Meie lugu – 4 operatsiooni ja liitrite viisi valatud pisaraid! #68

Taaskord olen olukorras, kus pole õrna aimu ka, millisest otsast oma jutuga alustama peaksin. Tõsi on see, et minu esialgne plaan oli panna kirja iga päev natukene, kuid tänaseks oleme jõudnud hetke, kus oleme Kenertiga Lastehaigla voodeid soojendanud juba 4 ööpäeva – teisipäeval samal ajal viibis Kenert korrus kõrgemal ja seltskond haritud meditsiinitöötajaid askeldas tema kallal.

Käes on laupäevane lõuna, püüan mõista, mis Kenert otsustab – kas jääb kohe lõunaunne või ootab ära oma lõunasöögi ning uinub siis. Kuid milleks üldse kõik see? Tegelikult pole ma siiani suutnud otsustada, kas ja kui palju loost ja detaile jutustan ma Kenertile ja seetõttu teen teatavaks ka väga masendava uudise – siit ei leia detailset lugu sellest, miks ja mida minu lapsel opereeritud on, kuid kohe kindlasti võid sa lugeda siit tundeid ja emotsioone, mis mind kogu selle protsessi käigus hallanud on. Tänaseks päevaks võin öelda, et olen emotsionaalselt kordades tugevam kui varem, kuid üks mis kindel – oma lapse valu nägemine ja nutt toovad alati pisara silma.

Ilmselt ei ole paljud teist mõelnud ja veelvähem tundnud hirmu kaotada oma vastsündinud titabeebi – mul on selle üle vaid hea meel! Kuid on ka neid, kes on pidanud selle hirmuga silmitsi seisma ja läbi käima pika tee, et jõuda punkti, kus oleme nüüdseks peaaegu ka meie Kenertiga. Kui Kenert oli nädalane olime sunnitud kutsuma talle kiirabi oksendamise tõttu – ei, kui kiirabi väidab teile, et palavikuta oksendav laps on okei nähtus, siis palun ärge uskuge teda ja SUNDIGA end haiglasse tooma! Just täpselt sellise olukorraga pidime meie toime tulema 07.12.2016 – 7 ööpäeva pärast Kenerti sündi. Suure pinnimise peale oli kiirabiõde lõpuks nõus meid haiglasse tooma. Siinkohal pean tunnistama ka oma rumalust, sest lasin Kenertil kodus olla 5 tundi enne kui üldse kiirabi kutsusime. Selle aja jooksul oksendas ta 2 korda, keeldus söögist ja magas sügavalt kõik need tunnid. Tol päeval kiirabiautoga haigla poole sõites jälgisin kõik see aeg, et minu pisikene Kenert Pätrik hingaks – tema aga magas kurnatusest sügavat und.

Seejärel järgnes ootamine palatis, et keegigi tuleks ja vaataks ja ütleks, mis on viga minu pisikesel beebil – terve aja hoidsin, kallistasin ja suudlesin teda. Pisarad minu silmist ei saanud kunagi otsa ja valu südames teeb haiget siiani – kuidas ma sain nii loll olla? Lõpuks sisenesid palatisse kaks arsti, kes Kenerti läbi vaatasid – sellele järgnes üks suur jooksmine, tormamine ja ühest protseduuritoast teise kiirustamine – jah, midagi oli valesti! Terve hommiku mind painanud ema-süda ei valetanudki – oleksin pidanud iseennast kuulama. Tõsi, nüüdseks olen lubanud seda viga enam mitte kunagi korrata. Kenert sai endale külge igasugu erinevaid juhtmeid ja kanüüli – see oli alles algus. Kenert pandi ühispalatisse ja mind saadeti eraldi – oma 15 minutit ei pääsenud ma tema juurde, kuid kuulsin pidevalt kuidas ta nutab ja õed askeldasid temaga – minu elu pikim veerandtund.

Kas oled pidanud kunagi kuulma lauset:”Oleksite te pool tundi hiljem reageerinud, siis teda enam ei oleks!”. Mul on sinu üle meeletult ja siiralt hea meel, sest minuga on mõtteis käinud kaasas see lause juba veidikene üle 1a9k ja tekitanud minus tohutuid süümepiinud ja valu – kuidas ma sain nii loll ja pime olla? Miks ma ei saanud aru, et minu väikese beebiga ei olnud kõik üldsegi mitte nii korras, kui sünnitusmajast öeldi ja meid rõõmsameelselt koju saadeti – miks olime meie need, kelle eluteele on just seesugune katsumus määratud?

Magamata öö Kenertist eemal ja lugematul arvul valatud pisaraid – just selline oli meie esimene öö Lastehaigla seinte vahel. Hommikul sättisin end varakult Kenerti juurde istuma ja võtsin ta endale sülle – see oli ühel hetkel nii raske ja juba teisel hetkel puhas kergendustunne – nüüd ju saab kõik korda! Mõni tund hiljem saabus operatsiooniõde, kes teatas, et on aeg minna – ees ootas mitu tundi tööd ja vaeva, et ühel pisikesel beebil kergem hakkaks – et minu beebil parem hakkaks!

Oi, ma võin oodata bussi vihmasajuga katuseta peatuses, restoranis sööki ja saada see külmana, kuid oodata tunde, kuni keegi sinu pisikest opereerib – see on meeletult raske, oli siis ja on ka siiani. Olenemata minu soovist ja tahtes, olen päris kindel, et selline ootamine ei ole ühegi lapsevanema jaoks just eriti kerge, või mis? Võin muidugi eksida, kuid minu süda valutab terve see aeg, kui ta seal korrus kõrgemal on – hirm kaotada pole kuhugi kadunud, olgugi, et see võimalus on nüüdseks juba praktiliselt olematu. Kuid ma tunnen seda igal hetkel meie elus – kui Kenert mõnel kõrgemal mänguväljakul turnib või autoteeääres oleval kõnniteel kõnnib – ainus mõte minu peas neil hetkedel on “ära jumala eest haiget saa ega kuku!” ma ei suuda sellistes olukordades end vabalt tunda, sest minu hirm tema kaotamise ees on üüratu ja see on käinud minuga kaasas juba esimesest operatsioonist saati ja pean tunnistama, et teda igalt operatsioonilt tagasi oodates käib minu peast läbi mõte…”mis siis kui…”, kuid kunagi ei jõua see mõte neist kolmest sõnast kaugemale, minu silmad valguvad täis pisaraid ja võtan kokku oma viimase jõu mõelda vaid positiivselt.

Siinkohal pean aga enda arvamust avaldama ja ütlema, et beebiga haiglas olla on ikka kordades kergem, kui teha seda lapsega, kes juba veidikene maailmast aru saab ja kelle jaoks ringi jooksmine on aastakese olnud juba prioriteet number üks – peale söömist muidugi. 😀 Ja otseloomulikult mängib siinkohal suurt rolli ka see, kas sülle võtmine on lubatud või mitte. Eelnevad korrad on meil läinud õnneks – üsna ruttu olen saanud ta enda kätele ja teda kallistada, kuid sel korral on lood veidi nukramad – ma pole Kenertit sülle ega kaissu saanud juba 4 ööpäeva ja oi kui kuradima raske see on, eriti öösiti, mil ta on harjunud mulle öösiti kaissu ronima. Ja ega ma teda enne järgmist nädalat sülle ei saagi ja seda ka ainult siis, kui nädala alguses tehakse ära pisikene protseduur, mille õnnestumisel on meil peagi lootust isegi koju saada – aga kõigest sellest koju saamisest juba järgmises postituses! 😉

Sellest siin tuleb üsna pikk, juturohke ja pildivaene postitus ja olen hetkel üsna kindel, et täna ma seda internetiavarustesse lisada ei jõua, kuid hiljemalt homme kindlasti! 😉

Esimesest sai veidi räägitud, aga teine? Teine operatsioon ootas meid ees 22.12.2016 – tänase seisuga täpselt 21 kuud tagasi. 🙂 22. detsember oli ühtlasi ka päev, mil mind piltlikult öeldes haiglast välja visati ja Kenert jäi kogu jõuluks siia üksinda – olgugi, et iga päev intensiivis tema juures käisin, siis mõjus see mulle laastavalt. Ma pumpasin piima päeval, ärkasin selle jaoks öösel mitmeid kordi, kuid sellest polnud tagantjärele kasugi mitte. Olgugi, et tassisin pudelite viisi piima haiglasse, mida Kenertile jagati, siis kohe kui 26.12 ka ise tagasi haiglasse sain, siis juba pärast esimest toidukorda kell 12 oli kell 15:00 teda söötma hakates minu rindades tühjus – sellest hetkest pole sealt enam tilkagi tulnud… jah, rinnapiim võib minutitega rinnast kaduda, meie Kenertiga oleme selle tõestuseks! Taaskord mõne täiesti teise postituse teema.

Tol korral olime kokku haiglas täpselt 31 päeva – haiglast väljusime 7.01.2017. Seega tolle aastavahetuse veetsime Kenertiga kahekesi pisikeses palatis uinudes ja mõtteis soovides, et uus aasta oleks meie vastu hellam. Veidi oligi, aastal 2017 oli meil vaid 1 operatsioon, selleks hetkeks oli Kenert juba 6 kuune ja kõvasti suuremaks kasvanud. Aga siiski veel beebi, kes võis terve päeva rahus lamada ja olla, süles kaisus magada ja jälgida kõiki neid mänguasju, mida talle näitasin. Kõhuli keeramine ei olnud keelatud – üleüldse oli tegemist veidi kergema operatsiooniga ja ka tänu sellele olime me 7 päeva hiljem kodus tagasi. 🙂

Ja ongi vahepeal kätte jõudnud laupäeva õhtu, kell on kohe veerand 8 ja juba varsti-varsti hakkame Kenertiga magama sättima. Viimasel ajal tahab ta siin juba 20:00 oma luti ja sussu saada, et siis multikaid vaadates end magama sussutada, kuid kõik päevad on ta saanud antibiotikumi kell 22:00 ja sel ajal on ta veel üleval olnud – õnneks läheb magama jäämine sellest olenemata üsna valutult ja omaette. Annab minu peale ka aega puhata. 🙂

Nüüd aga olemegi jõudnud meie neljanda ehk siis praeguseks hetkeks viimase suurema operatsiooni juurde, mis toimus siis sel nädalal. Kuna olen instagramis lahkelt jaganud Kenertist mõnd pilti, siis olen saanud teilt tohutul hulgal küsimusi ja armsaid kirjakesi, mis südant on soojendanud – aitäh, et olete meie jaoks olemas! 🙂

Nii mõnigi teist märkas, et Kenert on justkui voodi külge seotud ja üks sellekohane kommentaar on siin:

Ei, keegi ei ole Kenertit puhtalt lõbu pärast voodi külge aheldanud. Opi järgselt on nii mõnigi pisiasi vajalik ja see on üks neist! Jalad on Kenertil kinni seotud olnud 24/7 alates operatsioonilt tagasi jõudmise hetkest. Olgu, ma seon neid aeg ajalt üks haaval lahti, mudin ja puhastan teda, kui põhilise aja on siiski jalad seotult. Sa küsid, miks nii? Eks ikka seetõttu, et igasugune kõhuli keeramine on välistatud. Aga miks on ka käed kinni seotud? Ikka seetõttu, et Kenerti kõhule on paigaldatud toru, mis toob uriini põiest otse kotti(jah, sellel on tohutult peene nimetus ka). 😀 Ja seetõttu seon ma ööseks kinni ka tema käed, et ta sellele küüsi taha ei ajaks ja seda enda kõhust välja ei tõmbaks. Päeval seda ohtu ei ole, ta teab, et see seal on ja see ei paku talle enam huvi ja seetõttu on päeval tema käed vabad, kuid ma ei ole valmis riskima ja vastutust enda peale võtma, kui temaga peaks midagi juhtuma magamise ajal – seetõttu on mulle soovitatud, et turvalisem on ta kinni siduda. Praeguseks hetkeks on ta ise olukorraga kohanenud ja pean tunnistama, et ta palub õhtuti ise, et ta kinni seoksin, ehk aitab see tal kergemini uinuda? BTW mul oli plaan need sidemed koju kaasa küsida! 😀

Kusjuures tegelikult oli see kinni sidumine kuude viisi minu suurim hirm – lootus, et selleks ei teki vajadust, oli minus viimse hetkeni. Kuni ta peale operatsiooni liftiga alla toodi ja ma neid sidemeid tema käte ümber nägin – mu süda purunes miljoniks killuks ja ma ei ole siiani suutnud kõiki neid kilde kokku korjata. Tema abitu oleks paneb mind siiani pisaraid valama, kuigi positiivne olek ja kõiges hea nägemine on minu prioriteet number üks – eks ema emotsioonid peegelduvad ka lapsele.

Kusjuures seda viimast märksõna olen just eriti siin haiglas olles üha enam tähele hakanud panema. On seltskond õdesid, kes mulle kohe üldse mitte ei meeldi ja siis on megalahedad õed, kes võiksid 24/7 tööl olla, kui nad vaid jaksaksid. Nii mõnigi neist mäletab Kenertit sellest esimesest operatsioonist saadik. Üks imearmas vene aktsendiga noor õde ütles juba esimesel koos oldud vahetusel:”Oi, Pätrik poiss, küll sina oled mul suureks kasvanud!”. Ja täna mainis ta, et ta on läinud hoopis teist nägu kui oli beebina – kusjuures selles osas pean temaga mingil määral nõustuma. 🙂 Viimased 2 päeva on tööl olnud üks noor hooldaja, kes on ka meeeeeeletult armas inimene ja ma tunnen, et see neiu teeb oma tööd juba praegu südamega ja mul on niiiii tohutult hea meel, et ta on leidnud oma suuna ja õpib usinalt õendust ja töötab hetkel just lastehaiglas. Kuigi siinkohal teen ausa ülestunnistuse – minu vaimne tervis ei lubaks kohe üldse mitte seesugust tööd. Ma ilmselt nutaks iga lapse voodi kõrval, keda põetaksin ja kes mind nähes nutma hakkavad – nagu Kenert, nähes neid õdesid, kes mulle kohe üldse mitte ei meeldi. Eks inimesed ongi erinevad ja kõigile ei peagi kõik meeldima, aga kui juba kaugele on näha, et sa jälestad oma tööd, siis mis põhjusel sa seda üleüldse teed?

Enamus teie kirju on olnud siiski toetavad ja südantliigutavad, nii meeldiv on näha, et inimesed hoolivad, hoiavad pöidlaid ja samas ka tunnevad uudishimu – eks ma ise ole sama kanti tegelane. Kuid kahjuks või õnneks tegin ma oma otsuse juba Kenerti esimesel elukuul ja olen otsustanud selle ka nii jätta. Olen spetsiaalselt temale mõeldes pidanud ka päevikut, kus on kogu meie haiglas veedetud aeg viimse detailina kirjas, vahem olen väga loll ja laen seda ise, endalegi teadmata miks? Ilmselt sooviga iseenda süümepiinadele veel rohkem tuld juurde lisada – jah, ma tunnen end süüdi oma lapse kannatustes ja mitte ükski sõna ega tegu ei suuda seda tunnet minu seest välja kiskuda.

Ei ole lihtne näha oma last valudes, nutmas ja tegemata mitte midagi peale tema jaoks olemas olemise – ma ei saa teda enda kaissu haarata, kui ta öösel nutta tihkub ega enda sülle haarata ja temaga mängutuppa minna – see kõik on meie jaoks keelatud. Tean, et seda kõike vaid Kenerti enda heaolu nimel, kuid sellega on tohutult raske siiski leppida. Ma ei usu Jumalasse, kuid tänan teda siiski igal õhtul, mille veedame haiglas, et meie päev on lõpuks ometi jõudnud õhtusse ja me oleme sammuke kodule taas lähemal – can’t wait!

Kahjuks tabas meid täna päeval esimene pisikene tagasilöök, mis tekitas minus taas pisikest hirmu. Seetõttu jäi pooleli ka minu hommikuni kirjutamine ja praeguseks on kell saanud juba 20:34. Nimelt otsustas Kenerti kõhul olev toru loobuda koostööst ja seetõttu tulid plaastrid tema kõhult ära kiskuda – oi, seda haput nägu, kuid ta oli tubli ja tugev. Toru loputati ning see asus taas oma töökohustuste kallale. *Kenert haaras just oma torust kinni ja välja tõmbamise asemel asus seda alla vajutama*

Kas ka sinu kehal on mõni suurem arm? Mida see sinu jaoks tähendab? Mulle meeldib Kenerti kõhul ilutsevat pikka armi vaadates mõelda, et arm ei riku meest. Kas pole mitte tõsi? Tema kõhu vasakul pool asetseb vertikaalne arm, mis on oma 15cm pikk ja kasvab tema kehaga kaasa – piltlikult öeldes tähendab see seda, et kui Kenert kasvab pikemaks, siis teen seda ka arm tema kõhul. Seekordsest operatsioonist saab ta ühe pisema veel juurde, mis jääb tema kõhule ilmselt horisontaalselt, tahaksin vähemalt seda loota. Aga see selgub hea õnne korral alles uuel nädalal, eks siis vaatame seda asja. 😛

Siinkohal saabki vist otsa minu jutt ja mõtted, mida teiega veel jagada võiksin seoses meie operatsiooniga. Kui teil aga tekkis küsimusi, millele võiks selle teemaga seoses vastata, siis võite kirjutada need siia alla või siis leida lehe päise paremast nurgast minu istagrami ning facebooki, mille teel samuti meile kirjutada saate. Võib juhtuda, et ideede ja küsimuste korral tuleb ka teine postitus sel teemal, kuid hetkel ma siiski lõpetan – muidu venib juba liiga pikaks ja laialivalguvaks. Oleme valmis kuulama ka teie kogemusi, rõõme ja hirme – pole üldse mitte oluline, millega need seotud on. Oleme alati olemas teie kõigi jaoks!

Need imelised edusammud 23.09.2018😍 Saimegi voodist välja 😁🤞

Kristin & Kenert Pätrik! ❤

Ikka ringiga tagasi LASTEAEDA!💙 #67

Oi, kuidas ma olen seda hetke oodanud, et lõpuks ometi jagada teiega kõikse kõige paremaid uudiseid siit maalt. 😂😍

Kes on end minu käekäiguga kursis hoidnud, siis teab ehk ka seda, et püüdsin oma töötust teile mitmel korral vihjena näidata, kuid alates eelmisest nädalast on käsil midagi palju põnevamat – möödunud esmaspäeval asusin taas tööle lasteaeda.

Kes veel mäletab ja ehk on lugenud, siis kevadel viisid teed mind lasteaiast eemale ja asusin tööle veidi teise ameti peale – nimelt teenindajana tanklas. “Parem” graafik oleks üks vägagi asjakohane märkus. Kui nüüd, mil Kenertit igal hommikul lasteaeda tõin suutsin ma taibata vaid üht – siin on ka minu koht.

Pean tunnistama, et see on suuresti ikka siinsete töötajate “süü”. Juba esimesel päeval, kui Kenert Pätriku lasteaeda tõin, küsis üks õpetajatest, et miks ma ise lasteaeda uuesti tööle ei tule. Muigasin vaid selle peale ja püüdsik teeselda ka iseendale, et olen rahul ka selle tööga, mida tol momendil tegin. Kuid üks kutsuja ei jäänud ilma teise ega kolmandata ja järgmisel hetkel olin lasteaeda saatmas juba oma cv’d ja kaaskirja – mõeldud, tehtud.

Juba järgmisel päeval, kui olime oma viimasele Rakvere reisil asumas, helistas mulle lasteaia õppealajuhataja ja kutsus mind töövestlusele, millega ma otseloomulikult kahtlematagi nõus olin. Kui sai juba seesugune samm astutud, siis ühtäkki tundus töö vahetus üks ja ainus õige mõte.

Ma olen alati olnud just seda usku, et tööd tehes pead sa tegema seda südamega – ainult nii saad tundma puhast rõõmu. Ja mis saaks olla veel parem kui töötada lasteaias nende armsate pisikeste nubludega?

Samas mäletan ma ennast juba algkooli ajast, mil taipasin, et ühel päeval saab minust matemaatika õpetaja… no nii hästi õnneks või kahjuks veel läinud ei ole ja mõne aja möödudes sai minu sooviks lihtsalt lastega töötamine ja siin ma nüüd olen – õnnelik nende pisikeste keskel, kes kõik nii armsalt tuduvad ja oma häid unenägusid näevad.

Ja teate, mis on tegelikult kõige olulisem? Ma tunnen, et lapsed on mind ka omaks võtnud ja peavad mind sõbraks. Olgugi, et nad kõik on alles 2aastased ja natuke peale, aga neis kõigis on nii palju erilist ja head, et ma võiksingi neid kiitma jääda. Eks muidugi on igal lapsel neid halvemaid ja paremaid aegu, kui lõppude lõpuks on nad kõik juba praegu minu kullatükikesed ja südamekillukesed.

Kui eelmisel aastal töötasin koolirühmas, siis nüüd on nii tohutult hea meel töötada teises sõimes – ehk siis juba 2 aastastega. Kuna mu oma poiss käib esimeses sõimes ja on neist veel veidi noorem, siis on nii lahe neid siin päeval jälgida ja õhtul kodus õpetada ka Kenertile neid tähtsamaid tähelepanekuid, mida päeva jooksul märkasin.

Oeh… pean tunnistama, et koju jõudes ohkan kergendunult ja ega jaksu millekski muuks väga pole. Jaa, muidugi on meil Kenertiga omad mängud ja jutud, aga vot kauem kui 22 ma enam vastu pidada ei suuda – uni on kallis. Ja ega Kenert ka mulle hommikuti ei halasta – ikka ärkame kell 6/7 vahel ja hakkame kohe askeldama. Hetkel on tal ka kuni operatsioonini lasteaia vaba periood, seega temal ei kulu üldsegi mitte nii palju energiat päeva jooksul.😂

Lisaks sellele, et 22 kukub juba homme, siis on veel nädalakene jäänud enne Kenerti operatsiooni. Ma südamest loodan, et see jääb tema elu viimaseks operatsioonist. Ma siin üks päev mõtlesin, et ma polegi vist sel teemal väga pajatanud? Eks kui haiglavoodeid koos soojendame, siis on aega sellest veidi rohkem kirjutada. 😇

Tänaseks me aga lõpetame, Kenert juba tudub ja ega endalgi on jaks juba täitsa otsas. 😂🤓

Ilusat und!

Kristin 💖

Päikselist septembrit! #66

Wow, kas tõesti ongi käes september? Pean tunnistama, et see on minu jaoks päris uskumatu, et ongi suvi põhimõtteliselt läbi ja mis mind eriti hirmutav – Kenerti operatsioonini on veel vaid 17 päeva. :O

Suvi läbi? Jaa, minu jaoks on ka pärast kooli lõpetamist olnud esimene september suve lõpetajaks. Esiteks vaadates tänast ilma – korralik sügisilm. Õrn vihm ja nii mõnigi puuleht on juba oma värvi muutnud. Lausa kahju on mõelda, et t-särgi ilmad on läbi ja ka lapsele tuleb soojemad ja vihmakindlad riided selga leida.

Rääkides riietest, siis mida hakkavad kandma teie tibud sellel sügisel? Saatke mulle pilte või kirjutage – oi, kuidas ma lasteriideid armastan. 😛 Kenert jääb n-ö vanade liistude juurde ja kannab ilmselt samu riideid, mis möödunud kevadel – väikeste muutustega. Tumesinisest Pico kombest on saanud must kombe ja lasteaia õuealal müttab ta ringi Po.p kombega – täielik õnn oli selle kombe leidmine ikka. 😛 Küll aga üks on kindel – mütsid on endiselt Bredeni ja Gugguu kaup. 😀

Märgistan siis täna ära ühe väikese pisiasja, mida paar viimast postitust teie eest n-ö varjanud olen – ma olen töötu. Ja mitte seetõttu, et ma oleksin halb töötaja – või olen? Vaid seetõttu on kätte on jõudnud aeg, kus ma mõistsin taas, mida ma oma elus tegelikult teha soovin ja tahan. 😛 Ehk siis, vana töökohaga sai leping lõpetatud ja uue tööandja juures pole veel lepingut sõlmitud. Samas tuleb kohe-kohe peale ka käik lastehaiglasse, aga eks paistab, kuidas kõik sujuma hakkab selles osas. Seniks aga, kui kellelgi on mulle miskit pakkuda, siis võib julgelt kirjutada – ega siis ilma rahata last riide ei pane. 😀

Kui aga rääkida Kenert Pätriku tööst ehk siis tema lasteaias käimistest, siis oleme teinud korralikke edusamme. Olgugi, et igal hommikul jääb ta aeda nutuga – see katkeb koheselt, kui vaateväljalt kaon, siis terve päeva vältel on ta rõõmsameelne ja mänguhimuline. Möödas on ka meie esimesed lõunasöögid ja ka teine hommikusöök, mis kulges ikka kordades paremini kui esimene. Tundub, et Kenertile meeldib lasteaias ja olenemata nutust läheb ta hommikul aeda alati rõõmsa meelega ja kui küsin, kas läheme lasteaeda, siis ta noogutab ja on valmis kasvõi kohe jooksma.

Täna aktusel käies mõtlesin, et kuhu aeg ikka nii kiirelt kaob. Minu vendadest on saamas mehed – üks alustab gümnaasiumi ja teine läks juba 7ndasse… wow. See mõte viis mind elus edasi 6aastat – täpselt 6 aasta pärast alustab kooliteed minu pärdik, kes alles alustas lasteaia teed. Jaa, tõsi, 6 aastat on pikk aeg, aga 15 aastaselt mõtlesin ma ka, et ega mina siis niipea 21 ei saa. Aga näed, kohekohe kukub juba 22 ja Kenert saab 2… vägagi vastumeelselt pean tunnistama, et aeg lendab linnutiivul ja mitte kunagi ei saa me tagasi ühtegi raisku lastud hetke, tunnet ega emotsiooni.

Suvi möödus tõesti liiga kiirelt. Olgugi, et saime tohututes kogustes ringikäimisi oma mälestustesse ja palju päikselisi päevi, siis tunnen, et tegelikult vajaks veel sellist aega. Mitte et talvel ei saaks puhkama minna ja olla, aga siiski… suvel on see tunne kuidagi hoopis teistsugune. Üleüldse oli see esimene suvi, kus nii palju puhkamas sai käidud. Kooli ajal sai ikka kodus või vanaema juures passitud, aga sel suvel otsustasime emaga oma raha veidi “targemalt” investeerida ja käisime mööda rendikortereid, mis kõik on leitud booking.com lehe kaudu. Meie kogemused on siiani olnud vaid tasemel ja pean tunnistama, et kõige viimane rendikorter oli ikka meeletult tasemel. Juba seetõttu, et tegemist oli esmakordselt 3toalisega, ehk siis nii meie Kenertiga kui ka mu ema saime mõlemad eraldi magamistoad, lisaks oli Kenerti jaoks olemas korteris ka eraldi voodi – milline luksus unekvaliteedi osas. Tunnistan, et ma suurima heameelega läheksin sinna kohe ja praegu tagasi ja jääkski sinna. 😛

Praeguseks hetkeks on mu “puhkus” veninud kolme nädalaseks ja ma pole siiani suutnud oma tuba korda seada – laiskus, mis muud. Tegelikult ma üritasin tuba korduvalt ringi tõsta, kuid mitte kuidagi moodi ei taha see mul õnnestuda. Mul on piklik tuba ja üks on ühes toa ääres(kitsamal küljel), seega toa möbleerimine on üsna keerukas. Hetkel ongi nii, et Kenerti mööbel + mängunurk on ühes seinas ja minu mööbel teises nurgas. Minu peas on pikemat aega tiirelnud uue voodi mõte(seda siis Kenertile), kuid ma pole siiani suutnud leida sobivat. Olen vaadanud eri variante ja uurinud ja puurinud, aga kõik mis mulle meeldivad on kas liiga kallid(mu eelarve lubaks ~300€ uuele voodile kulutada) või liiga suured. 😀 Ma tahaksin leida kas (hele)halli või valget ja suurus peaks ideaalis olema 140*70, et ta mahuks ilusti mu tuppa ära. Pean siis silmas madratsi suurust, eks voodi on selle arvelt veidi laiem, aga siiski. Pean tunnistama, et autovoodid mulle eriti ei meeldi ja tavaline pikendatav on mul samuti peast läbi käinud tänu Mari-Liisile ja tegelikult ka mu ema soovitusele, aga see pole ikka see, mida mu süda ihkab. Ühesõnaga, kui kellelgi teist jääb silma mõni ilus 140*70 madratsiga voodi, millel oleks(võimalik paigaldada) turvaäär, siis võib mulle kriblada ja samuti võite mulle oma laste voodeid näidata, mis teil seal kodudes peidus on…muhahah. 😀 Võrekas on juba ära tüüdanud, kuigi värv on tal just see ideaalne, mida ma ka nüüd voodit otsides taga ajan. 😀

Kes veel ei tea, siis mõnda aega tagasi võitsin Merrific‘u youtube kanalil toimunud loosi ja ta saatis mulle veidikene head ja paremat Garnierilt ja Lorealilt. Põhjus, miks see mulle hetkel meenus, on see, et täna hommikul enne aktusele siirdumist tundsin, et minu juuksed on ilmselgelt veidi rasvased, kuid pesemiseks ma aega leida ei suutnud. Seetõttu märkasin Loreali kuivshampooni, mis oli kõigi nende toodete hulgas, mis Merlin mulle saatnud oli. Lasin ta käiku ja oh näe imet – tundub, et töötaski. Seoses sellega meenus mulle, et mul on vaja hankida mõni juukseid niisutav toode, sest seda soovitas mul teha juuksur, kuna minu juuksed minevat pusase liiga ruttu just seetõttu, et nad on tohutult kuivad. Seega, kõik, kes te olete kunagi võidelnud juuste kuivusega, andke mulle teada, milliseid tooteid kasutate, et juukseid piisavalt niisutada. 🙂

Hakkan tänaseks taas lõpetama, kuid enne veel üks suur küsimus teile! 🙂

Olen juba pikemat aega mõelnud, et tahaks teha küsimused & vastused postituse oma bloogerdusse, seega kui sinul on mulle mõni küsimus, siis jäta see kommentaariumisse ja kui neid küsimusi tuleb rohkem kui 3, siis teen selle postituse ära! 🙂

Aitäh,

Teie Kristin ❤

Lühike lobapost! #65

Olen siin mõnda aega eemal olnud, sest olen oma peas “haudumas” üht mõtet, mille sel nädalal viimaks tõeks tegin. Tõsi, ma ei hakka sellest hetkel veel kõva häälega rääkima, kuid pean tunnistama, et üle pika aja tunnen end taas õnnelikuna ja motivatsioon on taas tagasi. Luban, et juba üsna pea jagan teiega, millega ma jälle hakkama olen saanud. 🙂

Kenert on hetkel aias – viisin ta täna esimest korda 8ks, kuna alates järgmisest nädalast peab ta nii kui nii 8ks käima hakkama ja tegime siis täna juba proovi. 10:30 lähen talle juba järele, et siis linna shoppama sõita. Mõtlesin, et läheks piiluks Telliskivist seda T60KIDS kauplust, kas sina oled juba käinud? Meie käigust saate ülevaate ilmselt instagrami teel ja muidugi kõigest sellest jutustame ka, mille arvelt oma rahakotti kergendama asun juba täna. 😀

Kuna paar “asjalikku” postitust on mul poolikud, siis tuleb sellest siin taas üks minu puhul ülimalt tavaline lobapost. Ma ise muidugi tahaksin mõelda, et see ongi just see, mis teeb minust minu. Aa, btw, mu motivatsioonitõusuga seotud elumuutus mängib ilmselt ka siin tasandil rolli – loodetavasti on mul nüüd taas aega veidi rohkem, et tihemini teile kriblada. Üleüldse tahaks selle asja siin veidi tõsisemalt käsile võtta ja oi, kui palju ideid ja plaane mul peas on. 😛

Lisaks kõigele muule olete Teie esimesed, kes saavad teada, et juba paari päeva jooksul on tulemas tutikas Little Dutch’i loos minu instagrami lehel! Üleüldse olen ma niiiii tänulik nende tiimile, et nad on täiesti algusest peale olnud minu kõrval ja panustanud omalt poolt kõigesse sellesse, mida Kenertiga teinud oleme. Üks tohutult amazing tiim! ❤ Ja kõik teie, kes te osaleta ja need armsad inimesed, kes on loosi käigus võitnud – mul on nii tohutult hea meel, et minu ümber on just niisugused inimesed nagu olete teie kõik. Saan iga päev nii instagrami, facebooki kui ka tihti meilile teilt kirju ja igasugu küsimusi – alati kirjutage ja küsige! Mulle meeldib teiega suhelda ja pean tunnistama, et tänu instagrammile ja blogile olen ma leidnud päääris mitu head sõpra ja suhtluskaaslast, kellega olemegi suhtlema jäänud ja ilmselt suhtleme veel pikalt.

Küll aga üks siiani kõige küsitumaid küsimusi on just seoses Kenerti üksinda kasvatamisega. Kõigepealt tahaksin ära märkida selle, et EI, ma ei kasvata Kenertit üksinda. Ma pean tunnistama, et minu ema ja isa on teinud ikka päris korralikku tööd Kenertiga, täpselt samamoodi on mulle toeks minu 12 ja 16 aastased vennad, kes Kenertit alati aitavad, temaga mängivad ja teda igas suunas “loobivad”- kui Kenert nendega on, siis kuuleb vaid pidevalt naerukilkeid ja rõõmu. Ja muidugi minu suur sista, kes on alati toeks nii nõu ja jõuga ja on minu jaoks suurim eeskuju – alati tugev eesti naine! Jah, n-ö paberite järgi olen ma üksikvanem, aga mitte kunagi ei saa ma väita, et kasvatan oma põnni üksinda. Ehk siis julgen väita, et üksikemaks olemine ja üksinda lapse kasvatamine on ikka täiesti kaks eri asja. Ma olen tõesti üksikema, minu kõrval ei ole Kenerti “isa” ja riik maksab mulle selle “Autiitli” eest 19,18€ kuus ja olgem ausad, ka see on raha. 🙂 Märgitaksin siis siinkohal ära ka selle, et ei, Kenerti “isa” ei toeta meid ja olgem ausad, ma ka ei oota seda temalt. Kui inimene ei ole 1a9k jooksul kordagi end kokku võtnud, et küsida kuidas tema lapsel läheb, siis ei ole meil üleüldse mitte millestki rääkida. Loodan, et see teema sai nüüd adresseeritud, kuigi ma olen juba leppinud olukorraga, kus te tihtipeale uurite ja tunnete huvi – ma vastan alati ja tean, et see teema jääb.

Kuna kell hakkab juba üsna pea pool 11 saama, siis tundub, et mul tuleb lõpetada ja seekord teile ette sööta just midagi nii pisikest. Taaskord minu suurimad vabandused! 😉 Ma annan endast kõik, et leida aeg, mille saaksin kulutada just kirjutamisele.

Teie Kristin! ❤

Uued kulmud ja nats muud loba. :P #64

Taaskord on läbi saamas meie puhkus Rakveres. Sel korral vedas meil kohe eriti korralikult rendikorteriga – 2 suurt magamistuba, veel suurem elutuba-köök ja ja muidugi ei saa mainimata jätta sauna, mis tegelikult kasutust (kahjuks) ei leidnud. Tahaksin kiita seda head ja suurt mugavat diivanit, millel hetkel padi ja läpakas süles istun ja teiega oma lobaposti kirjutama asun.

ETV näitab otseülekannet Kloogarannalt ja hetkel räägib perekond Oviir(loodan, et nad ikka kannavad üht perenime). Pean tunnistama, et mulle meeldib Siiri Oviiri mehe mahe ja madal hääl – ma olengi imelik. 😀

Seekordne reis Rakverre oli kõige uudsem variant ka minu jaoks. Mul tuli ära teha 3 “asja”, mida ma olen ikka väga pikalt edasi lükanud. Juba paar nädalat olen jännis olnud oma sassis ja kuivade juusteotstega. Küll aga minu Keila juuksuril on alati pikad järjekorrad, aga mul pole õrna aimugi, millal ma saan endale tema külastust lubada – töö jms dirigeerib elu ikka väga korralikult. Mul tuleb lausa nutt peale, kui mõtlen sellele, et juba esmaspäeval tuleb tööle naasta ja ongi möödas minu 2 puhkusenädalat. 😦

Naastes tagasi mu juurde juurde – neljapäeval jalutasime pargi poole, mis asub kohe Rakvere teatri taga, ilmselgelt ongi tegu teatri pargiga? Kohe pargi alguses asub Rakvere Revaalia salong, mida olen muidugi ka varem märganud. Õde mul käis seal ja lõikas maha oma pikad kiharad ja ega ma siis nõrgem saanud olla. Kasutasin kohe juhust ja astusin salongi sisse. Adminni laua taga istus armas neiu, kellelt uurisin vabade aegade kohta kohe homme (reedel). Mul vedas ikka korralikult ja sain tema enda juurde vaba aja. Ta küll rõhutas mulle korduvalt, et ta on kõigest junior, kuid tunnistan ausalt, et ma ei hoolinud sellest väga ega hooli siiani, sest ta tegi väga head tööd ja seda kõike kõigest 25€ eest. Sain lahti enda megakuivadest otsest ja sirka 10cm juukseid langes põrandale nagu naksti. Ilus järk ja õrn lokk – korralik töö. Seega, kui keegi on otsimas juuksurit Rakveres, siis julgelt soovitan Revaalia salongi ja Birgit Roosipõld’u. 😉

Pean tunnistama, et olen ikka korralikult vältinud oma kulmude korrigeerimist – ilmselt kõlab nii mõnegi jaoks katastroofina, kuid ma ei ütleks, et mu kulmud oleks olnud hull põõsas orsth, mul on alati olnud loomulikult normaalne kulmujoon – vähemalt ma ise julgen seda arvata. 😀 Küll aga palusin oma sistat, et ta neid veidi korrigeeriks. Seepeale tekkis tal aga soov teha mulle varajane sünnakink ja ta saatis mu täna Rakveres asuvasse Mariell’i ilusalongi, kus ta ka ise käinud on. Nüüd pean tunnistama, et niiditehnika pole üldse nii valus, kui see videotelt tundub – isegi pisaraid ei tekkinud ja näoilme muutus minimaalselt. 😀 Kuid sellega õe “üllatus” mulle ei piirdunud – nüüdseks on minu ripsmed saanud ka lash lifti kätte ja pean tunnistama, et kui harjumatu on olla, kuid megamugav lahendus ja kordades ilusam ja loomulikum kui igasugused kunstripmed ja pikendused. 😛

Nüüd aga räägime sellest, kui loll võin ma ikka vahel olla. 😀 Ostsin neljapäeval Kenertile Turu tare poest Bredeni müts-salli suuruses 47/49 kuna siiani oleme kandnud kõiki Bredeni mütse selles suuruses. Kahjuks ei lubanud Kenert mütsi endale proovida ja seetõttu tuli see osta proovimata ja loota sellele, et sobib. Seekord vedas lootmine mind alt ja eile õhtul selgus, et müts on ikka mega kitsas tema SUURELE peale. 😀 Kas just megakitsas, aga talle ei meeldinud üldse selle kandmine ja tundus, et kõrvade pealt pigistas. Seetõttu siirdusime täna taas Turu taresse, et sealt suurem hankida, kuid meie kurvastuseks oli 50/52 suurus juba müüdud ja tuli leida hoopis muu lahendus. Paikasin siis 47/49 müüki ja ta leidis endale kiirelt uue kodu. Sellega sai esimene mure lahendatud. Asusin Bredeni kodulehelt tellima uut suuremat mütsi, kuid minu “suureks üllatuseks” suutsin ma olla nii loll ja tellida tantantan… suuruse 47/49… Panin Bredeni poole ka meili juba teele ja loodan, et see jõuab kohale enne paki teele panemist ja ma ei pea hiljem ümbervahetamisega jamama hakkama. 😀 Kui aga sul on Polarn O. Pyret’i k/s kombe, siis soovitan kindlalt hankida sinna juurde sama mustriga mütsi ja muidugi Kavati kollased kummikud – parim trio ever!

Rääkides Po.p’ist, siis tahaksin siinkohal ära mainida, kui toredad nad on. Kuna sain Kenertile 86 suurus kombe kasutatud kujul, siis tähendas see kahjuks seda, et tallakummid on oma elu ära elanud ja läheb tarvis uusi. Seetõttu käis kombe müüja Ülemiste po.p’is otsimas ja küsimas, kuid seal enam meile sobivaid kumme ei leidunud – tarvis läks kollaseid ja heledamaid siniseid. Helistasin esialgu Rocca Po.p’i, kus kahjuks samuti kollaseid kumme ei leidnud ja seejärel tegin kõne Foorumi Po.p’i, kus vastas kõnele tore naisterahvas, kes pani kummid minu jaoks kõrvale, et siis need järgmisel päeval minu poole teele saata. Ühesõnaga olen ma neile megalt tänulik, et saame kombele alla uued kummid ja seda poodi minemata – need ootavad meid juba kodukoha omniva automaadis. NB! Kollaseid kumme ei leidnud e-poes, seetõttu ajasin neid ka mööda poode taga. Aitäh teile veelkord! 🙂

Praegu ei meenuga rohkem miskit olulist, millel veidi pikemalt peatuda võiks. Homme seame oma sammud kodu poole ja reaalselt nutt tuleb peale kui mõtlen, et viimased 11tundi veel Rakveres jäänud ja juba tuleb minna. Aga õnneks pole hullu, juba varsti on uus booking. 😛

Lõpetan tänase postituse piltidega meie puhkusest Rakveres ja annan pisikese vihje, et meie järgmine postitus on juba poole peal, kuid selle kirjutamine võtab minult veidi rohkem kui vaid kiirelt kirja pandud read. 😛 Kuid see ei ole midagi erilist, pigem pisikene reklaam, kiitus ja n-ö pilk meie riidekappi. 😉

Teie Kristin ja Kenert Pätrik! ❤

Väike tagasilöök ja esimene tund üksinda sõimes – we can do this #63

Olenemata faktist, et olen juba 5 päeva kodus puhanud, ei ole ma siiski suutnud siia midagi toota. Ega siin pole väga midagi imestada, sest ma pole suutnud isegi oma magamistuba ära koristada selle ajaga🙈🙈 häbi mul olgu!

Küll aga tahaksin kirjutada meie kolmandast ja neljandast sõimepäevast.😇 ei teagi nüüd kummast alustada, sest kolmas päev oli meie jaoks paras katastroof. Olgu, pean tunnistama, et võib-olla ma praegu liialdasin veidi, kuid see oli päris jube võrreldes kahe esimese päevaga. Kenert ärkas neljapäeva hommikul kell 6 ja oli terve hommiku jonnine, kuid sel korral olime leppinud kokku, et läheme kella 8ks ja proovime ka hommikusööki lasteaias süüa. See katse läks ikka korralikult metsa. Putru ta ei puutunud ja võisepiku pealt sai suure hädaga ära söödud vaid tomat. Ja üleüldse oli ta väga pahas tujus terve aeg ja kippus rohkem minu küljes rippuma kui isegi esimesel päeval. Õue jõudmine muidugi muutis asja – seal meeldib talle meeletult.

Asume nüüd reede kallala, ehk meie neljanda päeva juurde, mis oli ühtlasi esimene päev, mil Kenert üksi(s.t. ilma minuta) rühma jäi. Harjutamise eesmärgil jäi ta tunnikeseks. Viisin ta hommikul kell 9 süles rühmaruumi(see on olnud tema enda soov igal hommikul), üritasin teda mängima saata, kuid see ei õnnestunud. Ühel hetkel panin ta maha, sest tuli minna ja õpetaja haaras ta sülle, et ta mängima viia. Oi, kuidas need pisarad minu hingele haiget tegid ja pean tunnistama, et koju kõndides valgusid mu silmad täis pisaraid ja ma tundsin end maailma kõige halvema emana, et olin ta niimoodi vastu tema tahtmist sinna jätnud. Mingil hetkel tunne südames muutus kergemaks ja tekkis rahu ja teadmine, et Kenert on heades kätes. Tunnistan ausalt, et tegelikult tikub pisar seni silma, kui meenutan, kui õnnetu ta oli sinna jäädes.

Kui kell 10 taas oma sammud rühmaruumi seadsin, siis tabas mind puhas rõõm ja kergendustunne, kui nägin Kenertit vaibal autodega mängimas ja toimetamas. Ta oli niivõrd ametis, et ta ei märganud minu tulekut ega kuulnud, kui vaikselt tema nime hüüdsin. Hetkel, mil “Kenert!” juba veidi valjemalt laususin, jäi kogu maailm justkui hetkeks seisma. Ta istus, vaatas minu poole ja ma ausalt öeldes ei kujuta ette, mis mõtted tema peas tol hetkel ringi lendasid, kuid mõni sekund hiljem tõusis ta püsti ja sööstis mulle sülle ja kallistas niiiii kõvasti ja jättis oma armsa pisikese pea mu õlale.

Õpetaja sõnul oli ta nutnud sirka minuti, siis istunud veidi omaette ja juba mõni hetk hiljem tegutsenud ja mänginud. Siinkohal tahaksin ära mainida, et ma ei uhkusta ega midagi, aga kui ma nägin kaht teist last üksi jäämas, siis muutis see südame hellaks küll – hirm, et Kenert ei lepi ja nutab 60minutit ilma minuta olles. Minu suurim hirm oli naasta kell 10 ja leida eest nutetud silmadega ja hüsteerias Pätrik, kuid mul vedas ja seda ei juhtunud. Usun, et juba teisipäeval läheb meil veel paremini. Siis proovime jääda kaheks tunniks ilma emmeta ja eks näis, ehk varsti on ta valmis ka lõunasööki sööma. Magamisega hetkel veel kiirustama ei hakka. 😉

Pean veel ära mainima, et tegelikult olen ma nii tohutult uhke ja õnnelik Kenerti üle, sest ta on olnud 1,8aastat minu ja oma vanaema kukupai ja leppimine võõrastega polnud kunagi tema “eriala”, kuid tundub, et oma rühma õpetajad on võitnud tema usalduse ja seeläbi ka minu – või hoopis vastupidi? Ma tean, et Kenert on heades kätes ja teda hoitakse ja tema eest hoolitsetakse, aga eks ema süda jääb alati muretsema ja oma poja peale mõtlema, kui ta on seal kuskil ilma minuta. 😀

Tänane postitus tuli kahjuks või õnneks selline eriti lühike ja suhtkoht liiga infotühi. Küll aga juba homme ootab meid ees üks põnev plaan, mille pärast olen ilmselt mina kordades rohkem elevil, kui Kenerti, kuid eks te homme näete, millest ma räägin! ;

Teie Kristin & Kenert Pätrik

2 päeva sõimes – sellest võib asja saada! #62

Võiksin meie esimese sõimepäeva võtta kokku ühe lihtsa sõnaga – hästi, kuid heameelega räägiksin sellest kogemusest veidi lähemalt ja liidan siia homme juurde ka teise päeva kogemuse.

Iga ema tunneb oma last kõige paremini ja niisiis olin mina teadlik, et Kenert võib olla šokeeritud võõrasse kohta minemisest. Ma ei eksinud – kuigi lootsin alati parimat. Sisenesime rühma esikusse, kuhu ruttas meile vastu rühma õpetaja, kes teretas Kenertit viisakalt. Nagu ma ka oma varasemates postitustes maininud olen, siis ei ole Kenert just eriti vaimustuses liigsest tähelepanust ja võõrastest, kes teda kõnetavad. Niisiis sattus ta paanikasse ja puhkes nutma. Õpetaja andis meile end esikus koguda. Riietasin Kenertit lahti, panin talle jalga rühmakingad ja püüdsin rahulikult seletada, kus me oleme ja miks me just täpselt seal oleme. Ühel hetkel ta rahunes, kallistas mind ja noogutas mu “Kas läheme rühma mängima?” küsimuse peale.

Kuna ta keeldus sülest maha minemast, siis otsustasin talle aega anda ja oodata, kuni temas endas tekib see uudishimu, minna ja rühmaruumi avastada. Päris pikalt jälgis ta toimuvat eemalt, minu sülest, paaril korral julges mõned sammud teha. Peale meie oli kohal 2 last, kellest üks peaaegu kohe, peale meie saabumist, koos vanematega koju läks – ilmselt oli tegemist tema esimese üksi oldud päevaga sõimes. Koosolekust mäletan, et too poiss olevat käinud varasemalt hoius. Koos meiega jäi rühmaruumi üks armas tüdruk oma emaga – neil oli teine päev.

Mõne aja möödudes läksin koos Kenertiga rühmaruumi avastama ja näitasin talle ette ilmselt tema lemmiknurga, kus oli paljupalju autosid, millega mööda linnavaipa rallida sai. Ühel hetkel meiega koos olnud neiu väsis ja seadis sammud kodupoole. Kell oli selleks hetkeks juba pea 10? Saabusime lasteaeda kell 9.

Pean tunnistama, et “üksi” jäämine andis Kenertile korralikult julgust juurde. Ühel hetkel istus ta koos oma õpetajaga autovaibal ja rallis autodega ringi. Nii armas oli seda vaatepilti näha, pean tunnistama, et isegi pisar tikkus silma mõeldes, et minu titabeebi ongi juba nii suur mees ja alustab oma haridustee esimest etappi. Samas tunnistan ka, et olen tema üle nii kuradima uhke, et oleme koos nii kaugele jõudnud pärast kõike seda, millega oleme pidanid vastamisi seisma.

Koju tulek kulges ladusalt ja üsnagi vaimukalt – suunasin Kenertit õpetajatele lehvitama ja nägemist soovima, mille peale sööstis ta käed laiali õpetaja poole, kes temaga koos vaibal istus varasemalt. Mõni sekund enne sülle hüppamist mõistis ta ilmselt, et oli jooksu vales suunas alustanud, seisatas hetkeks, vaatas otsivalt ringi ja tormas siis minu kätevahele. Me kõik oleme oma elus õpetajat emmeks hüüdnud, Kenerti esimene “laks” on ka käes. 😂

Üleüldse pean ütlema, et minu esimene kogemus lasteaias, kui lapsevanem, on täis ülimalt positiivsust ja häid emotsioone. Minu väikemeest harivad kolm kõrgharidusega õpetajat, kes on ise samuti täis positiivsust ja armastavat hinge. Üks nendest on olnud varasemalt minu väikevenna õpetaja ja sellest ajast ei meenu mul ühtki negatiivset kogemust temaga seoses. Ja pean tunnistama, et ka tema ei suuda minu ema kiitsmist lõpetada – nüüd täiskasvanuna pean samuti tõdema, et mu ema on ikka üks ülimalt lahe(endiselt tüütu) mutt, kelle siiras süda on täis armastust. Iga ema soovib oma lastele vaid parimat ja armastab neid nii nagu oskab!

Tänaseks küll lõpetan, kui panen siia juurde homme kirja veel teise päeva emotsioonid ja siis annan teile võimaluse meie alustamise kogemusele pilk peale heita – kõik on alles alguses, me alles harjume ja õpime.

Pean tunnistama, et tänane rühmaruumi minek sujus juba tunduvalt ladusamalt. Kui välja jätta tagasilöök, mis ilmsen esikus, kui Kenert kuulis rühmaruumist teise poisi nuttu ja seda piisavalt õudseks pidas, et sülle ronida. Rahustasin teda veidi, sättisime end riide ja siis seadsime sammud rühmaruumi – seekord veel süles ja hirmunult, sest teine poiss ikkagist tihkus nutta ja kellele meeldiks näha kurba last? Siinkohal mainin ära, et poisi rahustamine võttis õpetajatel vähe aega ja uuesti nutma hakkas ta alles hetkel, mil ema häält esikust kuulis.

Nüüd aga tagasi Kenerti juurde – täna seadis ta sammud koheselt mängima ja leidis omale sobiva ja meeldiva tegevuse üsna kiirelt. Aeg-ajalt käis ka kohal olnud tüdrukut piilumas ja veidi sai ka koos askeldatud – nunnupallid. Kuna täna oli teine õpetaja, siis pelgas Kenert teda, kuid ruum ja üks õpetajatest olid juba tuttavad ja üsna kiirelt leppis ta ka enda jaoks varem tundmatu õpetajaga. Ka sel korral jäi mingil momendil Kenert üksi ja tal tekkis võimalus õpetajaid veidi lähemalt tundma õppida – nad võtsid aja, et end Kenertile tutvustada ja koos mängida. Ühel hetkel otsustasime, et proovime õues olemist veidi – see idee meeldis mulle väga. Kenert armastab tohutult õues ringi jooksmist, liumäge ja üleüldse vabas õhus olemist.

Õues oleku ajal jõudsime mõttele, et juba homme proovida ta mõneks hetkeks üksi jätta. Vnoo.. mitte üksi, aga ilma minuta. Hommikul viin ta ise rühma ja olen seal hommikusöögi ja kuni õue minekuni, õue ajast hiilin minema ja pärast läheb ta koos õpetajatega tagasi tuppa ja asub lõunat sööma. Loodan, et see plaan õnnestub ja ta lepib oma saatusega. 😀 Tegelikult on veidi kahju ka, nii hea tunne on jälgida teda nii õnnelikult mängimas ja uudishimulikuna.

Pean tunnistama, et olen homse osas taas nii ärevil, et ei suuda uinuda. Esialgu plaanisin teile kirjutamise homsesse lükata ja lisada siia ka kolmanda päeva, aga kuna uni on mind hüljanud, siis teen seda siiski täna – olgugi, et põhimõtteliselt on juba öö. 😀

Rääkides lasteaia hommikusöögist, siis homme on hommikul piima-kaerahelbepuder, mis tähendab meie jaoks piltlikult öeldes seda, et me ei pruugi poolt tundigi pärast vastu pidada. Kes on lugenud meie seiklusi seoses piimaga, siis ilmselt teab, millest ma hetkel räägin. Kui ei, siis luban, et juba peagi kirjutan sellest, kuidas me 8 kuu jooksul oleme peaaegu üle saanud talumatusest. Talumatus ja allergia ei ole üks ja sama, esimesest on võimalik jagu saada ja hetkel tundub, et meil see vaikselt õnnestub. Kuigi lihtsalt piim tekitas viimane kord veel Kenerti kõhus veidikene pahandust. Aga oleme valmis kaerahelbepudrule võimaluse andma. Aga see on juba hoopis teine teema, aga eks näis, kas homme kirjutame teile oma kolmanda päeva edusammudest või hoopis sellest, kuidas meie oleme aeglaselt võitu saamas talumatusest! 😉

Teie Kristin & Kenert Pätrik