no ei suuda. Süüdistan ise veidi ka mind tabanud ärevust seoses Kenerti sõime minekuga. Püüdsin pikalt välja mõelda, kas peaksime esimesel päeval maanduma kohale enne või pärast hommikusööki – nimelt ei kannata Kenert endiselt piima, seega minu suurim hirm on hommikusöögiks piimasupp tema esimesel päeval. Täna Mari-Liisi taipukale peale jõudsin otsusele, et esimesel päeval läheme siiski kohale alles peale hommikusööki. Kella üheksaks siis ehk? Tunduks selline loogiline kellaaeg, kui arvestada asjaolu, et hommikusöök algab 8:30. Mäletan, et olin sama elevil ka enne oma esimest tööpäeva lasteaias – kõik on uus ja huvitav. Loodan vaid pöidlad pihus, et Kenertist saab üleöö kukupai ja kõiki täiskasvanuid armastav laps, kes lepib kõigega ja kõigiga.

Kõigega leppimisest rääkides, siis oleks aeg rääkida teile ehk oma lapse kõige suuremast kiiksust – ta keeldub uusi riideid ja jalanõusid selga panemast, samuti ei ole ta 90% ajast nõus kandma mutsi või ilma sokita sandaale. Kardan, et suurest tänu sellele on tagasi tõmbunud ka minu suur ostuhullus – mõtlen iga kord poes miskit vaadates, et nkn pole ta nõus seda kandma ja jätan ostmata. Ostsin täna sportlandist mustad nike tossud, mida soovisin juba Rakverest, kuid neil oli suurus 23,5 otsas. Proovisime siis poes 22 musta ja 23,5 roosat, et suurust valida. Musta tossu jalga pannes saatis mind vaid kisa, roosa toss tundus palju põnevam ja see sai jalga kisata. Täna läks musta tossuga taas samamoodi, kuid ostetud said nad siiski. Peale lõunaund kärus sutskasin need talle kiiruga jalga ja tõstsin tipama ja tal ei jäänud muud üle kui oma saatusega leppida. Samas proovisin talle täna näiteks eelmise talve parkat(mis btw istub siiani idekalt) ja selle lasi ta ideaalselt selga panna, küll aga keeldus ta bredeni müts-sallist olenemata faktist, et tal on täpselt selline juba olemas, lihtsalt suurusnumber väiksem… ühesõnaga… liiga palju draamat seoses uute riietega. 😀

Kuna kell kukkus juba 23:00 ja isegi veidi peale, siis lõpetan tänaseks selle tohutult laiali valgunud postituse, luban teid Kenerti edusammudega kursis hoida ja kui õnneks läheb, siis oleme tagasi juba üsna pea! 😉

P.S – littledutch.ee lehel kehtib kuni 16.08.2018(k.a) sooduskood KENERT10, mis annab kogu ostult -10%. 😉

Teie,

Kristin & Kenert Pätrik

Little Dutchi sooduskood & käru nr12 – Cybex Mios #60

Mul on megalt hea meel teatada, et IG Little Dutchi loos on selleks korraks lõppenud ja rongitee on uue omaniku poole teele pandud. Veel parem meel on mul teatada, et selle nädala lõpuni (8.07.2018 k.a) kehtib Littledutch.ee lehel sooduskood KENERT15, mis annab sulle igalt ostult -15%. 🎉🎉 Küsimuste korral kirjuta mulle(minu sotsiaalmeedia lingid leiad blogi päise paremast nurgast) või otse little dutchi tiimile – me kõik aitame heameelega. ❤️👌

Kuna oleme nüüdseks juba pea nädal aega olnud Cybex Miose kasutajad, siis on õige aeg tuua tagasi teieni kärude arvustused. Siinkohal mainin ära, et see on mega vinge, kuidas olete mulle kirjutanud, et uurida ja abi küsida – aitan meeleldi ja veel parema meelega räägin kõikidest kärudest, mida meie kasutada oleme jõudnud.

Kes mind veidi paremini tunneb või olnud minu bloogerduse lugeja pikemat aega, siis teab, et olen just seda sorti inimene, kes peab alati saama seda, mida tahtma hakkab. Ehk siis lihtsamas keeles – kui eelmise kolmapäeval Viimsi mega kirbuka Facebookis Miose müügikuulutust märkasin, tekkis mul kohe kinnisidee, et selle ma ka endale saama pean. Btw, see on meie 3s käru, mis on Viimsi Megalt ostetud 🙈😉 Kuna meil on “kasutatud” kärusid olnud vaid 1 ja ma olen alati miskipärast eelistanud just “tutikaid”, siis sobis mulle ideaalselt, et pakkumises oli uus Mios megahea hinnaga.

Kuna sel korral lubasin ma endale, et proovimata ma teda koju ei telli(nagu olen teinud 75% meil olnud kärudega), siis kohe neljapäeva hommikul seadsime oma sammud Delta Plaza beebicenterisse, et Mios ära proovida. Minu arvates on Delta Plaza beebicenter kõige mugavam ja teenindajate mõttes parim valik – keegi ei hüppa abi palvet kuulmata ligi ega “pressi end peale”, kui soovid oma häbeliku lapsega vaikselt nurgas mõnd käru proovida. 😉😉

Mina olin koheselt Miosesse veel rohkem armunud, kuigi ema mul ikka proovis mõnd Mamas&papas käru mulle pähe määrida. Siinkohal pisikene üleskutse – kui sul on vinge käru, mida ka meie võiksime proovida ja soovid seda meile arvustuse kirjutamise eesmärgil laenata, siis oleksime väga rõõmsad 🙏🏻🙏🏻 Ma ise ilmselt ei raatsi niipea enam ühtki käru osta – hetkel on olemas kõik, mida õnnelik olemiseks vajan. 😂

Niisiis kirjutasin koheselt Viimsi Mega kirbuka facebooki ning mõned tunnid hiljem saabus Balti jaama Kristina, kes mulle meie uue ja ägeda Miose ulatas ja vastutasuks raha sai. 😂😂 Tänks sulle, et ikka minu sõltuvusele hoogu juurde oled andnud ja igale minu küsimusele alati vastust tead. 😍😍

Nagu öeldakse – mõeldud, tehtud – ja vähem kui 24tunniga oli meil kodustatud üks armas pisike Mios. Kellel teist on samuti Mios või olnud?

Pean tunnistama, et kohe alguses hirmutas mind veidikene see pisikene pakikorv, eriti olukorras kus on minu puhul tegemist haige shopahoolikuga, siis tundus pakikorv naeruväärselt tilluke. Hetkel veel õnneks kurta ei saa, kuna raskeid poekotte ise tarima ei ole pidanud. Samas oli ka Bugaboo Bee3 pakikorv üsna tillukene ja sellega võib isegi ära harjuda. 😂

Esialgu sai meie Mios endale peale halli cybexi kaarvarju, mis mulle ausalt öeldes algusest peale ei meeldinud. 🙈 Muu variandi puudumisel pidin muidugi leppima olukorraga, kuid mitte kauaks. Juba samal päeval uurisin Scandikidsist bugaboo kaarvarjude kohta ning paari päevast pärast nägi meie Mios välja just nii imeilus. 😍😭

Oeh, ma olen meie Miosesse nii armunud. 😍 ta on muidu ilus käru, aga need We Are Handsome 2 katted annavad kogu lookile nii palju juurde. Btw, esialgu plaanisin ka istmepehmenduse roosat tooni, kuid kuna see osutus liiiiiga roosaks, siis otsustasin teise poole kasuks – kahepoolne istmepehmendus on parim lahendus, mida kohanud olen. Sügiseks seda tavalist karvarju ka breezy asemele vaja, mis klapiks selle istmepehmenduse poolega, mida hetkel kasutame. Ehk siis, kui sul leidub antud katet donkeyle, siis võid seda meile pakkuda. 😇😍

Aga jätame nüüd kõrvale selle imeilusa välimuse ja ajame natukene tähtsamat juttu ka. Esimese plussina tahaksin koheselt ära mainida turvakaare olemasolu, mille puudumine bb bee puhul saigi meile takistuseks. Kenert hindab kõrgelt turvakaart ja selle olemasolu on oluline talle – seega veel olulisem mulle. Järgmiseks kiidusõnaks tahaksin välja tuua selle tohutult mugava liikuvuse ja kerguse. Mios on nii kokku- kui ka lahtitehtav ühe käega ja samuti on imelihtne teda ühe käega juhtida. Ei lenda metsa ei käru ega väikelaps. 😂😂

Mios on pakkunud mulle siiani kõike, mida temalt ootasin ja lootsin. Ta on pisike, kuid tugev ja tragi – ületades kõik takistused ja saates Kenertit turvaliselt igas olukorras. Kui bee’s magamine oli paras katsumus minu pikakoivalisele, siis Miosesse mahub ta hetkel veel ideaalselt(olles sirka 90cm). Kuigi uinumine on tema jaoks veel üsna keeruline ja mõlemal korral on ta seda teinud nss, siis mul on hea meel, et me mõlemad hakkame olukorraga harjuma. Kenert ei ole enam ammu see pisikene poiss, kes eelistas sõita sss ja vaadata ainult oma emmet. 😂😂

Minu soov oli leida miskit pisikest, kerget ja mugavat, aga samas ka ilusat oma silmale vaadata. Ning mis peamine ja kõige olulisem – lapse mugavus. Ja peale Bugaboo Cameleon3me oli üsna keeriline meie südamesse pugeda, aga Mios suutis seda kõigest hoolimata üpris lühikese ajaga. Nüüdseks on mul peas taas plaan Cameleon müüki paista, seega kui sinu silm ja süda otsivad Cameleon3, siis meil Kenertiga on sulle üks pakkuda. Kui aga su laps on juba suurem või otsid kergkäru näiteks autosse, siis saadame me teele oma soojad soovitused ja anname kõigile nõu – valigem cybex mios! 💙

Siiani tundub, et mõlemad Mioses magatud uned on Kenertil olnud üsna magusad ja mina võin summutada jutu, et breezy kaarvarjust paistab päike sisse – ma kas olen pime, aga meil seda õnneks ei juhtunud. 😂🎉

Kuna olen tunnistanud endale, et ma olen tegelikult ka sõltlane ja mul on haigus, siis uuriksin suurima heameelega, mitu käru on teil 1 lapse jooksul olnud? Mis käru kõige enam kiidaksite?

Cameleon3 oli meie jaoks ideaal, kui nüüd päris ausalt tunnistada, siis on ta seda siiani – lihtsalt tuleb mõnest “vajadusest” lahti lasta ning leida veidi väiksem ja mugavam viis hakkama saamiseks. Kenert nii kui nii eelistab 90% ajast kõndida ja üha enam magab lõunaunesid toas, seega käru otseselt kasutust ei leiagi.. samas päris jalameheks teda teha on vara… mu ema siiski peab mu pikkade tööpäevade ajal käima temaga kahekesi poes ja jalamehena oleks see Kenertiga päris keeruline – nimelt ei meeldi talle eriti poekärus istumine, kui tegemist ei ole just autokäruga. 😂

Olles kasutanud Miost vaid mõned päevad, jagub minul tema jaoks vaid häid sõnu. Mulle meeldib, et ta on igas mõttes pisikene ja rattad on ka armsalt väiksed – selline ideaalne kergkäru, mida juba pikemat aega Kenertile ja endale otsinud olen. Muuseas pean ära mainima, et oleme korra varem ka Miost vaadanud ja proovinud, aga see oli keset talve Buffalo ja Cameleoni vahele… tol hetkel otsustasime siiski BaliosM kasuks, sest Kenert oli tol hetkel veel liiga pisikene Miose jaoks – kuidagi ei sobinud sinna kärusse. 😀

Aga tõmban selleks korraks taas otsad kokku, aga teie kindlasti pange littledutch.ee lehel teele oma tellimused ja ärge unustage kasutada koodi KENERT15!

Päikselist päeva kõigile!

Kristin ❤

 

Veits nagu lobapost ja taas uus LD IG loos! ;) #59

Aeg-ajalt ikka taban end mõttelt, et peaks vaikuse meie vahel lõhkuma ja taas miskit kirja panema. Juba pikemat aega ei suuda ma luua sisu, mis mulle endalegi huvi pakuks, kuid minu õnneks või kahjuks Teie huvi on olnud jääv – minu postitus Cybex Balios vankrist on saamas üha populaarsemaks(link). Kui ka sina pole veel antud postitust lugenud, aga tunned huvi erinevate kärude vastu, siis kindlasti mine ja uuri.

Sellega seoses meenub mulle kohe, et meie Bugaboo Bee3 on müügis, kui kellelegi peaks huvi pakkuma. 😋😉 Algselt oli küll ka Cameleon, kuid taipasin paar päeva tagasi, et cameleoni müügiks on veel liiga vara – ma olen sellesse nunnusse nii kiindunud, et juba meie käru on ainus põhjus miks kuskilt uus laps hankida. Siinkohal teadaanne:”kes soovib oma lapse mulle kasvatamiseks kinkida, siis ole hea ja võta minuga kindlasti ühendust ja räägime asjad läbi!”😂😂 UPDATE! Bee on müüdud!

Btw, see ei ole ausalt nali. Ma reaalselt heameelega kasvataks mõne lapse veel üle. Olenemata veregrupist ja silmavärvist. Ega meil Kenertigagi sama veregrupp ei ole, kui kedagi huvitab. Silmavärv on ka erinev. 😂😂 kuigi lapsepõlve piltide peal on ka minul sinised silmad, siis nüüdseks on need muundunud halliks. 😂

Sa oled üks minu püsilugejatest ja mõlgutad pead, et miks see Kristin siis nii harva kirjutab? Eks ikka sellepärast, et meie elus Kenertiga jõudis kätte see kõige kurvem aeg – läbi on saanud see tore aeg, mil mulle tema elatamise eest maksti vanemahüvitist ning kätte on jõudnud veel toredam aeg, kus kuni tema 3 aastaseks saamiseni makstakse mulle 100€ kuus. 😂😂 hea õnne korral saan lasteaia eest makstud, aga nädalvahetusteti tuleb ju ka kuidagi moodi teda elus hoida ja no ise tahaks ka veel ikka elada ja süüa. 😂😂 kuigi kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis kulusid tuleb kärpima hakata nii või naa. 😂😂

Kui nüüd aga hoopis lasteaiast rääkida, siis taaskord neile, kes pole minu varasemat postitust lugenud, siis siin on link. Aga Kenert siiski alustab selle aasta augustis oma haridusteed olles 1a8kuud vana. Tundub nii vara… polegi sellise nurga alt veel mõelda jõudnud. Küll aga usun ma, et peamine selles kogemuses on sotsialiseerumine ning kaaslaste leidmine. Hetkel on Kenerti lemmikmängukaaslased onu Kristo ja nõbu Mirell, kuid ühel hetkel tuleb hakata ka omavanustega leppima. Ma ei ütleks enam, et talle omavanused lapsed ei meeldi, ta mängib heameelega ja kohati on isegi liiga tagasihoidlik – siiani meenub hetk, kui mängutoas olime ja üks poiss muudkui kõik mänguasjad Kenerti käest kiskus ja niimoodi terve aja. Kenert muudkui leidis omale uue tegevuse ja jäi sellest siis taas ilma – 0 emotsiooni, lihtsalt liikus edasi uuele tegevusele. Minul ajas see olukord tol korral ikka korralikult s*ta keema, aga kui tolle poisi ema ei kavatsenud midagi ette võtta peale muigamise ja oma enda lapse üle naermise, siis pole ka minul miskit teha – ema enam vaevalt ümber annab kasvatada. Minu ainus lootus hetkel on, et Kenerti rühma seesuguste vanemate lapsi ei satu ja kogu tiim saab olema mega.

Ja nüüd räägimegi tiimist. Jalutasime siis meie vana ja Kenertiga poest koju, kui meile jalutas vastu minu väikevenna Kermo(16a) lasteaiakasvataja, kes sõnad:”kas sina tuled sügisest meie juurde?” Ja vaatas siis rõõmsalt Kenertile otsa. Minu suurimaks heameeleks saab temast Kenerti õpetaja. Tema kõrval seisavad veel kaks toredat õpetajat, kellest 1 on olnud kunagi ammu-ammu minu enda õpetaja, seega hetkel tunnen end õpetajate osas üsna turvaliselt.

Küll aga on neid olukordi, kuhu Kenertit saata veel kardan. Kes mäletab minu postitust, siis teab, et loetlesin tol korral üles kõik need “asjad”, mida Kenert siis veel ei osanud, aga osata võiks. Nende seas oli näideks tassist joomine, mille oleme rohkemgi kui selgeks saanud. Näiteks keeldub Kenert nüüd lõunasôöki söömast, kui ma ei ole talle kõrvale andnud tassiga vett. Samas on ta vee joomises teinud väga suuri edusamme – joome iga päev ikka korraliku koguse vett.

Ja veel suuremad edusammud on seoses piimasegu joomisega. Päeva pealt lõpetasime ja asendasin piimasegu riisipiimaga, aeg-ajalt tuleb sisse ka soja, sest riisipiim, mida mulle meeldib talle pakkuda, pole müügil üheski Keila kaupluses. 😦 Tundub, et tuleb plokkidega koju osta, et siis oleks hea kohe võtta, kui 1 pakk otsa saab. Praegugi mõtlen, et kust saada, kuna viimane piim hakkab otsa saama. 😀 Mõni nädal tagasi proovisin talle taas paar lonkus tava piima, millele järgnes raske öö – palju nuttu, siplemist, puuksutamist ja arusaadavalt ebamugavat tunnet, seega niipea ma taas uuesti ei proovi. Teisipäeval suundume ka perearsti juurde kontrolli, siis uurin, mis tema asjast arvab ja kas ta mulle lasteaia jaoks paberi annab, mis “keelaks” Kenertile piima sisse joota. 😀

Ülemöödunud nädalal toimus ka minu kõige esimene lapsevanemate koosolek, kus sain ka mina osaleda kui lapsevanem. Pean ausalt tunnistama, et terve koosoleku võitlesin pisaratega, et mitte nutma puhkeda. Kenert on siiski minu tibupoja ja kes mind tunneb, siis teab, et olen tema osas olnud juba algusest peale üsna armukade – mulle ei meeldi teda jagada ja veel vähem unistan ma sellest, et keegi teine tema iseloomu ja käitumist vormiks. Jaa, ma tean, et ma peaksin ise selgusele jõudma, kas ma tahan ta lasteaeda suunata… kui ma nüüd praegu selle peale mõtlen, siis tundub see nii põnev kogemus, aga nii k*radi hirmutav. Samas loodan ma, et kogu harjumise protsess möödub sujuvalt ning Kenertile hakkab meeldima. 🙂

Aga nüüd megatoredate uudistejuurde!!! Minu noorematest vendadest vanem on jõudnud sellesse toredasse ikka ja elujärku, kus lõpetatakse põhikooli. Paar päeva tagasi toimus tema lõpuaktus, mis minu jaoks oli ikka korralik katsumus ning katastroof. Esiteks – Keila Koolil on see lahe “värk”, et saali mitte minejatele näidatakse ukse taga otseülekannet, millest mul kahjuks ei õnnestunud sõnagi kuulda ega minutitki näha. Ja seda kahjuks kahel põhjusel – esiteks tormas Kenert terve aeg pea laiali otsas ringi ja igal keelamisel ja kärusse suunamisel tekkis suur kisa ja paanika. Ja teiseks – ma ikka mõtlesin 90% ajast, mida kõik need inimesed sinna ukse taha tegelikult tegema tulid? Kes kritiseeris igal laval käinud tüdruku kleiti, kes rääksi sellest, kas lips sobib särgiga või mitte ja kolmas osa rääkis lihtsalt omavahel nendest kõige olulisematest teemadest, millest ikka põhikooli aktusele räägitakse – šašlõkist ja heast rannailmast. 😂😂

Kõigest sellest olenemata jõudis minu kõige coolim ja samaaegselt kohutavalt tüütu vend asjaga lõppu ja lõpetas ära selle lõbusa põhikooli, et juba sügisel naasta gümnasistina. Mul on megalt hea meel, et Kermo on ikka seda minu ja Kätlini teed käinud ning jätkab oma kooliteed just reaalklassis. Samas hoian talle pöidlaid, et matemaatika ja füüsika tema pea kohal kokku ei löö ja keemiat ei hakka looma. 😂😂

Tunnistan ausalt, et iga kord kui mõtlen sellele, kui suureks on minu väikevennad juba kasvanud, siis tuleb lihtsalt nutt peale. Nemad jäävad vanemaks=mina jään vanemaks=Kenert kasvab suureks. 😭😭 ja see ei ole üleüldiselt positiivne uudis. 😂😂 raske on olla ema, aga veel raske on olla vanem õde. Ikka ja jälle mõtlen siin, et juba 3 aasta pärast lõpetab ka Kristo põhikooli ja samal kevadel jõuab Kermo oma gümnassiumiga ühele poole. Mina näen teda küll ülikoolis it’d või keemiat õppimas, aga eks tal on veel veidi aega, et leida ja avastada just see, mis on tema hingele kõige lähedasem. Seniks aga neile mõlemale vaid tuult tiibadesse! 💙💙

Ja kuna ilmselgelt oleme jõudnud bloogerduse lõppu, siis reklaamin ka siin välja juba vaikselt traditsiooniks saanud instagrami loosi. Kes on minu pikaaegsem jälgija, siis teab, et olen juba pea algusest peale teinud pisikest koostööd Little Dutch Estonia tiimiga ja ikka igal kuul loosime koos miskit välja ka minu instagrami followeridele. Seega, kui ka sinul on istagram, aga sa pole veel minu follower, siis leia mind istagramist @kristinvaisma, otsi üles all olev pilt ja osale ka sina sel korral Little Dutchi rongiraja loosis! 😉😉 ja stay tuned, sest kohe kindlasti ei jää see meie viimaseks ühiseks loosike! ❤️❤️❤️

Siinkohal taaskord suurimad tänud Little Dutchi tiimile, kes on meie vastu alati nii helded olnud ja keda meie Kenertiga tohutult jumaldame. Te olete tõesti vinged! 😉💙

Varsti bloogerdame taas!

Kristin! ❤️

Ja muidugi Kenerti Pätrik! 🦊

Minipuhkus Rakveres – ma tätoveerisin ta nime! #58

Kätte on jõudnud meie puhkuse viimane õhtu – ilmselt selleks ajaks kui sina antud postitust loed, siis oleme juba koduseinte vahel tagasi. 🙂 Kell on tegelikult juba üsna hiline, üha lähemale jõuab südaöö. Samuti uni tikub silma, seega pole kindel kas ja kui palju täna veel üleüldse kirja panen. Küll aga kui algsest plaanist kirjutada 2 postitust meie Rakvere reisi kohta, siis nüüd toon teieni siiski ühe – suured vabandused.

Ka sel korral rentisime oma puhkuse ajaks just selle sama Pika tänava korteri, mis eelmiselgi korral – kohutavalt hubane ja nüüdseks juba päris kodune paik. Ka Kenertile meeldib ja on ära harjunud. Küll aga tabas mind sel korral korralik naerust krampis kõht, kui voodit nihutades minu varvas miskit märga puudutas. Kuna Kenert on paras siputaja, siis lükkan alati seal keset tuba oleva suure voodi vastu seina, et välistada tema maha kukkumise oht. Nii ka sellel korral, kuid esialgu tabas mind päris korralik šokitunne, kui miskit märga ja karvast oma jala all tundsin – ehmatus. Millele järgnes korralik ja pikk kajakalik naer, kuna voodi alla oli lükatud mopp, mis polnud ilmselgelt veel hommikusest koristamisest ära kuivanud. 🙂 Nali naljakas – olukord oli mulle vaid kasulik, kuna voodi alla koguneb korralikult tolmu, siis voodi lükkamisel oli vaja seda ka koristada – too sama veel märg mopp ajas asja ära küll. 😀

Nüüd aga asun teema kallale, millest kõige-kõige rohkem kirjutada soovin. Juba enne Kenerti sündi on olnud mul peas üks pisikene mõte, mille teostamiseks kulus loodetust rohkem aega. Minu instagrami jälgijad ilmselt juba teavad, millest ma nüüd pajatama hakkan. 😀 Just täpselt sellest, kuidas kulutada hästi ja heale kvaliteedile 50€ Artorich Studios. Varem samalt tänavalt mööda jalutades polnud ma kordagi seal märganud antud stuudiot, kuhu ma juba samal päeval sammud seadsin, et vabade aegade kohta infot küsida. Seal töötav tätoveerija pakkus mulle aja 30. kuupäevaks, mis ausalt öeldes sobis justkui ideaalselt – päev, mil Kenert sai pooleteise aastaseks. Terve aja, mil n-ö nõela all istusin mõlgutasin mõtteid selle üle, mis ja kuidas on olnud kõik need 18 kuud ja kui palju on elu ja põhimõtted selle aja jooksul muutunud. Pärast poolt tundi ootusärevust ja pisikest ebamugavustunnet vaatas mulle käe pealt vastu Kenert Pätriku nimi… wow, ma tegingi selle ära!

Minult on juba päris mitu korda küsitud, kas oli valus ka? Tegelikult pean tunnistama, et ma ei saa ühegi(nüüd on mul neid 6) tätoveeringu kohta öelda, et oleks kuidagimoodi valus olnud. Mäletan kuidas  paaniliselt esimese tätoveeringu tegemist kartsin ja olin hirmunud, et see saab megalt valus olema. Olen alati valu kartnud ja endale sihilikult valu tegemine – miks keegi nii teeb? Küll aga pidin tõdema, et tegemist ei ole üldse valuliku “protsetuuriga”. Tõsi, ta on ebameeldiv ja kohati võib teha siiski liiga, aga tunne on justkui torgiks keegi sind pidevalt nõelaga – nagu vereanalüüsi andes, ainult et üha uuesti ja uuesti. 🙂

Kohe stuudiosse sisse astudes jäi mulle silma hüüdlause:”Esimene ei jää viimaseks!”, mis pani mind koheselt ka muigama ja antud lausega nõustuma – tõsi ta on, sest pärast 3 aastat taas nõela all olles tekkis taas tunne, et tahaks veel ja veel… miks ma muidu aastaid tagasi 5 tükki järjest teha lasin… 3 neist ühel päeval. Eks ikka selleks, et oma vajadusi rahuldada – see tekitab sõltuvust ja see on omal moel haigus, aga ainult positiivne. 😀

Küll aga pidin ma tänases postituses rääkima Rakvere puhkusest, mitte sellest kui mitu tätoveeringut mu nahka kaunistavad. 😀 Kõikidesse Rakveres veedetud päevadesse mahtus suures koguses värsket õhku, head seltskonda ja tohutult head sööki. Sealhulgas pidin kurbusega tõdema, et kreeka maasikad on kahjuks siiski magusamad kui seda on Eesti kasvuhoone maasikad. Oi, kilo maasikaid sai kindlasti üksi ära söödud, lisaks kõigele muule. Ma niiiiiiiiiii armastan süüa maasikaid suhkru ja piimaga – see maasikamaitse, mis siis piimale jääb tuletab mulle alati meelde helget lapsepõlve ja häid mälestusi.

Kuna ma siiski alustasin juttu toidust, siis tahaksin siinkohal taevani kiita ka Rakvere Põhjakeskuse Babybacki, nende tiimi ja eriti maitsvaid toite. Pärast Kristiine Babybacki sulgemist on saanud Ülemiste ja Rakvere omast need Babybackid, mida ainsana külastan. Ja no Rakvere Babyback on ikka üle kõige – kogu nende tiim on nii armas, alati rõõmsameelne ja abivalmis. Toidud on alati nauditavad ja mis kõige olulisem – soojad ja üldjuhul õiges küpsusastmes. Ma ei taha Ülemiste kohta miskit halba tegelikult öelda, kuna külastan seda, olenemata korduvast negatiivsest kogemusest, siiski edasi ja korduv pettumustunne pole kustutanud lootust süüa taas head toitu. 🙈

Oi, kuidas ma ennast kirun, et selle postituse kirjutamist niimoodi edasi olen lükanud. Nüüdseks võite kindlad olla, et oleme Kenertiga taas koduseinte vahel olnud juba peaaegu, et nädala ja postitus pole siiani valmis ega avalik… kas üldse kunagi saab olema?

Tänaseks päevaks on ka minu tätoveering juba peaaegu et täiesti paranenud – korralik ja kvaliteetne töö siiski. Veelkord suured tänud Artorich Studiole, tänu kellele mu peas jälle uued mõtted hauvad, et mida veel oma nahaga peale hakata. 😀 Siinkohal tahaksin ära mainida ka selle, et tätoveering ei läinud kordagi ümbert punaseks, küll aga sügeleb nagu vana põrguline – paranemise märgid vaid. 😀 Nüüdseks olen ka ise harjunud – esimestel päevadel oli ikka päris harjumatu, et midagi on jälle juurde joonistatud, siis nüüd juba kipun taas unustama nagu kõiki teisi. 😀

Küll aga ei olnud meie puhkuse juures hea vaid söök ja tätoveerimis salong – kogu minipuhkus oli võrratu. Meie korter, kus juba teist korda viibisime ja kuhu naaseme JUBA juuli alguses oli ja on olnud võrratu. Kuna antud korter on olnud siiani ainus, mida oleme rentinud bookingu kaudu, siis oli ausalt öeldes meie üllatus päris suur, kui tegelikult ka oli olemas kõik eluks vajalik. Kuigi sellise koha puhul mõtlen mina üsna tihti näiteks sellele, kui mitu inimest on enne mind samas voodis maganud või sama dušinurga kasutaja olnud. Naljakas, aga nii on. 😀 Minu õnneks ei takista see mind meie puhkust nautimast ja ootan ikka ja jälle, et saaksime juba naasta.

Puhkuse esimesed päevad möödusid üsna kiirelt, käies väljas ja nautides imeilusaid ilmi. Küll aga jõudis kätte neljapäev – meie puhkuse viimane päev, mis tähendas ühtlasi ka seda, et kätte on jõudnud meie pisikene Mirell saata kooli – täpsemalt öeldes ikka ära tähistada enne tema lasteaia lõpetamine. Sättisin Kenertit riidesse ja panin talle ette meie wooden lifestyle puidust kikilipsu ja vaatasin teda ning pisar tikkus vägisi silma – Kenert on küll alles pooleteise aastane, kuid kodu temaga koos oldud aeg on lennanud mööda justkui linnutiivul ja iga päevaga saab ta üha vanemaks ja muutub aina iseseisvamaks. Ka peo väletel tuli mitmeid kordi silmist pisaraid pühkida ja tõdeda, et ühel päeval saavad nad kõik suureks ja oi, kuidas ma seda päeva üldse ei oota – olenemata faktist, et ta ikka vägisi tuleb.

Üks huvitav fakt ka – kuna ma suutsin kääridega kõik pekki keerata ja Kenert keeldus rahulikult istumast minu ja kääridega, siis tuli tal juuksed lihtsalt masinaga maha ajada – suveks isegi päris hea variant ka ja 10€ jälle säästetud. 😂

Kuidas on teie lapsed suutnud end mõnel aktusel üleval pidada? Minu õnneks suutis Kenert seda üllatavalt hästi – kõvemat häält ja rahulolematust näitas välja vaid ühel korral. Kogu ülejäänud aja ta jälgis kõike laval toimuvat istudes siis kas minu süles või täiesti eraldi pingil – sinna juurde pakkusin talle korra ka küpsist ja joogiks vett, mille ta heameelega vastu võttis. Ühesõnaga olen meeletult uhke, et me ei pidanud saalist välja minema ning teised kohalolijad ei pidanud meie pärast silmi pööritama ja oma rahulolematust välja näitama – meie kõigi lapsed on kord elus väiksed olnud. 😉

Lisan siia veel mõned pildid ja saabki see teema selleks korraks ühele poole. Ma ei luba enam, et jaa, homme naasen uue postitusega, sest on üpriski tõenäoline, et siin valitseb taas pisikene vaikus. Minu ja Kenert elus on hetkel nii palju muud sagimist, et kõige selle kõrvalt pole ma just eriti palju aega leidnud, et istuda ja teiega veidi vestelda – siinkohal ka meie vabandused ja ehk suudame end ühel hetkel parandada ja taas veidikene tihedamalt miskit tootma hakata! Eks kõike seda näeme alles siis, kui see aeg ühel hetkel saabub! 😉

Kristin! ❤

Ja muidugi Kenert Pätrik! 🦊

Lobapost – minu isiklikud lemmikpostid #57

See on üks neist “haruldastest” kordadest, kui ma avan uue postituse, kuid mul pole esialgu õrna aimugi, millest teile kirjutama hakkan. Miskipärast kisendab mu peas 1 üritus, mis on kohe-kohe saabumas ja selleks on juba sel laupäeval toimub Keila Päev! Mitte et seal miskit üüratult erilist oleks, kuid tule kindlasti ka sina, kui sul miskit muud põnevat oma päevaga peale pole hakata. Mina olen laupäeva pärast nii elevil vaid seetõttu, et Vaarikas vahukoorega hoovi pealt leiab ka Ameli, kelle käest olen ma juba pikka aega midagi väga vinget oodanud – oi, ma olen 1 kannatamatu hing.  Sellest kõigest teile ka lähemalt juba pühapäeval! 😉 Ja kindlasti jälgige minu instagrami (@kristinvaisma), sest ilmselt on see esimene koht, kus on oma rõõmuhõiskeid jagan, kui oma kauaoodatud asjad kätte saan. Vnoo.. oleks need “asjad” siis mulle… võite ise kolm korda arvata, kellele need on. 😀

Kusjuures üsna tihti on küsitud, et millal ma viimati iseendale miskit uut lubanud olen, aga päris ausalt võin öelda, et täpselt samal ajal kui Kenertile – ehk oli see eelmise nädala lõpu poole? Ma üldiselt ei kuluta ainult Kenerti riietele või muule jamale – kahjuks või õnneks olen ma piisavalt isekas ja usna tihti leiab ka minu garderoobi tee 3 uut teksapaari või mõni uus pluus/jakk või hoopiski jope. Viimaseks suuremaks ostuks võin ilmselt pidada oma Nike, mida otseloomulikult oli mul ilma tingimata vaja soetada kaks paari – hallid ja mustad! Aga samas on tegemist nii meeletult mugavate jalanõudega, et kui ma kunagi peaksin näiteks kasvõi otsustama, et dav, lähen jooksma või jõusaali(mida oleks hädasti vaja teha), siis vähemalt on mul jalanõud olemas, kui midagi muud ei eksisteeri. 😀 😀 Ei, ma ilmselt ei hakka siinkohal lahkama oma kaalunumbrit, kuigi ilmselt oleks vajalik küll, et ise aru saada, et oleks ükskord aeg end kokku võtta ja midagigi muuta. Samas… alati on hea öelda homme. Ja ei tasu mind sellel teemal õpetama tulla(haha), ma teen nii kui nii kõike siis kui ma ise soovin ja tunnen, et tahan – sundimine ja käsud pole mind kunagi elus just eriti kaugele viinud. Või kas sind on?

Kui ma siin praegu kirjutan, siis ma ei mõtle sellele kas, kui palju ja kui õigesti ma midagi kirja panen, vaid mu mõtted on üksnes sellel klõbinal, mida suudavad toota minu näppude all kiirelt vahetuvad klaviatuurinupud. Sellel teemal rääkides, meenus mulle kohe miski, mille samuti möödunud nädala lõpus just iseendale(muidugi Kenertile mõeldes) soetasin. Olen alati mõelnud, et ma tahaksin kohrit. Olenemata asjaolust, et me Kenertiga peaaegu kunagi kuskil ei käi ja veel vähem üldse lennukiga lendame ilmselt niipea(mu hirm lennukite ees ei ole vaibunud), siis ei ole kunagi varem olnud erilist põhjust, miks kohver osta. Nüüd aga oleme esmaspäeval Kenertiga suundumas pikemale puhkusele(kõigest 4 päeva tegelikult…) ja kuhugi on ju vaja mahutada meie riided, et neid oleks hea endaga kaasa transportida ja mugavalt rohkem kraami kaasa tirida – kunagi ei või teada mitu paari pükse Kenert ühe päevaga ära suudab määrida(tsärkidest ärme hakka üldse rääkimagi mitte). Küll aga tekkis minu pähe kinniidee ja mega soov saada kohver – kes mind tunneb, see teab, et ma üldiselt leian alati viisi saada kõik, mida ma tahan. Seega suundusime ema ja Kenertiga Ülemiste keskusesse ja pean päris ausalt tunnistama, et ma suutsin kohe esimest kauplusest leida just selle õige kohvri ja “kingituseks” iseendale ostsin juurde ka kohvriga matchiva arvutikoti, mis on kohe eriti vinge – ta omab LAADIJAID! Nagu reealselt, selle narma sees on 3 juhet – usb, android ja iphine. Seega eriti mugav lahendus. Ja lisaks sellele ostis ka minu ema endale puhkamas käimiseks reisikoti, millel on vedamiseks samuti rattad all. Küll aga annab kahte viimast mugavalt “kanda” koos kohvriga, mis ilmselt tähendab meie perekonnas siis seda, et kui me esmaspäeval kodust lahkume, siis on  käru lükkamine minu ema ülesanne ja minu omaks saab vedada kohale kogu kraam, mida 4ks päevaks vajame.

Tegelikult ei lähe me kaugeltki mitte kaugele – meie koduks saab see sama korter Rakveres, milles mõni aeg tagasi ka paar ööd veetsime. Ja kuna tulemas on minu õetütre lasteaia lõpetamine ning tegemist on siiski suursündmusega, siis peame ka meie end kohale vedama. Ja miks mitte minna kohale 4 päeva varem, et veidi kodusest õhkkonnast välja pääseda? Tahaks juba jälle neid ilusaid hommikuid sellest megalt suures ja pehmes voodis, et Kenertit kaisutada ja temaga aknalaual tõsiseid ja veidi vähem tõsiseid maailmaasju arutada. Seega kui mõni teist elab ka Rakveres ja teil on Kenertile Rakvere teatri kandis pakkuda mängukaaslaseks oma last, siis oleme vägagi huvitatud ja avatud teie kirjadele! Võib kirjutada nii instagrami kui facebooki – mõlemad lingid asuvad blogi päise paremas nurgas! 😉 Niimoodi tühist loba ajades meenub iga uue ideega kohe järgmine ja niimoodi see jutuvada siin minu bloogerduses ju algusest peale on toimunud – ma toon siiralt ja ümber kirjutamata teieni kõik, mis toimub minu peas ja igal pool mujal. 😀

Kui varem oli muutuseid Kenerti käitumises ja arengus üsna kerge märgata, sest imik ei arene just sellisel kiirusel nagu üks pisikene aktiivne väikelaps, aga viimasel ajal saan mõne aja möödudes jälle aru, et Kenert on miskit uut selgeks õppinud. Üleüldse haarab ta kõike nii sujuvalt. Ema õpetas talle kaheni lugemise selgeks – üsna hea saavutus, haha. 😀 Aga nüüd loeb ta iga kord trepist tulles üle kõik ~80 trepiastet meie viiendal korrusel asuvasse korterisse jõudmiseks. Muudkui “üks, kaks, üks, kaks!” vahepeal läheb natukene sassi ka, siis on “kaks, kaks”, aga pole hullu, me kõik oleme pooleteise aastased olnud. 😀 Kusjuures isegi äärekivist ei tule ta üles enam ilma lugemata – parem jalg kerkib number ühe saatel ja vasak järgneb number kahega. Ise on ta muidugi ülimalt õnnelik, itsitab ja tundub, et kõigega rahul. Sõnast “aitäh” on saanud meie majas sõna “aaaaaaaaitääääääääh!” 😀 😀 Ja kui ma arvasin, et minu laps ei hakka kunagi mämm-mämm ütlema, siis nüüd on ta selle siiski kinni püüdnud – olenemata asjaolust, et mina püüdsin teadlikult seda väljendit välitida. Aga pole hullu, see on isegi omamoodi armas, kui ta 24/7 mööda tube ringi joostes või poes pidevalt “mämm-mämm” kisendab – tohutult armas!

Kõndimine ilma kukkumata on ka üha rohkem meie igapäevane reaalsus, millele on tohutult kaasa aidanud suure vedamise peale megalt hea hinnaga saadud Kavati sandaalid – oma nina taha komistamisi on olnud 0, enamasti vahib ta ringi ja künnab siis kõhuga maad. Eile lendas päris korralikult rinnaga vastu maad – põlved on juba mitu nädalat pidevalt marraskil(poiste värk), aga hea, et lõug vastu maad ei käinud. Kuigi mulle meenuvad selle teemaga koheselt kõik need korrad, kui olen Kenertiga koos nutnud, kui ta jälle mõne hamba huulde või igemesse kukkus ja kogu huulest jooksva vere minu pluusi õla peale loovutas – väga üllas ja heatahtlik. 😀

Isver, mis mulle nüüd meenus…. mõned päevad tagasi(reedel, kui täpsem olla), suutsime emaga teel rongijaamast koju ära kaotada Kenerti kaisurätiku – ilmselt pillas ta ise selle maha ja kumbki meist ei pannud juhtunud tähele. Tegemist oli minu topeltpuuvillasest kangast salliga, mille Kenert praktiliselt kohe peale selle ostu ära omastas. Kuna “sussu” kadumist märkasime me alles kodus, siis seda otsima me ei suundunud ja enne esmaspäeva me selleks ka momenti ei leinud. Küll aga tähendas see reede õhtul seda, et kui varem(ka taas eile õhtul) kulus Kenerti magama saamiseks vaid mõni üksik hetk – maksimaalselt 5 minutit sügavaks uneks, siis tol saatuslikult reedeõhtul oli Kenert 2 tundi segaduses ja otsis taga oma kadunud sussut, et saaks ometigi rahus magama heita. Kuna mu emal oli pakkuda sama salli teises värvitoonis, siis andis ta selle Kenertile, kes otseloomulikult nii uuesti sussust kui ka lutist koheselt keeldus. Ei sobinud talle ka ükski kaisukas, keda ta vahel ikka kaisutada armastab. Minu õnneks oli laupäeval juba veidigi kergem ja päeval oli tal aega ka uue sussuga harjuda – tema uinumiseks kulus sirka pool tundi. Nüüd aga esmaspäeval rongile kiirustades märkas mu ema juba kaugelt ühe aiaposti peale riputatud salli – tänan siirelt ja südamest seda inimest, kes meie sussu sinna riputas. Ma jooksin ja haarasin selle kaasa suurest rõõmust ja õhtul koju jõudes pidi ta läbi käima pesumasinast ja ootama tesipäevani, et Kenert taas teda sussutada saaks. Eile õhtul aga ei suutnud ta enam valida, kas sussutada lilla(minu) või halli(mu ema) salliga ja otsustas siis peale sekundilist mõtlemist kaissu haarata mõlemad – minu moodi “mõeldud – tehtud!” isiksus ehk. 😀

Sussu draama selja taga, aga vot lusikat ei oska me endiselt õiget pidi käes hoida. Ma küll üritan, kuid ta ei ole enam üldse huvitatud selle õppimisest. Tal on ilmselt enda arvates juba piisavalt selge, kuidas endale lusikaga yofiri suust sisse ajada ja miski muu ei oma enam absoluutselt tähtsust. 😀

Ma pole vist kunagi siin bloogerduses võtnud muusika teemal sõna, kuid paar viimast päeva pole ma kuulanud miskit muud lugu ja see tähendab seda, et nüüd on õige aeg teiega jagada seda, mis mulle meeldib! 🙂

Ja mis teeb selle loo minu jaoks miljon korda erilisemaks – teadmine, et Traffic on jätnud musikaalselt oma jälje minusse juba viimased 10 aastat? Täitsa võimalik, et isegi paljupalju pikemalt ja iga nende uus lugu suudab siiani mind nii lummata, et paneb mitmeks päevaks kuulama. Ja minu õnneks meeldib ka Kenertile Silver Laasi hääl ning nende eriti muhedad muusikavideod. 🙂 Kenerti eriline lemmik on kusjuures video, mis on valminud loole “Sekundiga”, see paneb ta alati naerma ja muidugi kaasa tatsuma ja kätega vehkima. 😀

Teine muusik, kelle hääl koheselt Kenertile mõjub on Reket, kelle muusikat ma kogu raseduse aja kuulasin. Ükskõik, kas tegu on mõne sada korda kuulatud looga või ükskõik millise intervjuuga, kus Reket sõna võtab, siis tekib Kenerti näole alati muje ja ta jääb tähelepanelikult kuulama. Ilmselt on mõlema mehe hääl selline omamoodi mõnusa kõlaga ja tundub, et sobib Kenertile väga hästi. 🙂

Praegu mõtlen küll, et miks tihemini end käsile ei võta ja lihtsalt ei kirjuta? Lihtne on pugeda oma väsimuse ja tüdimuse taha peitu, aga iga kord kui siin kohal olen ja nii palju olen suutnud letti laduda, siis tunnen kuidas justkui koorem langeks õlult. Mitte et ükski teiega jagatud killukene meie elust oleks minu jaoks koorem, aga lihtsalt selline.. kergendustunne tekib, sest lihtsalt nii hea on jagada kõike seda, mis minu suures peas toimub ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ma üsna tihti tulen ise oma blogisse ja loen just neid postitusi uuesti ja uuesti, mis kannavad endaga kaasas märksõna “lobapost”, sest need on mul nii kirjutamiseks kui lugemiseks lemmikud. 🙂

Lugemisest rääkides – soetasin endale mõnda aega tagasi raamatu pealkirjaga “tugevad emad, tugevad pojad!”, kuid pole selle lugemiseni kahjuks veel jõudnud. Kas keegi teist on seda lugenud, on väärt kirjandus? Nägin antud raamatut esimest korda raamatukogus, kuid tol korral panin ta riiulisse tagasi ja raamatu tegelikku mõtet hakkasin uurima alles kodus, kuna antud pealkiri oli mind kummitama jäänud. Järgmisel korral raamatukaupluses soetasin endale antud raamatu – ma kusjuures eelistan alati raamatuid osta, sest niiviisi ei pea ma aja peale lugema ega muretsema, et keegi just minu järele ootab, et saaks ükskord ometi antud raamatut lugeda. Näiteks pidin ma 2 kuud tagasi olema 2 “Minu mõistus on otsas” raamatul, kuid siiamaani ei ole ma saanud ei meili ega kõne, et raamatu järjekord oleks jõudnud minuni.. küll aga soetasin paar päeva tagasi endale ka selle raamatu. Hea idee – 1 neist tuleb kindlasti ka kohvrisse pista, et Rakveres aknalaual Kennuga koos veedetud aega veel täiuslikumalt sisustada.

Enne Kenerti sündi olin ma ikka kordades suurem raamatulugeja kui olen seda olnud viimane aasta. Näiteks enamus keskkoolis loetavaid raamatuid lugesin ma läbi 1-2 õhtuga ja seal juures ma lugesin nad tegelikult ka mõttega läbi. Ainus, mille lugemisega ma kunagi eriti kaugele ei jõudnud, oli “Tõde ja õigus”… esimene raamat minu elus, mis mulle absoluutselt ei istunud ja mida ma ei suutnus ennast isegi mitte lugema sundida. Üleüldse ei ole mind võimalik väga lugema sundida. Keda olekski? Küll aga on see üks neist tegevustest, mida ma südamest naudin, kui ma lõpuks võtan selle hetke, et lugeda. 🙂

Enne mainisin jutu sees ära, et tulemas on minu õetütre lõpetamine. Sellega seoses meenus mulle nüüd, et tegelikult lõpetab sel aastal veel 1 Kenerti pereliige – onu Kermo, kes saab sel kevadel ühele poole põhikooliga ja juba sügisel jätkab oma teekonda keskkoolis. Olenemata faktist, et tema kooli valikut ka ilmselt kunagi heaks ei kiida, siis suutis ta oma soorituse teha päris korraliku ja pääses reaalklassi – 3s meie pere Vaisma juba samal teekonnal. 🙂

Kas teie seate/olete seadnud oma lastele ootuseid/lootuseid? Mina otseselt mitte… minu ainus soov on, et Kenert teeks oma elus just seda, mis ta tunneb oma südame olevat õige – olgu see mis tahes, mina toetan teda igal valikul. Ja minu pisikene salasoov on kuulda Kenertit ühel päeval lausumas:”Emme, ma armastan sind!”. Üleüldse ootan ma ilmselt megalt kärsitult, et Kenert ükskord juba mind emmeks hakkaks kutsuma. Mäletan esimest korda kui ta veel veidi pisem oli ja tema “häälitsus” meenutas sõna emme ja mu silmad valgusid pisaraid täis ja kogu mu keha valdas selline kummaline õnnetunne – kahtlane värk. 😀 Kuigi see polnud ilmselt isegi mitte minu emmeks hüüdmine, aga see oli nii siiras ja ilus ja… oeh… aeg on lõpetama hakata, sest muidu võib tahtmatult juhtuda, et ma muutun liialt emotsionaalseks ja märgan jälle oma silmis, mis muidugi ei teeks paha, aga siiski. 🙂

Ma loodan, et olen juba üsna pea tagasi mõne uue lobapostiga, aga seniks kõike head ja kirjutage/joonistage mulle igale poole alati ja kartmata! Ma olen kõige sõbralikum inimene maailmas! 😀 😀

Kristin ❤

Allergiad & käisin silma kuivust mõõtmas! :O #56

Kuna juba mõnda aega on meid saatnud mõnusalt suvised kevadilmad, siis tekkis jalutuskäigul olles minu pähe üks pisikene küsimus iseendale ja nüüdseks juba esitan küsimuse just teile, sest mina olen suutnud enamvähem vastuse vaika panna. 🙂 Millal saad sina aru, et kätte on jõudnud kevad ja saabumas on suvi?

Oi, ma usun, et allergikud noogutavad nüüd minuga koos pead ja muigavad, sest teavad just täpselt, mida ma hetkel kirja hakkan panema. Mina olen alati olnud igasugu lendleva vastu allergiline – olgu selleks siis kodu seinte vahel olev tolm, lendled loomakarvad või kevadeti meid väljas varitsev õietolm. Ja just sellest viimasest soovin hetkel veidi rääkida. 🙂 Olen alati olnud kohutav allergik ja kevadeti aevastan iga nurga peal ning pühin silmist voolavaid pisaraid. Kuid sel aastal on allergia võtmas üüratumalt suuremaid mõõtmeid – minu silmad on praegugi udused.

Kui varasematel aastatel on mu silmad küll ja küll vesised olnud ja punetavad, siis sel aastal on mu silmad vastupidi meeletult kuivad ja juba peale paariminutilist väljas olemist tekib tunne justkui oleks keegi silma pugenud ja see tunne saadab mind terve jalutuskäigu. Kui veel mõned päevad tagasi tekitas see silmadesse meeletult rähma ning silmad muutusid märjaks, siis tänaseks päevaks on mu silmad juba päris kuivad ja tänu sellele tekib ka rähma kordades vähem. Tean, leian tee apteeki esimesel võimalusel ja hangin mõned silmatilgad, mis antud olukorras abiks võiksid olla. 🙂

Piirduka siis kogu see jant ainult kuivade silmadega – sel aastal olen tülis ka oma ninaga. Kui varasemalt olen aevastanud ja nina muudkui jookseb vett, siis sel aastal on nina hoopis kuiv ja pidevalt veritseb. Nii kui õue astun lööb nina kohe kinni ja kuivaks – ei tunne ma ühtegi lõhna, aga samas tahaks kogu aeg nuusata välja midagi, mida ninas tegelikult tol hetkel üleüldse ei eksisteeri.

Niimoodi tagant järele vaadates on tunduvad kõik eelnevad aastad selle kõrval justkui lapsemäng, kuigi tol hetkel tundub kõik kohutava tragöödiana. Mulle meeldib küll kevad ja linnulaul ja seetõttu on antud olukorraga ka üsna raske silmitsi seista. Minu unistus on alati olnud kunagi elada maal, aga kuidas on see võimalik, kui olen igas mõttes igale seal olevale asjale allergiline. Samas mainiksik siinkohal ära, et ma elasin aastaid kassiallergikuna koos kassiga ja iga kell võtaksin enda perre uue kassi – teeme seda Kenertiga siis, kui lõpuks oma elamise oleme saanud.

Kuidas suutsin pea 10 aastat allergikuna koos elada kassiga? See pole tegelikult üldsegi mitte mingisugune raketiteadus – kui on tahe, on ka võimalus. Samas mõistan, et ilmselt on ka kohutavamaid allergiaid ja neid, mis teistmoodi välja löövad. Minu jaoks tähendab allergia kassikarvade vastu seda, et kurgus on pidevalt tunne justkui oleks seal midagi ja ühel hetkel hakkan paaniliselt köhima – õhk saab otsa, sest ilmselt kurk “paistetab” üles? Ka merisead jäid meie perre peale allergoloogi külastust ja “tänu” neile pidin võitlema nahal olnud allergialööbega, mis tänu kreemitamisele kadus ja minu õnneks enam kunagi ei naasnud. Küll aga võtsin iga päev sisse üle käsimüügis oleva allergiatableti – halvematel päevadel lausa kaks. Samas vahetasin ravimifirmat pidevalt, sest mulle endale tundus, et mida rohkem ja kauem ma üht ja sama ravimit kasutan, siis aeglasemaks ja lühiajalisemaks jääb ravimi mõju – pole oluline, kas oli vaid minu väljamõeldis või mitte.

Kas “allergiavabad” koerad on tõesti olemas? Jaa, on! 😀 Ilmselgelt ei ole ma ainus inimene maailmas, kes seda teab ja antud olukorras ka veendnud on. Kes veel ei tea, siis meie peres kasvab juba 11,5kuud pisikene Yorkshire terjer, kes 18.03 sai aastaseks. Mu ema soovis juba pikalt just seda tõugu koera, sest ammu on räägitud kuidas nad on n-ö “allergiavabad” jne. Kuna ka minu ema on allergik, kellel on allergia igasuguse karva vastu – ka iseenda juuksekarva, kui juuksuris “pügamas” käib, siis pelgasime Nora võttu päris pikalt.

Nüüdseks(mai lõpuks) on Nora meiega elanud aasta ja pean tõdema, et ei mina ega ema pole selle aja jooksul pidanud tarbima ühtki allergiarohtu või miskit muud, et allergiahoost vabaneda – neid lihtsalt ei esksisteeri. Ei ole meie kodus ühtki loomakarva ega muud jama – ainult üks armastust täis karvapall. 😍👌

Eks iga inimese allergia on erinev ja kunagi ei saa kindel olla kas ja milline vorm just sinul esineb, aga meil emaga läks just täpselt nii õnneks, et Yorkshire terjeriga on meie karvaallergiad end vaos hoidnud. Ema üsna tihti heitab ja on samas nii siiralt õnnelik, et Nora tema tervisele vaid hästi mõjub. Ja kui keegi küsib, kelle koer meie Nora siis ikkagi on, siis tegelikult pole me enam ise ka kindlad(jaa, emps, ma tean, et sa karjusid praegu:”minu!”😂). Nora oli “kingitus” minult minu emale ja veel suurem üllatus minu isale, sest emaga koos me teda toomas käisime, aga isa sai tema perre lisandumisest teada alles siis, kui Nora teda truult juba kodus ootamas oli. Kuid sellegi poolest on nii ema, isa kui ka minu nooremad vennad Norasse kohutavalt kiindunud. ❤️

Aga kui juba allergiatest juttu tuli, siis räägime ka kõigest muust ka veidikene. Milliseid allergiaid teil esineb? Ja kuidas nad end ilmutavad? Minul on lisaks kõige lendleva vastu allergia ka päris paljude söödavate asjade vastu. Näiteks puuviljade, mis kõik sisaldavad sidrunhapet, mille vastu mina kahjuks allergiline olen – piltlikult öeldes tähendab see siis seda, et kui mina söön ära ükskõik millise koguse ükskõik millist puuvilja, siis lõppeb see minu jaoks paistes huulte ja kurguga. Sama olukord tekib näiteks ka toote porgandi söömisel. Kui pisikene olin, siis vanaema üsna tihti “sundis” mind nii porgandit kui õuna sööma, ega mõistnud mind kunagi kui talle mainis, et mul tekib kurku nii ebameeldiv tunne ja huuled hakkavad kipitama. Nii on siiani – nüüd mõistan, mis seda tekitab ja oskan ka piiri pidada. Näiteks paar tükki mandariini või viil sidrunit ära süüa on täiesti okei, aga terve õun teeb koheselt 1:0 ja põhjustab ebameeldivusi nii kurgus, ninas kui huultel. Samas peotäis pähkleid paneb pööraselt valutama kõhu ja tekitab oksendamissoovi. Allergiad on kõik niivõrd erinevad ja päris keeruline on allergikuna elada – usun, et nii mõnigi teist mõistab mind.

Küll aga oleme Kenertiga tegemas edusamme. Kes on kuulnud või maitsnud yofiri(avokaadoga varianti), siis teab kui meeletult hea maitsega see on – ühtlasi oli see kõige esimene piimatoode mida peale pikka pausi Kenertile pakkuda julgesin. Nüüdseks on saanud virsikuga keefirist ja avokaadoga yofirist Kenert Pätriku lemmik osa toidulauast. Kui ta keefiripudelit näeb läheb ta eriti pööraseks – see maitseb talle meeletult. Ja ka kõhule pole keefir liiga teinud. Muid piimatooteid ma veel proovida pole julgenud, kui päris talumatuseks meiega toimunut ilmselt nimetada ei saaks. Samas pole me endiselt võitu saanud nahalööbest ja pea iga päev tekib juurde mõni pisikene laigukene, mis ajaga muudkui laieneb ja võtab suuremaid mõõtmeid. :/

Ja siinkohal ka pisikene update(postituse kirjutamise algusest on möödas paar päeva). Läksin mina siis südame apteeki küsima nõu, mida teha oma meeletult kuivade silmadega ja minu õnneks oli kohal silma rõhu ning kuivuse testija. Kuna minu põhimure oli ja veidikene on siiski siiani kuivad silmad, siis maksin ära 5€ ja mind suunati eraldi kabinetti, kus ootas mind armas naisterahvas, kes veidi uuris ja siis mu silmarõhku mõõtis – selleks pristsis ta mingisuguse masinaga mulle mingisugust vedelikku silma, mis oli päris ehmatav, aga talutav. Järgmiseks sammuks oli kauaoodatud kuivuse mõõtmine ja siinkohal vajus mu enda suu päris korralikult lahti, kui pärast 5 minutilist paberitükk silmas istumist sõnas ta mulle, et normaalne silmakuivus on 12(olgu see siis mis näitaja tahes), aga minul on see näit 29, mis tähendab ikka no päris korralikult kuiva silma – vähemalt nii sain ma tema jutust aru. Siirdusime siis silmatilkade leti ette ja ta soovitas mulle erinevaid variante ning otsustasin geeli tilkade kasuks, mida nüüdseks olen kasutanud 3 päeva ja pean tunnistama, et mõju on märgatav. Esiteks suutsin täna üle mitma nädala pisarad silma saada – varem see lihtsalt ei õnnestunud, sest silmad olid niiiiii kuivad. :/ Kuid neil silmatilkadel on 1 selline armas konks – nad muudavad silmad uduseks. Kuna tegu on geeli paasil tilkadega, siis moodustavad nad silmale mingisuguse kihi ja see muudab kogu vaate korralikult uduseks ja kuna ma esimesel õhtul kohe pätti tegin ja siiski miskit lugeda ja kirjutada üritasin, siis lõppes selline silmade pingutamine õrna peavaluga, aga ega enne ei saagi aru, kui pole ise järele proovinud. Edaspidi olen veidi targem olnud ja tilgad viimasel hetkel silma lasknud. 🙂

Ja kas nüüd on see koht, kus peaksin taas vabandama, et nii kaua ühtki bloogerdust valminud ei ole? Mitte miski ei vabanda ilmselt minu laiskust, aga ma ausalt tunne, kuidas lihtsalt päev saab enne otsa, kui ma jõuan arvutiga maha istuda ja teile miskit kirjutada. Samas on mul mõttes nii palju. Järgmiseks tahaksin teha midagi rohkem sellist iseendale postitust, aga samas näidata ette peaaegu kõik outfitid, mis ma olen Kenertile selleks hooajaks soetanud. Ühesõnaga, loodan, et naasete veel kunagi ja lepite asjaoluga, et sariblogijat ei saa minust eal – ma olen lihtsalt liiga laisk. 😀

Kristin ❤